Nagu eelmise postituse släsh eepose lõpus sai mainitud, oli naasmine Eestisse väga meeleolukas ja mõnus. Nädala esimene pool möödus kodus vegeteerides, raamatuid lugedes ja veits filme vaadates. Kolmapäeval käisime küll Jossi kossumängu vaatamas (st väike parandus: käisin siiski vaatamas ju ka Andi ja Paavo ja teiste poiste mängu EHK Estiko kodumängu), aga kuna erinevatel põhjustel olid mitmed sõbrad otsustanud tähistada kainet kolmapäeva, siis oli suurem osa meie fännikektorist kaine ja väike Niine üksi oli õnnetu, et me tema peoplaanidega ühineda ei tahtnud. Õnneks sai ta siiski edukalt peol käidud, niiet hundid söönud, lambad rahul, või kuidas see tark vanarahvaütlus oligi.
Neljapäeval raiusime päeval veits linnas ringi, ostsime Jozuga Värgile suurepärase kulinaarse soolaleivakingituse (kuigi esialgu oli meil plaanis ostetud kook enda kokakunsti pähe välja reklaamida) ja õhtul sättisimegi sammud Vabriku tänavale. Peol oli päris palju rahvast, kuigi meie crew otsustas suurematsorti sotsialiseerumise asemel omaette hoida (erandiks oli muidugi panda-Ants, kes käis ringi ja jutustas ka teiste inimestega, et siis mingil hetkel meie peale karjuma hakata). Õhtu alustuseks lubasime Rihole ära anda Hispaaniast toodud 30eurose Reali särgi, aga oioi kui longface-ilme vallutas Rihhi näo, kui särk osutus esimese hooga tavaliseks valgeks t-särgiks, millele oli markeriga taha kirjutatud „Ronaldo 19“ ning särgi esimest poolt kaunistas Barcelona plaaster. Eriti naljakaks tegi olukorra asjaolu, et kõik ülejäänud teadsid, et me tegelt tõime ka õige särgi, aga keegi ei tohtinud seda öelda ja panid seetõttu mõnuga Rihole puid alla. Väike Rihhter küll püüdis halva mängu juures head nägu teha, aga ega tal see väga hästi ei õnnestunud ja meil kõigil oli väga lõbus. Õhtu edenedes ajasime welco-jutte mcPriiduga, jõime booli, püüdsime aru saada kes kellega käib (tegemist oli keerulise ülesandega, sest selgus, et meie Hispaania-reisi ajal olid lisaks minu ja Märdi emadele hakanud minu-Antsu suhte tõesust uskuma ka mitmed sõbrad ning muidugi pidid kõik meile välja laduma oma teooriaid, kui khuul ja miks täpselt just nii khuul see on, et me nüüd käime), tahtsime kuulata riding solot et Priit saaks lumelauaprille endale ette tõmmata, aga siis tuligi Ants ja hakkas meiega kurjustama, niiet riding solo jäi sel õhtul ära. Vahepeal andsime Rihole ära ka päris särgi ja no ma ei tea, et ma oleks EVER näinud kedagi õnnelikuma näoga. Muidugi edasi otsustasime ihastecrew-seltskonnast mina ja Joss, et peol peab olema võimalikult kaua, niiet kui lõpuks oli aeg ära minna, siis Joss juba magas ja minu füüsilised võimed ei lubanud teda seljas ära tassida. Ilmselt ei olnudki see aga väga suur miinus, sest väidetavalt oli poistel väga lõbus reedehommikune ärkamine, sest nt Värk avastas et kogu tema tuba (sealhulgas ka ta ise) on post-it kleepse täis kleebitud. Vanahea vandaalitsemine kellegi müstilise tegelase poolt.
