Pärast Bulgaaria-reisi veetsin mõned päevad pealinnas ja esmaspäeva õhtul saime Künnermaa tüdrukutega Kristi pool kokku, tegime kerged veinid ja rääkisime maast-ilmast. Mõnus oli näha, et mõned asjad ei muutu kunagi ja meie gatheringid toimivad ikka veel väga hästi.
Teisipäeval alustasime vihmasest ja üsna nutusest ilmast hoolimata Antsu ja Värgiga reisi Topu poole. Esialgse plaani kohaselt pidime Haapsallu jõudma samaaegselt Tartust startinud auto-crew ehk Jonsu, Ketu, Tammuri, Rassi ja Rihoga, aga kuna nad otsustasid Tartus edasi-tagasi sõita, siis jõudsime meie bussiga varem ja läksime kolmekesi Aafrikasse õlut-siidrit jooma. Lisaks niisama hängimisele suutsime ära teha ka tähtsa poenimekirja, kus kõige olulisemaks esemeks oli "kate". Hiljem lisasime sinna arusaadavuse mõttes sulgudesse ka "määre" ja õnneks suutsime poes oma keerulist nimekirja handlida ja kõik asjad ära osta. Pärast poeskäiku reisisime Topusse ja tegime telgichecki, et järgmisel päeval Vormsil ei oleks halba üllatust, et kõik telgid on katki. Edasi jätkus õhtu vist niisama chillimise ja lõkke ääres hängimisega, meie Antsu ja Värgiga tegime Rihhi vastu kolmikpakti, Värk küsis kogu aeg palju Richteri skaalal punkte on :D, arutasime tähtsaid teemasid, kuulasime enter the ninja laulu miljontuhat korda (http://www.youtube.com/watch?v=DX_xWpxtap0- ärge videot vaadake, see on eritiiii koledate inimestega), mängisime siltide otsa ette kleepimist ja asjade järjest ütlemise mängu, kus mina purjus peaga kogu aeg hävisin. Lõpuks läksime magama ja mina otsustasin minna Antsu telefoni valguse abil vetsu, aga kui ma mõne aja pärast tagasi ei olnud läinud, tuli Antsuke mind otsima ja opaaa, leidis mu kuuri alt kärust pikutamast :D Ilmselgelt olin ma ära väsinud ja jõudsin tuppa magama ainult tänu Antsu abile ja meelekindlusele.
Kolmapäeva hommikul otsustasime minna ujuma, aga muidugi oli pooltel inimestel vaja kohvi juua ja niisama ringi trallida, niiet kui muidu oli kogu aeg taevas päike, siis täpselt sel hetkel, kui me hakkasime ratastega randa sõitma, tulid massive pilved ja tuul ja hakkas vihma sadama. Lisaks kõigele oli minu parem silm end full horrorisse tõmmanud ja jooksis konstantselt vett, niiet Ketu rattaga sõitmine oli minu jaoks päris suur vägitükk. Kohale jõudes hakkas minu arvates üleüldse umbes rahet sadama, niiet kõik tahtsid kiirelt vette jõuda. Mina võtsin siis tossud jalast, panin päikeseprillid sinna sisse ja asetasin tossu pingile- järgmisel hetkel oli mu tossuke hoopis juba veel hulpimas. Muidugi pistsin ma insta kiljuma, niiet Ants oli sunnitud vette tormama ja päästma, mis päästa andis. Toss sai päästetud, aga päikeseprillid olid juba uppunud ja kuna vihma sadas nii tugevalt, et veepind möllas ringi, siis ei olnud neid võimalik ka vee alt otsida. Ka ratastega tagasitee möödus minu jaoks vihma käes ja ainult ühe silmaga maailma vaadates, aga umbes kohe, kui suvilasse jõudsime, tuli uuesti päike välja. Erakordselt ebavajalik. Edasi pakkisime asjad ja sõitsime koos minu full horror nutva silmaga Rohuküla sadamasse, et minna Vormsile rattamatkale. Saarele jõudes panime ratturid rataste selga, mina virutasin endale rattaraamiga pähe, panin Jonsu päikeseprillid ette ja alustasime oma kultuurireisi. Alguses olime automeeskonnas kolmekesi: mina olin draiver, Värk tegi ratturitele võipasid ja pani enter the ninja't, Jonsu võttis vastu ratturite riideid ja jagas neile jooke. Mingit aega trippisime ringi ja varsti panin ma oma horror silma ja muude juttude tõttu Jonsu rooli. Käisime siis vaatamas Vormsi ainukest valgusfoori ja hakkasime sealt ära sõitma, kui mina äkki