Enne puhkusereisi tegime aga ka Eestis väikse tramburai. Teisipäeval-kolmapäeval olime Kreutziga raamatukogunohkarid all day, välja arvatud teisipäeva hommik, kui käisime verd andmas ja mina sain järjekordse khuuli tassi sealt.
Reede õhtu algas Ummi pool Kuu tänaval, kus meie seltskond tegi klassikalise köögikoosoleku: Laurakas-Ivika kisasid muudkui urrraaa-urrraa, mingi kutt kiitis mu teibitud telefoni ja tahtis mulle selle eest TTÜ bakadiplomit anda, tegime lahmakas-tatti nalju ja vaatasime, kuidas Risto tahtis Anttil taaskordset särki katki rebida. Varsti viis kaine Paul mu Kivipea ühikasse, kust leidsin ukse ees ootamas Liine-Jossi. Kui me Kivimäe abiga lõpuks üles ühikatuppa jõudsime (lifti ei jäänud kinni!), olid poisid päris rõõmsad, et mõned tüdrukud ka kohale jõudsid, sest nende arust oligi seal juba liiga vorstipidu. Muidugi väga kaua me ühikas pidu ei pidanud, aga sellegipoolest saime ära vaadata, kuidas mcPriit viib läbi riding solo ühislaulmist, mis tuli eriti hästi välja Rihol. Lõpuks andsime üldalarmi ja proovisime klubini jõuda, aga kuna mina koos osade poistega läksin jala, siis tasuta sissesaamise hetkeks me enam ei jõudnud, sest teel Illukasse arvas mingi vend ühika ees, et Priit on mingi teine vend ja virutas talle jalaga tagumikku, ise samal ajal rõõmsalt hõigates „tsau, Ivar!“ :D Priit ei arvanud üldse, et ta on mingi Ivar ja mõneks hetkeks oli isegi reaalne löögioht, aga õnneks ikka lahkusime kõik sõbralikult ja saime minna klubi ukse taha pikkade poistega trügima (st kõik teised olid pikad poisid ja mina trügisin nende vahel). Üldiselt oli päris regular Illuka-külastus, aga lisaks tavapärastele juttudele-jookidele rääkisin üle mitmesaja aasta juttu Handoga, käisin tantsupõrandal rahvast lõbustamas ehk Joonasega tantsimas ja feilisime Ihaste-rahvaga ühise kojumineku (so usual), niiet kui klubi kinni pandi, siis liikusime Mardi-Antsu-Riho-Raiko-Marta-Kata ja Paavo-mingite Paavo sõpradega kesklinna poole. Kuna aga meil Jossiga oli kokkulepe, et kojuminnes võtame Paavo ka kaasa ja Joss oli selleks ajaks juba kodus, siis jäi minu mitteametlikuks ülesandeks Paavo valvamine, sest ta ei suutnud otsustada, kas minna koju või sööma või puhata lumehanges või minna Kivipea ühikasse jooma. Lõpuks võtsime Raekoja platsis vastu kojumineku-otsuse, käisime taksoga fastersis Paavole süüa ostmas ja siis lugesime õhtu lõpetatuks.
Laupäeval oli mul kindel plaan kodus passida, aga siis sain saunas olles kõne Riholt, kes oli väga õnnetu, sest nad olid poistega Otepääl mingi käki kokku keeranud ega saanud sealt enam ära. Südametunnistus ei lubanud sõpru hätta jätta, niiet varsti olingi juba Otepääl, kus valitses üsna naljakas olukord: kaks Jossi ja Antsuke olid mingis pubis, samal ajal kui Riho istus neist eraldi mingi saja meetri kaugusel lumehanges. Ka kogu tagasisõit möödus sama huvitavalt: Riho keeldus teiste poistega rääkimast, samas kui Ants kogu aeg provotseeris, et Riho rääkima hakkaks. Vahepeal kasutas Ants selleks sõimamise-taktikat ja teatas, et tal on täna Rihost suva, vahepeal hakkas ta aga rääkima, kuidas nad eelmisel õhtul olid kahekesi koos filmi vaadanud ja kaisutanud, sest nad on suhtes. See oli niiiii naljakas jutt, et ma ei lubanud Antsul seda rohkem rääkida, sest muidu ma oleks autoga kraavi sõitnud. Kuigi Jossu magas, otsustas tagasitee lõbusamaks muutmisesse panustada ka Värk, kes hakkas seletama mingit suvajuttu LAN-ist ja mu emast ja sellest, et mu ema käib kurdab kõigile, kui vale see on, et ma poistega LAN-i ei mängi. Ikka täiestiii random oli kogu see üritus, aga õnneks jõudsime siiski Tartusse ja saime isegi poes käidud, kuigi Riho ja Värgiga poest väljudes saime üllatuse osaliseks: Ants ja Joss olid meie autost korraldanud mingi diskosaali, lasid üle terve parkla tümpsu ja keeldusid Rihot autosse laskmast. Üldiselt ma lootsin, et Tammuri poole jõudes asi normaliseerub, aga nooo ei. Alguses oli küll rahulik, sest Liine-Joanna tegelesid snäkkide ettevalmistamisega ja Ketu-Tammur tegid süüa, aga juba õigepea hakkasid poisid oma Otepää-seiklustest rääkima, mis üldjoontes nägi välja nii, et Ants oli pool ajast ilma särgita, et näidata Paavo Raudsepalt saadud autogrammi, ja Joss karjus pidevalt „heia-heia hiphop, Otepää on tiptop“. Lisaks muidugi olid Antsul-Jossil seljas suurepärased Ergo-pusad, mis nad olid kuskilt kirstust leidnud ja fliistekkidena kaasa haaranud. Ja noh, terve kokkuvõte poiste Otepää-päevast oli meganaljakas, sest Ants oli mingeid pulgakomme jaganud, kogu aeg oli mingi nali president Ilvesega, väidetavalt tantsis Ants Apelsini esilauljaga, Riho istus pidevalt lumehanges ja pärast võistlust käis Ants raja ääres Paavo Raudsepa käest autogrammi küsimas. Ei tea, natuke keeruline oli aru saada, kas need poisid seal võistlust ka vaatasid või möllasid niisama ringi, aga igatahes päris naljakas oli. Pärast Otepää-mälestusi rääkisime niisama juttu ja Joss väitis, et kui me Antsuga reisile lähme, siis meil on lennukis oma kajut, kus on ainult seisukohad. Selle peale kallas Antsuke hoopis Liine telefoni giniga üle ja meie Tammuriga otsustasime poodi minna (kuigi ka Ants tahtis poodi minna, aga ainult sellel tingimusel, et ta saab sinna suusatada minisuuskadel). Kuna sõbrad tellisid poest erinevaid asju, saime enda selja taga maksvaid noormehi lõbustada sellega, et minu ostukorvi kuulusid kaks veini, poolene viin ja poolene coca. Vennad kommenteerisid, et me Tammuriga ei ole just kõige lihtsamad inimesed, kui õhtul läheb poolene viin poolese cocaga ja hommikul kaks veini peale- hea soe parmutunne oli. Tagasijõudes saime nautida Riho kitarrisoolosid, mille käigus tema põlved korralikult kannatasid, ning hiljem ka Riho uglydance’i nii virtuaalsel kujul kui