Üle-eelmise nädala Tallinna komandeering 13.-14.aprillil lahenes nii, et muidugi pidin ma ka RahvaRaamatu poest ühe terrorismiteemalise raamatu ostma (poisid õpetasid eelmine nädalavahetus, et terroriste tuleb nüüd kutsuda põuepommariteks) ja nüüd ootab mu laua peal 5 ülihead raamatut, aga akna taga särav päike teeb Al-Qaeda- ja islamiteemaliste teoste lugemise pigem keeruliseks. Lisaks raamatushoppingule käisime Kristiga kolmapäeval veel teatris ja siis jutustasime mitu-mitu head tundi veiniklaaside taga. Neljapäeval oli väga casual päev, mille tipphetkeks oli 2,5-tunnine beebiekspressiga Tartusse sõitmine. See ei olnud lihtsalt üldse normaalne, kuidas ma ekstra ootasin bussist väljas 5 minutit, et ära näha, kuhu need tited kõik istuma pannakse, ja kui lõpuks enda arvates suurepärase ja safe istumiskoha leidsin, siis maandus minust kaks istet ettepoole the most kisendavam titt ever. Tähendab see beebi oli päris kindlasti arvamusel, et ta on kisakoori katsetel või mingil muul kisendamisfestivalil, niiet kogu sõit oli päris horror.
Reedel läksin korraliku koolilapsena raamatukokku ja plaanisin üle pika aja õhtuse peo foldida. Kõikide õnneks või kahjuks ei olnud mu plaanidega aga kursis Urvo-Paul-Maanus, kes ilmutasid end kell pool 3 raamatukogus õlledega. Esialgu proovisime poiste initsiatiivil leida raamatukogus vaikset nurka, kus keelekastet maitsta, aga kuna juba umbes kuu aega on pooled Tartu tudengid end raamatukokku elama asutanud, siis osutus meie missioon pigem keeruliseks. Lõpuks õnnestus mul poisid meelitada õue ilma nautima, niiet istusime veidi üle tunni aja raamatukogu ees nagu väiksed armsad pompsud kunagi. Mingihetk muutus olukord väga ärevaks, sest meil said joogid otsa, poistel olid kõhud tühjad ning kell oli saanud 17 ehk poisid muutusid pangast laenukõnet oodates juba väga närviliseks. Üheskoos võtsid poisid vastu otsuse, et olukorda parandab väike lõunasöök-jook nende lemmikrestoranis ehk Kalinkas. Läksime siis sinna kohale, Urvo tellis ettekandjalt barankasid ja püüdis välja mõelda, miks teenindajad peavad vaipa seljas kandma. Vahepeal proovisime ka panga klienditeenindajat kätte saada, ent mingiks hetkeks oli üsna selge, et sel õhtul vastust ei saabu. Selle peale leidsime meie Urvoga, et seda olukorda parandavad ainult mitmed siidrid, niiet valisime järgmiseks sihtpunktiks Noti. Paul otsustas varsti foldida, aga meie saime Urvoga ära rääkida kõik vahepealsed sündmused ja inimesed ja jutud, niiet kokkuvõttes oli vägagi mõnus olemine. Varsti helistas meile hr makaak-Kask, kes andis käskluse, et kuna Morten-Kris on Möku baarileti taga tööl, siis meie Urvoga oleme teisel pool letti must-have üritus. Pärast oma tõsiseid jutuajamisi jalutasimegi Mökusse, Urvo tegeles eelmise õhtu tülide likvideerimise ja vabandamisega, samal ajal kui Antti oli meie puudumise tõttu otsustanud sõbruneda mingi semi-parmuga. Mina olin kogu sellest üritusest veidi horroris, aga õnneks saime siiski kõik sõbralikult selle asja handlimisega hakkama ning varsti olin meiega jooberdama vedanud ka heausklikult mööda Rüütli tänavat koju jalutanud Muhvi. Kuna meil oli korralik siidripõhi all, aga Muhv alles alustas üritust, siis tõmbasime kohe päris kiire tempo peale. Meie suurepärase idee kulminatsiooniks oli see, et poole 12ks raius Antti Mökus ringi minu päikeseprillidega, sest ilma nendeta ei olnud fokusseerimine enam üldse sooritatav ning Urvo-Muhv tuigerdasid samamoodi ringi ja keeldusid minu foldimise-ideest. Õnneks suutsin ma neid siiski nii palju veenda, et nad tuleksid välja värsket õhku hingama ja siis teatasin et opadii ma juba tellisin neile takso ära. Kokkuvõttes lõpetasime kõik poole 1 paiku ja kuigi vanemad olid mu varasest kojulaekumisest üllatunud, oli see siiski ilmselt kõigi jaoks õige call.
