black and yellow, black and yellow

Täna on teisipäev, kevade teine päev, jehhuu! Jälle on märkamatult läbi saanud kaks nädalat ja aeg on vahekokkuvõtteks.

Üle-eelmisel kolmapäeval (9.märtsil- ma leidsin, et kuupäevad võivad päris kasulikud olla, kui kunagi on vaja mõnd toimunud üritust üles leida)olin ma päeval kodus jube asjalik ja valmistusin minema massaaži, kui siis saabus sms igavlevalt Iriselt. Pahaaimamatult helistasin tagasi ja tulemuseks oli muidugi see, et kell 16 olime poest siidrid ära ostnud ja istusime nendega minu pool. Siidrite kõrval saime kõik viimase paari kuu sündmused ja jutud läbiarutatud, vahepeal sõime viinamarju ja püüdsime mu emale selgeks teha, et meil on majas ülemõistuse soe (keegi teine mu perekonnast ei ole mingil põhjusel sellest aru saanud, aga minu arust me elame viimased paar nädalat nagu saunas). Kella 21ks oli suurem osa siidritest otsas ja liikusime Liinega Estiko mängule. Tavapäraselt oli kohal päris palju rahvast, elasime häälekalt võidule kaasa ja naersime mängu tipphetke ehk Chris Moore’i-Andi meeskonnaplaksu üle. Pärast mängu näitasid suurem osa publikust ja mängijatest taaskordselt üles head otsustusvõimet ning läksid koju, aga alati peab leiduma ka musti lambaid ning seekord täitsid seda rolli lisaks minule ka Raiko, Ants ja Vootele. Otsustasime lisaks Antsu brändile ära lahendada ka Vootele viina küsimuse ning liikusime Poe tänavale kõikide juttudega tegelema. Muidugi tuli seal vahepeal maha pidada olulised parteipoliitilised debatid, aga kuna tuliste vaidluste vahele pakuti viinakokse, siis üldiselt otsustasime mina, Raiko ja saabunud Kivipea asjast eemale hoida ning olime väga rahulikud. Peoperemees serveeris mulle veel vahepeal kuulsat brokkolipüreesuppi, millest ma umbes tuhat korda olen ilma jäänud, aga nüüd vähemalt sai see võlg kustutatud. Lõpuks oli aeg minna Notti ja seal võtta taaskordsed bloody mary shotid. Mingil põhjusel ilmusid lõpuks letile ka mingid õunamahla ja kaneeli shotid (?) ning kuigi nende tekkepõhjus jäi arusaamatuks, ei saanud shotte raisku lasta ning varsti olid needki kõik ära joodud. Siis otsustasime natuke rahuneda ja istusime leti äärest laua äärde juttu rääkima, mis möödus rahuliku aktsioonina nii kaua, kui Raiko juurde tulid Groundhog Day poisid. Antsuke läks selle peale täiestii kettasse, tassis neile mingid shotid ette, tahtis nende terviseks pitse tõsta ja muudkui kisas üle laua kuuuiiiii khuulid ja õiged vennad nad on. Bändipoisid ei paistnud hullunud fännist üleliia häiritud olevat ja ka meie püüdsime Antsukest veidi rahustada, niiet lõpuks oli kõik väga heas korras. Muidugi tundus meile oluline vahtida Notis nii kaua, kuni see kinni pandi, aga õnneks tundus kõigile, et järgmine õige samm on kojuminek, niiet läksimegi selleks õhtuks laiali.