ka laivis. Varsti saabus veel külalisi ja Silver oli megakettas sellest, et ma olen vendadest Küünidest poole lühem, niiet ta käskis iga 5 minuti tagant meil püsti tõusta ja siis naeris. Inimestel on nii vähe rõõmuks vaja. Varsti tegime Helena ja Stinaga kolmekesi reisi Tammuri rõdul asuvasse väga khuuli lumeonni, aga kuna Helena pole mind veel piltidega varustanud, siis sellest õdusast reisist pilte näha ei saa. Kuna lumeonn on aga teadupärast lumest, mis teeb riided märjaks, siis pärast seda reisi oli vaja riideid kuivatada ja kõige mõistlikum tundus seda teha Antsu süles istudes. Selle valiku kasuks rääkis ka asjaolu, et köögis chillinud Ants ja Joss pakkusid kogu aeg mulle-Ketule pitse ja lisaks toimus mingi suurematsorti paaridessejagamine, kuigi iga 10 minuti tagant moodustusid täiesti uued paarid. Vahepeal me Antsuga veel helistasime Mikule, kuigi järgmistel päevadel ei olnud meil enam väga hästi meeles, millest räägitud sai (mina süüdistasin Antsu telefoni, mille kõlar on nii halb, et sellega ei olegi võimalik mitte midagi kuulda). Enne magamaminekut pidasime veel Värgi, Antsu ja Lauriga maha tähtsa vestluse teemal, kellest võiks saada Eesti esimene naispresident. Pärast tulist debatti läksid osad poisid koju ja seni veel ärkvel olnud inimesed läksid magama, et järgmisel hommikul 9:30 Otepääle startida.
Pühapäeva hommik tõi muidugi kaasa kõike muud kui Otepääle sõitmist, sest kõik osalejad olid liiga väsinud ja väidetavad autojuhid polnud oma sõitmisvõimalustes üleliia kindlad. Selle asemel vaatasime suusatamist telekast, kuigi Jozu terve päeva maha magas ja Värk kujutas ette, et ta on spas ja käis nõudis näokreemi. Samal ajal tegid Jamie Oliverid ehk Tammur-Ketu köögis suurepärast pastat ja muffineid (Ketu soovis siiski olla mõni naiskokk), meie kiitsime elutoas pohmakafantat ja vahepeal külastasid poisid lumeonni, mille katusele oli huvitaval kombel tekkinud mingi nunnu haukuv koer. Pühapäeva kokkuvõtteks otsustasime endale võtta uued nimed, niiet mina olen edaspidi Elona Parts (aga minu poole tohib pöörduda ainult teistpidi ehk Partselona), Jossi uus eesnimi on Mugul ja koondnimeks Mugul Sibul, Riho vahetas eesnime nrollaks, niiet tema on nüüd Rokknrolla, Värk kaotas üleüldse igasuguse ees- ja perekonnanime eristuse ja muutus MisVärkOn’iks ning Mart-Priit on nüüdsest vennad Värvi Raamat ja Pildi Raamat. Pärast nii suurepärast ajurünnakut läksime kõik laiali ja vegeteerisime niisama kodus, kuigi minu uni üleliia pikk ei olnud, sest juba kell pool 5 olid Liisu-Matis mul ukse taga ja pärast Antsu pealekorjamist hakkasime Riia poole sõitma.
Esmaspäevane reis Alicantesse möödus väga edukalt: lennud ei hilinenud eriti ja lennujaamas me ka üleliia kaua passima ei pidanud. Riia lennujaamas oli päris palju naljakaid inimesi ja esimese lennu ajal Antsuke tõmbles magades nii palju, et tema kõrval istunud vend vahetas poole sõidu pealt kohta. Milano lennujaamas mõtles Ants suvalisi inimesi rajalt maha võtta sellega, et tahtis oma kohvriga neile jalgadesse sõita ja üldiselt oli kogu lennujaam täis selliseid italjaanosid, et kui Raiste seal oleks olnud, siis poleks aru saanud, kas ta on eestlane või itaallane. Alicantesse jõudes saime enamvähem kohe bussi peale ja jõudsime isegi õigesse kohta välja. Kuna Mikk oli parajasti eksameid sooritamas, siis jalutasime Antsuga kahekesi niisama mööda linna ringi, vaatasime kohalikke kohvikuid ja proovisime leida toidupoodi. Lõpuks leidsime mingi suure keskuse ehk El Corte Inglés’i, kust käisime kohalikke õllesid valimas ja siis suundusime sadamasse chillima. Antsuke otsustas hakata oma fotograafia-võimeid testima ja möllas pool aega digikaga ringi, kuigi lõpuks vahetas ta selle hobi jällegi kohvriga inimeste rammimise vastu ja rääkis, et see on sama khuul mäng nagu ball-in-the-cup.
Igatahes olime juba jõudnud mõned õlled ära lahendada ja rändasime Havana pubisse istuma, kui lõpuks jõudsid sinna ka Mikk ja Berit. Nad istusid meie juurde maha ja enne, kui me Antsuga jõudsime väga reageerida, olid nad ette vuristanud kogu nädala plaani ja kõik asjad, mis me tegema peame. Ilmselgelt ei osanud me Antsuga asjast muud arvata kui et kõik õige ja nii läksimegi Miku juhatusel poodi ja seejärel alustuseks Miku-Beriti-Marki korterisse. Meie Antsuga jätkasime õllejoomisega ja Mikk hakkas valmistama mingit väga mõnusat õhtusööki, mis koosnes pastast ja krevettidega mingist kastmest (sellele oli nimi ka, aga mul on selle meeldejätmisega sama suuri raskusi kui Antsul oli alguses hispaaniakeelse „naljakas“ sõna õppimisega). Pärast mõnusat söömingut pakkisime veinid-õlled kaasa ja läksime Miku juhatusel hostelisse, kus oli must-do joomismängude mängimine. Esimesena õppisime sellist mängu, kus igaüks pidi mõtlema joomise kohta reegli (nt et see, kes oma nina sügab, peab jooma) ja siis vastavalt reegli rikkumisele pidid kõik jooma. Mängu eesmärgiks on panna teisi võimalikult palju jooma (oh seda üllatust!) ja samas tuleb proovida teiste reegleid ära arvata. Meil läks see mäng veidi keeruliselt, sest mitte keegi ei arvanud teiste reegleid ära ja kõik ainult jõid kogu aeg, niiet otsustasime proovida ka teist mängu, mille nimi oli mr Buff või midagi sinnapoole. Meil Antsuga tuli see esimese korra kohta täitsa okeilt välja, kuigi me mõlemad feilisime päris palju, aga noh keegi ei kurtnud. Pärast joomismänge matkasime koju tagasi, aga mingil põhjusel ei viitsinud ma mulle eraldatud Miku toas magada, vaid otsustasin poistega koos elutoas pikutada ja Antsuga megakaua ja megamõttetult Jaak Maest ja Andrus Veerpalust rääkida. Järgmisel päeval ütles isegi Mark, et ta kuulis meie jauramist läbi une, niiet ilmselgelt oli mingil põhjusel see vestlus meie arust KÕIGE olulisem asi ever.