avastasin, et shotgun Värgil on selja peal ämblik. Nonii, tõmbasin muidugi insta horrorisse ja pistsin kiljuma, kuigi ma ei suutnud täpsustada, mis mul viga on, vaid niisama osutasin näpuga Joosepi poole ja kisasin. Kohe nägi ämblikku ka Jonsu, kes ei hakanud samuti midagi seletama, vaid karjus Värgile, et see autost välja kaoks, ja lõpuks lükkas ise Värgi uksest välja :D Ilmselt sai Värgil selle peale meist kõrini ning järgmises peatuses vahetas ta Ketuga kohad ära ja läks ratturiks. Tüdrukuteauto suutis muidugi pärast esimest peatust tõestada oma suurepärast orienteerumisvõimet: poisid sõitsid ees ära, meie ei vaadanud, kuhu nad läksid, ja kahe minuti pärast olime suvakohas ega saanud aru, mis edasi teha tuleb. Kui me lõpuks rattapoisid üles leidsime, vaatasime mägeiveiseid
ja siis läksime mere äärde täpsusviskeid harjutama, et kõik saaksid ühele kindlale kivile pihta; tulemus: järgmisel päeval olid kõigil käed valusad. Edasi läks asi veits hapnikumaks, sest ilm kiskus juba väga pilve ja vaikselt hakkas vihma tibutama. Lisaks oli Rassi ratas veits katki ja ega ka enamiku teiste poiste rattad ei olnud väidetavalt kõige paremas seisus. Enne kõige tugevamat padukat jõudsime täpselt Hullo kõrtsi (Hullo on Vormsi maincenter, me kõik täiega kiitsime nimevalikut). Pidime veits ootama, et kokk saabuks ja meile süüa teeks, aga õnneks saime aega veeta domino mängimise ja õlle-siidri joomisega. Kui kõigil olid kõhud täis ja joogid joodud, läks Jonsu esimest autotäis rahvast ära viima ja meie mõtlesime, et miks neil nii kaua läheb. Õigepea selgus ka põhjus: Jonsu oli meie 5 jalgratta, 4 telgi, 8 magamiskoti ja 8 inimese asjadest fullfull täispakitud autoga tagurdanud kivi otsa. Lisaks sellele, et auto oli kriimustatud ja alt mõlkis, tagurdas Jonsu veel ka põõsasse, niiet rattaraamil viimasena olnud Rassi ratas oli nii kaheksas, et sellega ei olnud võimalik enam absoluutselt sõita :D Me ei lasknud ennast aga sellest kõigest häirida, sest noh, tegijal ju juhtub (ja julged teha, julge tunnistada :D), niiet sõitsime oma laagriplatsile (teel sinna nägime ka kirvemõrvarit ja kirvemõrvarkoera). Laagriplatsil selgus, et oli läbi viidud koosolek telkide jagamiseks: telk nr 1 olid Ketu-Tammur, telk nr 2 Jonsu-Rihh, ja telk nr 3 mina, Ants, Värk ja Rass. Tänu Ketu taskulambile suutsime pimedas oma telgid üles panna ja Rass-Rihh tegid samal ajal lõket, et oleks hea soe chillida. Lõkke ääres püüdsime Antsu eestvedamisel leida jubehead äriideed, et rikkaks saada, ja vaidlesime tähtsatel teemadel ja mina seletasin kogu aeg inimestest, kes on end põhjast üles töötanud :D Lisaks lahendasime Tammuri kaasavõetud gini-viskit, et end soojas hoida (minul oli jätkuvalt seljas seelik, niiet Jonsu oli sunnitud üks hetk kurjalt teatama "Kadi, paneb äkki need püksid jalga!") ja vahepeal tegelesime ka muude asjadega. Õigepea läks Värgil enesetunne veits halvaks ning ta läks metsa alla, meie püüdsime iga natukese aja tagant teda kontrollida ja mina kisasin teda läbi metsa isegi siis, kui ta juba mitu tundi maganud oli :D Teiste inimestega oli selline lugu, et Jonsu-Rass-Rihh tegid mingi kolmese pakti ja lällutasid ainult omaette, pärast läksid autosse enter the ninjat kuulama ja sõid poole meie hommikusöögimaterjalist ära :D, Antsuke ja Tammur valasid üksteisele veini pähe, Ants mölises veel mõlema noorpaariga ja käskis Ketul lõkkesse istuda ja tahtis Rassile kiviga pähe lüüa, magaminnes lällutas veel pikka aega ega saanud oma magamiskotilukuga hakkama. Lõpuks õnnestus mul see läbi raskuste kinni saada ja Antsuke sinna sisse toppida, niiet mõned tunnid saime ka rahulikult magada.