Neljapäev (10.märts) algas Antsuga nõu pidades, sest nad läksid Jossiga sööma ja arvasid, et ma peaks ka ühinema. Kuna ma esitasin tugevaid vastuargumente, ent ütlesin, et mul on kodus üksinda igav, siis umbes kella 16 paiku astusidki mu uksest sisse Ants, Joss, Riho, Muhv ja Iris. Üldiselt vahtisime niisama, jõime õllet-veini, kuulasime Antsu lemmiklaulu sada korda, vaatasime Taaramäe sõitu telksist, siis juba läks hammas verele ka Muhvil-Irisel ning pärast poeskäiku naasesid nad uute jookidega, varsti jõudis ka Kivipea ja siis vaatasime veits kossu. Kuna Kalevi mäng ei olnud üleliia põnev, otsustas Antsuke rahvast turgutada muusikamängu ehk laulude äraarvamisvõistlusega. Alguses oli kõik rahulik, mina teadsin mingeid suvalisi laule ja kogusin hoogsalt punkte, siis sai Ants aga suvalise karjumise peale kurjaks ja kehtestas uusi reegleid. Lõpuks hakati üldse kõigilt kollektiivselt punkte vähemaks võtma ja mina sain rohkelt trahvipunkte näiteks selle eest, et ma üleüldse toas ei viibinud. Segaste asjaolude tõttu jäi üldvõitja välja selgitamata, aga me ei lasknud ennast sellest häirida ja läksime Mugastosse Jossi sünnipäeva warm-up peole. Või noh, peoks seda päris nimetada ei saa, sest me vahtisime niisama tühja, Riho läks varsti ära ja asemele tuli Raiko, poisid kütsid sauna, Muhv seletas, et ta tahab öösel jala koju minna, Liine ja Kivipea tegid mingit banaanivahvli-maiust ja kõik kiitsid jersey shore’i vaatamist. Mina otsustasin varakult foldimise kasuks, kuigi Ants püüdis sinnajäämist müüa mu ühe läbi aegade lemmiklaulu mängimisega (siiamaani on minu jaoks suur müstika, kuidas Ants seda infot omab, sest enda teada ei ole ma seda laulu kunagi välja reklaaminud, aga – you never know these pandapeople).

Reede hommik (11.märts) saabus hädasolevate Antsu ja Raiko kõnedega, millele varsti järgnes uksekell ja minu meeleheitlik püüe jõuda võimalikult kiiresti duši alt uksele vastu. Kui poisid olid end diivanile istuma sättinud, teinud köögis veiniluuret ja Raiko oli elus esimest korda näinud mu koera (me Antsuga ei saanud üldse aru, kuidas see võimalik on), vaatasime uudiseid ja proovisime plaane teha. Õnneks lahenes kõik üllatavalt hästi ja saime linna paarutama minna mu ema Avensisega. Tegime linnas ohtralt ümbersõite ja mina sain esimest korda teada, kus Raiko elab (ta oli sama imestunud kui mina ja Ants enne). Autosõidu tipphetkeks oli see, kui Ants hakkas sööma oma ammust kingitust ehk cocacola roll-on maiustust, mis näeb välja nagu tavaline roll-on deodorant, aga on ülimagusa cocacola maitsega. Seda rullikut süües oli Ants täpselt selle näoga, kui Tenso imiteerib seda, kuidas Ants sööb bambust; ehk põhimõtteliselt sõigi Ants tol hetkel bambust. Minu arust oli see nii naljakas, et ma pean tänama õnne, et Ants ei teinud seda sõitmise ajal, sest muidu oleksime ilmselt avarii teinud mu naermise tõttu. Lõpuks käisime veel Rimis, kus Ants ei tahtnud käruga ringi sõita, vaid seda hoopis tassida, ja proovisime kolmekesi ära arvata, kui palju manti peab ostma, et saaks Jossile kingituseks teha salatit 40-50 külalisele. Kuna Raiko tahtis olla don ja ise maksta, siis pidime meie Antsuga olema Vasjad ehk kogu seda manti letile laduma, ära pakkima ja autoni vedama. Mingil põhjusel otsustas Antsuke, et niipea, kui ta sai õlle näppu, võib oma härrasmehelikkuse ära unustada (poodi minnes oli Ants nii viisakas, et tegi mulle autoukse isegi lahti), niiet kokkuvõttes pidi don Raiko ikkagi ise kõik töö ära tegema. Pika autoreisi lõpuks jõudsime Ihhi, tassisime asjad minu poole ja hakkasime telksivaatamise kõrvalt kartuleid keetma. Kuigi mina kartsin kogu aeg, et köök lendab õhku, oli Raikol olukord kontrolli all ja kella 17st siirdusime kööki vallutama. Veidike kaklesime tööjaotuse üle (keegi ei tahtnud kartuleid koorida ja sellepärast mõtlesime, et äkki võib Jossile kinkida salati, kus on lihtsalt suured koorimata kartulid), aga lõpuks lahenes kõik sõbralikult ja pärast koorimist-hakkimist-maitsestamist-hapukoorepuudujäämist-segamist oli salat valmis! Poisid vaatasid veits kossu ja siis asusime oma kingitusega Mugasto partyhouse’i ehk Jossi sünna poole teele.

