Üle-eelmisel reedel (1.aprillil) attendisime Timpa sünnipäeva. Kuna Teet ja Anna-Liisa olid minemises käpikud, siis kutsusin endale kaaslaseks mcPriidu, et kõigil oleks ikka muhe ja venna saaks kellegagi chattida sel ajal, kui meie Anna-Liisaga pidu teeme. Kella 9 paiku laekusimegi neljakesi Puiestee tänava mingisse rokiklubisse ja handlisime isegi pigem piinliku sisenemise ära. Nimelt oli kogu ülejäänud peoseltskond meist oluliselt vanem ja sellepärast ka konservatiivsemalt riides, mistõttu mina oma musta miniseeliku – fluffyde ja roosa hõljuva kleidiga Annakas ei mõjunud üleliia tõsiseltvõetavalt. Me ei lasknud end sellest aga häirida ja lendasime kohe laivis pulti, lasime baari-Tarvil endale siidrid määrata ja istusime diivanile asju arutama. Varsti saabusid ka Triin ja Henrik, niiet meil oli omaette juba korralik crew koos ja meie Trinkega püüdsime aastatetaguseid üritusi meenutada ja välja mõelda, kus millal ja miks me erinevaid Timpa sõpru näinud oleme ja mis nende nimed võiksid olla. Vahepeal ajas Triin kõigile veel veini peale, attendisime pildistamist (vanahea „lühikesed inimesed esiritta“ tuli ära), Timpa määras viinapitsidega korralikku tempot ja Tarvi käis imestamas, kas mina ikka tegelt ka olen seesama Teedu õde, kes vanasti oli Teedu õde.
Varsti istutasime meie Annakaga end baarileti äärde, sest seal olid siidrid lähemal ning teise boonusena hakati veskarit üles seadma. Lõpuks läks pidu ära tantsupeoks, aga meie olime viisakalt nurgas ja jõime siidreid, kuni leidsime kollektiivselt et leegid peale- ja läksime ära klubisse. Peolt leidsin alustuseks Raiste, kes lendas peale kandikutäie shottidega. Roista visiooni järgi pidid kõik shotid olema talle endale ja Mišale, aga reaalsuses hakkas ta neid jagama ka mulle, Kaasikule ning Bellale, kes omakorda jagas neid veel teistele inimestele edasi, niiet Raiste pidi oma Miša-searchi oluliselt kiirendama, et üldse shottidele jaole saada. Kuna üldiselt oli seekord kluppi jõudnud pigem vähe regular-sõpru, siis olin pärast mõningast peolviibimist juba peaaegu ukse poole liikumas ja foldimas, aga siis ilmusid elupäästjad: baarileti äärde jõudsid Joss ja Rihhter. Pärast seda, kui olin oma pinginaabrid rõõmukiljete saatel vastu võtnud, tõmbasime kohe peale kõik jutud ja asjad, korraldasime klubis väikse simmani, vaatasime kuidas Märdu tantsitab neiusid ja olime niisama mõnusad. Mingihetk panime pillid kokku ja leidsime klubi eest Kerdi, kes ühines Jossi sooviga Metrost süüa hankida. Asusime neljakesi siis retkele, kui poole tee pealt leidsime mingi rahulolematu gängi, mille lähemal vaatlusel selgus, et üks osapooltest on Lass ja et kohe-kohe võib kakluseks minna. Jossike ei olnud enam selleks hetkeks väga konditsioonis, et asjasse sekkuda, aga Rihuu ja Kert püüdsid veidike aktiivsemalt kogu aktsiooni maha rahustada. Tulemuseks oli see, et Rihhter sai seal keskel ringi rahmeldades mingi venna käest kergelt luuki ja meie leidsime kogu asja väga naljaka olevat. Edasi tegime kerge statoili-peatuse, et Joss saaks pähkleid osta, ja siis lendasime pinginaabritega Ihhi. Nii Rihol kui Jossil oli mõlemal oma visioon sellest, mis peaks edasi toimuma: Joss ütles, et ta ei taha koju minna Liinet-Joannat üles ajama, niiet öö tuleks veeta hoopis Partsude residentsis, aga Rihhter ei olnud õhtu lõppemisega üldse nõus ja nõudis Partsude baarikapist veini. Asi lahenes siiski kõikidele osapooltele positiivselt, sest tõin Rihole kodust veini ja siis saatsime ta oma kadunud käekella-probleemiga tegelema, aga ise läksime Jossiga väljateenitud und nautima.