Laupäev ehk 16.aprill möödus majas ringi tuuseldades ja mereteemalisi riideid otsides, sest aprillikuule kohaselt oli aeg Kristeli sünnipäevaks-stiilipeoks. Suure otsimise peale õnnestus mul leida ainult ühed imelikud suured kindad, mis algselt pidid väidetavalt kuuluma tulnuka-kostüümi juurde. Need nägid käes päris randomid välja, aga õnneks ei pidanud ma neid peol kordagi kandma, sest tänu enda osavusele suutsin ma need juba enne peolejõudmist kasutuskõlbmatuks muuta. Nimelt oli eelmine laupäev tähtede seisu järgi ilmselt mingi enneolematult hea päev erinevate ürituste pidamiseks, mistõttu lisaks Kristeli merepeole pidin ma jõudma ka Raiko sünnipäevale ning Miku sünnipäevale Teises Maailmas. Kuna nii mitmed üritused nõudsid ka teatavat alkoholikogust, siis täitsin oma käekoti paari siidri, rummi ning kokakoolaga. 100meetrit enne Kristeli maja avastasin keset jalutamist, et millegipärast muutub käekott üha niiskemaks. Lähemaks uurimiseks toppisin pea käekotti ja kaks sekundit hiljem olin üle näo kokakoolaga koos. Mis juhtus oli siis see, et mingil kombel olid Pulsi korgid suutnud Coca pudelisse augu tekitada ja nüüd sisises-vuhises sealt magusat läga välja niimoodi et oli kohe olla. Jalutasin siis endamisi naerdes Kristeli ukse taha, pesin käekoti sisemuse võimalikult kokakoola-vabaks ning panin suurepärased tulnukakindad kuivama. Ja nii lihtsalt olingi vabastatud stiilipeo teemast, sain teiste triibuliste inimeste ja ühe Käsna-Kalleks riietunud ehk kasti pugenud tüdrukuga rahulikult oma rummikoksi juua. Varsti saabusid ka teised Künnermaa-tüdrukud ja siis jutustasime tükk aega omavahel, kuni lõpuks hakkasin mina mingil põhjusel füüreriks ja määrasin seal igast asju, sest pidin hakkama Raiko sünnipäevale liikuma. See oli muidugi jälle omamoodi orienteerumisülesanne, sest kuigi Kristi andis mulle korralikud ja lihtsad juhendid, suutsin ma neid täiesti valesti tõlgendada, niiet Raiko pidi mind 20 mintsa telefoni teel juhendama ja kui ma siis ikka veel hädaldasin et „äääääh ma ei saa üldseeeee aru kus ma oleeeen“, siis pidi sünnipäevalaps mulle isiklikult vastu tulema ja kohale eskortima. Sealne pidu edenes meeleolukalt ja spordiselt, sest käimas oli Reali-Barca mäng ja kuna meie Riho-Antsuga tegime kuu aega tagasi kõikidele mängudele panused, siis oli kõigil jubepõnev. Pean koheselt ka üles tunnistama, et minu ja Riho ennustused läksid puusse, aga Ants sai ühe ennustusega pihta. Pärast jalksi toimus veel väike jauramine ja Raikole kingitud kala üle arutamine, aga kella 2 paiku otsustasin ma teised inimesed linna peole saata, foldisin Miku sünnipäevale jõudmise ning läksin jällegi väga normaalsel ajal koju.