Sünnipäeva alustuseks vaatasime kossu, meie Raikoga tegime köögitoimkonnana viimase pingutuse ja koorisime küpsetamiseks ära viinerid, siis vahtisime niisama ja Ants-Raiko otsustasid end riietada kossupoisteks. Aegamisi hakkas veel rahvast laekuma, Mart ja mingi crew poisse kinkis Jossile särgi, kus oli kirjas sajandi üks olulisemaid mõtteterasid: love is pain! Esialgu kuulasime köögis Rassi reisimuljeid, Joss jagas kõikidele inimestele välja häid, aga piisavalt kangeid jäätisekokse ja kõik muidugi kiitsid seda olukorda. Meie small-Intsuga mõtlesime välja ka kokteili arenduse: kui kokteilile peale valada piisavalt siidrit, läheb pealmine kiht mõnusalt vahtu ja kokteil ise on vedelam ja seda jätkub rohkem. Ise olime endaga väga rahul ja Ints lubas hakata seda mäkist nõudma. Edasi jätkus sünnipäev sama meeleolukalt, poisid tõstsid Jossi üles

ja sellele järgnes JoosepSibula-laulu röökimine. Muidugi ei puudunud sünnipäevalt elutähtsad trepi-koosolekud miljonite viinapitsidega ning regular tantsupidu, mille vahele mahtusid ka meritähtede-mängimised ja niisama ringituigerdamised. Hommikul kell 5, kui suurem osa sünnipäevale jäänud külalistest juba magas, tegime meie Liine, Markuse, Priidiku ja Tõnisega köögikoosolekut ja nautisime mõtet sellest, et Tõnis juba kohe hommikul tööle peab minema. Kõrval lällutasid veel Maiso ja Kata, kes ei suutnud vabu magamiskohti leida ja olid sellest horroris. Selles seisus ütlesin ma uue kollase kampsuniga magavale Jossile headööd ja tänasin mõnusa peo eest ning läksin koju hommikuuinakule.

Laupäeva õhtul (12.märts) jalutasime Kadriga Teele sünnale, kus peoperenaine pakkus meile väga head sööki, väga head veini ja õhtu lõpetuseks ka väga häid viinakokse. Vahepeal tegime nalja, sest Kadri luges suusaõpikut ja arvas, et ta suudab pildilt välja hiilida.

Muidu rääkisime usual jutte, vaatasime meenutuseks Bulgaarias tehtud purjus videosid (uskumatult piinlikud asjad suutsime jäädvustada, hämmastav..) ja kaklesime vetsuukse lingiga, mis kogu aeg ära kukkus. Lõpuks tegid poisid kõned peale ja Maiso korjas mu peale, et saaksin minna Jossi ja Andiga kluppi. Kuna meil oli kaasa võetud üks veinipoiss, siis otsustasime enne klubi veidike jalutada ja veini ära lahendada. Tegime siis rahulikult oma walk-and-drink reisikest, kui äkki nägime ühe maja trepil mingit venda pikutamas. Mina tõmbasin insta horrori peale, hakkasin kisama ja karjuma, et Joss kutsuks politsei. Samal ajal kui Joss rääkis mentidega (ega suutnud Andi abist hoolimata öelda õiget majanumbrit) ja mina kiljusin, et see vend on juba istukil ja hakkab kohe oksendama, oli Andi kõrval pahandamishorroris ja väitis, et tema magab kogu aeg samamoodi tänaval ja midagi kunagi ei juhtu. Lõpuks saime olukorra siiski lahendatud ja kõik lõppes õnnelikult, niiet meie saime edasi peole minna. Sisse saime suvaliste sõprade nimedega, tegime kohe joogid ja mina määrasin mingeid colgate-smile’i jutte Noormetsaga, kuigi suure naeruhoo tõttu ei olnud ma selles väga osav:

Pärast ajasime SW-jutte Ülariga ja lahendasime garderoobinumbri-olukorda, kui Jossike väitis, et tal ei ole oma numbrit, aga siis tõmbas jürgenveberliku-trikiga selle ikka kuskilt välja ning saime rahulikult koju minna.