Neljapäeva hommik saabus hommikumüsteeriumiga, kuhu pooled söögiasjad kadunud on, sest süüdlased vaikisid :D, aga päeva peale selgus kõik, niiet pusle sai ilusti kokku pandud. Pärast laagri kokkupanemist saatsime ratturid teele ja automeeskond koosseisus mina-Rass-Jonsu-Värk startis veits hiljem. Alustuseks juhatas Ketu tomtom meid täiesti valesse kohta, mistõttu kaardilugeja Rass läks nii horrorisse, et sõimas tomtomi täielikuks idioodiks ja toppis selle karistuseks sahtlisse. Kui me lõpuks vajalikku kohta jõudsime, nägime esimesena täiestiii poriseid Tammurit ja Antsu. Selgus, et poisid olid sõitnud läbi lombi ja mõelnud nalja teha, aga tulemus oli selline:
Tammur oli täitsa kaktki igalt poolt ja Antsukesel oli suuuur lõhe varbas ja lõhe pöidlas. Ainukesena oli olukorraga rahul Rihh, kes kogu ülejäänud päeva paarutas rattaga ja pritsis teisi ja oli rahul, et tema mäsa ei pannud. Muidugi oli asjal ka üks positiivne külg: kuna arst Ketu lammutas poiste ravimiseks kogu mu autoapteegi laiali, leidsime sealt uue kasuliku vidina. Nimelt saab kaelatuge edukalt kasutada selle vastu, kui oled purjus ega jõua enam oma pead üleval hoida ja hakkad nokkima. Modell Rihh demonstreeris selle kasutamist meile sealsamas bussipeatuses:
Pärast poiste ravimist läksime mingi tuletorni juurde, kus ehitasime kivist tornikese ja vaatasime, kuidas Riho kõnnib vee peal. Reisikorraldaja Ants oli järgmiseks vaatamisväärsuseks valinud mingi paekühmu. Automeeskond ehk Tammur, Ketu, Rass ja mina jalutasime siis mingi metsa vahel ja Tammur sõi meie jaoks tundmatuid marju, mis nägid välja nagu lillad vaarikad ehk gay-vaarikad. Enne, kui me selle paekühmuni jõudsime, tulid juba vastu ratturid, kes teatasid, et tegemist on mingi täiesti suvalise kiviga, niiet me pöörasime otsa ringi ja läksime sööma ratturite tehtud võipasid. Kuna selle söömaajaga selgus, et meil on otsas nii söök kui ka kuivad puud PLUSS me oleme reisile kaasa võtnud hunniku iphone'e ja läpakaid, aga mitte ühtegi kirvest ega potti ega panni, milles süüa teha, siis otsustas üldkogu Vormsipuhkuse selleks korraks lõpetada. Sõitsime siis sadamasse ja tegime ühispildi Reedaga.
Tagasi mandrile jõudes käisime offkoors poes ja hängisime ilmselt niisama ringi. Mingihetk mängisid poisid persekaid ja meie tüdrukutega olime komisjonis, kuigi meie plaan (saata komisjonist üks liige lõpus lööma) ei õnnestunud. Õhtupoole alustasime oma söögitegemistega: Rass tegi väljas lõkkekartuleid (kuigi vahepeal sadas vihma), Ketu ja Tammur tegid viinereid ja praekartuleid, mina tegin salatit. Kogu õhtu kõige lõbusama avastuse tegimegi salatit valmistades: nimelt olin ma juba tükk aega püüdnud tomati-kurgi-hapukooresalatit maitsestada, aga miskipärast oli salat jubeimeliku maitsega. Kaaskokad arvasid, et mismis, küta aga soola ja pipart juurde, küll läheb paremaks. Noh, soolasin ilusti veel 5 mintsa edasi, kui siis äkki Ketu otsustas soola maitsta ja selgus, et tegemist on hoopis soodaga :D Niisiis pidime kogu hapukoore salatis ümber vahetama, aga lõpuks oli maitse ikka üsna soodane, niiet salat ei olnud kindlasti õhtu nael. Ülejäänud õhtu jälle tõmblesime niisama ringi, tutvustasime Mattiasele enter the ninja laulu ja Tartu slängi, chillisime lõkke ääres, kuulasime Antsu ja Värgiga tuhat korda "Aino on ainus"-laulu ja kui lõpuks kõik olid magama läinud ja Värk jäi diivanile tukkuma, saime Värgi voodi ära varastada ja veits magada enne hommikut.