Teisipäeval ärkasime Hispaaniale kohaselt 11-12 vahel, uimerdasime kodus niisama ja siis asusime kindluse vallutamise retkele. Enne mäkkeronimist otsustasime võtta ka kerge hommikusöögi, mis tegelt väga kerge just ei olnud, sest Mikk viis meid oma lemmik-kebabiplace’i ja sealt tellisime kõik mingi väga jõhkra söögipoisi. Einestama läksime mingile väljakule ja pärast söögipausi käisime veel korra ka turul, sest Mikk oli Antsule välja reklaaminud mingid värskelt tapetud jänesed, mis iga päev seal turul ripuvad. Õnneks oli kell juba nii palju, et neid jäneseid seal enam polnud, sest muidu oleks mul kindlalt süda pahaks läinud ja ma oleks terve turu umbes täis kettinud, aga noh seekord läks kõik hästi. Lõpuks siis teatas Mikk, et nüüd on aeg hakata sinna üles mäkke ronima ja meile avanes selline vaatepilt:
Kuigi reis sinna üles oli päris vaevaline, ei olnud see üldse nii hull kui ma enne arvasin. Vahepeal tegime puhkepause ja kuigi Mikk hirmutas meid juttudega, et mingid kajakad hakkavad meie peade kohal tiire tegema ja ründama, siis õnneks olid linnud rahulikud (pigem olin mina see, kes iga linnu lähenedes kiljuma pistis) ja saime veits pilte ka teha.
Vahepeal tegin mina ettepaneku teha sujefad selle peale, kes ühele linnule pai teeb, aga selle peale arvas Mikk, et võiks teha sujefa selle peale, kes seal chillivale politseinikule pai teeb. Arusaamatutel põhjustel ei hakanud me aga inimesi-linde seal paitama, vaid Mikk otsustas, et ta hakkab giidiks ja kujutas mingeid suvalisi asju ette ja rääkis neid meile. Üldiselt oli tema arsenalis ainult kaks seletust: ükskõik, millise ruumi kohta me küsisime, et mis otstarbeks seda kasutati, Mikk vastas alati, et seal kas chillisid lõvid või oli see kusela. Parimate ruumide puhul tuli mängu ka kombo, et lõvid chillisid JA seal oli kusela. Peab ütlema, et saime selle keskaegse kindluse kohta väga palju uut infot teada. Kuna aga ilm oli pigem tuuline, siis ei viitsinud me seal tipus üleliia kaua chillida ja hakkasime tagasi alla liikuma, et vaadata väidetavaid kakaopuid. Või noh, me ise arvasime, et need on kakaopuud, sest puu otsas kasvasid mingid kaunad (see tuletab meelde, et esimesel päeval tekkis meil Antsuga väga oluline küsimus: kus kasvavad ananassid? Puu otsas? Põõsas? Põllul? Kui keegi teab, siis võib meile teada anda, saaks selle keerulise mõistatuse ära lahendada). Kui me olime mäe otsast tagasi alla jõudnud, mõtlesime et äkki istuks mõnda baari või kohvikusse, aga muidugi olid kõik kohad kinni, sest kõik pidasid siestat. Ma ei tea, kogu see siesta-üritus jäi mulle veidike arusaamatuks, sest no okei, muidugi on väga mõnus keset päeva 3 tundi pikutada, aga kui sa töötad teenindavas sektoris, siis võiks ju oletada, et ärile on see aeg hea, sest turistid ei tee tingimata siestat ja tahavad kella 14 ja 17 vahel midagi teha. Ei tea, imelikud inimesed need hispaanlased. Aga noh heaküll, kuna me kuhugi õllet jooma minna ei saanud, siis läksime selle asemel hoopis niisama linna peale. Alustuseks vaatasime mingit akvaariumi, kus olid suuuuured – nagu ikka reaalselt umbes sama suured kui mina – kalad. Pärast kalade uurimist pidime üles otsima spordipoe, sest Rihh oli andnud mulle kindla käsu välja uurida, palju maksab Reali originaalsärk. Särki otsides käisime ka teistes poodides, kus poisid imestasid, kuidas on võimalik 30 sekundiga tervele poele pilk peale visata ja otsustada, kas võib ära minna või tuleks poes ringi vaadata. Üldiselt me väga suurt shopingutuuri siiski ette ei võtnud, aga Mikk ostis uue särgi (tal läks ühes poes sama kaua aega kui meil kõikides teistes poodides umbes kokku- ütle veel, et naistel võtab shoppamine kauem aega), mina ostsin seeliku-kõrvarõngad ja Ants soetas endale ratturi ja 3D-ahviga särgid. Lõpuks olid kõik oma ostudega väga rahul ja viimasena käisime veel ka toidupoes, et õhtusele üritusele soojendust teha saaks. Kodus määrati Ants söögitegemismeeskonda, meie vegeteerisime niisama ringi ja kuulasime vamos a la playa laulu (Ants lubas seda hakata ütlema igast poest väljudes, aga millegipärast unustas ta selle lubaduse üsna kiiresti). Kuna Beritil läks lasange tegemisega aega, siis meie poistega mängisime kaarte ja mina muidugi kaotasin kõik mängud. Pärast Beriti kokakunsti nautimist aelesid kõik niisama ringi, kuni kell 21 jõudis kohale Björn ja siis mitu tundi chillisime niisama, mängisime kaarte, harjutasime õhtuseks võistluseks viskeid, suitsetasime ja vaatasime telekast paraolümpiamänge- päris kammiv oli. Kella 12ks liikusime Havana pubisse, kus oli ette nähtud beerpongi võistlus. Kuna ma olen reisist rääkides juba korduvalt kogenud seda, et inimesed ei saa täpselt aru, mis see beerpong on, siis lisasn kohe selguse mõttes, et EI, see ei ole lehtrist joomine, vaid hoopis mäng, kus sa pead vastaste joogitopsidesse pingpongi-palli loopima. Sisse visates peavad vastased selle topsi tühjaks jooma ja võidab see meeskond, kes enne vastaste topsid täis loobib. Ütleme nii, et mäng ise on täitsa okei, aga kuna sealne