Reede päev möödus niisama vahtides, aga õhtu algas mõnusa gatheringiga Kädi pool. Alustuseks aitas Kädi Maikenil mingit kalendrit valmistada ja mina kuulasin jutte Maikeni uskumatust ebaõnnest. Varsti korkisime lahti esimese šampuse ja tegime catch-up’i kahe aasta jooksul toimunud sündmustest ja juhtumistest. Järgmise šampuse lahtikorkimise ajaks jõudsid kohale ka Lennart, Sass, Noormets, Kert ja Lauri, niiet tegime mõnusalt vesikat, vaatasime youtube’ist icecreamtrucki-laulu ja olime niisama mõnusad. Veidi aega jõime veel siidrit, aga mingil hetkel olin sunnitud jätma teised vesika ümber chillima ning siirdusin ise Timi poole, kus korteriperemees koos Jossi, Raiste, Märdu, Annika ja Kaasikuga tavapärase reedeõhtuga tegeles. Lahendasime seal oma jooke ja püüdsime kollektiivselt koostada mingit ühist rünnakuplaani, aga kuna see failis, siis ühel hetkel suundusime mina-Joss-Raiste kluppi, Tim läks mingile muule peole ja Märdu koos kahe daamiga jäi esialgu korterivalvesse. Illukas tegelesime kõikide tavapäraste asjadega, jõime Paavo ja Jossiga esialgu siidrit, aga siis tahtis Paavo meile siidrite eest tagasi maksta ja ostis vastuväidetest hoolimata kõigile rummikoksid. Me küll püüdsime väita, et siidrid ja rummid ei ole illukas nüüdäkki sama hinnaga, aga kuna Paavo keeldus meid uskumast, siis tabas reality-check teda arve saamise hetkel ja pärast seda oli ta Illuka-hinnakirja peale päris kuri. Rummikoksi rüübates ajasin pikalt juttu Tõnisega ja püüdsime taastada paari kuu tagust Teedu sünnipäeva ja välja mõelda, mis tantsupidu me kõik seal öö läbi tegime, aga selgus, et meie kummagi mälu pole üleliia hea, niiet leidsime konsensuse raames, et kõik oli khuul ja läks hästi. Pärast klubi liikusime Notti, kus Paavo-Joss tegelesid mingite muude asjadega, aga meie Tõnisega arutasime veel päris palju päris tähtsaid asju. Vahepeal käisid meie vestlusele kaasa elamas nii Lukso, kes veidike kisas mu peale ja oli kuri, ja mingi teine Teedu sõber, kes mingil põhjusel vehkis kogu aeg oma telefoniga ja tahtis Teedule üritusest live-ülekannet teha. Päris naljakas oli tegelt. Lõpuks oli kell nii palju, et isegi Nott pandi kinni ja kuigi me püüdsime väita, et eiei me võiksime sinna valvama jääda, saadeti meid viiskalt ukse taha ja otsustasime korraks kontrollida Poe tänavat. Üldiselt olime seal lühikest aega, aga selle ajaga jõudsime ikka teha kerged dringid ja korraldada köögis minikoosoleku. Lõpuks vaatasime kella ja arvasime, et kell 7 hommikul oleks viimane aeg koju minna, sest muidu juba algab varsti uus pidu ja see oleks käinud kõigil üle füüsiliste võimete.
Laupäeval olin väga rahulik, käisin kodus saunas ja sättisin end siis valmis väikeseks jalutuskäiguks, et minna Raadile Jahimehe sünnipäevale. Kuigi Jahimees oli välja reklaaminud läpparit, oli pidu õnneks siiski rahulikum kui vanadhead korteriläpparid. Mängisime 5B-mängu, arvasime elevandibeebide kaalu, vaatasime trikoos Jahimeest, tegime Urmasega kõigile Aliases pähe, mängisime Anne sunnil twisterit, kuigi see nägi rohkem nii välja, et Andres keerutas seda noolt, mina ja Silver kukkusime insta pikali ning Anne ja Eva mängisid ennasttunnustavalt edasi. Kui teised külalised liikusid ära koju, otsustasin mina poiste kutsel minna Notti kontrollima. Rääkisime baarileti ääres kossujutte Luigega, ooperijutte Tommiga, härmajutte Kutiga, muidujutte Ummi ja Anttiga, vaatasime Raiste ja Vootele longislandite joomise üritust ja mina proovisin vältida mingeid rõvedaid 40aastaseid vanamehi, kes istusid meie selja taga ja olid vahepeal väga ebameeldivalt sõbralikud. Mingihetk otsustasime peolt lahkuda, aga siis oli muidugi vaja Noti ees veel rääkida sõjaväe-ja-viinajutte Maisoga ning jaanipäevameenutamise-jutte Kaspari ning tema sõpradega. Selle kõige taustaks esinesid Möku esisel kallakul võõrad inimesed, keda ma nägin 15 minuti jooksul väga libeda jää tõttu pikali kukkumas vähemalt 20 korda. See muidugi tegi mind murelikuks selle suhtes, kuidas ma ise sealt alla saan, aga õnneks ootas Noti juurest lahkumise hetkeks mind kallakust juba all jõudnud Antti, kes mind kinni püüdis ja ära päästis. Ma olen alati arvanud, et Antti kuulus õigustusega härrasmeeste klubisse.
