24.detsember möödus väga mõnusalt: lumesadu trotsides käisime surnuaias ja pärast pidasime sugulastega meie pool jõulupidu. Õnneks pani jõuluvana sel aastal luuletustele-lauludele veto peale ja kingituste kättesaamiseks pidi igaüks ütlema asju, mis talle meeldivad. Mitte väga üllatuslikult kasutati kõigepealt ära kõik alkohoolsed joogid ja siis alles hakati mõtlema, et maailmas on ka muid mõnusaid asju (nt nagu kikivarvul kõndimine (Triinu pakkumine) ja mÖnusad asjad (Timo panus)). Üldiselt oli meie pidudest tavapärasemalt rahulikum istumine ja pärast Anna-Liisa tehtud piparkoogimajade nautimist saime üsna varakult peo lukku panna.
25.detsembril saabusid lõunal kohe uued sugulased ja tuli hakata külalistele kokteile tegema ja ise ka rummikoksi nautima. Vahepeal käisin väljas jalutamas Kenzoga, kes on oioiii kui nunnu.
Siin pildil on ta juba väga väsinud ja endale padja tekiks peale tõmmanud, aga muidu ta hüppas ringi ja oli oluliselt energilisem kui meie Eksuke. Taaskord oli koosviibimine pigem rahulik, aga ikkagi väga mõnus, sest sain Heleri reisimuljeid kuulata ja ema ning tädi ei laulnud käpikute-laulu (see on peamine!).
Õhtupoole seadsime vennaga sammud Raamatute residentsi, et külastada iga-aastast aastalõpusündmust ehk Priidu sünnipäeva. Pidu algas rahulikult, vaatasime poole silmaga telekat ja Andiga tegime suurepärast Värgi ignoreerimise kampaaniat pärast seda, kui Värk meid ignoreeris. Ülejäänud inimesed ajasid Priidu meelehärmiks kogu aeg jooke maha ja Värk-Mimmu-Mattias kaklesid üksteisele kohtade hoidmise pärast ja raiusid ringi, toolid peas. Tundus okei olevat. Keskööl laulsime Kaasikule sünnipäevalaulu ja poole 1 paiku tegi nooremseersant Raamatu käsul oma räpietteaste Eesti muusikamaailma uus tõusev täht mcKikkapea. Üldiselt ei ole seda etteastet võimalik sõnadega edasi anda, aga kuna mul ei ole veel Rassi filmitud kikkadoki-klippi, siis ei saa seda suurepärast üritust juutuubi vahendusel ka reklaamida. No igatahes algas räpp sõnadega "jou täna räpin Mardi sünnipäevaks" (kuigi kõik ülejäänud külalised olid tulnud Priidu sünnipäevale- mine siis võta kinni, mis üritusega tegelikult tegemist oli) ning sellele repliigile järgnes umbes minut aega refrääni, mis oli lihtne ja kõigile arusaadav: "jou, jou, jou, jou, jou, jou". Ja nii edasi. Ehk siis kõikidel kuulajatel oli VÄGA tõsiseid tegemisi, et naermisega ikka mõistlikkuse piiridesse jääda. Seda ei teinud väga lihtsamaks asjaolu, et Mirko otsustas kogu esinemise kulminatsiooniks veel teha vaibal kurikuulsat kikkaussi. Jah, seda ei ole võimalik kirjeldada, tuleb oodata, kuni Kikkadokk jõuab kinodesse. Pärast nii meeleolukat vahepala vaatasime veidike ka mental-Marteni tantsu ja olime publikuks "Teet paneb Jekale puid alla"-show'le, mille käigus mu venna tegi pool tundi järjest Jeka üle mingeid pilusilmade-nalja ja lasi "one night in Banghok"-laulu, niiet Jekal viskas lõpuks üle. Siis muidugi tegi veelkord comebacki mental-Marten, kes sosistas Loonale kõrva "ma nuusutan sind", ning pärast püüdis Ott J. tantsupõrandat vallutada ja seejärel väljas lumehange hüpata. Väga-väga naljakas üritus oli. Lõpuks korraldasime meie Mimmuga