Nii me elame

2012. aasta saigi läbi, kokkuvõtted on tehtud, uue aasta lubadused antud ja nii see elu siin veereb. Ma tavaliselt ei ole eriline megakokkuvõtja ja analüüsija, aga kuna kuulsin vana-aastaõhtul ühe sõbra arvamust, et eelmine aasta oli täismõttetu ja kuulub mahakandmisele, siis sellest inspireerituna tegin väikese tagasikaemuse ja julgen tunnistada, et mina võin oma 2012. aastaga küll väga rahule jääda. Siinkohal ei mõtle ma üldse seda, et uues koolis käin ja mitu mõnusat tööd suutsin hankida (siinkohal tänusõnad sõpradele, kes mind lambiolukordades hea sõnaga soovitasid :)), vaid pigem just seda, et võtsin vastu ka jubepalju suvalisi projekte, millest ma varem ebakindluse tõttu võib-olla loobunud oleksin. Tagasi vaadates ei kujuta ma ette, kust kõik inimesed võtsid selle enesekindluse ja usu, et mulle nii huvitavaid asju usaldada, aga jääb üle nendele inimestele ainult suur aitäh öelda, sest ju ma vist midagi siin elus olen ikka õigesti ka teinud, kui nii läheb.

Aga heaküll, aitab heietamisest, nüüd on aeg meelde tuletada, mis viimasel ajal toimunud on. Viimane raport lõppes 27.detsembri paiku, kui õhtul oli kavas jõulupidu vol 7, sest külla tulid Liisu ja Kata. Kainelt möödunud üritus tõotas igati tsiviliseeritud õhtut, aga kui olime kõik gossipi ära rääkinud, läks asi käest ära, sest Kata idee „teeme mõned ilusad pildid“ pöördus selliseks kammaijaaks, et lõpuks roomasime kiisudena kuuse all, karjusime kajakatena mööda tuba, harjutasime jõulubitchide nägu, lindistasime muusikavideot ja naersime end oma rumalusest kapsaks.

28. detsember ehk reede oli viimase 6-7 aasta jooksul esimene kord, kui ma ei saanud attendida Vikerkaare tänava talvesuursündmust ehk mcPriidu sünkarit, sest mitu kuud varem oli kalendrisse kirjutatud superstaaripidu Tommi maal. Although üritus tõotas mõnusat olemist, siis teele sättides olime Urvoga mõlemad üsna kriitiliselt meelestatud ja tahtsime foldida (asi võis olla ka lihtsalt meie vanaduses, sest me oleme Urvoga aastate jooksul käinud etteplaneerimata ikka igasugustes suvalistes kohtades ning nüüd tunnistasime mõlemad, et meil on kaasas nii hambaharjad, villased sokid kui ka magamisriided!). Kohale jõudes tundus esialgu, et see foldimine oleks üsna tark call olnud, sest pooled külalised olid juba üsna konditsioonis – kõik laulsid kõva häälega segamini suvalisi laule, prooviti „Dirty Dancingu“ tõstet järgi teha, jagati megakiirusel pitse ja ilma maikata inimesi üleüldse ei võetud inimestena arvesse. Makaagi-Antti pani mu peremehena laua otsa istuma ja nii seal hämmingus passides katsusime Urvoga end teistega samale lainele sättida – kuna me oleme seda päris palju treeninud, siis ei läinudki kaua, kui olime samamoodi ringi huilgamas, Anttit vetsupaberi sisse mässimas ja Urvo Targoga spagaadivõistlust korraldamas. Kokkuvõttes oli see üritus sama ulme nagu Tommi maapeod ikka ja kes oli kohal, see oli kohal ja teab.