Pühapäev ja uue nädala 2 esimest päeva möödusid rahulikult ja raamatukoguselt, aga kolmapäeval sättisime Irisega end kohe hommikul Härmasse. Nimelt oli seal Härma sünnipäeva puhul väikestviisi vilistlaste päev ja me käisime 8B klassile tundi andmas. Otsustasime, et niisama loengu asemel laseme neil ka ise tunnis kaasa lüüa (jumal tänatud selle mõtte eest, sest enne tundi ütles nende õpetaja meile halvastivarjatud rahulikkusega, et see klass on „nooh, natuke rahutu“). Otsisime siis neile välja tekstid, jagasime õpilased rühmadeks, ajasime neid veits naerma sellega, et 11.klassis kooliteatril käies ei saanud žürii aru, et kuigi ma mängisin poisi rolli, siis tegelt olen ma tüdruk, lasime õpilastel oma klipid ette valmistada ja siis kandsid nad need klassi ees ette. Kokkuvõttes jäime asjaga väga rahule, sest kuigi esituste tase oli natuke ebaühtlane, said kõik rühmad ikkagi hakkama ja tundus, et neile endale ka meeldis. Pärast tundi käisime õpetajate ja kaasvilistlastega raamatukogus kohvi joomas, oma klassijuhatajaga veidi muljetamas ja noh, väga mõnus oli.
Edasi viis tee meid Morteni poole, kus õnnestunud päeva auks avasime juba kell 14 veinipudelid, tegime kerge söögi ja rääkisime niisama juttu. Pidevalt lisandus erinevaid „kaaskolleege“ ehk samuti Härmas tundi andnud sõpru ja gossipit tuli muudkui juurde. Lõpuks otsustasime, et õhtuseks balliks peaks end ikka veidi viiskamalt riidesse panema ja hakkasime puhastama Morteni ülikonda, otsima Ossi pintsakut ja sobitama minu-Irise kinga- ning kleidivalikut. Pärast keerulisi operatsioone hakkasime siis Härma poole liikuma, aga see teekond kulges väga vaevaliselt, sest mul olid extremely libedad saapad, niiet pool teed pidi Oss mind õlal tassima ja ülejäänud pool teed möödus teosammul, sest kui ma üritasin ise kõndida, siis saime teha 3 sammu minutis + iga 15 meetri järel kukkusin ma pikali, niiet järgmisel hommikul olid põlved ilusti potisinised (miks üldse öeldakse POTIsinised- kõik potid pole ju sinised??). Läbi raskuste jõudsime siis ballile, raiusime veidike aega ringi, käisime 4.korruse klassi checkimas- ja siis saavad minu mälupildid otsa. Morteni versiooni järgi olime veel mitu tundi pidu nautinud, tantsimas käinud, minu saapaid kaotanud, õpetajatega rääkinud ja muidu khuulid olnud, aga vot ei oskagi seda infot kinnitada või ümber lükata.