Pente-valve ehk istusime vetsu ette maha ja valvasime, et vennad Raamatud Pentet õue ei saadaks. Mingil põhjusel leidsid kõik ülejäänud külalised, et see on väga naljakas, aga ma ei tea, minu arust oli kõik täitsa normaalne. Üldiselt kulges kogu pidu omasoodu, mingihetk viisin Kihhi ja Jossi magama ning ka sünnipäevalaps vajus juba kl 2 paiku unne, vaikselt läksid magama või koju ka ülejäänud külalised, aga mina muidugi ei pidanud seda vajalikuks, sest leidsime köögist veel veini ning Eldar-Siim määrasid elutoas muusikat. Lõpuks, kui mul ka uni tuli, leidus ainuke vaba koht Mardi voodi ees, Pente kõrval, aga kui ma siis sinna kerra tõmbasin, saabus nooremseersant ja hakkas vägesid juhatama. Minu ülesandeks sai poiste väljaviskamine ja kojuminemine, niiet pidin okasroosikese kombel magavad Mirko-Riho-Jossi üles ajama ja takso peale toppima. Enne veel, kui saime koduteele asuda, pidime natuke aega taga otsime hr Kikkapead, kes ühel hetkel väljus vannitoast ja ütles, et ta ei saa tulla, sest ta ei näe- Mart oli Mirko prillidel klaasid mustaks värvinud. Kui me olime pärast naermist hingamise taastada suutnud, läksime taksojahile, mis ei osutunud üldse edukaks, sest suurepärane õlipatsprill-taksojuht jäi lumme kinni, niiet me pidime kolmveerand tundi taksot lükkama. St et mina muidugi seisin niisama lalisedes kõrval ja poisid lükkasid, kusjuures ainult Rihol olid kindad, aga tema oli mingil põhjusel pool ajast hanges pikali. Lõpuks olime kõik külmast kanged ja võtsime teise takso ning saimegi ilusti hommikul kell pool 8 koju.
26.detsembri hommikul tuli kohe minna Liine poole jõulupeole, sest juba kella 14st oli välja reklaamitud jõulupakidpeo jõululõuna. Sarnaselt eelmiste aastatega oli meie peo koosseis jõuliselt mehine: 19 noormeest ja 5 neiut. Kuigi inimesed jõudsid kohale veidi varem ja veidi hiljem, tegime pidulikuma osa kohe alguses ära. Suures osas kaasnes selle piduliku sööminguga eelmise õhtu Priidu sünnipäeva meenutamine ja palju naermist, kuigi mina sain pähe selle eest, et ise nalja ei tee, aga muudkui naeran. Õnneks ei pidanudki ma ise väga vaeva nägema sellega, sest Mart avastas täiesti suvalise kahe aasta taguse seboki ja kõik said 15 minutit horrrrrroris olla, mingeid tukanalju teha ja muidugi meenutada ka suvalisi botaanikaaia-jutte. Saingi nii lihtsalt selle naljategemise-ülesande kaelast ära ja kõigil oli meel rõõmus. Järgmisena tegi ettaste kodumaa teener Mart, kes oma kingipaki lunastamiseks tegi meile kahe minuti jooksul kõhulihaseid ja sai selle eest kingituseks viagrat. Kuna Mart läks pärast seda kohe ära, jäi kingitus meile ja poisid tegid sujefad, kes ühe tablaka sisse sööb. Õnnelikuks võitjaks osutus Tenso, niiet järgmise tunni veetsime ravimi mõjumist oodates. Vahepeal kirjutas veel Ottmahhen kõigile luuletusi ja no need olid ikka reaalselt ebanormaalsed. Varsti oligi siis kinkide lunastamise aeg: Märdu luges oma suurepärast aastakokkuvõtet (http://www.youtube.com/watch?v=Hc8W99Yx61o), Priit arvas et jõulupakidpeo-seltskonnaga Padaorgu lumevangi jääda oleks lagi ning laulis veits riding solot, Raiko esitas kuldset triot ja offkoors Koit Toomet, mõned inimesed