Reede hommikul mängisime jalksi poiste ja Ketuga, mind pandi väravasse, kuigi Värk tegi 90% kaitsetööst ise ära :D, ja meie meeskond võitis, kuigi Rihh sõitis mulle ühe korra nii khuulilt sisse, et mul veel nädal aega hiljem põlv valutas ja seal ilutses suur muhk. Aga ei olnud hullu, pärast käisid poisid ujumas ja leidsid merepõhjast üles mu kadumaläinud päikeseprillid (y), siis pakkisime asjad ja minu auto koos Tartu meeskonnaga pani Tartu poole ajama, meie Mattiase, Antsu ja Värgiga käisime söömas ja alustasime Keibu otsimisretke. Nimelt leidsin mina, et kojuminekuks on veel varavaravara ja läksin seetõttu hoopis Effu ärasaatmispeole, mis toimus tema suvilas Keibus. Kui poisid olid mu sinna maha pannud, käisime vaatamas Effu lambaid, kes elavad suurel karjamaal, mille keskel on eraldusvõrguga tenniseväljak.
Siis mõnda aega vahtisime niisama ringi, jõime vaikselt veini, rääkisime oma suvemuljeid ja ootasime veel puuduolevaid külalisi. Varsti pakkus Effu ema meile süüa ja ka kõik inimesed jõudsid kohale, niiet oli aeg kolida väljast tuppa. Ahjaa, unustasin mainida, et seal väljas ehk mingis chillimismajakeses oli megamõnus olla, sest kamin andis sooja, meil oli otse merevaade ja noh, üldse oli kõik jubehea :) Aga heaküll, edasi jätkus õhtu tubastes tingimustes, sõime põldmarju (mis osutusid olevat needsamad gay-vaarikad, mida Tammur Vormsil sõi) ning pärast niisama gossipi jagamist korraldas õhtujuht A. Vill meile meeleoluka joomismängu: lauale pandi 20 topsi, igaühes erinev alkohol (nt viin veiniga) ja siis hakkasime ringis oma kukla tagant sinna topsidesse viskama veinikorki. Kui keegi viskas sisse, siis temast järgmine inimene pidi vastava topsi ära jooma ja kui tabati kõige keskmist tühja topsi, sai ise mingi joogi kokku keevitada ja kellelegi määrata. Ütleme nii, et mäng tõmbas nii mitmedki külalised rajalt maha ja tõstis teistel tuju lakke. Aegamisi lällutasime niisama ringi, mina tahtsin Antsu rõdult alla visata (kuigi ta on poole suurem kui mina), Effu rääkis, kuidas talle ei meeldi casual asjad, määratud meeskond käis aeg-ajalt Effu baarikapist jooke juurde toomas ja õhtu lõpetuseks rääkis Ants meile häid nalju ja mölises mulle helistanud suvavendadega, et miks nad helistavad ta tütrele öösel ja et üleüldse olen ma koduarestis :D
Hommikul läks mul teistest varem uni ära, niiet ma läksin mere äärde hängima- ma arvan, et ma olin eelmises elus kala, et mulle meri nii hullult meeldib. Igatahes ülejäänud päeva aelesime niisama ringi ja siis startisime mina, Laurakas, Ants ja Irene Pärnu poole. Sinnasõit oli mingi reaalne arvutimäng, sest iga 10 minuti tagant tekkis teele uus takistus: küll oli meil vaja mööda sõita traktoritest, hunnikutest veoautodest ja lõpuks ka viiest haagissuvilast. Kõik läks siiski plaanipäraselt ja saime Pärnus Laurakaga õige bussi peale, et lõpuks Tartusse tagasi jõuda. Laupäeva õhtu möödus kodus, sest ma ei olnud võimeline käsi ega jalgu liigutama.