Laupäeva hommik saabus üsna helgelt – tänu Urvo orgunnile sain magada isegi päris voodis (erinevalt nt Oskarist, kes veetis põgusad unetunnid lae alla riputatud pingil). Kui meil Urvoga olid oma suvise Ladoga-reisi plaanid paika pandud ja nendest ka ülejäänud toarahvast teavitatud, siis jätkus hommik alumisel korrusel Mari suurepärase supi ja Oskari orgunnitud siidriga. Olukord hakkas vales suunas tüürima siis, kui siidripoiss otsa sai ja Oskar selle asemel mulle ja Rasmusele pitse hakkas orgunnima, hiljem sadasid sinna peale veel nii valge kui punane vein ja nii ei olegi midagi väga imestada, et kl 15 paiku Tartusse sõitma hakates olime pigem lõbusas tujus kui mitte. Tänu heale konditsioonile olime paika pannud ka hea plaani, et chillime enne õhtuseid kohustusi marurahulikult Oskari pool, aga kui me pärast linnatiiru sinna kohale jõudsime, siis mina sain küll kerge mini-heartattacki: köögis askeldasid ringi Oskari isa-ema-väikeõde + minu jaoks esialgu 4 täiesti võõrast inimest ja kõik hakkisid-möllasid-planeerisid õhtusööki. Tip of the day – kui sa oled hommikust peale alkoholi tarbinud, siis ei ole õhtusöök poolvõõrastega see koht, kuhu sa maanduda tahad. However tuli see asi üle elada ja nii hakkasime Urvoga vaikselt šampust jooma ja kuna ma avastasin, et üks esialgne võõras oli hoopis meie Tšehhi jalkastaar, siis jätkus ka juttu kauemaks. Kokkade kiituseks tuleb öelda, et õhtusöök oli megahea, sinna kõrvale pakutud vein samuti superluks ja kogu seltskond randomlusest hoolimata väga mõnus. Pärast dinnerit arutasime vähenenud koosseisuga seal muid Härma- ja eluasju ning siis oli minu kord lahkuda, et jõuda aasta viimasele jõuluüritusele ehk Künnermaa gatheringile. Ei hakka siinkohal pikemalt kirjeldama, kui lamp see kohalesaabumine oli, mis nägudega ülejäänud neiud mind vaatasid ja kui keeruline oli kuidagi normaalset muljet jätta, aga kokkuvõttes saime selle ürituse väga mõnusalt siiski peetud – neiud olid küpsetanud megahäid snäkke, veinid ei paistnud kuidagi otsa lõppevat, rääkisime kõikide praegusest elust ja meenutasime vanu häid aegu, niiet megasuper!

Pärast maxxpidustusi möödus pühapäev ehk 30.detsember üsna keerulise enesetundega, aga õnneks suutsin oma kl 17-20 kestnud online-tööpäeva ikka edukalt õhtusse veeretada. So it was 31.detsember ja vana-aastaõhtu ametlik programm algas koduse õhtusöögiga pere ja Annaka seltsis. Kui šampust oli juba joodud ja ilusad riided selga pandud, siis otsustasin enne ametlikku pidu üle vaadata ka teise satsi poisid ja nii siirdusingi alustuseks Antti poole, kus sai paar tundi mõnusalt juttu räägitud Urvo, Morteni, Tommi, Jaani ja teistega. Ühel hetkel olin taksoga juba aga peale korjamas teise peo poisse ja pärast meeolukat reisu väljusime Volga ees taksost ja kohe 5 sekki hiljem lendasin ma oma 12cm kontsadega tänavale täies pikkuses pikali. Ei ole vist vaja öelda, et kui Jano ja Andi mind mööda megalibedat tänavat Volga ukseni transportisid, vaatasid võõrad inimesed, et see tsikk jõuab juba kell 22 peole täiesti kellana. Õnneks olid siseruumides siiski loogilisemad kõndimispinnad ja nii saime rahulikult hakata šampat jooma ja juttu ajama, kuni siis keskööl käisime veits ka Raekoja platsil uisutamas, aga kuna meil oli eelmiste aastatega võrreldes asukoha poolest märksa halvem peoplace, siis ei viitsinud ma mööda seda rahvamassi nizmo ringi joosta ja mäsa panna. Seega läksime üsna kiirelt tagasi, jõime veel šampat, tegime tantsupidu ja kui osa satsist kella 3 paiku linna vallutama läks, siis olin mina juba tublisti koduteel.