Laupäeva hommikul püüdis ema lahendada mõistatust, et kui ma läksin peole Priiduga, siis miks on hommikul meie pool hoopis Joss. Alles paar päeva hiljem suutsime vennaga koos emale selgeks teha, et erinevalt tema eksiarvamusest ei ole ma äkitselt Priiduga käima hakanud. Kui see talle lõpuks kohale jõudis, siis nentis ta (enda arvates loogiliselt), et järelikult käin ma Märdu ema reklaami kohaselt jätkuvalt Antsuga. Minu edasised selgitused kõlasid üldiselt kurtidele kõrvadele, sest ema leidis, et kuna Ants on nii tore vend, siis miks me EI peaks käima. Ema arutlusvõimet vaadates on nüüd vähemalt see selge, kust mina oma loogilise mõtlemise puudumise pärinud olen. Igatahes laupäev ehk 2.aprill jätkus Otepääle suundumisega: panime Muhviga kokku plaani, mille kohaselt Urmas on roolis ja meie saame tagaistmel siidrit juua. Jõudsime edukalt Matise ja Maria sünnipäevale, hostid pakkusid süüa-juua, vaatasime väikese Elisabethi lugemisharjutusi ja kinkisime Mariale usual sifkasupi:
Pärast rääkisime veel veits gossipit ja kui kohale olid jõudnud nii enamik jopedest külalisi kui ka juurainimesed, siis toimus suur bingoloto-loosimine ja moodustati Eesti mängu jaoks võistkonnad; meie mõnusas tiimis olid Muhv, Liisu ja Valmar. Kuigi me korjasime õigeid vastuseid päris hästi, siis ilmselgelt oli meie tiim siiski kõige ebastabiilsem: mina vaidlesin pool aega Triinuga ja teise poole ajast panime Valmariga võistkonnasiseselt üksteisele puid alla ja soovitasime kõikidel asju sisse istuda, ning Muhv istus samal ajal kõrval ja seletas rummist segase peaga mingeid suvalisi asju. Liisul võis meiega päris horror olla, aga kõikide kainete inimeste rõõmuks läksime mina ja Muhv varsti ära, sest Tartus tuli attendida Tammuri sünnipäeva. Kohale jõudes olid mitmed sõbrad juba lahkunud ja mitmed sõbrad juba purjus, aga me ei lasknud end sellest häirida ja elasime peole hoogsalt sisse. Teiste sõpradega sotsialiseerumise kõrvalt leidsin ma Tammuri trepilt istumas Ossi ja Vatteri ning kuna nende sealviibimine oli pigem ootamatu, siis asusin selgitusi hankima. Mingit aega tegime Vatteriga inimeste joobeastmete määramise mängu, aga kui elutoast hakati ülemisele korrusele lohistama Kivijossikest, siis võisime selle contesti eest kuldmedali välja jagada. Edasi sukeldusin ma elutoa peomelusse, kus Antsuke määras muusikat, osad poisid korraldasid mingit facebooki-horrorit, mõned vennad tahtsid endale kogu aeg ilutulestikupulki suhu toppida, Mirko jäi igas asendis tukkuma (isegi püsti seistes vajus tal silm kergelt kinni) ja And1 tegi Beani mütsiga keset tuba tantsupidu. Mõnda aega oli kõik regular, aga siis avastasime ülemiselt korruselt Kivijossi sünnipäevakingi Tammurile ning sellega tegelemiseks moodustati mingi meeskond. Meie tegime ülejäänud külalistega pidu edasi, jõime kuskilt väljailmunud viina, Ants uuris Justamendi laulu originaali leidmiseks Rootsi meeslauljaid ja lõpuks vaatasime, kuidas poisid teevad diivanil aasta suurimat pikutamiseventi:
Nagu näha, siis just paljajalu õues käinud Märdonks väga kiidab üritust, aga varsti lõpetasime selle suure peo ära ja kruiisisime puldis oleva Kaasiku ning Vootele autoga ära koju.