olid ise luuletused ette valmistanud (Kaasik: "jõuluvana, väike mees..", jõuluvana Tim: "nononono..!!") ja ülejäänud lugesid Ottmahheni vaimusünnitisi. Näiteks minu luuletuse point oli see, et on väga tore, et mul on pea; Liine luuletuses tegutsesid pedofiil ja 14-aastane noormees; Joanna luuletus oli üleüldse mingi rahvusliku ärkamisaja-stiilis ja Andi luuletus kõlas umbes "kill-koll kuusepuu, vinks-vonks verivorstid, hei-hei edgar savisaar, häid jõule ja head elu" (viimane fraas oli Ottmahheni signatuur). Ütleme nii, et pakkide kätteandmine oli väga meeleolukas ja veel naljakamaks läks see siis, kui mingil põhjusel olid Jossvärgi kinkekotti sattunud Joss-Sibula trullid- Andi oleks ennast ilma naljata täiesti ambaalikuks naernud ja see hapniku (also known as H-tva-O) hankimine ei olnud üldse lihtne (NB, pean ennast parandama: h2o on siiski vesi, mitte aga hapnik :D. Suur tänu Ketule, kes erinevalt minust teab selliseid basic-asju :)). Kõik teised, kes ei saanud Jozu trulle, jäid kinkidega vist rahule: nt mina sain pipragaasi, sest Tammur arvas, et siis on lihtsam igast stalkeritega tegeleda. Kõige populaarsemaks kingituseks oli aga Riho mäng, kus sarnaselt noolemänguga tuli mingeid pallikesi märklaua pihta loopida. Sel ajal, kui saun soojaks läks ja elutoas vaikselt tantsupeoks soojendati, tegime poistega selles mängus turniiri, aga mina ja Kaasik suutsime umbes pooled korrad märklauast täiesti mööda visata ja poisid olid väga horroris. Mingihetk käisid osad poisid saunas ja hüppasid lumme ja Kihh tegi ufopornot
Kahjuks ei ole piltidega võimalik edasi anda seda, KUI hüsteeriliselt naljakas see oli. Üleüldse tundub, et nende paari päeva jooksul juhtus maailma kõige naljakamaid asju, järelikult on meil päris humoorikas seltskond :) Noh, pärast saunapidu jätkasime igatahes tantsu- ja laulupeoga: kõik kisasime elutoas jutuubist eesti räpilaule kaasa, Tenso ja Ottmahhen korraldasid triiksärgidega mingit tantsupidu ja lõhkusid kelku, vahepeal otsustas Tenso, et ta peab kuusepuud toetama, kuigi pigem nägi see välja nii, et Tenso oleks ise koos kuusega kummuli lennanud, aga õnneks siiski päästsime mõlemad asjaosalised. Ilmselt toimus veel palju huvitavaid asju, aga kella 3 paiku otsustasin mina foldida, sest naljakate asjade limiit oli juba ammu täis.
Ilmselt seetõttu mööduski kogu järgmine päev ainult voodis horisontaalses asendis, sest mul oli maailma kõige suurem kõhuvalu. Järgmiseks päevaks pidin aga tippvormi taastama, sest siis oli vaja maha pidada eelviimane jõulupidu ehk Künnermaa gathering. Kogunesime Merlene poole, kõik olid jälle teinud või kaasa toonud jubeeeepalju süüa, jõime veits veini, jagasime kinke ja rääkisime niisama mõnusalt juttu. Oluline on siinkohal mainida, et loosiõnne tahtel tegin mina kingituse Kärdule ja kuna mind ei ole õnnistatud erilise käsitöö-osavusega, siis olin ma jõhhhkralt rahul, et suutsin valmistada Kärdile iseseisvalt kinkekoti. Ja no mis selgus kinkide kättejagamisel: loosiõnne tahtel tegi Kärt kingituse mulle ja oli selleks heegeldanud maailma kõige armsama teatri-käekoti. Järeldus: edaspidi ei ole mõtet enda tehtud kinkekottidega ringi kekutada.
