elus tuleb ikka ette

Tõsi ta on, et elus ikka juhtub erinevaid asju ja tuleb ette huvitavaid juhtumeid. Et kui keegi veel ei teadnud, siis nüüd on sellega kursis (tarkuseterad, mis tulid pähe pärast pohmakaga shoppamist Rootsis).
Aga üldiselt on selle eluga nii, et sellel ühel teisipäeval (27.märtsil) käisime siis Estiko II liiga mängu vaatamas. Harjumuspäraselt oli saal rahvast täis, üle tuhande aasta sain Jossuga juttu puhuda ja teised poisid tegid seal ka mõnusalt nalja, aga kahjuks pidi Estiko vastu võtma neljapunktise kaotuse.

Kolmapäev jätkus spordilainel, kui läksime õhtul Triinuga Welco ajakirja jaoks Veikot pildistama. Kuna kalender lubas kevadet, siis olime mõlemad muidugi pigem õhukeselt riides, aga kuna reaalsus lõi meile päris kõvasti kurikaga pähe, siis lahkusime pool tundi hiljem külmetavate sõrmede, ärajäätunud varvaste ning nutvate silmadega. Sellest hoolimata saime kaanepildi tehtud ja Triinul õnnestus oma spordifotograafi debüüdil teha ka teisi päris huvitavaid pilte.

Neljapäeval oli Veiko intervjueerimise päev ja asjalikul lainel jätkus ka reede, kui viisime finantsfüürer Priit Raamatuga läbi kiirkoosoleku. Päev jätkus rampsis ja õhtul käisime Liine ning Jo’ga EMÜ-s Jano II liiga kossu vaatamas. Eesti juhtivad lastekasvatajad Luxo ja Jo arutasid seal, kuidas väikestel lastel on rõõmuks nii vähe vaja, sest nende jaoks on ringijooksmine kõige lõbusam ajaviide. Jo lisas ka arvamuse, et lapsed on täiega kasulikud, sest siis ei pea ise midagi ostma minema, vaid saadad tatid jooksuga järgi. Arutelu võttis kokku ja sõnastas edaspidiseks kasutamiseks üsna osavalt Luxo: „Lastel ei ole üldse elu, täiesti mõttetud.. jooksevad ringi, toovad niisama asju“. Pärast harivat osa pidime kahjuks poole mängu pealt lahkuma, sest Tammuuriku kingitus vajas ostmist. Lõpuks jõudsime Poe tänavale sünnipäevale, kus sel hetkel olid kohal ainult peremees ja Tenjoovi. Vaikselt kogunes rahvast juurde ja lõpuks oli meid nii palju, et tuli avada ka Freedi toa lounge. Üldiselt oli kõik väga mõnus: rahulikud joogid, jutuajamised, kõik viisakas ja mõistlik, kuni siis oli aeg linna peale minna. See oli päris keeruline ettevõtmine, sest lõpuks olime Treppis, kohtasime seal veel satsi sõpru, jõime liiga palju shotte, imestasime Jano väljailmumise üle, hängisime Kroksiga ja üldiselt nii oligi.

Laupäeva lõunal luuke lahti lüües oli kell juba pool 1 ja kuna kell 2 algas Welco hooajaavapidu, siis ei olnudki aega kodus pikalt mökutada. Illegaardi jõudes oli kõigepealt kogunemisaeg, täitsime ennustusi ja kogusime ajakirjale nime hääletamise sedeleid, nautisime tasuta jooke ja valmistasime ette sõnavõtte. Ametlikus osas pidasid tähtsamad ninad kõnesid, laval said ära käia nii kõik Welco koosseisus jätkavad kutid kui ka uued mängijad, Mart proovis tehnikaimede abiga ette lugeda meie visiooni ning lõpuks sain ka mina sõna, et välja kuulutada ajakirja nimi: Elektriarve. Pärast seda saabusid varsti megakhuulid Welco pitsid ning saime kõik tasuta proovida Welcoshotte.