Tuleb ausalt tunnistada, et 2013. aasta esimene otsus sai vastu võetud täpselt samamoodi nagu aasta varem: kui vana-aastaõhtu möödus maruhästi ja rahulikult, siis 1.jaanuaril võib kõik mängu panna. Nii siis oligi, et kui Antsuke helistas ja kutsus Raiste poole, siis mõned tunnid hiljem olid poisid mul Muhvi bussiga järel (nagu Ancuke ütles, siis „Kadi ei saa kõndida, tal on jalg haige“ – avastasin kohe hommikul ärgates, et eelmise õhtu mäsapanek on oma jälje jätnud parema jala hüppeliigesele, mis oli paistes nagu õhupall). Käisime siis poes ja fastersis ning jõudsime Roista poole, kus meid ootasid käteräti väel Migur ja ringivehklev Raiste, kes esimese poole tunni jooksul korteris ainult ringi keris ja megaärevil oli. Üritus hakkas ennast siis vaikselt lahti kerima, sest avasime esimesed šampad ja need kadusid nagu mutiauku. Hea üllatusena avastasime järgmisena telksist A-Rühma kõige esimese osa, kuigi pärast pidime tunnistama, et see oli ikka usssskumatult hhhalb. Anyway, elasime seal vaikselt oma šampaelu, kui siis saabusid uue laariga kohale Annika ja Karlaaa, kes suures pettumushoos suutis kiirkorras meile Titanicu downloadida (mis 1.jaanuar see ilma Titanicuta on?? mis aasta sellest niimoodi tuleb?). Laevahuku asemel oli aga telekast juba käima hakanud Mamma Mia ja kuna osad poisid teadsid rääkida, et see täitsa norm film, siis vaatasime hoopis seda ja pärast seda algas range režiimiga Gladiaatori vaatamine.

Kuna see on Antsu üks lemmikfilme ja Karlaaa ei olnud seda näinud, siis pool ajast Ants mölises kõigiga, et kõik vait oleksid ja laseksid Karlaaal filmi vaadata, kuigi lõpuks oli kõik ikkagi megahorror ja segadus. Pärast filmi andiski pandake alla ja läks ära koju, meanwhile kui meie saatsime Annika ja Miguri uuesti poodi šampat ostma (täiesti ulme, kus neid alles kulus...). Ma nüüd ei ole kindel, kuidas need vahetused toimusid, aga mingihetk saabus Andi, siis Mikael ning siis tegid Annika-Migur-Muhv veberi. Meie poistega jõime edasi šampsi ja tegime niisama nalja, kuni siis algas telksist night chat ja Andiman mmmuidugi pidi sinna helistama. Esimese kõnega arvas ta pildimängu õige vastuse ära ja võitis särgi, teise kõnega helistas, et jätta tutvumiskuulutus („Olen 21aastane, sobivalt kasiinoealine, kõik seiklushimulised Annelinna neiud (ise lisab, et Annelinn on Tartus), kes ei taha veel 1.jaanuarit lõpetada, võiksid mulle helistada; (saatejuht küsib, kas Andi on üksi) – mina, pats, Margus ja Priit, ja Kadi on kaa!, mul sõber pakkus Lowry õigesti, kas ta saab ka särgi jne). Tohutu mäuramine oli seal otse-eetris ja lõpuks sai Andi ka ühe neiu endale smsima ja fesaris rääkima, aga kuna neiu soovis minna valge mersuga kiirendama ja ajas üldse päris naljakat juttu, siis sinna see asi jäigi ja tegime mingihetk koju veberi.

Uued väljakutsed ootasid ees 3.jaanuaril, kui ma sain viimase aja ühe kõige meeldivama üllatuse osaliseks. Nimelt pidin minema Basketballi jaoks üht lugu tegema ja kuna allikas oli varasemas suhtluses olnud väga napisõnaline ja konkreetne, siis olin pigem päris mures, kuidas see 8000 tähemärki lugu sellisest vennast ära kirjutada. Jõuan siis aga kohale ja vend on megahea jutuga, pillub tsitaate paremale-vasakule, küsib minu enda kohta igast asju ja üldse on kõik megakhuul – neli tundi hiljem lugu olemas ja kõik chill. Kuna kõik läks nii maxxhea successina, siis võis vabalt õhtul endale lubada dinnerit-veiniõhtut-lauamänge Vootele pool. Veetsime Kapi ja Heleniga neljakesi väga mõnusa õhtu, kuigi Aliases kiskusid asjad vahepeal väga teravaks ja elu esimeses sõnamängus olin ma lausa piinlikult halb.