Pühapäeval käisime hooaja esimesel Welco kodumängul ja kuigi väravaid ei tulnud ning tšekirulle loopida ei saanud, siis sellest hoolimata oli väga mõnus üritus. Enne mängu algust saime Liinega kasulikud olla ja tegelesime Welco voldikute müügitööga- inimestele väga ilusti meeldisid. Kaasaelamine oli sama mõnus kui alati ja pealtvaatajaid oli protokolli järgi koguni 110, niiet väga hea tulemus. Lisaks sain kuulda ka Ottmahheni välja mõeldud uut laulu Marti kohta: toks-toks-toks paradox, rähn-rähn-rähn. Viimasel pühapäeval tutvustasime laulu ka Martile endale, aga ei saanudki täpselt aru, mis ta asjast arvab; igal juhul mängul olid fännid sellega pigem rahul ja Ottmahhen ise propageeris oma vaimusünnitist sama jõudsalt kui oma teist lemmiklaulu ehk Timo Kuuele skandeerimist. Lisaks mängule lõbustas fänne ka Jossi sugulane Priidik, kes igal vaiksemal hetkel valgustas meid Jossi söömisharjumustest ja muudest lõbusatest seikadest. Pärast nii mõnusat pühapäevalõunat tulin koju ja valmistusin asjalikuks töönädalaks (mis tegelikkuses ei olnud koheüldse nii asjalik kui esialgu loota võis).
Esmaspäeva suurimaks ettevõtmiseks oli Verekeskuse külastamine, mida ma olin viimane kuu aega juba pikisilmi oodanud. Läksin siis entusiastlikult ja rõõmsalt kohale, kõik oli best ever- kuni siis äkki teatas arst, et nii need asjad küll ei käi, et minu kehakaaluga inimesed iga 3 kuu tagant doonoriks käivad. Tegin talle maailma kõige kurvemat puppyface’i ja proovisin järgmise vereloovutuse tähtajaks moosida kas või 4 kuulist pausi, aga no ei, milleks eksole, arst väänas ilusti pool aastat sinna doonorikaardile. Võtsin äratulles oma uue ilusa punase kruusi kaasa ja lonkisin kurvalt tagasi raamatukokku. Päeva tegi veidi paremaks see, kui ma õhtul kell 19 koju jõudes sain poolteist tundi nautida kõrvaltoast kostvat akustilist kontserti Teedu, Priidu ja Ronaldi esituses.
Teisipäeval olin ühiskondlikult väga kasulik inimene, kui kõigepealt kirjutasin Harrile ühe buduaaris avaldamiseks mõeldud artikli valmis, siis veetsin rampsis aega Katale esseed kirjutades ning kojutulles parandasin veel veidi Krunksu bakatööd. Väga hea moodus enda kodutööde edasilükkamiseks ja muude huvitavate asjadega tegelemiseks.
Kolmapäeval olime Martaga raamatukogus jube asjalikud, kuni ma ühinesin Truffes kohvijoovate poistega ja siis siirdusime Antsuga esiliiga veerandfinaali ehk Andi mängu vaatama. Teised sõbrad olid juba kohal ja ajasime niisama juttu, poolajal tegime Antsu-Jossiga kiire poekülastuse ja tagasitulles saime halva üllatuse osaliseks- Andi oli nii õnnetult kukkunud, et istus platsi ääres, külmakotid ümber jala, ja tegi väga õnnetut nägu. Tänaseks on Andi juba piisavalt kaua kipsiga ringi raiunud ja ähvardas sellest juba lahti saada. Igatahes meie kolmapäev jätkus Rock II võidule kaasa elades ja siis läksin ma Kesu poole Künnermaa gatheringile. Teised neiud olid teinud süüa, maitsesime erinevaid veine, ootasime Kristelit ja tegime Tallinnas resideeruva Kristiga webcam-eventi- taaskord oli väga mõnus õhtu väga mõnusate tüdrukutega. Kell pool 11 seadsin