Pühapäeval olime Jossiga ära teinud tavapärased eelmise õhtu lõppemist täpsustavad kõned, kui siis äkki teatas Joss, et tavai kell 3 tuleb valmis olla, sest hea ilma puhul avatakse Raamatute residentsis grillhooaeg. Lendasime siis oma Ihaste-pundiga laivi ja leidsime lisaks majaperemeestele eest Andi, Kivijossi, Rihhteri ja Muhvi, vahepeal astusid veel läbi Ketu-Tammur, Iris, Ottmahhen, ja Marko ning Laur. Lükkasime grilli püsti, lugesime kollektiivselt Basketit ja tegime sõbralikult Kivijossi üle nalja, sest ta ise arvas elu kohta, et „Kui sa oled rocknroll, siis sa oled rocknroll surmani, ja kogu muusika“. Ma ei hakka muidugi üldse ütlema, KUI mõnus oli seal verandal istuda, kui väljas on päike, ilm on enam-vähem soe, käes on külm siider, taustaks käib khuul muusika ja ümberringi on head sõbrad. Niimoodi on elu päris hea (või nagu Jonsu ütleks- arrrrvata on, et on hea). Lõpuks kolisime kolmel põhjusel tuppa. Esiteks käis telekast jalka, teiseks hakkas ilma päikseta väljas natuke jahe, ning kolmandaks oli toasolemine väljasolemisest veel parem võimalus Priidu närviajamiseks. Nimelt oli meid külla kutsunud Mart, kes aga läks kella 6 paiku armeesse kodumaad teenima, jättes meid Priidu hooleks. Arrrvata on, et Priit oli pigem paanikas, kui me püüdsime edutult leida kohta, kuhu edasi minna, ja lõpuks ähvardasime hoopis nende poole jääda. Õnneks jäi Priidul närvivapustus seekord saamata, sest õigepea suundusime seltskonnaga Ihastesse. Seal sättisime end insta teleka ette, sest parajasti toimus tennises meeste finaal, mille taustaks rääkis Raiko kõigile, kui hullult mulle Djokovic meeldib ja mida kõike ma oleks nõus tegema. Vahepeal saabus veel külla korralik sats Tammelinna delegatsiooni, millest osad siirdusid sauna ja osad jäid muretsema, kaua saunikutel see leilivõtmine aega võtab. Minu ja Riho suureks rõõmuks lõppes tennis positiivse tulemusega ja Kristo suureks rõõmuks õnnestus Kata saunast välja saada enne järgmist sajandit, niiet Charlie Sheeni tsiteerides olime kõik bi-winning.