korraldus oli täiestiii random, siis oli kohati päris gorror õhtu. Alustuseks pidime kõik oma esimest mängukorda päris kaua ootama ja lõpuks selgus, et esimeses voorus olid kohal ainult Miku-Björni vastased. Poisid mängisid oma korra ära ja kahjuks kaotasid, aga meie kõik saime insta teise ringi. Nooh, mõtlesime et heaküll, pole hullu, teises ringis on 60st paarist alles ainult 30, niiet läheb kiiremini. Seisime seal niisama edasi, jõime õllet, Ants mölises DJ-ga et ta nii sitta muusikat laseb ja mõtlesime, et varsti saab selle mänguga ühele poole. Kõik päris nii hästi siiski ei sujunud, sest varsti selgus, et Marki-Beriti vastased olid kohal ja nad said mängida, kuigi kaotasid, aga meie vastaseid ei olnud jälle kuskil näha- saime Antsuga insta 3.ringi. Kõik oleks olnud päris khuul, aga tundus päris imelik, et me olime nii kaugele jõudnud, aga ei olnud kordagi ühtegi viset teha saanud ega üldse harjutanud. Lõpuks siis 3.ringis olid meil päriselt vastased ka olemas ja alguses läks meil mäng täitsa hästi, tabasime mõlemad 2 viset ja viigistasime sellega Beritiga olnud võistuse, kes algajatest kõige enam skoorib. Lõpuks lagunes meil asi aga kahjuks ära, sest me mängisime ainukeses lauas, mis oli seina ääres ja see sai meile saatuslikuks, sest vastased viskasid viimase viske kuidagi imelikult põrkega ja laua pealt hüppas pall vastu seina ja sealt topsi. Me olime mingite täiesti töllakate nägudega kõrval ega tahtnud üldse kaotusega nõus olla, aga lõpuks mõtlesime et parem ongi, saame ära koju minna. Jalutasime siis korterisse, jõime seal veel veini ja tegime youtube’i pidu- näitasime Björnile öölaulupidu ja lasime mingeid põhilaule. Björn muidugi tellis kogu aeg Vanilla Ninjat, sest selgus, et ta on nende suurim fänn, ja meie Marki ja Antsuga tahtsime pidevalt erinevaid Tõnis Mäe laule kuulata, kuigi need veits lõhkusid pidu ja lõpuks läkski Björn koju ja meie vajusime ka ära magama.
Kolmapäev oli ette nähtud Elche külastamiseks, niiet ärkasime hommikul üles ja läksime Miku-Antsuga bussipeatust otsima. Muidugi ei saanud üks päikseline rattamatkapäev kõrvallinnas mööduda ilma õlleta, niiet varusime ka bussireisile jooke kaasa. Kuigi keegi ei teadnud päris täpselt, milline on õige peatus, saime õnneks siiski õiges kohas maha mindud ja läksime rõõmsalt jalgrattalaenutusse rattaid võtma. Kuna me aga olime siiski ju Hispaanias ehk siesta-vabariigis, siis muidugi oli laenutus just 15 minutit tagasi hakanud uinakut tegema, niiet pidime oma velotuuri ära canceldama. Mõtlesime, et mis siis ikka ja jalutasime vaikselt suvalises suunas, et ikkagi Elche suurima palmikasvandusega tutvuda. Ühtäkki jõudsime mingi pargi juurde ja pärast mingi kohaliku näituse külastamist asusime mööda palmidega alleed edasi matkama. Nägime mingit linnumajakat ja purskkaevu ja igast huvitavaid asju, aga kõige khuulimaks osutus laste mängupark, kus erinevalt Eesti parkidest olid lastele kiikumiseks mitte mingid väiksed haledad junnid, vaid sellised suured mänguhobused (kuigi tegelt olid need siiski vormeliauto, eesel ja väidetav kaamel või mingi muu sarnane loom).
Päris tükk aega chillisime seal ja olime eluga väga rahul, eriti pärast seda, kui Mikk tegi mandariinipikniku ja poisid läksid el treniga sõitma.
Lõpuks suutsime siiski mänguväljakult lahkuda ja natuke edasi jalutada, et vaadata mingit purskkaevu ja proovida ühte kirikusse sisse murda, aga mingil põhjusel oli see kinni (ilmselt taaskord siesta). Jalutasime siis niisama mingil väljakul ja Mikk pakkus välja, et ta võtab meile puu otsast apelsine/mandariine, aga kui ta käe puu otsa toppis, siis selgus, et selle puu otsas kasvavad hoopis jalgpallid. Mõtlesime muidugi et tavai, teeme väikse jalka ja kõik läkski hästi seni, kuni Antsuke lõi täie laksuga mingisse tänavalaternasse.
Siis otsustasime foldida ja kui Mikk oli palli tagasi puu otsa kasvama pannud, läksime hoopis kõrvalasuva kiriku torni. Muidugi tahtsime kirikut ka seestpoolt vaadata, aga üllatus-üllatus et seal oli siesta. Õnneks saime siiski üles torni ronida ja nautida vaadet linnale ning palmidele. Tee sinna üles torni oli muidugi päris keeruline, sest kõigil hakkas joodud õlu vaikselt pead tiirutama panema ja kõige lõpus oli trepp nii kitsas, et me tegime „Mart ei saakski siia torni ronida“-nalju ja siis naersime ise nendest ambaalikuteks. Pärast tornironimist külastasime turismiinfot ja hakkasime liikuma wok buffet poole, sest õhtuks pidid ka teised sinna tulema, sest väidetavalt pidi see olema ülikhuul koht, kus maksad pigem vähe, aga saad süüa pigem palju ja pigem huvitavaid asju. Teekond teise linna otsa oli minu jaoks väga meeleolukas, sest esimese tänava pealt leidsime täpselt Antsukese poe:
Mina olin sellest juba el kettas ja naersin kogu aeg (kuigi millegipärast poisid mölisesid, et ma tol päeval üldse ei naernud nii palju nagu tavaliselt- mine siis võta kinni), kui äkki läks olukord VEEL paremaks: ümber nurga astudes oli seal Miku pood ehk vanainimestepood, kus müüdi käimisraame ja –keppe.