Ametliku osa lõpuks esinesid Teet ja Mart uue lauluga, mis rahvale väga meeldis (y), ja siis tulid esitusele ka mitmed teised legendaarsed hitid. Viisaka õhtu lõpetas suur ühispilt :)

Edasine toimus vabakavana, niiet kõik tegid seda, mis pähe tuli. Meie Antsu ja Rihoga nõudsime alustuseks Kalevi-VEFi mängu näha, aga kui 4.veerandajal hakkas mäng ära lagunema, siis jäi see aktsioon sinnapaika. Järgmisena vaatasime City mängu ja mina tuntud kihlveokunnina pidin muidugi Jakoga selle hooaja premier league’i võitja peale kihla vedama. Kuigi City eile võitis ja ManU kaotas, siis üldiselt ma väga üleliia kindel ei ole, et see kihlveo 6pack just minule saabub.. Igatahes üldiselt oli õhtu mingi ajani üsna viisakas, läbi astusid ka Jossid ja Andi, mina puhusin juttu Villemi, Raiko, Seliste ja Heikoga (kuna Mikk on nüüdsest Tammeka ridades, siis asendati Welco hümni esimene rida Heiko nimega- not bad), Priidu eestvedamisel tehti ka Welcolaule ja nii oligi. Siis saabus juba see õhtu osa, kus alkohol hakkas inimesi väsitama, mistõttu varsti transporditi koju diivanil cashmoney-positsioonis puhanud Räim, vabatahtlikena tegelesid Lilleka kojuvedamisega Märt&Made ning mitmete inimeste koostöö tulemusel õnnestus meil ka finantsjuht takso peale majutada. Edasi otsustasin mina tutvuda uute mängijatega, sest pool tundi varem oli Hans kuulutanud, et Reiljan on tema mentor. Ma lootsin, et noort poissi annab veel äkki päästa ja hakkasin seletama, kuidas elu tegelt käib, aga Hans oli selleks ajaks juba Eesti juhtiva teksade pesemise vastase kampaania juhi ehk Reiljani mõju all, niiet andsin alla ja hakkasin hoopis ringi kiljuma Heikoga, kellega me avastasime, et meie mõlema lemmikkorvpallur on Ricky Rubio. Olime sellest megakettas ja arutasime veits veel ka jalka-asju, kui siis järgmisena vedas Hans mu lauajalkat mängima. Ma küll püüdsin teda ja Werkot veenda, et ma olen selles üks maailma juhtivaid kaotajaid, aga kuna keegi mind õigeaegselt kuulda ei võtnud, siis pidimegi üsna masendava kaotuse vastu võtma. Õnnetu juhtumi leevendamiseks võtsime järgmisena neljakesi koos Antsuga ette reisi leti äärde, et osta suurepäraseid welcoshotte. Lisaks sellele sain ma juttu puhuda ka leti ääres elanud Moora ja Nilsiga, niiet üldiselt ei olnud häbiväärne kaotus enam kellelgi meeles. Mingihetk ahhoitasid kõik jalkat, sest nii Barcal kui Realil olid mängud ja kõik pidid terve aeg skooridega kursis olema. Siis juba oli mingi selline hetk, et paljud inimesed olid ära läinud ja mina sattusin ühte lauda magava Reiljani, kaksikute Antsu ja Raikoga (mõlemad olid pigem väsinud), Werko, Carli ja tema sõpradega. Arutasime siis seda elu, kuni mingihetk saabus väitlemisvõistlustelt Mirko ning mõned ajad hiljem saabus ka öine sünnipäevalaps Värk. Soovisin siis õnne ja Joss otsustas mu selle hetke seltskonda vaadates, et ma peaksin kaasa minema hoopis tema sõpradega, kellest üks teatas pärast minuga tutvumist „sina oledki Kadi või? Ma arvasin, et sa oled ikka veits pikem“. Nojah, aus värk, aga mingil põhjusel otsustasin ma siiski Illegaardi jääda ja hetk hiljem, kui Joss oli veberi teinud, saabus leti äärest sünnipäevashotiga Mirko.

Kuna Jossi enam polnud, siis kuulus shoti-õigus loomulikult mulle, niiet great success. Kuna kell oli selleks ajaks vist juba pool 4, siis otsustasime ka Notti vaadata (väidetavalt pidi Mart seal olema), aga kui me Werkoga sinna jõudsime, siis polnud seal mitte ühtegi tuttavat nägu (väga hull!). Otsustasime, et kui nii, siis nii, ja panime selleks õhtuks need Welco hooajaavapeo pillid kotti.

