HÄIRE!

Nii, täna on teisipäeva õhtu ja ma leidsin just enda toa ukse tagant luuramas selle kevade esimese ämbliku! Ma panin ukse kinni, niiet loodetavasti see ämblik teeb 180kraadise pöörde ja läheb minema, aga üldiselt on põhjust paanikaks, sest koos kevadega on ilmselgelt kõik ämblikud üles ärganud :S.. nüüd jääb veel üle oodata, millal ämblike kõige rõvedamad sugulased ehk need suured ringilaperdavad sääsed välja ilmuvad ja siis ma ei julge enam kodust välja minna ega aknaid lahti hoida..

Igatahes eelmise nädala algus oli väga õppimisrohke, käisin raamatukogus ja vorpisin ohtralt mingeid analüüse ja asju kirjutada. Neljapäeval pidin minema Mart Laariga vestlusele, aga kahjuks ei saanud Mart-poiss seekord minu häid ideid kuulda, sest mul pole tema aine jaoks kodutöö tehtud ja mind ei võetudki jutule. Üldiselt puudub mul tegelikult igasugune ettekujutus, mis seal kodutöös üldse teha tuleb, niiet eee ei teagi, mis saab. Lisaks kirjutas mu bakatöö juhendaja, et ta ei usu, et ma oma bakatöö valmis saan ja lõpetan sel aastal. Ma teavitasin teda oma suurepärasest mobiliseerimisvõimest ja pinge all töötamisest, niiet nüüd pean ma reaalselt hakkama seda asja lõpuks kirjutama, muidu on üsna hapnik. Noh, igatahes siis neljapäeval käisime veel Vootelega linna peal asju ajamas: kontrollisime osturalli üle, võitsime nädalase Fittesti kaardi, tekitasime Riia maanteel mõned ohtlikud olukorrad, viisime Urvo burksi sööma ja vaatasime, kui kiiresti ma suudan ühest Lõunakeskuse otsast teise longata. Õhtul läksime Lauraka juurde veini jooma ja veskarit tegema, sest neljapäeva õhtut ei saa ju kohekindlasti mitte raisku lasta. Pärast meeleolukat korteripidu läksid teised kluppi ja mina tulin koju, sest korralikud tüdrukud ei käi iga päev peol.

Lisaks tuli veel reedel ärgata jubeeeevara (pool 7 :S:S) ja no ma reaalselt ei mäleta, millal ma viimati oleksin nii vara ärganud. Ma ei olnud üldse isegi mitte kindel, kas reaalselt on võimalik nii vara ärgata, aga tuli välja, et on. Sõitsime siis Pärnusse ja käisime vanaema matustel. Üldiselt oli kogu see üritus selline nagu need kurvad üritused on, aga mingid inimesed tulid muudkui rääkima, kuidas nad mind juba väiksena teadsid ja kui vahva laps ma olin ja kõik sellised jutud. Mina muidugi ei tundnud kedagi ära ja ainult noogutasin ja olin segaduses. Tavaliselt räägivad vanemad inimesed noortele seda, kui muutunud nad on ja kui pikaks kõik kasvanud on, aga millegipärast minule seda keegi öelnud. Selle asemel hõikas üks tädi ära minnes üle peielaua et "sina väike tüdruk seal nurgas, kasva suureks!" Äärmiselt ebaõiglane lugu minu meelest. Igatahes siis pärast ametlikku ärasaatmist ja kõike läksime koju ja hängisime sugulastega omaette. Pärast kõikide ringisebimist ja raskete logistiliste ülesannete lahendamist jäime sinna minu vanemate, onu-tädi ja onutütre Triinuga. Üldist mitte just kõige rõõmsamat õhkkonda parandasime kuuekesi šampuse ja viskiga, niiet vaikselt aga kindlalt läks olemine juba rahulikumaks. Kui me kell pool 8 avastasime, et viimane buss Tallinnasse läheb kell 8, siis laekusime Triinuga juba väga korralikus šampuseuimas bussijaama ja trallitasime seal natuke ringi, et veel shampust bussi kaasa saada.


Sellises meeleolukas olemises astusime rahulikult Riia-Tallinn äriliinile ja avastasime, et meie suurepärases plaanis on huge viga: meie visioon bussisõidust oli selline ekskursiooni-moodi sõit ehk bussi tagumises otsas šampuse joomine ja chillimine, aga enda ning kõikide teiste reisijate pööraseks rõõmuks avastasime, et ainukesed vabad kohad on bussis kõige ees, otse bussijuhi selja taga. Ja et kogu üritus oleks ikka veel lahedam, siis me pidime istume üksteisest üle vahekäigu. Esimese 20 minuti jooksul leidsime, et kogu olukord on nii naljakas, et me ei julgenud üksteisele isegi otsa vaadata, sest me oleksime lihtsalt terve bussi hulluks naernud. Natukese aja pärast asi paranes ja Triin kui vanem ning autoriteetsem inimene leidis, et äriliin on pededele ja selle puhul korkisime oma šampuse lahti. Üldiselt ei saa öelda, et me oleksime bussis väga populaarsed olnud, sest kuna me polnud Triinuga umbes aasta aega korralikult näinud, pidime šampuse joomise taustal üle bussi vahekäigu jagama terve aasta jagu gossipit, niiet meie lähedal istunud inimesed kannatasid terve tee meie vestlust, mis iga 10 minuti tagant kulmineerus hüüdega "EI OLE NII, TEGELT VÄ???" :D. Lisaks helistas vahepeal mu isa, kes, kuuldes et me istume otse bussijuhi selja taga, tegi ettepaneku bussijuhi silmade kinnisidumiseks ja kuna ma pärast telefonikõnet pidevate naerurõkatuste saatel seda üle vahekäigu ka Triinule rääkisin, siis ma ausõna imestan, et bussijuht meid kuhugi maantee äärde kraavi ei visanud. Aga õnneks jõudsime ikka kohale ja pärast seda, kui Kristi oli meid Tallinnas ringi draivinud, jõudsime Kristiga Kalamajja ja hakkasime veini jooma ning maailma parandama. Õnneks saime kõigega hästi hakkama ja viimane hetk enne magamajäämist lubasime, et hommikul magame nii kaua, kui tahame, ja siis terve päev õpime.