Uue nädala algus möödus rahulikult, teisipäeval vaatasime vennaga jalksi ja muidu vist toimus raamatukogus hängimine. Kolmapäeval kell 19 otsustasid Andres ja Morten mind kutsuda Mökusse rummi jooma ja mina muidugi leidsin, et why not. Algus oli mõnus ja mõistlik, rääkisime Krisiga juttu ja tegime rahulikku tempot. Siis otsustasime Kadriga, et lähme Illegaardi poistega jalksi vaatama, aga kuna me ka seal tegime insta rummikoksid, siis pigem osutus see kahest telekast korraga jalkavaatamine ja üleüldse millegi fokusseerimine keeruliseks. Õnneks aitas väravate löömise puhul tähelepanu koondada Ants, kes Barca väravaid väga häälekalt tervitas. Vahepeal leidsime baarileti ääres käies üles ka Kristjani, kes pärast jalksi end meiega Mökusse teleportis. Back at Möku tähistasime veits Kadri sünnipäeva ja siis leidsin mina leti äärest Veiko, kellega tuli tingimata ajada Welco-jutte ja muid olulisi maailmaasju. Lõpuks otsustasime kahekesi teha ainuõige otsuse ja tellisime suurema hulga bloody mary shotte. Kuna sel hetkel oli meil veel mingi kainem mõistusehääl olemas, siis jagasime oma shottide hunnikut ka baarmenide, Kadri ja Kristjaniga. Kuna mainitutest kaks viimast ei olnud harjunud nende jookide ega meie kiire tempoga, siis avaldasid nad kerget vastupanu, aga üldiselt suutsime Veikoga siiski nende vastupanu murda ja kõigil oli hea pidu.
Päris sama hea ei olnud kellelgi osalistest aga neljapäeva hommikul, kui kõik facebookis hädaldasid ja eelmise õhtu shotte bad listi panid. Mingil põhjusel peeti süüdlaseks mind ja Kristjan tuli isegi välja avaldusega „entusiasmi koha pealt, siis kui Ema Teresa oleks normalilt tilka pannud, oleks ta Kadi“. Üldiselt ei osanudki pärast sellist avaldust väga midagi peale hakata, niiet neljapäev möödus rahulikult vegeteerides.
Reede (8.aprill) ei olnud aga üldse nii rahulik. Pärast päevast raamatukogu-tuuri tuli õhtul seada sammud Värgi sünnipäevale. Feenoksi ees põrkasin kokku Tammuri ja Tenjooviga, üheskoos võtsime ette meeleoluka lühireisi, mille jooksul Tensistor lõbustas meid uute väljendite („Elu on show-business ja business läheb hästi“) ja sõnadega (smsid on nüüdsest essekad). Peole jõudes rääkisime veits gossipit, nautisime muusikaprogrammi, mina sain tänu Värgile olla vahepeal staar, sest kõik ajakirjanduse esmakursuslased andsid mulle korralikult respekti selle eest, et ma juba magistrant olen, ja lõpuks koostasime õhtuks plaane. Mingihetk läksid osad külalised koos kõikide korteriperemeestega ära ja meid jäeti Antsu valve alla. Väga pikalt me seal enam pidu ei pidanud ja kui Ants-Raiko otsustasid koju minna, liikusime meie KPK peole. Maailma ümber ja sees oli pigem päris palju rahvast ning ilmselt just seetõttu kaotasin õigepea pärast baarileti ääres seismist enamuse sõpradest ära. Õnneks leidsin teiste ärakaotamisega sama kiiresti üles Tõnise, kellega me arutasime väga palju väga tähtsaid asju ja proovisime samal ajal teatud põhjustel väga low-profile olla. Mingihetk otsustasime peo foldida ja alustada afterparty’ga. Selleks korjasime endaga kaasa TarkusMamme ja läksime mingi Hendriku poole. Poiste plaanis oli aga väike error, sest kui nende arvates oli see Hendrik terve elu oodanud, et me talle kell 3 külla läheks, siis Hendrik ise ei tahtnud seda asja üldse attendida. Mingit