29.detsembril jõudis viimaks lõpule 16 päeva kestnud jõulutrall ning viimase koosviibimisena saime kokku vanaklassi-gängiga. Üle pika aja nägime jälle Laurat, tegime veitsa vesikat ja teised kõik mängisid paaridena lauamänge, mina olin auväärt pankur või niisama pealtvaataja. Kui pärast rahulikku osa läksid kõik teised koju, läksin mina hoopis Liine-Jossi-Paavoga Notti, kus olid juba kohal mõned teised sõbrad. Üldiselt liikusime kohe edasi kluppi, et üle pika aja seda Illukat ikka kontrollida. Suurema osa ajast hängisime niisama ringi ja kui teised otsustasid ära minna, siis meie Antsuga leidsime, et kindlasti on vajalik olla peo lõpuni. Käisime vahepeal tantsimas ja siis rääkisime pikalt kõiki Topu-jutte ja meenutasime suve. Pärast klubi lõppu proovisime liikuda kesklinna suunas, aga kuna mul olid megalibedad saapad, siis suutsin tee peal umbes 5 korda pikali kukkuda ja lõpuks andis Ants mulle oma kindad, sest mu käed olid juba lootusetult külmunud. Läbi raskuste jõudsime siis linna kohale ja läksime Treppi, kus natuke aega jagasime maid mingi kurja tüdrukuga, aga siis saime ühe vaba laua ikka endale ja istusime maha. Mingil põhjusel oli meil tol hetkel väga hea plaan abiellumiseks ja see pidi välja nägema nii, et mina lähen vetsu ja kui ma tagasi jõuan, siis palub Ants sõrmusega mu kätt. Plaan tundus muidugi flawless, aga vetsus oli nii pikk järjekord, et ma olin ära üle 10 mintsa ja lõpuks tagasi jõudes ütles Ants, et nüüd vaataksid inimesed, et me ei tunnegi üksteist ja teeme niisama nalja (meie kindel eesmärk oli panna kõik teised inimesed meid uskuma). Nii jäigi meie suurepärane plaan teostamata ja sõbrad ei saagi pulma tulla.
Kogu sellest trallitamisest sai puhkust võtta täpselt ühe päeva - 30.detsembri -, sest siis juba oligi käes uusaastaõhtu. Pärast hommikust linnatuuri jäin üksi koju ja alustasin kl 19ne paiku vaikselt oma maasikašampaga, mida ma õnneks suutsin pool pudelit maha ajada ja oma toa sinised seinad sellega ära tuunida. Õnneks tuli varsti külla Liine ja juttu ajades läks peoks sättimine palju kiiremini, niiet kl 22 paiku olimegi juba Werneris. Alustuseks sai tehtud kiired booliringid, järjest jõudsid sõbrad ja märkamatult oligi kesköö käes. Veidi tõbiste meeskond otsustas seekord uue aasta vastu võtta siseruumides, niiet meil jäi nägemata, kuidas Kiho keskööl raekoja apteegi kõrval euroraha tervituseks karjub "oiroo, oiroo oiroo!" :D
Pärast keskööd jätkus pidu nagu ikka, kõik olid rõõmsad
, korraldasime tähtsaid koosolekuid, tegime veidike tantsupidu ja rääkisime igast huvitavate inimestega juttu. Mingil moel oli kell äkki jubepalju ja meid visati Wernerist välja- osa allesjäänud inimesi tahtis minna Kaasiku poole mullivannipeole, aga meie Jossiga otsustasime, et see Ihaste on ikka õige paik, kuhu kell pool 6 hommikul minna. Kuna Jozul polnud võtmeid ja õed olid juba ära läinud, pakkusin Jossile öömaja ja saime ilusti koju minna.