Puuduvate mälupiltide tõttus saabus ka hommik raskelt, niiet otsustasin kohe varakult rampsi põgeneda ja end redbulliga turgutada. Tundus, et kõik läheb plaanipäraselt, kuni tulid telefonikõned Mortenilt ja Härma kantseleist ning selgus, et teadmata põhjustel olin ma koju läinud valede saabastega ja mingi õpetaja oli nende ülesleidmisega väga horroris. Toimetasin venna abiga saapad kooli ja läksin Morteni poole oma asjadele järgi. Uksest sisse astudes serveeriti mulle kohe Ossi valmistatud hommikusööki ehk bloody mary’t. Ma küll püüdsin väita, et pean tagasi raamatukokku minema, aga kuna Mortenil endal plaanid puudusid, otsustas ta end minuga kaasa pakkida ja tulla rampsi veini jooma. Noh, matkasime siis mööda linna ringi ja Morten kogu aeg „unustas midagi“- unustas lonksu võtta. Lõpuks olime siiski raamatukogus kohal, käisime veidike Märdut kiusamas, siis istusime ja rääkisime niisama juttu veini- ja siidripudelite saatel. Lõpuks vaatasime, et ohhoo kell on juba 6, Möku on ju avatud! Sättisime sammud sinna ja istutasime end baarileti äärde siidrit-veini jooma, kuni ka Märdu otsustas raamatukogu foldida ja meiega Mökus ühineda, et saaksime ohtralt piloodijutte rääkida ja Märduga tulevasi õhureise kokku leppida. Õhtupoole sättisime end aga poistega Tenso sünnale. Enamik sõpru oli partymode’is ja lammutasid sellele vastavalt ka korralikult kokteile juua, aga meie Jossiga olime rohkem snäkkide söömise peal väljas ja vaatasime niisama pealt, mis toimub. Kesköö paiku liikusidki teised peole, meie läksime aga ilusti koju nagu tublid lapsed kunagi.
Reede õhtul oli meid kutsutud KristiSonni sünnale, niiet korjasime Jossiga Paavo auto peale Rihhi ja Raiste ning tegelesime tükk aega keerulise orienteerumisega, sest Rihoke ajas omavahel segamini Ristiku ja Variku poed ning keegi teine meist ka ei teadnud, kus Club Tammetõru asub. Läbi raskuste jõudsime lõpuks kohale ja saime peoga alustada. Kohal oli juba päris palju inimesi, rääkisime juttu, lahendasime oma jooke, Mart õpetas mulle uue tähtsa käibeväljendi „get money, get bitches, get money and get bitches“ ja siis me kahekesi raiusime seda terve peo öelda (siin ka väike fotomaterjal getmoney-Mardist ja pinginaaber-Rihost)
Vahepeal tegime mingit tantsupidu, siis läks Jossike diivanile puhkama, mina käisin vesikat tegemas ja teisest toast tagasitulles avastasin, et Jossike on teinud comebacki, aga juba magab samas diivanis Antsuke- hea, kui sõbrad vahetustega puhkavad. Lõpuks kell 5 otsustasin teised Ihaste-inimesed peole jätta ja koju pikutama minna.
Laupäeva hommik saabus Fantaga ja hakkasin vaikselt asju pakkima klassikokkutulekuks. Kuna üritus toimus Võrtsjärve ääres, sai minu autotäis rahvast osaleda etapisõidul: mina sõitsin Maria poole, tema Liisu poole, Liisu sõitis poodi, Kadri viis meid Külitsesse ja viimase otsa sõitis Urmas. Kokkutuleku toimumiskoht (Trepimäe puhkemaja) oli muidugi megakhuul: väljas oli eraldi grillmajake (kuhu me -20 kraadise külma tõttu siiski ei läinud), aknast paistis Võrtsjärv, kõik oli ilus, puhas ja mõnus. Tegime esimesed joogid, koorisime porgandeid (Maria otsustas kõik oma riideid porgandiplekke täis orgunnida), katsime laua, vaatasime aknast kitsesid ja rääkisime, kuidas öösel tuleb õudusfilmide stsenaariumile kohaselt minna õue mõrtsukat otsima, et kõik saaksid hargneda ja ükshaaval ära surra. Nii heade plaanide taustal hakkasid vaikselt