aega tegime trepikoja-chilli ja mina sain minutilise vetsuskäimisega kirja kõige pikemalt Hendriku pool külas käinud inimese checki, aga õnneks päästis meie öö mingi Erkki, kes üsna lahkelt meid endale külla lasi. Tõnis seadis end osade poistega elutuppa GuitarHero’t mängima, samal ajal kui meie Markusega tegime hädavajalikku köögichilli minu jaoks võõraste Härma poistega. Õnneks aitas sotsialiseerumisele kaasa see, et võõrad poisid teadsid, et ma olen Teeduõde, ja siis oli kõik khuul. Markus korraldas ühe vennaga põdravorsti ja majoneesi söömise üritust, mina püüdsin kõrval niisama asjadest aru saada ja käisin vahepeal Ottmahheniga jutustamas. Ühel hetkel otsustasime peoperemehele puhkust anda ja andsime sisse lahkumisavalduse. Enne äraminemist kauples Markus meile veel kaasa söögipoolist, mis reaalsuses tähendas seda, et Erkki andis meile neli latti põdravorsti. Sellest moonakotist lõikasime kasu juba viie minuti pärast, kui proovisime taksojuhti veenda meid viiekesi transportima. Esialgu oli taksojuht väga negatiivselt meelestatud, aga kui shotgun’iks pandud Markus tegi jopehõlma lahti ja pakkus sealt põdravorsti, tegi taksojuht paarisekundilise pausi ja lubas meid siis autosse. Vurasime rõõmsalt Tõnise poole, kus majaperemees tõi meile viina ja Markus serveeris põdravorsti. Kella 5-6ni ajasime seal kõik mingeid olulisi jutte, siis läks aga host magama, Markus jäi ühe härma klemmiga dopinguteema üle vaidlema ja kuna seetõttu ei õnnestunud minul enam poistega pitse teha, läksime teise võõra härma kutiga maja avastama. Kõigi suureks rõõmuks leidsime ülemiselt korruselt klaveri ja kuna mina oskasin mängida koerapolkat ja see võõras vend mingit muud suvalugu, siis proovisime seda sümfooniaks kokku komponeerida. Needless to say et hommikul kell pool 7 ei tulnud see meil üleliia hästi välja, niiet varsti läksime tagasi vaidlust jälgima. Väga pikka pidu aga enam ei olnud ja õigepea sai minu ülesandeks poiste magamasättimine. Kui Markus ja üks võõrastest poistest õnnestus vooditesse toimetada üsna kergelt, siis teine klemm avaldas suuremat vastupanu ja keeldus diivanil magamast, veeretades end kogu aeg põrandale. Lõpuks andsin ma alla ja läksin ise ka magama, et hommikul päris zombie olla ei oleks.
Laupäeva hommik saabus kell 11, kui ma eelmise õhtu käsust lähtuvalt läksin Tõnist äratama. Kõik neli kutti avaldasid ärkamisele väga tõsist vastupanu, niiet Markusele pidin lausa slappe jagama. Kui kõik olid end jalule ajanud ja köögilaua äärde vedanud, siis oli selge, et ainuke võimalus on kohe õlled-siidrid lahti teha. Kõikide õnneks oli Tõnise garaaž nagu alice’i imedemaa ja jooke leidus igale maitsele: võõrad poisid eelistasid õlut, meie Tõnisega jõime siidrit, Markus tegi panused veinile. Hommikune chill möödus peamiselt Markuse telefonikõnedega, sest ta püüdis meile orgunnida transporti ja lisaks oli tema arust väga vajalik helistada superstaari-Birgitile. Ükshetk pidime siiski Tõnise mõnusast residentsist lahkuma, sest ta siirdus Tallinnasse sünnipäevale ja meie Markusega võtsime pärast Fredi autos lällutamist ette jalutuskäigu Maiso poole. Seal tegime meie Kata ja Markoga elutoa lebochilli, aga Markus otsustas Luksoga webcam-vestluse kasuks. Mingihetk ühines meiega ka Rihhter, kes oli laupäevaks valinud uue paipoisi-imidži:
Kuna ühel hetkel ühines peoga ka Marko vanaema, siis asusid Marko ja Markus tegelema järgmise peokoha ja transpordi otsimisega. Päeva parima inimese tiitli teenis konkurentsitult järjekordselt minu jaoks võõras noormees ehk Ats, kes oli nõus driver olema isegi nii, et Markus ja Raiko mängivad pagassis koeri. Paarutasime natuke aega mööda Veerikut ja Tammelinna ning siis saime hakkama nädala kõige naljakama poeskäiguga. Alustuseks raiusime poes Riho ja Markusega niimoodi ringi, et nad karjusid kõva häälega ümber minu MIDA ja MISASJA. Mina muidugi seletasin, et oi kui piinlik oi kui piinlik, aga kassasse jõudes leidsid poisid, et piinlikuse lagi ei ole veel käes. Nimelt läksin mina vett tooma, kui siis äkki 5 meetri kauguselt hakkasid poisid kisendama, et mida ma teen, meil ei ole vee ostmiseks raha- ja ise ladusid samal ajal kassalindile rohkelt alksi. Lonkisin siis häbistatult tagasi ja lootsin poest ilma edasiste vahejuhtumiteta väljuda, aga no kus sa sellega: Markus otsustas poiste jookidega paberkoti maha kukutada ja lisaks kahele õllele sai kannatada ka üks plekkpurk, mis siis seal klaasikildude ja õlleloigu kõrval susises ja gini välja pritsis. Järgnevate minutite jooksul proovis meist igaüks lahendada asja omal moel: mina korjasin kilde kokku, Markus mölises turvamehega ja nõudis refundi, Riho läks uut kotti ostma, aga kui müüja soovitas võtta seekord kilekoti, siis asus Riho sõjakalt paberkottide eest võitlema ja sõimas kilekotte halbadeks. Lõppude lõpuks õnnestus mul poisid poest välja saada, õues noomisin neid poes laamendamise pärast- ja järgmisel hetkel viskasin parklas ühe siidri katki. Autosse istudes hingasime kõik kergendatult ja sõitsime Atsi juhtimisel väikse Räime poole grillima. Verandale jõudes leidsime sealt korraliku seltskonna, kes oli aga enda grillimistega just lõpule jõudmas ja siirdus külma tuule eest tuppa varjule. Meie jäime välja vaatama, kuidas Katapea grillib enda mingit ränduriliha kamakat ja Marko jääliha. Kogu ürituse kõige naljamaks hetkeks oli see, kui Markus viskas liha maha ja siis otsustas sellest teha liha&lume burksi:
Kui kõik olid õues piisavalt külmetanud, tegime toas kerge söögipeo ja siis juba oligi aeg hakata mõtlema uusi plaane. „Maksa vähe ja söö, palju jaksad“ üritusega samalaadne „Mine reede õhtul sünnipäevale ja siis käi 24 tunni jooksul külas nii paljudel inimestel, kui suudad“ event sai oma järje sellega, et läksime Riho poole. Vao tänaval jätkasime juba alustatud mänguga „kas see või teine“, aga kuna mina ja Kata olime tüdrukutena vähemuses, siis ei osanud me poistele üldse välja mõelda sama palju, sama lambikaid või sama raskeid paare nagu nemad meile. Sel ajal, kui kõik suurepäraseid valikuid nuputasid, lõbustas Markus meid paprikast serveeritud siidriga ja Maiso juhendamisel kuulasime mõnusat peomuusikat, kuni ühel hetkel hakkasid kõik nõudma ainult mac milleri donald trumpi, niiet viimase Riho pool veedetud tunnikese olime selle biidi lainel. Mingihetk otsustati valikute tegemise mäng canceldada ja selle asemel tõmmati peale sujefa. Mängu esimeses voorus pidid omavahel tatti panema tüdrukute duelli ja poiste neliku võitjad, aga kuna see võistlus lõppes väga casual igavalt, siis asusid poisid reegleid ümber tegema. Selle