Pärast seda olin ma ikka väga kettas ja tuju ei rikkunud isegi see, et ilm millegipärast kogu aeg tuulisemaks ja halvemaks läks. Vahepeal tegime muidugi poepeatusi ja muretsesime sangriat ja õllet juurde, sest me olime ju siiski el puhkusel! Otsitava wok buffet leidisime kuidagi väga kiiresti üles ja seetõttu käisime seal kõrval spordipoes, kus mina leidsin jubenunnud tossud, aga neil olid ainult minged lumeinimeste numbrid alles :( Samal ajal said Ants ja Mikk poes pildistamise pärast möliseda ja lõpuks ostsime Rihhile tagaotsitud särgi ära. Kuna meil oli kella 8ni veel mitu tundi aega, siis käisime kuskil mänguväljakul kiikumas ja Ants suutis geniaalse plaaniga „paneme linnakaardi maha kivide alla, siis on kiikudes hea soe vaadata“ meie kaardi peaaegu ära kaotada, aga sellest hoolimata suutsime lähedalasuva kohaliku staadioni üles leida. Erinevalt Alicante staadionist oli Elche staadioni all mingi megapalju pubisid-klubisid ja meie muudkui imestasime, et misasi see siis nüüd on. Lõpuks leidsime ikka ka koha, kus ei olnud mõnda roosat klubisilti ja tegime ära kohustusliku meeskonnapildi:
Pärast seda rändasime tagasi, Ants parandas vahepeal väga armsalt Miku jopelukku, tahtsime külastada kohalikku Supermercadot ja lahendasime selle ees megakiiresti oma jooke, kui siis poodi sisenedes saime ilusa ülelennu, sest pood oli alles valmismisjärgus ja mingid töömehed möllasid sees ringi. Mõnsuast feilist hoolimata läksime kohalikule jalkastaadionile, kus Ants hakkas väikestele poistele kaasa elama, karjudes neile kogu aeg vamos-vamos-vamos ja oli ise sellega megarahul. Varsti ühines meiega ka Mark ja siis saime juba teistega kokku ja läksimegi sinna wok buffet’sse. Enne söömaasumist jõudis sinna lambist veel üks sakslane, Denis, ja üllataval kombel avastasime, et igatpidi on seis 5:5- meid oli 5 daami-5 klemmi, ja samas ka 5 sakslast-5 eestlast. Raiusime seal siis igast huvitavaid asju süüa-juua, mina tellisin suure hurraaga muidugi koka käest mingi megavürtsise kastme ja siis olin seal omadega hädas. Lisaks oli veidike mureks ka see, et kui kõik teised kohanesid toatingimustega ülihästi, siis meie Antsuga olime näost MAXXXX punased. Me ise arvasime, et tegemist võib olla Jozu-haiguse ehk tavapärase viinapunaga, sest me siiski olime terve päeva juba jooberdanud, aga kõigile teistele ütlesime muidugi, et eiei see on sellest, et me olime õues ja värske õhk teeb põsed punaseks :). Kui kõigil olid kõhud söögist-joogist täis ja meel hea, siis hakkasime liikuma rongipeatuse poole. Sinnaminek oli muidugi jälle päris naljakas, sest veidike purjus Antsuke karjus kogu aeg meist kiiremini liikuvatele sõpradele vamos-vamos-vamos (mis tähendab et lähme-lähme) ja pera-pera-pera (mis tähendab et oodake-oodake). Kuna ilmselgelt oli Ants otsustanud, et on õige päev hispaania keele õppimiseks, siis proovis ta meelde jätta ka sõna naljakas (divertido), aga see ikka koheüldseeee ei tahtnud selgeks saada ja siis ta küsis seda iga jumala kümne minuti tagant Marki ja Beriti käest. Lõpuks jõudsime ikkagi õigeaegselt rongijaama, kaklesime veidike kurjade töötajatega oma klaaspudelite (eriti Antsu viskipudeli) pärast, aga siis istusime ikka el treni peale ja sellega oli Ants väga rahul, sest el tren oli oluliselt lihtsam sõna kui divertido, niiet ta sai rahulikult seda korrata. Alicantesse jõudes läksime Denisi poole, kus Björnil oli niiiiii halb olla, et ta käis 4 korda kettimas ja kõik teised olid väga imestunud, et mis toimub. Varsti läksid koos Björniga koju ka veits vässud Mark ja Berit, siis läks peole Modesta, siis läksid ära Mikk ja Melanie, niiet alles jäime mina, Freija, Denis ja Ants. Pool ajast muidugi rääkisid nemad omavahel saksa ja meie omavahel eesti keeles, aga üldiselt proovisime ka rahvusvahelist suhtlust arendada, sest Ants oli end määranud arvuti taha muusikat määrama ja sakslased tahtsid mõistliku muusika asemel pidevalt meile mingit saksa räppi lasta. Lisaks püüdis Freija väita, et ma ei saa eestlane olla, sest mul on hoopis ameerika aktsent, ja Ants püüdis kõigile oma 4euro viskit pähe määrida. Kuigi lõpuks tekkisid meil lahkumisega teatud raskused, sest sakslased läksid kluppi ja mina ütlesin, et Antsuke pole selleks võimeline, aga ta ise arvas vastupidist, siis õnneks saime kõik siiski 10minutilise väljumisaktsiooni raames korterist lahkutud ja hakkasime mööda tänavat kodu poole kakerdama. Ants oli tee peal enamus ajast niiiii naljakas, kuigi vahepeal mõtles ta, et on bulletproof kaskadör ja hakkas tänaval turnima. Nimelt on Hispaanias selline komme, et nt maa-alustele parklatele ja sellistele kohtadele tõmmatakse ööseks võrgud peale. Muidugi arvas Ants, et jaaa-jaaa, nende peal tuleks purjus peaga ronida ja enne, kui ma olin arugi saanud, oligi ta seal võrgu peal ja kujutas ette, et see on batuut. Kui ma aga vaatasin sealt asjast alla, siis tuli välja, et konkreetne maa-alune käik ei ole mingi parkla ega loogiline koht, vaid alles ehitusjärgus suvaline auk, kus oli 6 meetrit sügavust ja mille põhjas olid mingid ehitusplaadid ja asjad. No opladiii KUI horrorisse ma selle peale läksin, ainult karjusin seal Antsukese peale ja lõpuks õnnestus ta sealt ka ära tirida. Õnneks edaspidi valvasin ma teda veits paremini, sest natukese aja pärast tahtis ta uuesti samasugusesse kohta ronida, ent ei suutnud kindlaks teha asjaolu, et tema poolt valitud käigul selline turvavõrk puudub ja sealt kukub insta alla. Õnneks suutsin ma Antsu siiski nii palju veenda, et ta ei ole spiderman ja saime oma keerulist koduteed jätkata. Ütleme nii, et tervet teekonda ma siia kirja panema ei hakka, aga kui tavaliselt oleks kulunud selle tee läbimiseks umbes 15-20 minutit, siis meil kulus üle tunni, sest vahepeal seisis Ants autoteel ja käskis mul 20meetri kauguselt hoogu võttes talle sülle hüpata (kuigi just 2 minutit varem oli ta iseseisvalt pikali kukkunud), vahepeal pikutas ta niisama tänaval, siis lõhkusime viskipudeli ära ja kui mina tahtsin Mikule helistada ja appi kutsuda, siis ajas Ants mind mööda tänavaid taga ega lubanud kellelegi helistada. Muidugi tahtis väike panda veel vahepeal mingisse katedraali sisse murda, laulis welco laule ega saanud üldse aru, miks see tänaval magamine nii vale on. Tänu Mikule suutsime kahekesi ta siiski koduni toimetada ja isegi Miku tänava järsust mäest üles saada (Mikk: kuule Ants ma ei usu, et sa suudad siit mäest üles joosta.. ei kui sa ei julge, siis muidugi; juba järgmisel hetkel vuhises Ants mäest üles joosta :D). Kodus läks kõik enamvähem okeilt, kuigi Ants läks alustuseks kööki ja hakkas peaga Marki toa seina sisse auku taguma, siis läks rõdule, tahtis seal laua all magada ja alles väga pika veenmise peale oli nõus Miku tuppa minema. Selle peale saime meie ka kõik kergemalt hingata ja lõpuks magama minna.