saabuma ka teised külalised ja mingikell oligi aeg alustada Mängukomisjoni ehk Triinu-Kadri-Krissu korraldatud soojendusmängudega. Esimesena oli muidugi klassikokkutulekute must-be ehk tutvustusring, kus Triinu rääkis oma orkestriplaanidest ja lammaste kasvatamisest. Meie suureks pettumuseks ei olnud keegi peale Mari-Eleeni perekonnanime vahetanud ehk abiellunud, aga panime paika inimesed, kes õigepea peavad seda tegema, et järgmine kord põnevam oleks. Kõige informatiivsemaks osutus selles voorus Ilmari etteaste, sest erinevalt teistest, kes piirdusid max 30 sekundilise jutustusega, rääkis tema mingi 10 minutit järjest Teisest Kohast, Reztost, oma pandimajast, Türgi kebabist, uuest avatavast baarist, Saksamaale kolimisest ja ma ei tea, veel paljudest asjadest. Ilmselt oleks ta võinud kokkutuleku lõpuni pajatada, aga Triinu canceldas selle sooloesinemise ära ja pani meid hoopis pesapuud laulma. See oli päris naljakas üritus, sest kui pooled inimesed laulsid normaalselt, siis ühes toa otsas lükkas Erki mingit ooperilaulu ja oma viisi ning teises toanurgas laulsid Tammur-Jahimees „pesapuu“ asemel „pasapuu“ ja „pusapuu“ ja jumalteabmisasju veel. Mina muidugi eriti ei laulnud, vaid pidin terve aeg hüsteeriliselt naerma. Järgmisena toimus kvalifikatsioonivõistlus ehk vanahea toolidemäng, ainult et meil olid toolide asemel ajalehed. Mängu alguses sai igaüks ajalehe ja võis selle paigutada ükskõik kuhu, mistõttu mina parkisin oma ajalehe köögikapi otsa, niiet kvalifikatsioonivõistluse start nägi välja selline:
Kogu aktsioon oli väga meeleolukas, sest esimesena väljakukkunud Erki karjus kõikidele väljakukkujatele väga parastavalt „Jahimees/Katriin/Liis/Henri/Miina jne sa oled VÄLJAS-VÄLJAS-VÄLJAS!!“ Kuigi kõik olid naerukrampides, suutsid siiski kolm inimest jõuda mängu lõppfaasi ning nemad olid tulevaste võistkondade kaptenid. Võistluste täpset järjekorda ma ei mäleta, aga ilmselt oli esimese alana kavas jala külge seotud õhupallide katkiastumine. Kogu võistluse kõige tulisemaks vooruks oli ilmselt minu ja Tammuri vastasseis, sest me olime terve eelneva võistluse üksteisega mölisenud ja me võtsime Tammuri närviajamiseks isegi oma võistkonna nimeks Funikulii-Funikulaa.
Kuigi me rahmeldasime seal tükk aega, pean alandlikult tunnistama, et fierce’i duelli võitis Tammur (pärast sain ma ikkagi tema õhupalli katki astuda ja ime pole, et ma kaotasin: Tammuri õhupall läks katki alles siis, kui me seal kolmekesi peal tammusime). Järgmise võistlusena pidime ühe liikme välja jätma ja end viiekesi toolile ära mahutama. Kuigi meie võistkonnal oli eelis (näiteks ühes vastasvõistkonnas pidid toolil olema lisaks Mari-Eleenile ka Ilmar, Jahimees, Erki ja Muhv), kukkusime esimesena välja ja otsustasime järgmises voorus oma esitust parandada. Õigepea selgus, et järgmises mängus tuleb võistkonnaga ära juua topsitäis gini/siidrit/Bocki. Kuigi loosimises oli saatusejumal meie poolt ja me saime joogiks siidri, selgus kohe järgmisena, et meie võistkonna 6st liikmest ei saa osaleda 3 inimest, sest nad on autojuhid. Mõlemal vastasmeeskonnal oli joojaid aga 5, niiet ilmsegelt ei olnud meie Funikulii-Funikulaa just favoriidi-staatuses. Pärast võistlust ei olnudki selge, kas oluliseks sai Urmase siidrilembus, Miina suur kandevõime või minu treenitus, aga igatahes oli meie kolmik esimene, kes paar sekundit pärast starti võidukalt püsti kargas ja kõikide teiste