no mis elu see selline on?

Sel nädalal toimub katse vol2, et normaalne olla, sest rahakoti vahelt vastu vaatav doonorikaart lubab, et märtsis saan jälle minna verd andma! Märts aga teadupärast algab juba järgmisel esmaspäeval ja ilmselt oleks kasulik minna sinna nii, et mu vereringe ei ole 40-promilline..

Aga heaküll, reede läks muidugi plaanipäraselt: soojendus Vootele pool, edasi illukas ja sealt kohe järgmisena laupäeva hommik, kui ma ärgates esimesed kolmkümmend sekundit olin kindel, et ei käinudki peol. Õnneks meenusid ajapikku siiski tantsupõrand ja mingi huge rummikoks, millega ma ringi jooksin, aga noh.. on ka paremaid pidusid olnud.

Näiteks laupäev. Alustuseks vana hea soojendus Poe tänaval, millele järgnes minu Möku-debüüt (fail on see, et pärast seda, kui Morten on mind sinna sada korda kutsunud, jõuan ma kohale siis, kui Mortenit ennast pole). Muidugi oli meil seal vaja ringi mäurata ja sama jätkus hiljem ka Möku ees, kus ma sain rippuda Vootele õlal ja järgi uurida mitmed kesklinna lumehanged. Lõpuks otsustasime Effuga juba ise neid lumehangi kontrollida ja turnisime igal pool ringi. Hommikul läks Vootele raha teenima, samal ajal kui mina koos Ummi ja (tuntud sotsialtöötaja) Anttiga sõin pitsat ja arutasin maailmaasju. Kui ma lõpuks koju jõudsin, ootas mind suurepärane üllatus: eelmisel õhtul kell 21:15 kodust lahkudes olin sisse unustanud juuksesirgendaja ja kui ma siis pühapäeval kell 15:15 koju laekusin, oli sirgendaja juba üpris kuum ja kuri. Ma ei mõista, kuidas vanemad üldse ostsid mulle nii eluohtliku kodumasina nagu juuksetriikija. Samas, ilma selleta näeksin ma välja nagu puudel (kui refereerida üht härrasmeeste klubi liiget)=> suht minu moodi ju.




Samas ei saa ma oma vanematest nagunii aru, sest täna nad jälle helistasid Indiast. Ema muudkui kilkas telefoni otsas ja rääkis, et nad juba laupäeval käisid ööklubis ja jõudsid koju alles pool 4, ja täna lähevad ka ja oioioi külalised just saabusid, nüüd nad hakkavad klubiks soojendama. Kui ma küsisin, kas nad on meile ikka palju kinke ostnud, siis teatas ema, et sealt ei ole midagi kaasa osta.. ja sellepärast nad otsustasid osta rummi, et me saaksime teha perekondliku rummiõhtu. Nojah, sinna lähebki see normaalsus ja kaine nädal, sest lisaks uksest ja aknast sisseronivatale peokutsetele tahavad veel vanemad ka koju tulla ja rummibailat korraldada.

Miks, ma küsin, miks? Või nagu me Irisega pidevalt ütleme, et nii ta on, nagu elu käib, aga mis elu see selline meil on, ah? :D

Ma nüüd igatahes jään ootama, millal saab läbi maailma kõigekõige halvem sari Tähevärav SG40 ja algab minu üks lemmikfilm "12 ahvi". Vahepeal lõbustan ennast Rihanna "Rude boy" ja Cheryl Cole'i "Parachute"'iga.