Neljapäeval ärkasime Antsuga üles, meenutasime veidi eelmist õhtut, arendasime rõdul minu teooriat et väga jube oleks olla jääpurikas ja rõdul chillides vaadata, kuidas sa kellelegi pähe kukud, aga siis lõpuks leidsime et siiski on EL PUHKUS ja läksime poodi sangria materjali ostma. Tükk aega proovisime välja mõelda, mida ostma peaks, aga lõpuks jõudsime poest tagasi apelsinide, õunade, ananassi, punase veini ja tomatisupiga. Kui esimesed komponendid läksid suurepärasesse sangriasse, siis tomatisupist tegime kõigile kerge lõunasöögi (vanahea: teised kõik tegid pärissööke, aga meie läksime kiirsupi peale välja) ja kuigi tegemist oli bloody mary supiga, mis nõudis ka viina lisamist, siis tegelt oli supp täitsa söödav ka ilma kange alksita. Varsti pärast lõunasööki käisime jälle õllepoes ja siis hakkasime matkama Miku ülikooli campusesse. Päris mõnus hea soe jalutuskäik oli, kuigi campuses me väga palju ringi ei vaadanud, sest Mikk pidi jõudma jalksi mängima. Meie istusime sel ajal ääre peal ja elasime kaasa (Antsu kaasaelamine nägi välja nii, et ta tahtis pilte teha, aga kõige esimesena pildistas mingit venda, kes jooksis ilma särgita meie värava juurde ja Ants tegi JUST samal hetkel temast välguga pilti- pigem tuli see välja päris ggay-üritusena, aga vähemalt oli naljakas). Üldiselt oli kõik väga khuul, sest õues oli mõnus istuda, jõime õllet, Mikk lõi kaks väravat, mingi sakslane röökis ja naeris kogu aeg, meie rääkisime niisama mõnusalt juttu. Kõik väga bueno. Pärast jalksi läksime koju ja liikusime kohe Beriti ärasaatmisõhtule, mis toimus telepizzas. Väidetavalt on see selline koht, kust saab pitsat kaasa tellida ja teenindus peaks olema kiire ning mõnus. Noh okei, see oli umbes kõike vastupidist, sest tellimisega oli mingi maxxhuinjakk ja veel hullemaks läks asi siis, kui selgus et umbkeelne teenindaja oli Beriti pitsast ilma jätnud. Ootasime seal siis veits tühja, kirusime seda kohta, rääkisime Björnile kuidas ikka tema kodumaa meid okupeeris ja „nautisime“ seda, et mina ja Ants jälle näost punapeedid olime. Muidugi ütlesime jälle, et no misasja me olime terve päeva jalutamas ja Miku jalksi vaatamas, aga taaskord jätsime mainimata, et terve väljasoldud aja saatsid meid ka õllepurgikesed :). Lõpuks saime oma pitsad ära söödud ja läksime kõik koos Björniga Miku korterisse chillima. Seekord oli Beriti viimase õhtu tõttu lubatud ainult hispaaniakeelne muusika, niiet selle taustal siis suitsetasime ja jõime meie sangriat, mis oli päeva peale muutunud oluliselt paremaks kui hommikul, ja vaatasime, kuidas vanainimene Mikk juba magab.
Reedel käisime jälle campuses, sest Mikk pidi mingeid pabereid ajama ja meie oma lennupileteid printima. Veits aega raiusime seal campuses ringi, jõime kokaaakolat, vaatasime Miku kooli purskkaevu ja mingit tervet karja kiisusid, aga siis läksime spordipoe-otsingule. Kuigi me minu otsitud tosse ei leidnud, nägime enne seda keset tühermaad mingit reaaaaalset mehhiklaste pidu, tegime poes mahlatesti ja sõime magusat jahu (also known as kummikommid). Kuna me tagasi otsustasime matkata jala, siis tuli kodus tingimata teha väike pikupiku-siesta. Mingihetk teatas Mikk, et õhtul on kindel peoplaan ja el barrio kontrollimine, aga et tema peab vahepeal ära käima. Kuna Mark oli haige, siis jäime Antsuga omapäi ja hakkasime mingit plaani välja mõtlema (väga oluline on ära mainida, et ilmselt oli selles kolmapäevases wok buffet’s midagi kahtlast, sest lisaks Björnile jäid järjest haigeks Mark, Berit, Melanie, Modesta, Freija, niiet ainukestena jäime terveks meie, alkoholi poolt karastatud eestlased). Käisime siis poes ja apteegis, kust Ants ostis barcelona plaastrid ja mina viskasin liitrise õllepudeli peaaegu katki, siis tegime kodus taaskord enda kokakunstivõimetele vastava õhtusöögi – soojad võileivad –, jõime veini ja vaatasime Bravehearti. Kella 23 paiku hakkasime kodust liikuma ja pidime sihtpunkti jõudma minu suurepärasele orienteerumisoskusele toetudes (mina enne minekut: eiei, pole vaja Marki üles ajada, ma oskan kindlalt sinna minna, see on niiii lihtsas kohas). Noh, 15 minutit hiljem ei saanud me enam kumbki aru, kus me asume, kuspool on kodu või kuhu me peame minema. Nii palju siis minu orienteerumisest.. Õnneks saime telefoni abil siiski Miku ülesleitud ja liikusime hostelisse järjekordset joomismängu mängima. Seekord oli mäng vanahea powerhour, aga kuna ma olin kodus otsustanud magamajäämise vältimiseks üleliia palju veini ära juua, siis minu mälestused lõppevad umbes sel hetkel, kui ma hakkasin mängus veini asemel kummutama 7vol’ised õllesid. Väidetavalt juhtus see umbes pool 12, aga koju viisid mu poisid alles 3 paiku, niiet sinna vahele mahtus üleliia palju väidetavaid asju, millest mul absoluutselt aimu pole. Noh, igatahes poistel oli el barrios oluliselt huvitavam kui mul, aga kui nad olid mu koju viinud ja tagasi läinud, olid kõik kohad juba kinni (Hispaanias on väga huvitav süsteem, mille järgi pubid tehakse lahti umbes 19 paiku, aga juba 3-4 ajal pannakse need kinni, sest kell 3 tehakse klubid lahti. Me muudkui imestasime, et kui Eestis oleks nii, siis ei jõuaks meist keegi ükski reede klubisse, sest kell 3 on enamasti alkohol juba teinud korralikult oma töö). Igatahes siis tulid poisid tagasi, leidsid tee pealt mingile tüdrukule tehtud tahvli – sellise mälestustahvli, mis tehakse tavaliselt inimesele, kes läheb pikemaks ajaks reisile või välismaale –, tassisid selle koju ja boonusüllatusena avastasid veel, et mina ei maga mitte Miku toas, vaid pikutan riietega vannis. Ei tea, ei oska öelda, miks see khuul plaan tundus, aga ju oli vaja. El puhkus ju siiski ja pealegi olime just samal õhtul Antsuga kokku leppinud, et kuna tema oli kolmapäeval kännuämblik, siis reedel on minu kord. Noh, ilusti check tehtud.