Uue aasta esimene nädalavahetus möödus Tallinnas ja reedel olin külla kutsunud Taani delegaadist Kristi. Alustuseks mõnus pasta-making

ja siis jätkus õhtu veinide ning gossipi ja maailmaasjadega. Nii ütlemata hea oli Tahmuga jälle laivis jutustada, et nagu üks sõber ütles eelmisel aastal minu kohta, et igal inimesel peaks olema oma kdiparts, siis mina pean ütlema, et igal inimesel peaks olema ka oma Kristi. Kahjuks saabus aga mingil hetkel siiski laupäev ja mul oli ette nähtud kl 12-22 online-tööpäev ja nii jäi meil laupäevane kohvitamine üsna ühepoolseks ning varsti see Kristi läinud oligi. Mina tegin oma vahetuse lõpuni ja nautisin siis Tallinnas üksindust, kuuma vanni ja head veini ning niimoodi ilma suuremate sündmusteta see nädal läbi saigi.

Uue nädala alguses algas sessihorror, käisin ükspäev väikest Oskarit valvamas, vaatasin koolitööde jaoks ära terve hunniku spordifilme (megahea, kui õppejõud annavad kirjutamiseks vaba teema!) ning siis sattusin muidugi hoogu ja kukkusin arutult vahtima ka kõiki muid filme – ma olin viimase kahe aasta jooksul läpakast vaadanud heal juhul kolme-nelja filmi ja nüüd vaatasin kolme päeva jooksul ära 11 filmi, neist 5 kusjuures ühel päeval. Täiesti ebavajalik ülepingutamine jälle, aga mis sa teed.

Igatahes siis 11.jaanuar oli reede ja kuigi mul oli Tartusse sõites veel isegi Põltsamaa kandis kindel plaan koju jääda, siis Laevasse jõudes helistas Sips, kes kutsus Ihhi kossu vaatama ja kergelt linnaminekut plaanima. Sellega oli siis ka kõik korras – teise veerandaja alguseks olin M7 residentsis, vaatasime kossu ja small-Intsule täiega meeldis, kui me Beritiga sel ajal jutustasime, nautisime Mürka retrovideot, arutasime NBA ja fantasy üle ning tegime muid tähtsaid asju. Järgmisena olime end Shootersisse teleportinud ja seal muidugi jagus tähtsaid tegevusi igale poole: alustuseks tõstis Artur mu kuhugi riiulile istuma, aga turvamehed panid sellele üsna kiire canceli (üleüldse hea, et turvad mu sisse lasid, sest olin kodust välja astunud dokumentide ja rahata – hea tark tüdruk); siis patrullisime üsna pikalt ülemisel korrusel, kus ma kõikide arvates pidin Mardi tsiki horrorit lahendama, kuigi ma täpselt ei saanud aru, miks mind sellele missioonile määrati; järgmisena olime alumisel korrusel Jossi ja Paavoga jälle jooke tegemas ja teise Partsu ehk Tomiga megatähtsaid asju arutamas; ühel hetkel hüppasid mulle huilates kaela Liis ja Zoiks ja Taavi, siis olin jälle ülemisel korrusel Aloga shotte joomas ja Mõmmi ning Jaaniga asju analüüsimas; siis sattusin alumise leti äärde ulmejutte rääkima Allaniga, aga see üritus sai üsna ootamatu lõpu, kui äkki hüppas laivi meid kallistama lambivend Kristo (MRG-aegadel käisime kõik paralleellides: mina a-klassis, Kristo b-s ja Allan c-klassis) – hea, et mina olen selle vennaga elus rääkinud umbes 10 korda ja viimane kord juhtus see 6 aastat tagasi mingil megalambil noorteläbul Askari peomajas. Ausalt öeldes olin ma sellest ahhoitamisest päris üllatunud, aga õnneks ei pidanud ma seal oma surprise-face’iga seda väga pikalt handlima, sest enne kojuminekut vedasid regular poisid mu veel Sööklasse ja siis tegime taksoga veberi. Õhtu arengut analüüsides tuleb siiski tunnistada, et kuna mul oli plaan pigem kodus olla või rahulikult väljas käia, siis hommikul pool 8 kojulaekumine ei luba kumbagi varianti õnnestunuks kuulutada.