1.jaanuari hommikul kell 11 ärgates otsisime esimese asjana üles šampusepudeli ja hakkasime otsast peale. Helistasime mullivannimajja ja panime end peole kirja, palusime Antsul end peoks valmis seada (st poes käia) ja kutsusime kõrval-ihhi-majast külla Rihhi. Pärast meeleolukat taksosõitu, mille jooksul me kisasime umbes 15 korda, et linnades sõidavad nüüd Lauri disainitud bussid, jõudsimegi Kaasiku poole. Ajasime üles peoisandad Värgi ja Kihhi, tegime šampad lahti ja Kihh jätkas sealt, kus ta oli pooleli jäänud: kõik selle päeva toostid võtsime oiro terviseks. Peokorraldaja Joss määras end muidugi kohe pulti ja hakkas sõpru sinna kutsuma, niiet kolme-nelja tunni pärast oli Kaasiku pool ilusti mingi 20 inimest (kuigi vahepeal püüdis Joss sinna kutsuda ka Paavot, kelle number osutus joopis Joonase omaks, niiet hea soe piinlik :D). Terve pärastlõuna ja õhtupoolik möödusid väga mõnusalt: vahepeal võtsime Andiga plaani suitsupausi, Ants otsustas maha saada päeva tsitaadiga (tühja koha pealt MTV reklaamide kohta: "Mulle ei meeldi need reklaamid, aga paljudele meeldib"- kõik olid lihtsalt whaaaat), poisid käisid mullivannis, Joss tahtis inimeste juukseid ära pahteldada ja tegi wifebeater-maika ja veinipunaste hammastega moeshow'd
,Andi ja Riho tegid mingit naljakat ja mõistetamatut tantsupidu, Kihh raius ringi Kaasiku kasukaga ja Ants kuulas pool pidu üksi kõrvaklappidega muusikat.
Meie Rihoga käisime kogu aeg Marfinile pai tegemas ja otsustasime vahepeal Marfini vaiba peal pikutada, et saaks enda muusikat kuulata. Kui mingid inimesed sinna tuppa sisse raiusid ja meid kudsuga kolmekesi pikutamas nägid, siis olid nad pigem imestunud. Aga samas oli kell selleks ajaks juba umbes 21 ja me olime euro terviseks öelnud juba piisavalt palju tooste, et pikutamine tunduks hea plaanina. Varsti siiski saime väsimusest võitu ja kuulasime köögis Raiko koittoome kontserdit, vaatasime, kuidas inimesed eelmise õhtu üle nalja teevad ja ise hästi rahul on, ja üldse, ma ei tea, igast väga loogilisi asju toimus veel. Mingihetk viisin ma veidi väsinud Jossi üles magama ja õigepea transportisin ka Rihhi sinna. Teistega jäime edasi 1.jaanuarit tähistama, jõime Antsuga veini, vaatasime muusikavideosid ja kettas Kaasikut, kes ei handlinud Shakira loca-laulu. Lõpuks kella 5-6 paiku tundus, et seda 1.jaanuarit on juba omajagu tähistatud ja võib ära koju minna. Plaani tekkis jälle väike error, kui pärast Antsu kojuviimist hakkas Joss taksos rääkima, et tal on kodus õllet. Nooh.. jah, ilmselgelt ei olnud mul siis enam vaja enda maja juures maha minna, vaid Jossiga veel hommikune õllering ja jutupaus teha. Palju õnne kõigile 1.jaanuari puhul!
2.jaanuar oli rahulik rehab-päev, et siis saaks terve eelmise nädala päevas mingi 15-18 tundi õppida ja proovida end harjutada 3tunnise unerežiimi ja redbullidega. Kuni reedeni läks kõik päris hästi, aga noh, reede oli ju reede...