Pühapäev ja esmaspäev möödusid rahulikult, ei viitsinud ega osanud väga midagi toimetada peale telekavahtimise või raamatukogus passimise. Teisipäev (15.märts) tundus olevat hea päev, sest ma suutsin üle nelja aasta oma garderoobis suurpuhastuse teha ja umbes 60% riietest likvideerida. Õhtupoole aga läksid seisud järjest halvemaks. Esimesena selgus, et mu emal on mingi imelik kala neelamisega ja ta peab sellega arsti juurde minema. Järgmiseks püüdsin mina süüa ema toodud pirni, mis aga osutus mingiks telliskiviks, niiet söömise asemel tuli mul hoopis hambaid toetavast traadist tükk ära. Noh okei, pidin söömise asemel hoopis teejoomise kasuks otsustama, niiet olin diivanil lebos ja ootasin jalkat. Siis aga tuli kõne vennalt, kes oli trennis jälle oma hüppeliigese välja väänanud; seega sain esimese poolaja vaatamise asemel hoopis pool tundi Raekoja apteegi ukse taga külmetada. Pärast teise poolaja vaatamist oli mul plaanis kiirelt magama minna, et rohkem mingeid jamasid tekkida ei saaks, aga enne veel jõudis kõrvalmajast helistada tädi, kes oli pigem hüsteerias. Teet lonkas siis naabrite poole, varsti jooksis majade vahet mu ema, siis juba prooviti naabrite kutsut autosse tõsta ja siis sõitsid venna ja tädi kliinikusse. Pärast tunniajast ootamist saabus Teet koju tagasi üsna rahulike uudistega, sest õnneks ei olnud kutsul midagi üleliia tõsist ja juba järgmine päev sai ta kliinikust koju. Selline teisipäev siis.

Kolmapäeval käisin hambaarsti juures olukorda parandamas ja enne seda veel massažis, mis möödus huvitavalt seetõttu, et taaskord otsustas mu nina hakata morssi tootma, niiet üldiselt oli väga huvitav seal pea alaspidi lebdada, samal ajal kui ninast tahab tonn liitrit verd välja voolata. Omamoodi kogemus. Õhtul oli kavas jälle jalkavaatamine ja Reali võidu üle rõõmustamine.

Neljapäeval läksin Tiigi tänavale kooli, aga kohalejõudes selgus, et loengut polegi. Otsustasin, et kojuminekuks on veel liiga vara, niiet ostsin masinast kohvi ja jäin sinna raamatut lugema, et paari tunni pärast Apollo raamatupoodi külastada ja siis koju jalutada (nimelt oli mul tunne, et kuna väljas paistab päike ja on juba paar plusskraadi, siis kindlasti on ka kõnniteed lumest ära sulanud ja saab mõnusalt jalutada). Varsti marssis aga Tiigi tänavale Jossike, kes otsustas loengu üle lasta ja selle asemel energiajooki juua ja juttu puhuda. Arutasime tähtsaid asju, laulsime black and yellow’t ja tegime edasisi plaane, sest Joss nimelt püüdis mulle selgeks teha, et väljas on maas jää ja lumi, mis Ihastesse jalutamist eriti lihtsaks projektiks ei tee. Ma olin küll veidike skeptiline selles suhtes, aga kui me Kaupsi jalutasime, siis selle tee jooksul oleksin ma umbes 5 korda pikali lennanud, niiet pidin tunnistama Jossi võitu ja valisime kojuminekuks bussi. Kuna mind olid tabanud nii köha, nohu, aevastamine kui ka lukus kõrvad, otsustasin lazerid vahele jätta ja olin tublilt kodus.

Reede (18.märts) hommik saabus telefonikõnega, milles Ants selgitas, et nad Rihoga teevad Riho pool just süüa ja ma peaksin sööma minema. Võtsin Jossi kaasa ja otsustasime natukeseks ajaks sinna minna ja poisse kontrollida; tegelikkuses jäime terveks päevaks sinna (kuigi Jossu käis korraks vahepeal kodus) ja veetsime igati mõnusa reede. Kell 10 kohale jõudes tegid Riho ja Ants veidike muusikapidu ja kiitsid lasereid (kuigi Riho sinna ei jõudnud) ning varsti oli aeg hommikusöögiks. Selgus, et poisid olid otsustanud hommikueineks valmistada grillkana ja ahjukartuleid. Ants kui peakokk tahtis serveeringu täiustamiseks lisada ka kastmeid, ent kui ta oli 2 kastet meie taldrikutele ära uhanud, teatas Riho, et need on hoopis marineerimiskastmed. Ants-Riho otsustasid siiski üsna põikpäiselt neid kastmeid maitsta, ent kui nad olid väga üksmeelselt tunnistanud, et need on vetikamaitselised, siis meie Jossiga jätsime selle julgustüki vahele. Järgmisena tegid Ants ja Riho sujefa selle peale, kes joob 3 minutiga ära 1,5 liitrit värska vett. Kaotaja Riho alustas selle aktsiooniga päris tublisti, ent kuna värska oli siiski ülemõistuse gaasiline, pidi ta 3 minuti möödudes vastu võtma karistuse: kukerpallid verandast kiikudeni.