Pühapäeval käisime Welco mängul Kambjas ja kuigi oli megamegamega külm, saime siiski 1:0 võidu. Kuna mäng oli üsna närviline, siis leidsid kõik, et võitu tuleks ikka tähistada ja nii liikuski rahvas Värgi poole. Kui mina pool 9 kohale jõudsin, olid suurema promilliga inimesed juba lahkunud või lahkumas, aga õnneks rääkis Raiste meile ikka ära selle, et ta kiizulapsed joovad päevad läbi kodus viina ja ropendavad vene keeles :D Pluss muidugi rääkis ta ka seda, kuidas heatahtlik Tim läheb metsa, ei taha seeni maha lõigata ja hakkab neid niisama kutsuma "seened-seened, tulge ronige korvi" ja siis tulevad ainult mingid hallitanud puravikud. Mina olen kindlalt selle poolt, et need Raiste jutud tuleks salvestada ja siis lastele Onu Raiste Juttudena maha müüa. Aga heaküll, varsti soovis enamik külalisi lahkuda, aga mina, Vootele, Ants ja Värk leidsime, et KINDEL EI nii vara foldimisele ja läksime mu veinipudeliga linna. Pärast kõikide söögikohtade külastamist ja friikartulite otsimist tegime spordikooli trepil väiksed burksid ja läksime Mökut kontrollima. Sisenedes kisasime muidugi esimese asjana "Aaaaadi, tahaks sooviluguuu" ja saime oma "Aino on ainus" loo kätte. Pärast tegin mina veel baaridaamiga hea diili: ta ütles, et ei saa mulle soovilugu mängida, sest on jubepikk soovilugude järjekord, aga ma võin oma loo paberile kirjutada ja ta varsti mängib. Noh, kirjutasin selle siis üles, viisin talle, tsikk vaatas, hakkas naerma ja ütles, et kohe saab seda lugu. Istusin siis poiste juurde lauda tagasi ja mõlemad baaridaamiga olime rahul, kui mängima hakkas Inese "Kõik mehed on sitapead" :D Edasi lällutasime niisama, Vootele läks mingiaeg ära, siis hängisid meiega Aleks ja Mikael, mingihetk läksime Mökust ära ja Ants läks koju, aga mina-Värk-Aleks-Mikael leidsime, et ikka veel on liiga vara koju minna. Meile tundus, et jubehea mõte on Mikaeli pool viina juua ja öösel FIFAt mängida. Mingiaeg oli loogiline, sest poisid mängisid ja mina elasin kaasa, aga siis püüdsid nad mind õpetada ja no see oli katastroof, mistõttu kõik otsustasid õhtu siiski ära foldida.
Esmaspäeval olin ma jälle nii surnud, et see päev jäi minu kalendris täitsa vahele.
Teisipäeval olin päeval asjalik ja aitasin Urvol-Paulil kodulehte parandada ja pressiteadet kirjutada, et nad saaksid käima lükata oma firma: www.mobiiliringlus.ee :) Õhtul tegime Liisuga üle pika aja tüdrukuteõhtu ja jõime veini, rääkisime gossipit ja muid tähtsaid jutte, mida me pole ammu rääkinud. Väga mõnus oli.