Pühapäeval käisin Kõrvekülas venna kossu vaatamas ja see üritus möödus üldiselt nii, et Rein hädaldas, et ta tahab minna koju pikutama, sööma ja kompuutris olema, ning Mart kisas Teetu kogu aeg. Nii see pühapäev siis läks ja ka esmaspäev möödus umbes samamoodi (kuigi ilma Mardi karjumiseta), aga teisipäeval (3.aprill) oli aeg end pärast Miku-intervjuud Tartust Tallinnasse sättida, et õhtul Matise sünnipäevale jõuda. Sõime-jõime, rääkisime gossipit, vaatasime Barca-Milani mängu ja arutasime neid jalkaasju ning nii see õhtu meil läks.

Kolmapäeval (4.aprillil) olime aga Kersti ja Kristiga kell 18 Baltic Queeni pardal ja seilasime kahepäevasele kruiisipuhkusele. Aususe huvides tuleb tunnistada, et me võtsime läpakad kaasa ja tahtsime kõik megaasjalikud olla, aga sellega oli see et ..... Kui kell 8 toidupood lahti tehti, olime kolmekesi kaks veini endale sisse keevitanud ja kiljusime poes ringi, et rummi osta. Palju huvitavaid jutte, 0.7 liitrit rummi, palju lambikaid pilte, veits kordasättimist ja pärast seda kõike leidsime end kesköö paiku laeva diskoteegist ringihüppamas. Ei läinudki mööda väga palju aega, kui kohale ujusid esimesed austajad ehk kolm mingit tšurbahhi. Üldiselt oli meil suht suva ja arvasime, et las nad siis tantsivad seal meie ringis, sest me tegime nagunii pool aega oma asju ja möllasime dontchat tantsida, aga samamoodi ei arvanud mingid Eesti vennad, kes poole tunni pärast laivi lendasid. Kui need noored Eesti ossipoisid siis ise meile lähenema hakkasid, läksid teised vennad muidugi äksi täis ja seal läks juba päris tihedaks tõuklemiseks. Meie seisime, suud ammuli, kõrval ja hakkasime juba veberit tegema, kui siis ilmus kuskilt võlulambist hoopis kolmanda seltskonna vend, kes tahtis meid kõikide teiste eest kaitsta. Asi lahenes siis lõpuks nii, et Eesti ossid tegid veberi, Kersti-Kristi tegid veberi, aga mina otsustasin peole jääda, sest need tšurbahhid olid hetk varem öelnud, et nad on Iraagist. Ma läksin selle peale muidugi maxxxikettasse ja tahtsin kõikidest Iraagi ja Afganistani ja Iraani ja Pakistani asjadest nii hullult rääkida, et laev oleks lausa pooleks läinud. Kahjuks nendel kuttidel päris samad huvid ei olnud, niiet väga pikalt meil jututeemat ei jätkunud, aga õnneks oli mu Eesti turvamees ka meiega jäänud ja tema hakkas siis üht väga järjekindlat iraaklast minema saatma. Nagu sellise temperamendiga vendade puhul ikka, ei saanud aga iraagi vend asjadest aru ja istus marurahulikult meiega kolmekesi edasi, kuigi me selle Eesti kutiga rääkisime kogu aeg omavahel eesti keeles ja jõime mingi huvitavalt kiire tempoga rummikokse. Lõpuks siis andis tšurbahh alla, kirjutas paberile oma meili ja nime (et ma ta facebookist ikka üles otsiksin) ja tegi veberi. See vend polnud veel diskosaalist väljagi astunud, kui mu turvamees sildi endale rabas, tükkideks rebis ja kuhugi nelja tuule poole laiali viskas põrandale. Edasi jätkus megaloogiline õhtu sellega, et sellel Eesti vennal polnud oma kajutikaarti vms, niiet ta tahtis endale uue kajuti osta. Mina hea inimesena pakkusin välja, et kuna meil kajutis üks voodis üle, siis ta võib meie juurde tulla (Kersti ja Kristi näod oleksid hommikul suht priceless olnud), aga kutt oli kindel, et tal on omaette kajutit vaja. Noh, läksime siis receptionit otsima, kui äkki lendas laivi mingi 7inimese-crew, kes hakkasid seda minu turvajat süüdistama selles, et ta mingi nende sõbranna joogiga uimastas ja nüüd jumaletabkuhu vedas. Täiesti lambiolukord, aga aitasime siis kadunud neiukest otsida ja pool tundi hiljem selgus, et tšikk oli mingi suvalise vennaga suvalises kajutis, meanwhile kui üks tema otsijatest oli tema enda boyfriend. Palju õnne, normaalsed Eesti inimesed. Igatahes meie saime siis sellele kutile kajuti orgunnitud ja kui viimased rummikoksid olid ka ära joodud, siis leidsin lõpuks ka oma kajuti üles ja sain alumise nari võlusid nautida.