tulemusena oli järgmine duell äärmiselt põnev: Riho ja Maiso tegid sujefad selle peale, et kui üks neist võidab, siis peame mina ja Markus suudlema ehk see oli kindlalt üks loogilisemaid sujefasid inimkonna ajaloos. Enda geniaalsest ideest tiivustatuna jätkasid poisid enamvähem samasugust mängu terve õhtu ja ignoreerisid mängude osavõtjate seas täielikult tüdrukuid, kes aga paratamatult olid alati võiduga saavutatud aktsiooni tegevusse kaasatud. Lõpuks panime Riho pool pillid kokku ja sõitsime Marta poole, kus jätkus mac milleri kuulamine ja regular sujefa, mis kulmineerus suure hunniku klaasikildudega. Nimelt otsustasid poisid, et nemad teevad sujefad selle peale, kes tüdrukutest oma rinnapartiid demonstreerib. Neiud leidsid selle peale kollektiivselt, et asi on tehtav, aga enne peavad poisid paljalt ümber maja jooksma (Marta elab kortermajas, mis asub kesklinnas). Pärast ettepanekut olid poisid veits aega vait, aga kui me Kataga provotseerisime neid päeva põhilausega „ei kui sa ei julge...“ , siis varsti sõitsime liftiga alla mina-Marta-Katapea ja bokserite väel Riho-Raiko-Markus. Maja ees tõmbasid poisid püksid alla ja panid ümber maja jooksu, aga nad ei arvestanud, et maja ette tagasi jõudes ootab neid seal lisaks meile veel lisandunud kaheliikmeline delegatsioon ehk Joss ja Liine. Olime kõik olukorraga rahul ja hakkasime trepikojast tuppa liikuma, kui siis poisid hakkasid vastu seinu ja postkaste hüppama ning Markus otsustas sama teha vastu trepikoja ust. Järgmisel hetkel olid kõik liikumatult paigale tardunud ja põrand oli klaasikilde täis- Markuse plaan realiseerus nii hästi, et ta lihtsalt hüppas ukseklaasi kildudeks. Edasi jätkus event koristamisaktsiooni ja veidike rahulikuma rabelemisega, chillisime niisama toas ja seletasime kõiki jutte veel juurde saabunud poistecrew’ga. Lõpuks läksid kõik Truffe peole, aga mina olin tubli ja läksin koju powernapile.
Pärast neljatunnist und vedasin end hommikul kell 7 unesegasena üles, toppisin kotti täiesti random asjad ja sõitsin Liisu-Matisega Tallinnasse võrkpalli vaatama. Kuigi seekord jäi poiste tulemus tagasihoidlikuks, oli igati mõnus üritus, sest üle väga pika aja rääkisime Liisuga kõikidest maailma asjadest ja saime kinnitust, et mõned sõprused ei muutu õnneks kunagi. Õhtul tulin Õismäele, tegin the most mõnusa sooja vanni, jõin pokaali head veini ja lihtsalt puhkasin.
Uut nädalat alustasin samuti väga mõnusalt: veetsin hea tunnikese Apollo raamatupoes ja lahkusin sealt kolme uue eksemplariga. Mul on viimasel ajal väga tõsiselt välja löönud see raamatute ostmise haigus- viimase kolme nädala jooksul olen ostnud 7 raamatut. Varsti peaks vist abi otsima. Igatahes pärast suurepärast ostlemist käisin Artises Pretty Briti filmiprogammi raames „NEDS“’i vaatamas. Film oli iseenesest päris hea, aga lisaks filmielamusele sain lõbustada ka piletimüüjat, kes tahtis mulle müüa õpilase piletit. Kui ma siis ütlesin, et olen üliõpilane, läksid müüja silmad kolm korda suuremaks ja ta proovis 5 sekundi jooksul mu isic-kaardilt sünnipäeva välja trackida. Igatahes nüüd ongi juba teisipäev ja on viimane aeg otsad kokku tõmmata ja linna minna, sest Viru keskuse raamatupood on veel täitsa üle kontrollimata.. Adios, olge mõnusad ja nautige kevadet.
No comments:
Post a Comment