Kolmapäeval sain lõpuks kooli minna (mul on mingi koolituhin peal, sest ma tunnen, et mul ei ole kohustust õppida ja kõike saab vabalt võtta) ja lõunal käisin oma autot mingile vennale näitamas. Ma ei ole ammu näinud asjalikke inimesi nii hullult nalja tegemas, sest lisaks niisama naljakale jutule joonistas üks vend mu kindlustuspaberitele teo ja siili ja ütles, et joonistaks põdra ka, aga Vormsil põtru pole. Ulmeeee. Õhtuplaan nägi ette ajakirjanduse rebaste ületsekkimist, niiet tahtsime Irisega Pirol soojendada, aga me ei olnud veel jõudnud maha istuda, kui Priit, Marti ja Karel meiega ühinesid. Jällegi rääkisime niisama suvejutte, vaatasime meie lähedal olevaid nunnusid kutsusid, keda mina tahtsin taskusse pista, ja meie Martiga muidugi rääkisime welco- ja abikaasade-jutte as usual :D (kuna ma olen enda koolisõrmuse ära kaotanud, lubas Marti mulle uue sõrmuse ka muretseda) Peol jõime muidugi eriti palju siidrit, mina hängisin 3.kursusega ringi, vaatasime rebaseid, Mikael tagastas mulle mu kõrvarõnga :D, ja üsna usual värk oli. Edasi läksime Illukasse, kus oli mustmiljon inimest kohal, niiet alguses oli üsna raske liikuda. Samas oli mõnes mõttes tore ka, sest üle pika aja sai näha igast huvitavaid inimesi, keda polnud ammu näinud. Mingihetk püüdsime Irisega jooke osta, kuigi see nägi rohkem välja nii, et mina seisin järjekorras ja Iris hängis eemal. Lõpuks sai mul kannatus otsa ja ma läksin alumisele korrusele poiste peale karjuma, et nad minu eest järjekorras seisaksid :D Lõpuks päästis Tenso päeva ja lõpetas mu pahandamise ära ja ostis vajalikud siidrid. Ülejäänud aeg mööduski kõikide maailma inimestega rääkides ja eriti naljakas oli see, kui veidike enne peo lõppu lendasid pulti oma usual nalju tegev Aleks ja üsna purjus Raigo, kes seletas mulle, et maailma kõige õigem asi oleks see, kui mina ja tema oleksime Tartu uus kuum paar. Ütleme nii, et kõiki asjaolusid arvestades oleks see stsenaarium lihtsalt maailma KÕIGE naljakam asi ever ja mina püüdsin seda talle ka seletada, aga ta jäi enda argumentidele kindlaks ja püüdis mind ära rääkida nii järjekindlalt, et ma kutsusin abikaasa Marti appi :D Kõik lõppes siiski sõbralikult ja Raigo arvas ka järgmine päev, et väike draama ja kuuma paari orgunnimine oleks olnud lagi, aga noh, heaküll.
Neljapäeval käisin megahuvitavas teatriloengus, mida andis Ene-Liis Semper. Ma ei ole elus vist kunagi näinud, et 80 inimest istuksid poolteist tundi täiesti vait, aga seal loengus just nii oli, sest kogu jutt oli nii huvitav ja heade näidetega, et keegi ei julgend ennast vist isegi mitte liigutada. Õhtul toimus Liine pool semiametlik Miku ärasaatmispidu. Kui mina arvasin, et tegemist on rahuliku hängimisega, siis teised nii ei arvanud ja kohal oli päris palju rahvast: mina, Liine, Jonsu, Mikk, Joss Kivipea, Joss Värk, Jozu, Raiste, Ants, Ottmahhen, Tenso, Tammur, Rass, Märt, Rihh, Andi, Jaan ja Tõnis. Alguses mängiti Munchkinit ja aeleti niisama, Antsuke leidis oma pandavenna üles
Siis äkki tekkis meil linnaminekuplaan ja pool 2 istusimegi mina, Mikk, Ants, Värk ja abitreener Kivipea taksosse. Käisime linnas Notis, kus ma suutsin kurjalt baarmanilt ühe sooviloo välja võluda, kuigi ta pistis meie peale kisama, siis kontrollisime veel korraks Illegaardi, Mökut ja lõpuks Treppi. Kuigi Kivijoss tahtis diskole minna, siis meie andsime plaanile disklahvi ja läksime kella 4ks tagasi Ihastesse. Veits aega laaberdasime niisama ringi ja siis läksid kõik vaikselt ära magama, mina muidugi leidsin ka, et kodutee on liiga pikk ja jäin sinna.