Varsti võtsime Rihoga ette poejalutuskäigu, tagasijõudes kuulasime coastin-laulu ja offkoors black and yellow’t, proovisime netist filme tõmmata ja arutasime niisama maailma asju. Kuna kell 13 pidi algama jalka Meistrite Liiga veerandfinaalide loosimine, siis otsustasime poistega asja põnevamaks teha ja oma panused panna. Mõtlesime välja süsteemi, et kõigi nelja paari õigestiennustaja saab teistelt nelipaki, kolme õige paari korral suure siidri ning kahe õige panustamise korral kaks õlut. Loosimisele tulid kaasa elama ka talveunest ärganud Raiko (kes enne veel imestas, kuidas ja miks ma oskan blogisse nii palju asju kirja panna) ning koolist saabunud Kivipea. Paaride loosimist vaadates selgus, et ei mina, Riho ega Ants ole väga suurte ennustajavõimetega, sest kellelgi ei läinud mitte midagi täppi (samuti saime aru, et kolme paari äraarvamine oli anyway võimatu, kuigi mingil põhjusel me seda varem läbi ei hammustanud :D). Pärast paaride loosimist varustasid end jookidega ka Raiko ja Kivipea ning siis hakkasime vaatama Superbadi. Pean tunnistama, et kui ma seda mingi aasta aega tagasi esimest korda nägin, jättis see mulle väga halva mulje, ent nüüd teisel korral oli see päris naljakas. Sama naljakas oli ka see, et me vaatasime seda pooleldi Kivipea pärast (kõik teised olid näinud), aga siis umbes 10 minutit enne lõppu teatas Kivipea, et ta on seda ikkagi näinud. Pärast filmielamust hakkas tavapärane Raiko da kokk meile süüa tegema, Riho proovis selle ajal teda juuksepardliga ehmatada, aga keegi kannatada ei saanud. Pärast söömist ja poeskäiku läksid osad inimesed koju, meie Riho ja Kivipeaga jäime juttu rääkima ning Raiko vaatas enda väitel Spacejam’i, kuigi tegelt ta magas. Pärast unelemist otsustasid poisid järjekordse sujefa-battle’i kasuks: kolmest võistlejast kaks nõrgemat pidid 1,5-st liitrist minuti jooksul ära jooma nii palju vett, kui suudavad. Õnnelikeks osalejateks osutusid Kivipea ja Raiko ning nende duellist väljus võitjana Kivipea, kes suutis 1,5 liitrit ära hävitada 49,3 sekundiga. Pärast võistlust lõi reaalsus poistele puuga pähe, sest ilmnes, et selline kaanimine üleliia õnne ei too. Poisid proovisid enesetunde parandamiseks püsti seista, istuda, pikutada ja Raiko pastat süüa, aga päris tükk aega olid nad omadega ikka korralikult hädas. Lõpuks otsustas Kivijoss pooletunnise uinaku kasuks ja rehabist toibunud Raiko läks välja Rihoga suitsule. Mina kasutasin olukorda ära selleks, et panna mängima Riho lapsepõlve lemmiklaul ehk Genesise „I can’t dance“. Ma olen nüüdseks juba korduvalt näinud, kuidas Riho nende tantsu järele teeb, aga see on iga kord haigelt naljakas. Nii oli ka seekord, aga edasi läks situatsioon veel paremaks, sest Riho tahtis meile lasta ka teisi oma lapsepõlve lemmiklaule ning nii kuulasime järjest veits boybande. Sellest läksid kettasse ka kõik teised ja sai alguse suur lapsepõlve lemmiklaulude kuulamise üritus: läbi said mängitud kõik A-Teensid, E-Type’id, Maarja-Liis Ilusad, Spice Girlsid, Eric Claptonid (minu soovimisel) ja muud jutud. Varsti ärkas unest Kivipea ning siis saabus juba ka Mimmu, niiet mäng jätkus viiese koosseisuga ja kõik jätkus samamoodi, ainult et lisaks võtsime mängu ka teenage-aja lemmiklaulud. Kõige naljakam oli asereje-laulu kuulamine, sest selleks ajaks kehastusid Raiko-Kivijoss-Riho las ketchupi poisteks ja me kõik raiusime toas ringi päikeseprillidega, et kõik oleks võimalikult sarnane suvele. Kui mäng hakkas jõudma lõppfaasi ja me enam ei suutnud laulude kuulamise järjekorda kokku leppida (Riho tahtis kogu aeg ette trügida), saabusid vahekohtunikeks Joss ja Raiste. Mina läksin nendega juttu puhuma, osad poisid siirdusid sauna, varsti saabus meid külastama Tartu-visiidil viibiv meistriliiga füsioterapeut Kihh, siis laekusid Liine ja Jonsu, ning köögi olid selleks ajaks hõivanud Reet ja tema sõbrannad. Üldiselt jutustasime niisama, poisid käisid vahepeal lumme hüppamas, meie Mimmuga puhusime Reiniku võimlemispidude juttu, iga 15 minuti tagant tuli lasta black and yellow’t ja kõik muidugi kisasid seda kaasa, Kihh tegi ufopornoooot ja esitas niisama mingit tantsukava, Raiko oli minu kuri turvamees ja muidugi olid arutlusel ka olulised jersey shore’i jutud. Kui lõpuks oli aeg kluppi liikuda, siis ilmnesid tohutud logistilised probleemid, sest keegi ei saanud aru, kes kellega miks millise auto või takso peal on ja kes millal minema peab hakkama. Kogu olukord kulmineerus sellega, et Liine autoga läks väike osa rahvast ära ja ülejäänud inimestele tellis Joss kaks suurt taksobussi + kaks taksot. Muidugi ei olnud me nii kummipead, et kõik eraldi taksodele ronida, aga see nägi päris naljakas välja, kui terve Riho tänav oli taksosid täis. Kui olime kõik elusalt kluppi jõudnud, vallutasime kohe baariletiäärse järjekorra ja alustasime lahjade jookidega. Kuna me seekord läksime peole suurema crew’ga, siis ei olnud vaja kuskil ringi trampida, vaid hängisime niisama baarileti ees, vahepeal tegime Rihoga shotte, kuigi sellega kaasnes 15minutiline kuri peapesu teemal, et miks ma ikka veel pole mõne olukorraga tegelenud ja kaua võib. Noogutasin Riho kurjustamisega kaasa ja võtsime asja lõpetuseks veel ühed shotid, et pidu saaks edasi minna. Vahepeal tegelesin klubidraamaga, aga kui sellega ühele poole sai, jätkasime tavapäraste asjadega ja saime seekord koju isegi enne klubi kinnipanekut.