Laupäeva (12.jaanuari) kalendrist vaatas aga vastu kaks üritust: aasta võrra olid vanemaks saanud ja selle puhul sünnipäevapeod orgunninud nii Morten kui Heiko. Alustuseks sättisime end Raistega poole 10ks Heiko poole, kus meid megasuures toas (ega toa teise otsa ei näinudki nagu poisid terve õhtu rõhutasid) ootasid Rando, Priit ja Marti. Kohe serveeriti meile rummikoksid ja saime nautida ka osavate poiste FIFA-mängu. Suuremas osas nii see õhtu mööduski: oli rummi ja šampat ja mõnusaid tooste (õhtu lõpus serveeriti ka rummisiidrikokteili), õhtu edenedes jõudsid kohale ka Raiko ja Villem, poisid mängisid FIFAt, rääkisime vabast maailmast ja Family Guy naljadest, Raiste jagas meile oma autoteadmisi (ning saime teada, et Marti elab Raiste arvates veel 1970dates ja sidur on autol täiesti üleliigne), handlisime Marti kingitud katkist mullitajat ja nautisime minu kingitud megapopulaarset lõvimaski.

Kui peomeeleolu oli haripunkti kruvitud ja rummi ära joodud sama palju nagu mereröövlitel, sättisime sammud taaskord Shootersisse. Seekord sai shotte tehtud nii Betti kui ka Mardi-Miku-Werko-Pupiga, jutte aetud Morteni-sünna delegaatidega (kes pahandasid, et ma sinna peole ei jõudnud :(..)ja lõpuks mingeid kossuasju kuulatud Marti ning Rocki meeste esituses. Anyhow olid asjad mingil hetkel sellises punktis, et otsustasime Martiga minna tagasi Heiko poole ja sünnipäevalaps käskis meil rummi jaoks kaasa osta ka coca-colat. Kuna kell oli juba pool 6 ja tavaliselt ei mõtle inimesed sellisel ajal kõige ratsionaalsemalt, siis otsustasime ka meie veits üle mängida ja ostsime kaasa umbes 3 korda rohkem cocat kui vaja ning tagatipuks kondasime nendega julgelt 20 minti täiesti valel tänaval. Jep, somehow ei saanud me Martiga kumbki aru, et olime õige tänava asemel end hoopis sättinud paralleeltänavasse ja seal ei saanud mingi valemi läbi olla seda maja, kus me minema pidime. Aga noh, -18 kraadises külmas cocacola laadungiga ringi raiuda oli sama loogiline kui see, et lõpuks Heiko poole jõudes ootasid meid seal sünnalaps ja Rando ning kuna poisid tahtsid taas FIFAt mängida, siis anti ka mulle pult kätte ja noh, see tõi kaasa ainult hävingut, niiet päris piinlik oli. Lõpuks keeras host ennast madratsile magama ja kuna ka meie Martiga hääletasime unetundide poolt, siis otsustas Rando veberi teha.

Pühapäeva hommik oli alguses üsna horror, sest kuna Marti oli eelmisel õhtul unustanud tikke tuua, siis oli ärgates Heiko toas pigem megakülm kui mitte. Õnneks käis korteriperemees mingil missioonil ja tõi meile siiski tikud, niiet edasi läks päev juba veitsa paremaks: vaatasime telksist jääkarukutsusid ja pingviine, imestasime „Wipe Out“ saate üle (ja poisid arvasid, et nad totally kickiksid seal assi), Marti luges meile ette Andres Sõbra intervjuud, elasime kaasa Cobra 11 tegemistele ja laulsime redluftballoonsi laulu, kuni lõpuks suutsime lõunal jalad alla saada ja Martiga ikka ära oma kodudesse end sättida. Mina jõudsin õhtul veel ka Tallinnasse, aga kuna planeeritud rahulik nädalavahetus lõppes kokkuvõttes casual peomode’iga, siis ei olnudki enam jaksu pühapäeval midagi huvitavat teha.