Kell 9 tuli Tammur rampsi ja siirdusime Notti, et kohtuda Eesti-visiidil viibiva Kupiga. Pärast mõningast checki selgus, et Kupi teeb kodus alles powernapi, niiet läksime hoopis Mökusse siidrit-õlut jooma. Varsti ühines meiega Muhv, siis saabus Londoni-Kupi ja mingihetk tuli ka Ints, niiet pidasime poistega maha väikese miniklassikokkutuleku. Rääkisime seal veits juttu, kuulasime Kupi muljeid, varsti saabus ka Jonsu ja siis pakkisime baarmenide käest kaasa mõned õlled ja läksime Ove poole. Hängisime natuke aega niisama, jõime oma jooke, Jonsu tegi poistega pitse ja Tammur oli megahorror-kettas mingist vilkuvast ja häälele reageerivast asjandusest. Varsti olime Ekkele augu pähe rääkinud, et just meie peaksime olema tema +3 Illuka-kaaslased, niiet läksime Tammuri ja Jonsuga peole. Teised sõbrad olid juba hõivanud klassikalise peegliteesise chillimisruumi, niiet saime mõnusalt teistega ühineda. Mina kasutasin juhust ja sain kogu aeg seista juturingide keskel, sest kõik said mu peast ilusti üle rääkida. Joss püüdis terve peo jälle kõigile väita, et kõik on kõigiga koos nii armsad (eriti mina ja abikaasa Marti) ja kõik muidugi kiitsid kõike. Vahepeal tegime Vootelega tantsupõrandal rudeboy-tantsuringi ja siis püüdis Värk mind tantsupõrandale vedada, aga kuna oli väga halb laul, siis ma kategooriliselt keeldusin ja püüdsin Rihot üles leida. Siis muidugi teatas Värk et jaa Riho on keset tantsupõrandat, lähme vaatame, ja mina kui sinisilmne inimene muidugi trügisin sinna keskele ära ja sain alles siis aru, et Värk ajab jama ja tormasin tagasi siidrit jooma. Selle peale püüdis Värk pärast väita, et ta on mu peale pahane ja siis me vaidlesime, kummal on õigus pahane olla, kuni tuli Joss ja teatas et me oleme koos nii armsad- kui maailma kõige sõbralikum vend seda ütleb, siis ei saa enam edasi vaielda. Püüdsime edasi hästi rahulikud olla, vaatasime, kuidas Rihh oma Karlova-sõpradega hängib ja olime vahepeal mures, et mis kantpead need on. Äkki lendas pulti mcPriit, kes poole jutu pealt transportis mu väevõimuga tantsima ja hüppama, pärast püüdsime riding solo't ka tellida, aga kahjuks ei õnnestunud :(. Üldiselt möödus kogu pidu samamoodi, kuigi vahepeal rääkis Mart mulle vahvaid uudiseid, kuidas terve tema rühm arvab, et mina olen tema girlfriend ja meil on vanahea suhe. Ilmselt peab sinna sõjaväkke Mardile külla minema, et poisid saaks ikka edasi puid alla panna. Lõpuks hakkas pidu ära lõppema ja kuna meil esialgu ei olnud tulevikuplaane, siis lällutasime natuke aega klubi ees ja Joss-Vootele otsustasid kahekesi autoteele kukkuda. Teised leidsid, et selline ühe koha peal vahtimine on ohtlik, niiet matkasime linna, et poisid saaksid süüa. Mäurasime natuke aega city's, aga siis otsustasime mcdonaldsi kasuks ja seal õnneks oli järjekorras ainult pool Tartut. Seisime Jonsu, Jossi ja Kristoga neljakesi siis saba lõppu ja halasime natuke sellepärast, et kõigil olid jalad läbimärjad. Mõne aja pärast saime aru, et see läks nüüd küll valesti ja hakkasime muretsema hoopis sellepärast, kas meist 5 meetrit eespool istuval Priidul on ikka taksos piisavalt soe. Kristo ja Jonsu käisid kontrollimas ka, aga taksojuht oli nii pissed off, et me mõtlesime, et targem annab järele ja olime targemad. Vihase õlitaksojuhi asemel vaatasime hoopis meie ees seisvat tutimütsiga venda, kes kiitis oma lokke ja seisis pea peal lumehanges. Kuna vend ajas päris rumalat juttu, siis otsustas Joss ära kasutada kõige sõbralikuma venna "aastas ühe korra võib kuri olla"-kaardi ja mölises vennaga veits. Jonsu pani ka mölisemisele õla alla ja meie Kristoga olime niisama õnnetud, et jalad nii märjad on. Pärast söökide kättesaamist istusime taksosse, kus Joss ja Jonsu suutsid esimese 10 sekundi jooksul pool topsi cocat maha ajada. Tegime muidugi nägu, et kõik õige ja torisev taksojuht viis meid ikkagi Ihhi. Kui Joss-Jonsu olid oma maja ees maha läinud ja mina viisakalt vabandasin kogu segaduse pärast, siis oli taksojuht kohe hoopis teine vend (enamvähem kõige sõbalikum vend nr 2) ja rääkis, et ta on mu maja juures käinud varem ja tuleb ilmselt veel. On ikka veidraid inimesi.