Laupäeval olime parajasti teel randa, kui äkki leidsime üles hotelli, kus FC Barcelona mängijad olid majutatud ja Antsuke muidugi tahtis nende bussiga pilti.
Veits aega ootasime seal bussi juures ka, aga kuna jalgpallureid näha polnud, siis läksime randa, kus poisid mängid neljakesi ameerika rannajalgpalli või midagi sinnapoole, mina vaatasin võrkpalli ja vahtisin merd, jõin õllet ja puhkasin niisama.
Pärast mängu naersime jaapanlaste üle, kes oli lihtsalt arusaamatult naljakad: nad jõudsid sinna täitsa tavalisse randa mingi 20se grupiga ja KÕIK pildistasid mingi 5 minutit järjest. Nad nagu tõsiselt pildistasid kõike, ma kujutan ette, et neil on igaühel merest 30 pilti, liivast 25 pilti, suvalisest rannatänavast 40 pilti, eemalseisvast hotellist 15 pilti ja nii edasi. See oli ikka pärispäris naljakas üritus. Pärast huumori vaatamist käis Antsuke ujumas ja nii kaua, kui ta end kuivatas, hakkas meiega mölisema kohalik rannalossiehitaja (ta läheb igal hommikul randa ja hakkab liivalossi ehitama. Igal õhtul lõhub ta selle ära ja siis hommikul hakkab uuesti peale), kelle arvates poisid mängisid liiga softilt ja siis ta mölises meiega et jaaa üksteist tuleb ikka jõhkramalt tampida ja pikali lükata ja ära tappa ja no ma ei tea mida kõike ta ette seal kujutas. Järgmisena liikusime kiirelt koju ja siirdusime siis kohaliku staadioni juurde ootama, et äkki seal õnnestub mängijaid näha. Rahvamassis oodates avastasime väga huvitava asja: Mikk on sealsete inimestega võrreldes reaalne kolge ja isegi meie Antsuga oleme keskmisest pikemad!
Niiet reaalselt õnnestus meil näha isegi üle inimeste peade ja sellist nalja pole minuga väga kaua juhtunud. Kokku vist pidime ootama mingi kolmveerand tundi, kui lõpuks saabus Herculese buss, mis peatus värava ees ja me reaalselt nägime mingi 5 meetri pealt Trezeguet’. Lootsime muidugi, et Barca buss peatub samamoodi, aga no ei, nemad pidid ikka mingid tõusikud olema ja sõitsid bussiga väravast sisse. Meil ei olnudki väga hullu, aga kuna kohalikud kõik on megasuured Barca fännid ja mängijad oodates oli kõigil jõhkralt el kikkis, siis ilmselt kohalikud olid küll pigem päris pettunud. Meie aga jalutasime tagasi koju ja tahtsime süüa tegema hakata, kui selgus, et opaaaa gaas on otsas. Kuna aga Hispaanias lahenevad kõik asjad nagu iseenesest, siis võtsime kaasa Miku hakitud pastamaterjali ja veinid ning läksime Björni poole. Tegime söögi valmis ja saime Björni arvutist isegi jalksi vaadata, kuigi arvuti läks mingihetk segi ja Messi kaks väravat jäid meil nägemata. Jalksi asemel läksime elutuppa chillima, Mikk läks 1,5ks tunniks minema ja meie Björni-Antsuga rääkisime Eesti ja Saksamaa erinevustest. Päris naljakas oli see, kui me rääkisime Björnile, et Eestis on põhiasi cobra 11 autobahn polizei, alle schnell fahren – ta alguses üldse ei uskunud meid, aga lõpuks ikka sai asi talle selgeks. Lisaks vaatasime telekast ka Volkswagen- das Auto reklaami ja Ants püüdis Björnile õpetada tavalisi eesti nimesid. Alguses pakkus ta ainult sellised nimesid nagu Anu, Elo, Ülo, Alo, Eno ja see ajas Björni väga segadusse, sest ta arvas et need on kõik sama nimi :D. Hiljem suutsime välja mõelda, et iidsete Eesti kuningate järgi on Eesti tüüpilised nimed Lembitu, Tambet ja Kalev, need meeldisid Björnile märksa rohkem (sealsete sakslaste nimedest ei maksa üldse rääkida: Mikul oli sõber nimega Volker, mis väidetavalt on Eestis umbes nagu Enn või mõni muu pigem arhailine nimi; ja Marki ühe kursavenna nimi oli Hilter, mille peale Ants küsis, kas Markil on kunagi segamini läinud ja kas ta on teda Hitleriks kutsunud :D). Varsti tulid ka Mikk ja Melanie tagasi ja pärast piisavat suitsetamist-joogisoojendust läksime laupäevasele el barrio tiirule. Üldiselt möödus teekond sinna rahulikult, kuigi korraga hakkas Ants uurima mingeid rõdusid ja kui mina olukorda kõrvalt hindasid, siis sain äkki aru, et Ants kõnnib kohe posti otsa. Ma ei osanud midagi väga kasulikku teha ja selle asemel niisama kiljatasin väga läbilõikavalt ja sellele kohe järgneski Antsu ning posti kokkupõrge. Rahvas arvas kokkuvõttes, et me mõlemad oleme oma kiljumise ja postiotsakõndimisega sama naljakad. Igatahes el barrios hakkas Mikk kohe esimeses baaris tegema oma põhiliigutust, mida meil kahjuks ei õnnestunud kuidagi salvestada, aga no see on MEGAnaljakas ja kõik Miku kohalikud sõbrad kutsusid seda ka Miku-move’iks. Esimeses baaris oli mul ka väga huvitav vetsukogemus, sest kui ma püüdsin vetsu pääseda, siis selgus, et mingi tšikikamp oli selle hõivanud ega olnud nõus seda vabastama ka siis, kui ma olin seal juba mingi 15 minutit oodanud. Nojah, mis seal siis ikka, kohe liikusime nagunii järgmisesse ja baari ja ma proovisin seal uuesti seda vetsu-üritust. Seal läks nii hästi, et vetsu küll pääses, aga sealt ärasaamine oli väga keeruline, sest mingil põhjusel olid kohalikud kutid valinud tantsuplatsiks vetsuesise ala ning mingi vend püüdis mind ära rääkida ja tantsima kutsuda. Kui ma siis ainult inglise keeles vastu rääkisin (see on ikka tõesti uskumatuuuu et isegi noored ei oska seal inglise