imestuseks etapivõidu noppis. Lootsime, et turniir jätkub meie jaoks sama edukalt, ent järgmises voorus, kus suus tuli hoida veinikorki ja samal ajal sõnu seletada, sattus minule seletamiseks sõna „gümnaasium“, mida keegi ei suutnud ära arvata, sest ma olin ikka päris naljakas, kui ma selle veinikorgiga püüdsin mõmiseda „Mart Reiniku Gümnaaaasium“. Eelviimane võistlus ehk erinevatel alustel (sünnipäev, seljasolevate riiete hulk jms) järjekordade moodustamine tuli meil veidi paremini välja, kuigi see oli ainuke voor, mis tõi kaasa vanadel headel kooliaegadel igas kehalise kasvatuse tunnis toimunud vaidluse ja tõmblemise sellel teemal, kes võitis ja kes ei võitnud ja kellel oli õigus ja kes tegi sohki. Lahendasime asja hingamise ja alkoholitarbimisega, et siis viimase vooru ehk viktoriini abil välja selgitada tõelised võitjad. Taaskord oli meie tiimil päris hea eelis, sest meil olid peaaegu kõik teemavaldkonnad kaetud oma ala ekspertidega: mata jaoks olid Urmas ja Allik, muusika jaoks Miina, kirjanduse/eesti keele jaoks mina ning geograafia läks meil kõigil koos Katriini ja Johannaga ühistööna väga edukalt. Pärast lõpliku arvestust selgus aga kahjuks, et viktoriini ja joomisevõistluse kottipanemisest ei piisa, et paari punktiga edestada Ilmari võistkonda, niiet leppisime auväärse III kohaga. Võitjate autasustamisele järgnes kohe Liisule õnnesoovimine ja sünnipäevale kohane ülestõstmine – šampuste avamine. Edasi toimus kõik üsna vabakava järgi: osad külalised läksid ära, poisid hakkasid sauna kütma, rääkisime niisama juttu, Ilmar tahtis mängida probleemide lahendamise mängu ja meid kõiki aidata, meie Mariaga püüdsime mõistatada, kuhu viin kadus, ja noh selline rahulik jauramine.
Kella 2ks olid alles jäänud 10 kõige vapramat pidulist ja mina püüdsin kõigile selgeks teha, et on aeg magama minna. Kui lõpuks olid kõik inimesed hambad ära pesnud ja magamajäämiseks peaaegu valmis, siis selgus, et tänu sauna kütmisele on ülemisel korrusel reaaaaalne vingumürgitus. Tükk aega tegelesime magamistoa õhutamisega ja püüdsime omavahel ära jagada alumise korruse magamistuba (toa esialgsed omanikud ehk Elbed otsustasid siiski koju minna), aga lõpuks saime siiski kaheksakesi kõik üles magama ronida. Plaanis oli väike-väike error, sest kuigi me voodisse ronisime kõik kell 3, sai suurem osa meist silma looja lasta alles kell 5-6. Nimelt oli viinakoksi ja siidriga voodisse roninud Triinul vaja rääkida õudusjutte Teresast, Võrtsjärve kummitusest, nuti-Teresast, rattamatkadest, rindadest ja paljust muust rääkida, meie kõik olime muidugi terve aja naerukrampides. Mina pass out’isin kella pool 6 paiku, aga viimased vaprad ehk Kadri-Urmas uinusid alles pool 7.
Hommikuse äratuse eest hoolitses Andra, kes otsustas öise karjumise-mäuramise eest tagasi teha ja hakkas meid alumiselt korruselt kisama. Ajasime end püsti, koristasime maja ära, ootasime omanikud ära ja läksime koju vegeteerima. Nelja öö magamatuse arvelt vahtisin terve pühapäeva niisama kodus, õhtul kokkasid Teet ja Anna-Liisa meile väga maitsva söögi, jõime kõrvale varase sõbrapäeva šampust ja puhkasime niisama.
Nüüd ongi juba teisipäev, istun praegu üllataval kombel jälle rampsis, kuulan raadiost Raadio Kuku saadet Mehed ei nuta ja vahin niisama. Ei oskagi hetkel oma eluga midagi peale hakata, peab selle battery lahti korkima ja vaatama, mis siis edasi saab.
No comments:
Post a Comment