Laupäeval ärgates oli pigem kahtlane tunne, niiet otsustasin asja rahulikult võtta, aga see mõte kadus peast väga kiirelt kahel põhjusel. Esiteks sundis ema mind sööma paar päeva varem tehtud piparkooke ja kui ma küsisin, mis värk nendega on ja miks me kuuske välja ei vii, siis teatas ta rahulikult, et Ukrainas algas teine jõulupüha ja me võime vabalt mõelda, et me oleme ka ukrainlased. See mõjus väga kahtlaselt. Teiseks põhjuseks oli see, et pinginaabrid Joss ja Rihh läksid linna. Ülivarsti olingi poistega Taskus ja püüdsime realiseerida Riho kinkekaarti. Pärast mõningast kaalumist otsustas Riho osta ühe särgi ja kolm ühe-eurost püksirihma, mis müüja kinnitusel sobivad nii noormeestele kui neiudele. Tulime siis poest ära, Riho oli megarahul.. - ja siis selgus, et kõik need kolm püksirihma on megaväikesed :D See, kuidas õnnetu Rihh püüdis keset kaubanduskeskust endale ümber ajada selgelt väikseid püksirihmasid, oli päris naljakas. Pärast shopingutuuri tahtsime kuhugi istuma minna, aga kuna Rezto oli kinni, siis maandusime Metros. Õnneks pidime seal istuma täpselt ühe õlle aja, sest siis juba helistas Kivipea ja kutsus enda poole ühikasse. Pärast poeskäiku (ja suurt soovi Kivipea poole kaasa võtta ka pirokunn) jõudsime seekord ilma lifti kinni jäämata ühikasse ja alustasime soojendusega. Varsti saabus rahvast juurde ja kella 22 paiku Püssikasse liikudes oli meil koos juba kaheksane crew. Püssika juures ühines meiega veel ka Värk, aga veel enne seda õpetas Raiko mulle ja Antsule mingit koosastumisesammu- me nägime ilmselt päris naljakad välja. Püssikasse jõudes lendas seest kohe pulti mu ema, kes oli rõõmus, et me ikka kohale jõudsime. Veel rõõmsam oli ta siis, kui oli aeg pileti eest turvatempel käele saada ning selleks teatas turvamees "Neiu, ma paluksin teie kätt"- ema pistis kõrval kiljuma ja hakkas üles-alla hüppama, et lõpuks ometi saab tütre mehele pandud. Mingil põhjusel mina siiski ei jaganud ema entusiasmi ning turvamehega abiellumise asemel läksime hoopis Püssikasse sisse, et mu isa bändi kuulata. Üldiselt oli kogu õhtu päris mõnus: vahepeal käisin Fredi emaga pikalt juttu rääkimas, siis tutvustas isa mind oma töökaaslastele, siis sai juttu räägitud Heleri ja Jaaniga, ema käis muudkui ja ostis jooke (ja ma pidevalt kaotasin oma jooke ära, niiet baarman juba imestas, et kuidas ma nii palju kannan), vahepeal esinesid Teet-Priit-Liisa ja siis hüppasime-tantsisime-laulsime lava ees kaasa, Antsuke proovis meeleheitlikult tellida naba-laulu, ema nõudis kõikidega tantsimist ja noh, selline regular väike pidu. Poole nelja paiku jõudsime koju, aga siis sain päris pikalt operatiivseid kõnesid Antsukeselt, kes sattus Notis veidi segaduste keskele ega tahtnud öösel üksi linnas ringi töllerdada. Mingihetk läksin siiski magama, aga kuna meil oli nii palju külalisi, et ma ei mahtunud isegi kuuse ja kõlarite vahele magama, siis pidin magama pooleldi pesuresti all- kvaliteetuni.
Pühapäev oli jällegi rehab ja kõik planeeritud kooliasjad lükkusid edasi, mistõttu nüüd on kõigega veel rohkem ora. See nädal ei ole väga normaalne: eile käisin eksamil, sain A, täna käisin eksamil, sain B, homme lähen eksamile, reedel lähen eksamile, ja nende kõigi ekzjamide vahepeal tuleb ära esitada veel 9 kodutööd. Kukepea ma ütlen, magamine on täiesti ülehinnatud ja redbull on parim sõber.
No comments:
Post a Comment