keelt) ja proovisin temast mööda pääseda, oli see reaalne mission impossible, sest vend ei olnud nõus enne mind ära laskma, kui ma temaga tantsin. Vahepeal läks mööda päästeingel Mikk, aga kui ma talle hõikasin et oleks abi vaja, siis ta arvas et ma ajan niisama jama ja läks ikkagi minema :D. Ma olin siis et nojah, tore lugu küll, tegin selle kutiga mingi 5 tantsusammu, lasin end keerutada rahvasumma poole ja siis põgenesin ära. Ise olin plaaniga päris rahul. Edasi käisime veel mitmes baaris, ühest ostsime mingid 4euro joogid, mis väidetavalt olid ma ei tea mingid sidrunimahlaga rummid või jumalteabmisasjad, ja noh, jaurasime niisama linna peal. Mingihetk oli Mikk väga tantsuhoos, aga meie Antsuga olime väga väsinud, niiet me lihtsalt võtsime kahekesi vastu otsuse, et tuleb ära minna. Koduteel muidugi mõtlesime et ootoot viimane päev kui saab jooberdada, niiet peab ikka 24-tunni-poest veini ostma. Purjus peaga tundus meile muidugi, et kõike on kogu aeg liiga vähe ja kuna me oleme eestlased, siis suudame kogu maailma alkoholi ära hävitada, niiet ostsime lambist ühe valge veini ja 2 punast veini. Kodus vaatasime telksi ja suutsime neist veinidest ära juua mingi kõva 10 lonksu, sest need olid päris halvad ja meie ise olime päris väsinud. Niiet üsna ratsionaalne ja el mõistlik ost sai.
Pühapäeval käisime jälle rannas, kus Miku versiooni kohaselt pidi olema palju päikest ja oioi kui soe, aga kui ma oma surfipükstega kohale raiusin, siis oli pigem päris horrorkülm. Veits aega mängisime poistega võrku, aga siis nad hakkasid jälle seda ameerika jalgpalli loopima ja mina istusin Miku surfipükste ja pusa hunniku all ja mõtlesin et küll on soe. Pärast seda läksime koju surema ja telksi vaatama, kuni lõpuks päris õhtul läksime kõikide viimase ühise õhtu puhul kuhugi baari istuma. Tegemist oli reisi väga ainulaadse õhtuga, sest kõik teised seitsmekesi jõid järjest õllesid, aga terve reisi jooberdanud mina ja Ants piirdusime ainult ühe õllega. Kõik olid väga imestunud, aga me olime niiiii väsinud, et istusime mingi 2 tundi peaaegu vait, minul käis pea kogu aeg väga hullult ringi ja Ants suutis ka enamvähem ainukese asjana vestlusesse panustada nalja sellest, et kas Mikk jäi just äkki magama, sest vanainimestel alati juhtub sellist asja (üldse sai terve reisi jooksul väga korralikult tehtud Miku üle vanurite ja Forseliuse nalju ning Antsu üle panda ja gingeri nalju). Kesköö paiku liikusime koju, poisid vaatasid veits käsipalli telekast, aga mina panin silmad kohe kinni ja jäin und ootama.
Üleliia palju magamist siiski teha ei saanud, sest juba varahommikul pidime lennujaama minema. Kuna Eestist minek oli sujunud nii hästi, arvasime et ka tagasitee möödub sama mõnusalt, aga eieieiei. Viimasel hetkel enne boardingut pidi Ants oma käsipagasit kaaluma ja mingisse ryanair’i special mahutisse toppima, aga kuna ta kohver oli liiga suur, siis esimese hooga tõstis ta osa riideid jope varrukasse. Kurjale kontrollitädile see ei sobinud, niiet Ants otsustas lennujaama maha jätta paar t-särki ja kõik meie sokid (välja arvatud kaks enda sokki ja ühe minu soki, mis tal mingil põhjusel jope taskus olid). Noh, see sobis tädile juba fifty-sixty, aga kui Ants pidi kohvrit veel kaaluma ka, siis selgus et äkäk lubatud 10 kilo asemel kaalub ta pagas 11,3 kilo- ilusti pidi Antsuke selle nalja eest 35 euri juurde maksma (aga sokke ei märganud me ikkagi tagasi kohvrisse panna). Londonisse jõudes kaalusime enne boardingut oma pagasid ise ära (kuigi selleks me pidime seal ka korralikult ajusid nu**ima, sest Inglismaal saab ju maksta ainult naelades ja noo siis me seal vahetasime neid ringi ja tagasi ja väiksemaks ja suuremaks ja oh seda segadust) ja tõstsime asju ümber. Selgus, et minu kott kaalus enne Antsu asjade lisamist 7,8 kilo ja pärast 8,6 kilo, samas kui Antsu 11,3kilone kohver kaalus pärast 9,7 kilo. Müstika, kuidas saab Antsult 1,6 kilo ära võttes minule lisanduda ainult 0,8 kilo... ei tea, ei tea. Igatahes muidugi Antsukese ebaõnn jätkus, kui kuri tädi ei tahtnud tema lõhnaõli läbi lasta ja ta tõmmati rajalt maha ka kiireks narkokontrolliks. Ülejäänud lennujaamachill läks siiski paremini ja ka Riiast saime kohe bussi peale- baussisime eurolines’i bussi tagaosas, vaatasime kanal7 suurepärast muusikavalikut ja jõime tasuta kakaod. Kojujõudes olin ma muidugi rampväsinud, sest erinevalt Antsust ei suuda mina bussis ja lennukites magada, niiet pärast paari south parki osa vaatamist keerasingi kohe kerra ja tegin üle pika aja mõnusa pika uinaku. Kokkuvõttes oli reis väga mõnus ja kuigi rannas käia ei saanud ja me päevitanutena sealt tagasi ei tulnud, oli väga khuul vahelduseks olla kuskil, kus ei ole tuhat tonni lund maas ja kus kolme meetri kõndimisel ei ole viis korda ohtu jää peale pikali lennata. Ning muidugi oli väga tore üle pika aja el capitani näha :)
Nüüd ongi juba uus teisipäev ja Eestis veedetud nädala sisse mahtus ka väga palju toredat, aga ma tõestiiii ei jaksa seda kohe kirjutada, sest selle postituse pikkus on niigi juba ebanormaalne. Varsti uuesti.
No comments:
Post a Comment