aga mina taksoga sammud Illegaardi, kus jalkahuviliste poistena juba ootasid ees Märdu, Kivijoss, Ants, Riho, Ottmahhen, Silver, Raiko, Reiljan ja Kristo, poole mängu pealt saabus ka Tensistor. Ei pea vist üldse ütlema, KUI kettas Riho oli Reali võidu pärast. Enne ja pärast väravat vehkis ta salliga nii ohtlikult ringi, et ma keeldusin tema selja taga istumast, sest oli reaalne oht, et ta suure lehvitamise käigus heidab mulle salli ümber kaela ja tõmbab vastu laudu pea puruks. Seega vahetasin istekohta ning platseerusin Märdu selja taha, mis esiteks tähendas insta seda, et ma pidin Märdonksile massaaži tegema, ning teiseks said mu eelmise istekoha juurde jäänud telefonile käed külge Reiljan ja Kristo, kes MUIDUGI pidid sellega lollusi korraldama. Pärast sportlikku elamust otsustas suurem osa crew’st foldida, aga meie Reiljani ja Antsuga läksime Mökut kontrollima. Loomulikult oli vaja seal ära klaarida möödunud aegade tülid ja siis tellida baarmenidelt soovilugusid ja nõuda oma jooke koooheeeenüüüüd! Kuna alkoholiga keegi väga ei hellitanud, siis edasine tegevuskava on pigem küsimärgi all, aga päris kindlasti käisime veel Reiljani lemmiklokaalis ehk Zavvis, pärast seda külastasime Herne poodi ja siis oli aeg korraldada Reiljani pool korteripidu. Üldiselt ajasin mina pool aega seal kiisut taga ja muidu jaurasime niisama, aga ilmselt kõigile meeldis, sest me Antsuga saime endale taksod tellitud alles hommikul kolmveerand 8.
Ilmselgelt oli nii loogilise foldimise järel neljapäeva lõunal VÄGA värske ärkamine. Õnneks muutis päeva kohe paremaks väike facebook-chat, mida ma enda arvates pidasin Antsuga, aga kui siis äkki keset vestlust hakkas Antsul ilmnema lõhenenud isiksuse sündroom, siis sai selgeks, et Reiljan hoopis korraldab Antsukese konto alt horrorit. Üldiselt suutis Reiljan end taltsutada päris hästi, aga väikse pandaparty korraldamine Antsu wallil oli täiesti tervitatav ettevõtmine. Edasi jätkus neljapäev poejalutuskäigu ja Jossiga jutustamisega, aga õhtused peoplaanid tuli halva enesetunde siiski ära jätta.
Tubli neljapäevane kodusolemine ja asjaolu, et Suurel reedel ehk 22.aprillil oli raamatukogu suletud, tõid kombona kaasa selle, et kui Ants kell 12 mind Raiste poole kutsus, mõtlesin ma max 20 sekundit ja hakkasin end kohe külaskäiguks valmis sättima. Väike jalutuskäik, poekülastus ja jõudsingi Raiste pole täpselt õigeks ajaks, sest Tim, Raiste, Rass ja Ants hakkasid just läbi viima vanahead toore muna mängu ehk igaüks pidi endale vastu pead puruks löömiseks valima neljast munast ühe, kusjuures 3 olid keedetud ja 1 toores. Õnnetuks kaotajaks ja egg-headiks osutus Antsuke ning tegelikult on sellel suurepärasel võistlusel olemas ka videotõestus, aga see on pigem päris halva kvaliteediga, niiet ei hakka seda siinkohal promoma. Igatahes meie meeleolukas pühade-koosviibimine jätkus russian diskoga ja sel ajal, kui Rass facebookis mingeid inimesi sebis, otsustasime meie Antsuga rõdul avada käsitööputka. Selle tulemusel valmisid suurepärased õlipatsprilli-, panda-, welco-, estiko- ja muidukunstilised munad. Minu poolt valmistatud $-märkidega Estiko-muna demonstreerib juuresoleval pildil modell Joss:
Üldiselt mööduski kogu lõuna niisama passides ja veini juues, vahepeal proovisin ma rõdul päevitada ja poisid tegid samal ajal oma löögirühma:
Mingihetk otsustasime Raistega rõdul vestelda kiikudest ja ronikatest ja siis juba oli äkki väljas vihmasadu kohal, niiet minu päevitamisplaan ei tahtnud väga edeneda. Mingihetk läks suurem sats poisse linna, aga meie Jossiga suundusime Ihhi, sest mingi hääl mu peas ütles, et kui õhtul tuleb peole minna, siis surfipükstega võib-olla ei lasta mind teatud kohtadesse sisse. Pärast garderoobivahetust ühinesin sõpradega Truffes, kuhu Rass oli orgunninud veel kaks tüdrukut- ühe eestlase ja ühe poolaka. Mingit aega oli üldiseks meelelahutuseks see, et Kiho arvates olid mõlemad neiud välismaalased, niiet teised klemmid küsisid pidevalt kommentaare tüdrukute kohta ja siis kõik handlisid asju. Kui meiega ühines ka hr Rokk, siis siirdusid osad sõbrad kuhugi lokaali, aga meie Antsu, Kiho ja Rihoga läksime kontrollima üritust Vootele katusel. Leidsime eest igati mõnusa seltskonna ja hakkasime siidrite ja muusika saatel eventi sisse elama. Vahepeal otsustasime Antsuga seda katustel käimise üritust proovida, aga kui keset aktsiooni lasi Ants end katuselt alla teiste inimeste hängimisplace’ini, siis läks Vootele horrorisse ja mind kamandati päikeseloojangu vaatamiselt kohe ära. Edasi jätkus õhtu vahepealsete inimeste ühinemisega ja sellega, et mina nõudsin kogu aeg Krunksu arvutist mac milleri donald trumpi, aga pidin lõpuks leppima hoopis teiste lauludega. Kui mul just midagi meelest ei lähe, siis üldiselt midagi väga huvitavat vahepeal ei toimunud ja kui Liine-Joss-Ottmahhen-Kihh ning poola-eesti tüdrukud olid ühinenud lokaalis jooberdavate sõpradega, siis liikusime meie Riho-Antsu-Vootele-Krunksu-Cäthuga Püssikasse, sest Tip-Maltsa esinemisele jõudnud venna oli juba kindel, et me ei attendigi seda üritust. Veidike puhkasime jalga, vahepeal ühinesid meiega veel Rein Ristimäe ja hiljem ka Mart, aga üldiselt tegime päris korralikku tantsupidu ja igatpidi sai ennast keerutatud ja väänutatud. Meeleolu hoidmiseks leidsin ma muidugi, et tuleks tellida enda sõpradele ja Teedu sõpradele kõigile shotid, niiet siis püüdsime nendega veel seal hakkama saada ja kokkuvõttes oli üritus igati edukas. Pärast laivi lõppemiset liikusime kogu crew’ga Poe tänava katusele tagasi ja hakkasime tegelema tavalise öise jauramispeoga, mille jooksul meie Mardiga olime vahepeal päris horrrroris, aga peo lõpuks asendus see üritusega, mille käigus Pettai ja Ratixxxx aitasid mul luksumisest üle saada. Lõpuks vist umbes 5 paiku tahtsime peo ära lõpetada, aga enne takso peale jõudmist toimus veel botaanika-horror, sest kuskilt oli Teet hankinud mingi taime (umbes nagu sõnajala, aga see ei olnud sõnajalg), mis väidetavalt oli nüüdsest Pettai taim. Kuna aga Taavi ei tahtnud seda endaga kaasa võtta, siis tõime selle Teedu ja Annakaga Ihhi, kuigi nüüd vist keegi ei tea, kus see on. Vot selline huvitav peo lõpp Suurele reedele.