Laupäeva hommikul ärgates selgus, et plaan on reaalselt erroris ja selle asemel veetsime täiesti perfect laupäeva hoopis niisama puhates, poes jalutades, käsitöö leiba ostes, linnas orienteerudes ("Kuule kui see Tammsaare tee nüüd vastu tuleb, siis kuhu me pöörame? Mina arvan, et vasakule", "Mina arvan, et paremale".. "Eee okei, kus me oleme muidu?", „Oioi vaata, kogemata jõudsime juba kohale!“ :D), jäätisekokteile juues, telekat vahtides, veini nautides ja õppimist canceldades. Õhtul käisime teatris vaatamas NO99 etendust "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" ja pärast halasime jälle, et kuidas on selline hulk häid näitejaid kokku lastud. Kuna Kristi jäi Tallinnasse, võtsin üksinda ette Tartu bussireisi, mis pidi olema siidrijoomisreis, et Tartusse saabudes minna otse Kristeli ja Kertti sünnipäevapeole, aga tuli välja, et kolme öö magamatus ja muud jutud tegid sellest hoopis jõin-ära-ühe-siidri-ja-jäin-magama-reisi. Ja kuigi mul on vägaväga kahju, et ma megavingele rannabailale ei jõudnud, siis ilmselt oleksin ma suutnud seal sotsialiseeruda sama palju kui tavaline lillepott.

Pühapäeval käisime Liisuga harrastajate võrkpallivõistluseid vaatamas ja koju tulles sain hädakõne Mortenilt, kellel oli ilmtingimata vaja, et ma ta bakatööd parandaksin. Kuna samal ajal pidasid poisid vajalikuks Pauli poole minna ja puudumine ei olnud eriti aktsepteeritav option, siis raske südamega võtsin Morteni töö läpakaga sinna kaasa. Kui me siis Ristoga rahulikult Konsumi juurde jõudsime, nägin et parklas seisavad ilusti reas Urvo, Antti, Vootele.. ja veinipudeliga Morten. Minu üllatus oli nii suur, et ma astusin autost välja ja mainisin ilusti kõva häälega üle parkla "Morten, sa oled sitakott :)". Õnneks me pikka viha ei pidanud ja natukese aja pärast parandasin mina Pauli diivanil tema tööd, samal ajal kui poisid tegid köögis süüa ja Morten ise sebis Laurakat. Kui söögid söödud ja joogid joodud, läks Morten tööle ja mina ühinesin Muhvi, Rassi, Raiste, Reiljani ja Jossiga Mökus, et seal siidrit juua, Morteniga tantsupidu teha ja niisama pühapäeva õhtut loogiliselt tähistada. Hiljem tegime ka Zavoodile reality-checki ja pärast seda, kui olime seal kaasavõetud siidrid vaikselt ära joonud, jaganud maid mingi veidra meidsebiva mehega ja vaadanud kuidas Jossike diivanil magab, läksime laiali. Veits lahendasime veel olukorda Ihastes, kui Joss ei suutnud oma võtmeid leida ja pärast pikaajalist tema maja ees seismist teatas ta lõpuks, et tal neid üldse polegi, mille peale mina teatasin taksojuhile, et ma viin siis kuti enda poole. Taksojuhi ilme väljendas suurt usaldamatust ja ilmselt ta mõtles, et ma olen mingi maniakk, kes Jossi enda poole tassib ja sinna lukustab :D.

Õnneks nii siiski ei läinud, Joss läks juba hommikul kell 10 koju ja päev möödus üsna hästi, sest ma sain rohkelt harjutada oma parkimis- ja tagurdamisoskuseid ning päeva lõpuks sain veel kingituseks paki TuttiFrutti komme. Mis võiks veel parem olla?
Täna oleks ka olnud peaaegu sama hea päev, sest ma sain juba väljas päevitada, aga kogu asja rikkus ära see, et TTÜ suutis esimese poolfinaali viimaste minutite jooksul nii ära laguneda, et Tarvas sai kirja esimese võidu. Mitte et ma oleksin mingi enneolematult suur TTÜ fänn, aga no Andres Sõber oleks seal finaalseerias ikka küll väga vale asi, mulle ta koheüldse absoluutselt maxxximaalselt ei meeldi. Homme on Rocki ja Kalevi finaal ja kui see ämblik mu ukse tagant ära läheb, saan minna alumisele korrusele telekast mängu vaatama ja see oleks juba lagipüss lahe asi :)

PS, lisaks paar nädalat tagasi tehtud avastusele, et maailma parim siider on uus Meloni KISS, leidsin ma eile, et maailma parim non-alkohoolne jook on astelpaju toormahl. Ilmselt muidugi juhtub, nagu alati: ma suudan paari nädalaga ennast sellest hulluks juua ning varsti avastan uue lemmikjoogi, AGA senikaua olen ma astelpajumahla top1 fänn (y).