Uue nädala algus möödus nagu ta möödus – pidin tegema koolitöid, aga kuna mul on selle tähtaegade handlimisega nagu ta on, siis sain neljast esseest kaks tehtud alles neljapäeval (ja siis olin ka nii kaval, et saatsin sama essee väikeste muudatustega mõlemasse ainesse, aga see ei ole minu süü, kui õppejõud annavad samasugused teemad ja võid kirjutada, millest ise tahad). Nädalavahetus algas tööpäevaga, kui olin reedel kl 15-22 online-toimetaja, aga jõudsin selle jooksul informatiivse reisu käigus isa ja Andresega Tartusse sõita, siis vaatasin Kanguri mängu ja vahendasin seda samuti online’i ja kui kohtumine enne südaööd läbi sai, siis jõin isaga pokaali veini ja oligi bedtime.

Laupäev oli samuti üsna tiheda päevaplaaniga, sest kella 16st olime Welco juhatuse poistega proovikas asju arutamas ja tund hiljem algas üldkogu koosolek, kus mind päriselt juhatusse vastu võeti. Lisaks tähtsate asjade arutamisele olin ma samal ajal ka online’is tööl, niiet kui jalkajutud aetud said, siis viisin poisid Ihhi ja olin ise kl 22ni kodus asjalik töötüdruk. Pärast kohustusi tuli muidugi võtta kurss M7-sse, kus ootas ees õige mitu satsi huvitavaid inimesi. Alustuseks pidin Kristoga köögis ajama kossujutte, sest väidetavalt on tingimata vaja meile lehte lugu Estikopoistest. Järgmisena analüüsisime Harriga Musta-jutte ja Otiga leppisime kokku teatridate’i, siis sattusin jälle köögis jutulainele Jossi ja Andiga, kes karjusid kogu aeg „ebarheaaalne“, „ah mis sa plärad“ või „Bastain Schweinsteigeeer“.

Nagu näha, olid mõlemad väga hoos (pildile on lisatud ka hiljem Shootersis kohatud Maiso, kellel oli ilma mütsita väga armas siilipoisisoeng) ja üleüldse möödus kogu üritus väga meeleolukalt, sest enne linnaminekut kuulasime Tensoga veel räppi ja üürgasime Toe Tagi laule kaasa – ise olime megarahul. Ühel või teisel moel jõudsime siis satsiga taas Shootersisse, kus Mikael serveeris meile tohutus koguses shotte ja mina kaotasin pidevalt oma siidrit ära, sest Antsul oli vaja mind lambihetkedel tantsupõrandale vedada (panda ise arvas, et tants läheb nii hulluks, et ta viskas oma särgi põrandale nurka). Suuremas osas see üritus meil nii mööduski, kuni mingihetk tegime targa otsuse ja läksime Annelinna-Andiga kojumineku asemel Raiste poole – korteriperemees hakkas ootuspäraselt noatantsu esitama, meie lahendasime mingeid naljakaid jooke, kuni Andi lõpuks diivanile unne jäi ja mina kogu horrorist aru proovisin saada ning lõpuks ära koju läksin.

Üsna meeleolukas laupäev tagas taaskord üldse mitte nii meeleoluka pühapäeva, mille ma veetsin võrkpalli, jalgpalli ja krimisarja vaadates diivanil lebos olles. Väga konstruktiivne päev.

Nüüd on juba vaikselt kätte jõudnud jaanuari teine pool ehk viimane nädal enne uut semestrit. Viimase kahe nädala jooksul olen käinud allkirjastamas ka oma kahe uue ametliku töökoha pabereid ja 1.veebruarist alates läheb asi huvitavaks. Lisaks kahele täiskoormusega tööle ja koolile tuleb veebruaris-märtsis ilmselt väärtuslikku aega kulutada ka üleliigsele Tallinna-Tartu vahelise otsa sõitmisele, sest mu vanemad lähevad kolmeks nädalaks isa teenitud preemiareisile – ise ju ei tahakski minna marsruudile Las Vegas-Hawaii-Jaapan-Tai. Meanwhile kui vanemad mööda maailma peesitavad, peame meie venna ja Eksuga kolmekesi seda elu handlima ja kuna meie valge jääkaru ilmselt Tallinna korterisse ei taha tulla, siis tulebki teda Tartus patrullida. Aga sinnani on veel aega, enne pean ennast veel kahe aine esseede jaoks motiveerima ja jaanuarile joone alla tõmbama. Niisiis, tänaseks kõik, peace out (PS for Raiste ja Kaasu – ka reisupostitus on nüüd olemas, niiet go ahead, rohkem lugemist ja vähem kurjustamist :)).