Hommik saabus mingi reaalse Munckini-maratoniga pärast seda, kui mina olin uued kaardid üle vaadanud ja kõigi peale kisanud OIOIOI. Leidsin endale ka uue lemmikkaardi:
Mingihetk käisime Liine ja Jaaniga selkus, kuigi enne nad otsustasid minna Ihaste peale seiklema ja mina olin erroris, et pean üksi poest kõik ära tassima. Õnneks nad siiski suutsid ka bussi peale tulla ja saime selkus-siriuses chillida. Ihastes jätkus jälle Munchikini mängimine ja me tegime karbi sisse Nokia perekonna, kuhu kuulus ka paks naabrimees- ise olime väga rahul. Vahepeal veel mängisime Andiga sujefad ja viskasime mõlemad mingi 10 korda järjest samu asju ja siis oleksime naerurabanduse umbes saanud. Iga natukese aja tagant rääkis veel Jaan, kuidas õlised inimesed peaksid twisterit mängima ja Andi karjus kogu aeg „lõhuuuub“- ilus reedene päev:) Igatahes mingiaeg tegin mina pausi ja pikutasin kodus, siis tuli siidrite-shampuse-veiniga külla Iris ja pärast juttude rääkimist läksime Mugasto partyhouse'i. Vaatasime jalksi, naersime Kivijossi elevandi-näo üle
riietasime Jonsut ja lõpuks proovisime kõik linna jõuda. Muidugi selgus, et enamik inimesi failis või keelas meil endaga Illukasse kaasa minna :D, niiet mina, Ants, Värk ja Kivipea laaberdasime niisama mööda linna, jõime külmarohuks mu vanatallinnat ja kontrollisime muidugi Notti ja Mökut. Midagi üleliia huvitavat ei juhtunud, aga samas oli ikkagi väga mõnus. Lõpuks otsustasime Antsu ja Kivipeaga minu poole minna, et saaks juua vanatallinnat shampusega. Kivipea küll foldis varem, aga meie Antsuga vaatasime tennist ja leidsime alles mingi pool 6, et võiks õhtu lukku panna. Läksime siis juba peaaegu ära magama, kui äkki helistas Antsule Andi, kes oli ilma pusata läinud Illukasse ja otsustas jala koju minna. Ants rääkis temaga mingi paar minutit ja ülejäänud 20 minutit püüdsin mina täiesti läbikülmunud ja kontrollimatult lõdiseval Andil tuju üleval hoida, et ta ikka turvaliselt koju jõuaks. Andi, teinekord kuula mind ja võta pusa kaasa! :D
Laupäeval sõitsime Heleriga Jänedasse, et vaadata Uku Uusbergi etendust "Jõud". Kuna me jõudsime kohale varem, tegime vabas õhus kerged siidrid ja hakkasime alles siis kultuurseks. Etendus oli selline fifty-sixty. Ei saa öelda, et mulle poleks meeldinud, aga samas ma olen ka paremaid etendusi näinud. Lavastuse algus oli väga kift: kuna osales ka Rapla kuttide kammerkoor, siis ilmus lavale järjest uusi ja uusi kutte, kuni lõpuks oli laval mingi 25 täpselt ühesuguste riietega venda, kes kõik käitusid täiestiiii lambikalt ja polnud võimalik aru saada, misasja nad kehastavad. Lõpp vajus kohati minu arvates ära, sest osad laulud olid liiga pikad, aga üldiselt oli täitsa enamvähem asi. Pärast etendust läksime afterpartyle, kus jagati shampust ja kooki, jõime konjakit, tegime tossensit (nagu need kultuuriinimesed ütlesid selle kohta), rääkisime teatriinimestega juttu ja mina kuulasin, kuidas kõik sealsed inimesed kirjutavad parajasti stsenaariume/missasid/novelle/romaane/luuletusi jne. Ma ei osanud väga kaasa rääkida, mistõttu ma ei mäleta pidu, kus ma oleksin kunagi nii vait olnud :D Samas ei olnud igav, vaid lihtsalt teistsugune, vahelduseks üsna huvitav kogemus.
Pärast paaritunnist und kitsas voodis ja külmas mõisas startisime pool 9 Tartu poole ja ma jõudsin kodus ainult hambad ära pesta, et siis poisid peale korjata ja Väimelasse Welco mängule sõita. Kahjuks pidime vastu võtma 0:1 kaotuse ja eriti kurb oli see just seetõttu, et see oli Miku viimane mäng.
Kahju, et el capitan nüüd välismaal viibib, aga samas tegi ta Welcos ikka nii hullu töö ära, et väike puhkus kulubki ilmselt ära. Igatahes edu Mikule, fännid ning mängijad ootavad teda tagasi!
Nüüd igatahes on uus nädal, Kanepi tegi eile väga tubli mängu, telekast saab jätkuvalt kossu vaadata ja mul on hunnik huvitavaid aineid- elu on vähe mõnus lill.
No comments:
Post a Comment