Laupäevaks (19.märts) oli mul kokku lepitud kokkusaamine Urvoga, keda ma ei olnud kaks kuud üldse näinud. Käisin korraks veel Riho pool sõpru vaatamas ja Maiso ja Markuse muusikavalikut kuulamas, siis saabus sohver Kris ja jõudsin ilusti Urvo poole. Möllasin veits ülienergiliste kutsude ehk Catcheri ja Smokey’ga, siis alustasime siidriga powerhour’it ja arutasime kõiki maailma asju. Mingihetk viis Paul meid linna, käisime veitsaks Riho pool, kus kõik olid samas konditsioonis nagu meie, siis liikusime Mökusse, kuhu ma otsustasin jätta oma käekoti (et pärast saaks seda Urvo poolt meeleheitlikult taga otsida) ja siis läksime Urvo poole tagasi. Siis tuli Urvo geniaalsele mõttele, et me peaksime osalema night chatis ja ta saatis minu telefonilt sinna sõnumi. Kuna mina pidin selle tagajärjel tund aega tegelema mingite suvavendade kõnede ja smsidega , siis otsustas Urvo ka tegevust otsida ja saatis enda numbriga kuulutuse. Nii oli kõigil hea lõbus olla, kuni varsti saabus Morten koos kahe neiuga. Siis otsustasin mina koju minna, aga käekoti kadumise tõttu see eriti edukalt ei läinud. Olin siis toas niisama kurb, poisid saatsid neiud ära, siis läksime hommikuuinakule, millest ärgates selgus, et Kris oli härrasmehelikult mu käekoti Mökust ära toimetanud, niiet sain kell 11ks pannkoogisöömiseks koju laekuda ja terve päeva surra.

Eile oli ka pigem suremispäev, aga täna olen juba teist tundi raamatukogus, kus on toimunud usinate inimeste invasioon: kell 12 saabudes oli siin vaba kohta leida sama raske kui sessi ajal.. ei saa aru, mis õppimistuhin kõigil peale on tulnud. Pean vist ka märkmiku lahti tegema ja vaatama, kas mul tuleb ka õppima hakata või saab veel lebotada.