teeepakikee

Täna on 23. detsember ja esimest korda sel aastal on mul tunne, et jõulud võivad täitsa tulla ja olla. Võib-olla söön homme isegi mõne piparkoogi või mandariini, kuigi praegu olen ma neist suuure kaarega mööda käinud. Aga enne suuremaid jõulupidustusi tuleb siiski teha väike vahekokkuvõtte senistest üritustest.

13.detsembril oli endiste ja praeguste kursatsikkidega glöxxar: Kadri tegi oma imehead salatit, Kesu küpsetas salati kõrvale megamaitsvat juustupaprikapirukat, Mari tegi superhead pitsat, Teele küpsetas maailma kõige paremat kooki.. ja minul soovitati jätkuvalt köögist eemale hoida ja varustada kõiki glögiga. Ilmselt tänu suurepärasele tööjaotusele oligi kogu õhtu megamõnus, sest söögid olid supersuperhead, üle pika aja räägitud gossip oli sama vajalik nagu alati, tehtud ja saadud jõulukingitused olid eriti armsad ja seltskond oli lihtsalt megamaxmõnus.


Nagu näha, siis oli tuju kõigil laes, kuigi kahjuks on fotokaamera taha kadunud Teele, kes jäädvustab meie rõõmu tema kingituste üle.

Ülejäänud nädal möödus taaskordselt väikese arveteklaarimise ja arusaamatuste rääkimise tähe all, aga reedel oli pärast kuuetunnist koolipäeva aeg pudelitel korgid maha keerata ja vesipiip valmis panna, sest Iris ja Kadi tegid traditsiooniliselt enne peoleminekut soojendust Pallase puiesteel. Natuke vähem ebatraditsiooniline oli see, et meie joogikaardi järgi oli menüüs džinn Spirte'iga, aga vanahea "aega on küll, teeme veel vesikat ja räägime juttu"-chill asendus paari tunni jooksul tuntud "OMGOMG, meil ei ole mitte midagi selga panna, takso on kohe siin"-paanikaga. Õnneks jõudsime siiski peole õigeaegselt, saime Irise kursavendadega juttu rääkida (endiselt olen ma instituudi pidudel veendunud, et ma käin koos Irise ja tema kursavendadega 3. kursusel :D), üllatavalt oli veidike isegi minu lennu rahvast kohal ja näiteks tänu Taavile saime pilti teha ka maskipeole iseloomuliku atribuutika ehk siilipeaga:


Siin maski all on peidus mcPriit, kellega me jälle kõiki maailma asju arutasime, samal ajal kui teised ringi taidlesid, Mikael mulle lambist veini serveeris ja dj Palderjan oma kadunud vihmavarju minu käest tagasi nõudis. Pärast peo lõppu suundusime crew'ga kesklinna, osad hajusid vist kluppi, osad Mökusse, osad koju, aga meie läksime Notti, kus olid ees ootamas sellised sõbrad nagu Raiste, Ants, Rass, Rihh, Tammur, Joss, Liine, Jo.. võib-olla keegi veel, ma ei ole väga kindel, sest meid oli seal päris palju. Noh, pidu läks edasi, kuni Liine mind lahkelt koju transportis, sest nagu ma jätkuvalt korrutasin, pidin ma laupäeva hommikul MEGAVARA tõusma.

Ilusti kell 8:15 äratuskella vahtides oli suuuur tahtmine edasi magada ja kõik üle lasta, aga kui Urvo kinnitas, et nad Pauliga juba liiguvad kohtumispaika, siis ei julgenud ma enam foldida, vaid ajasin talvepüksid ja talvetossud jalga, mütsid-kindad-joped selga ja pakkisin hädavajaliku Jägermeistri ka kaasa. Pärast kohtumispaika jõudmist hakkasime jõulusafariga peale ja alguses oli kõik väga rahulik: sõitsime mööda väga turvalisi teid, jõime õllet (autojuht Kaupo muidugi ei joonud) ja rääkisime juttu. Mingihetk leidsime aga suuuure kraavi, kust auto läbi sõita ei suutnud ja kõik jäid kordamööda kinni. Kuna tükk aega pidime Urvo ja Pauliga seal kraavi kõrval seisma, siis muidugi korkisime Jägermeistri lahti ja asusime seda nii isukalt jooma, et Urvo muutus mingihetk juba kurjaks ja keeras korgi peale. Meie Pauliga olime kurvad, aga siis jõudis kätte minu offroad-debüüt: Urvo määras mind meie meeskonna vintsimeheks.
Kõigepealt pidin ma ronima kraavi ja vintsi auto küljest kätte saama:

, siis pidin vintsi kõvasti sikutama (muidugi ma kukkusin selle jooksul kogu aeg pikali, sest vints oli raske ja lumi sügav)

ja lõpuks pidin selle puu külge kinni riputama, aga õnneks pildistaja leidis, et metsas tuleb veits poseerida ka enne.