Neljapäeva kohta oskan öelda nii palju, et käisime mõnusalt shoppamas ja lõunatamas, jõime megamagusat jätsikoksi, kohtasime ühes poes neid Eesti osse, saime h&m’i üledoosi ja kõik oli muidu meganorrrm, aga just for the record: kui teil on kunagi võimalik shoppamistingimusi valida, siis üldiselt soovitan kainet pead, mitte aga eelmise õhtu rummi ja laevakõikumise koksi. Aga kokkuvõttes oli siiski hea päev, sest tagasiteel nautisime oma suurepärast õhtusööki (suuuur päts leiba, natuke juustu, hapukurgid, õlu) ja olime niisama väsinud vastlakuklid. Õnneks/kahjuks pole ma Kersti käest veel pilte saanud, aga üldiselt need vist ei kannataks nagunii kriitikat (välja arvatud üks suurepärane krunnidega pilt, kus Kersti on pildi nurgas hullunud pilguga). Niiet selline Rootsi reis siis seekord.

Reede ja laupäeva hommik möödusid Elektriarve meisterdamise tähe all ja kui see laupäeval kell 14 kõikide takistuste kiuste valmis sai (kui keegi pole veel näinud, siis palun: http://issuu.com/elektriarve/docs/aprill1 ), siis olin ma oma kolmetunnise une pealt nii laip, et ronisin vanni ja mängisin meritähte. Muidugi ei saanud aga meritähe-puhkus olla väga pikk, sest päeval hakkas õhtuks plaane orgunnima Kristi, niiet kell pool 8 olime Rimis kingitusi otsimas ja kui see lõpuks tehtud sai (suurepärases Rimis polnud umbes kuuest vajalikust asjast mitte ühtegi), läksime Kalamajja mini-soolaleivapeole. Õhtu oli igati mõnus: rääkisime Tofuga koertekeeles, sõime Kesu megamaitsvat kooki, meenutasime Kesu nalju, Lennart tahtis mind kogu aeg ukse taha visata ja keevitasime üksteisele suvalisi kokteile kokku. Mingihetk läksime von Krahli kontserdile ka, aga pärast seda otsustati õhtule kriips alla tõmmata ja sain rahulikult koju minna, et pühapäev samamoodi maha vegeteerida.

Uus nädal algas esmaspäevaga (9.aprill), mis oli väga tore päev selle pärast, et kuigi juba laupäeval sain mitmeid kiitvaid kõnesid ja kommentaare Elektriarve kohta ning paljud sõbrad seda usinalt ka fesaris jagasid, siis uue nädala alguseks jõudis see uudisnupuke ka soccerneti ja Tammeka fännide kodukatele. Tulemus oli väga solid ja mõnus: kui esmaspäeva hommikul oli ajakirjal vaatamisi umbes 414, siis keskööks oli see number juba 1036. What’s not to love!

Üldiselt ongi kogu senine nädal möödunud Tallinnas niisama sahmerdades, Elektriarve maikuu numbrit planeerides, onutütre agentuurile töid tehes ja Liisu magistritööd parandades. Praegu istun Tallinna-Tartu bussis, sest täna on neljapäev ja õhtupoolikul ootab ees Ossi/Oskari/Nilsi sünnipäev. Pluss muidugi on pühapäeval Welco esimene mäng, niiet oujee oujee!