Ja siin on siis minu vintsitud auto, mis sõidab parajasti üle kraavi:

Pärast edukat kraaviületust oli kõigil jälle tuju hea ja Urvo lubas jäkupudeli ka jälle lahti teha ning kõik läks aina ülesmäge ja kõigil oli hea tuju:


Mingihetk oli aeg lõuansöögiks, aga meie eriti ei hoolinud supist, vaid muretsesime hoopis otsasaanud soojendusjoogi pärast, niiet Urvo palvel oli üks vend nõus poes käima. Meie otsustasime sel ajal olla roomraider'id ja jooksime mingi maja juurde ja palusime, et pererahvas meid vetsu laseks. Meie kurva loo peale lasti meid muidugi majja sisse, aga mis me täpselt neile kokku luuletasime, ei ole mul enam meeles. Lõpuks hakkasid peale ka kiiruskatsed ja siis pidin ma muudkui ühest autost teise hüppama, niiet mingil hetkel kadusid ära mu tossud, mis ma olin ära võtnud selleks, et märjad jalad ei peaks märgade tossude sees külmetama. Lõpptulemus oli muidugi hoopis see, et kui ma lõpuks Urvo ja Pauliga motellis kokku sain, oligi mul ainult üks toss. Sel hetkel tundus see täiesti okei olevat ja ma ei lasknud ennast sellest üldse häirida, vaid hakkasin hoopis poistega välja mõtlema, kuidas Tartusse saada ja peole minna. Õnneks tuli appi Risto, kes oli meil varsti autoga järel, niiet viisime Risto auto linna ja suundusime Mökusse. Enne kohalejõudmist tuli mul kui väikesel füüreril muidugi geniaalne idee, et see pole aus, kui ainult mina üksi pean ühe tossuga olema. Kuna väidetavalt ajasin ma kõik süü Pauli ja Urvo kaela, sest nemad jätsid mind mingite võõraste poiste autodesse, siis esitasin ma ultimaatumi, et poisid peavad ka mõlemad ühe jalanõu ära võtma. Asi muidugi toimis ja nii me hüppasimegi kolmekesi Mökusse ühe jala peal, naerev Risto meid saatmas. Edasi läks edasi õhtu väga meeleolukalt, pooled meie asjad kadusid kuhugi ära ja kõik inimesed imestasid meie imelikku jalanõude-aktsiooni, aga meie arvates oli KÕIK ÕIGE. Lõpuks tirises mul peas mingi alarm, mis käskis Mökust välja minna ja paluda Intsul endale takso tellida. Kuna ma terve aeg muidugi ei olnud viitsinud hüpata, vaid otsustasin lume peal sokiga jalutada, siis oli mu vasakul jalal juba päris jahe. Istusin pingile ja jäin Intsuga taksot ootama, kui äkki lendas pulti mingi täiesti võõras vend, kes läks megamaxxmaxxmaxxx horrorisse mu jala pärast. Vend oli nii kettas, et istus mu kõrvale pingile, võttis mu soki ära ja proovis jalga oma käte abil soojendada, aga kui see ei toiminud, siis pani vend mu jala omale põue. Ma olin terve aeg väga nõutu olemisega ja püüdsin kutti rahustada ja öelda, et mul ei ole külm, aga vend oli no nii kettas, et tahtis minuga koos taksoga minu poole sõita ja mulle jalavanni teha, et kõik ikka hästi läheks. Õnneks selle jalavanni ja horrori võtsid üle mu vanemad, kes läksid peast täitsa hulluks, kui mu kojusaabumist nägid (ilmselt on oluline öelda, et mul polnud ei rahakotti, võtmeid ega telefoni, sest need kõik olid käekotiga Risto autos).

Pühapäeva hommik saabus jätkuva vanemate horroriga ja päeva peale avastasime ka mu palaviku, niiet siis läks kurjustamine üle pigem muretsemiseks ja iga natukese aja tagant käisid vanemad kontrollimas, kas mul on jalg otsas või üldse ei ole. Pigem ei olnud hea pühapäev, sest ma sain ise ka aru, et päris nii ikka ei ole mõistlik. Proovime edaspidi paremini hakkama saada.

Esmaspäev jätkus palaviku ja ravikuuriga, sest ma tõin Ihastesse Märdu, kes oli olnud tubli koolilaps ja tahtis selle puhul meile jooke välja teha. Kui Liine oli otsustanud, et esmaspäev on rummipäev, leidsin ka mina, et tee rummiga on hea plaan (sest mu ema alati joodab seda mulle). Algus oli väga rahulik, Jossu läks võistlustele ja Märt nautis kolme daami seltskonda, aga vaikselt hakkas rahvas kogunema ja lõpuks oli meid seal koos mingi 15 inimest, kuulasime TERVE AEG ainult nelja laulu (gold dust, teepakike, hello, time (dirty bit)), kõik mäurasid niisama ja jõid pitsist viina (kui minu rumm oli otsa saanud, tundus ka viin cocaga päris hea ravivahend), Andi kukkus peaga lillepoti katki ja noh, muu selline üritus. Mina andsin õnneks pigem varakult disklahvi ja läksin oma palavikuga koju magama.

Nüüd olengi 3 päeva kodus raamatuid lugenud, sest avastasin jaanuariplaani kokku pannes, et ma pean enne Hispaaniasse minekut 20 päevaga ära tegema 6 eksamit, 19 kodutööd ning lisaks eksamimaterjalidele lugema ka 10 ilukirjanduslikku teost. Naiss. Hakkangi nüüd siis "Rasputini" raamatut lugema ja teed jooma, sest jõulud on ju ikkagi juba homme. Ja siis kuni aastavahetuseni tulevad kõik muud üritused.

PS, sain täna väga huvitava telefonikõne. Nimelt helistas mu kursavend, kes palus abi sellise probleemiga, et ta peab ostma kingituse oma 13-aastasele sugulasele, kes on mimm, ja et kuna see sugulane on 13-aastane ja mimm, siis meenutab ta täiega mind. Ma püüdsin aru saada, miks koolis pusa ja tossudega käimine mind mimmiks teeb ja miks ma 13-aastane välja näen (see on täiesti uus tase, nii nooreks pole mind veel keegi pidanud!), aga ilmselt see jääb jõulumüsteeriumiks.