Laupäeval tuiasime kõik maja peal niisama ringi, siis tegime Liinega üle pika aja Lammi tee tiiru, rääkisime gossipit ja olime kahekesi asjadest horrrrroris. Õhtupoole korjasime Annelinna staadioni juurest peale piimapakiga sõbrad
,siis käisime Tammuril-Joannal korraks Truffes külas, vaatasime, kuidas Markus jalutab Raekoja platsis koeraga ja Rasmus püüab väga mittesujuvalt veberit teha. Lõpuks istutasime end ZumZumi maha ja arutasime niisama tähtsaid maailma asju. Vahepeal vaatasime ka veits kossu, aga kuna mäng oli nii ebavõrdne, siis üleliia põnev just ei olnud. Varsti liitusid minu, Raiste, Timi, Rassi ja Kihhi crew’ga veel Liine, lonkurid Märt ja Andi, hiljem veel Joanna ja Kivijoss. Mingihetk otsustasime üle vaadata uue shotibaari, niiet hakkasime oma arveid maksma ja samal ajal käis Rass ringi ja otsis pastakat, et jätta teenindajale Raiste telefoninumbrit. Kogu aktsioon õnnestus sajaprotsendiliselt, sest Raiste oli meist kõige viimane maksja ja jäi sellepärast üksinda ettekandjaga rääkima. Meie muidugi kõik kiitsime Rassi kosjasobitust ja liikusime väga rahulolevalt Treppi. Kohalejõudes liitusid meiega veel ka Mart, Mirko ja kipsis Katapea, niiet meil oli päris soliidselt suur seltskond koos. Üldiselt suutsime Trepis väga korralikud olla, mängisime veits Save the Queen mängu (ehk loopisime üksteise klaasidesse paberitükke), vaatasime, kuidas Märdu püüab ZumZumis tellitud õllekannu ja küüslauguleibadega teenitud püssika-kuti mainet parandada pudeli veiniga ning Raiste tellib kõigile shotte. Mingihetk andsid pooled meist aga üritusele disklahvi ja läksime laiali, allesjäänud tugevamad osalised olid väidetavalt pool Tartut läbi käinud ja igati mõnusa õhtu veetnud.
Pühapäeval 24.aprillil olime 12:45 Vanemuise parklas ja ootasime väljasõitu Viljandisse, sest Welco sõitis jälle külla Liverpoolile (üldiselt keeldusid kõik fännid kasutamast nende uut nime ehk FC Tulevikku, pigem eelistati Liverpooli kõrval alternatiivina FC Minevikku). Bussireis sinna oli pigem rahulik ja kuna igaüks sai enda isikliku istme, siis otsustas Joanna bussis proovida umbes nelja erinevat istumisplace’i. Viljandisse jõudes pidime tegelema mitme olulise küsimusega: lahendama katuseluugist imbuva tolmu lõhna probleemi ning samal ajal nuputama, kuhu kadusid tee äärest hobused. Pärast nii tähtsaid vaimseid pingutusi otsustasime ka veidi füüsilist trenni teha ja jalutasime Liine-Joanna-Juliusega poodi. Üldiselt oli see Liine ja Joanna jaoks rohkem nagu Viljandi arhitektuuriga tutvumine, sest üle ühe maja olid nende kommentaarid, et „see on ka päris ilus, oi vaata kui armas see on, oi see on nüüd küll kole“ jne. Leidsime ka ühe maja, mis meile kõigile vist meeldis, sest see oli Tjorveni maja moodi ja siis leidsin mina, et kui maja juures oleks paadisild ja meri, siis võiks seal koos bernhardiini ja hülgega elada küll. Lõpuks olime juba piisavalt mööda Viljandit ringi raiunud ja pöördusime mängu alguseks ilusti tagasi staadionile. Tavapärase fännisektoriga oli liitunud vigastuse tõttu kõrvale jäänud Märt, kes oli Viljandisse sõites saanud teada, et lisaks jalkamängule ootab teda ees ka Rassi poolt kokku lepitud date. Märdu muidugi otsustas date’i oodata siidrijoomisega ja vahepeal ka siidri kallamisega Liine tossude sisse, aga üldiselt oli kõik õige.
Fännina oma debüüdi teinud Märt alustas üritust päris korraliku failiga. Olukorra kõige paremaks edasiandmiseks edastan selle siinkohal dialoogina.
Tenzzou: „Kui Mikk tagasi tuleb, siis tema ja Timi vahel on kaptenipaela pärast esimesed Welco sisepinged.“
Märt (vaatab korraks ringi ja veendub, et Reiljan on jätkuvalt väljakul ja Reiljani ema vast ei pahanda): „Ei, esimesed sisepinged olid siis, kui Kait Reiljani naise üle lõi.“
Fännisektor naerab paar sekundit, kui siis pöörab näoga meie poole kaks rida eespool seisev Villem, kes osutab enda ette: „Kait ja Kaisa on siinsamas.“
Ja siis näeme kõik, kuidas esimeses res istuvadki Kait ja Kaisa, Kait vaatab ringi ja ütleb „tänks, kutid“.
Edasi järgneb jälle fännisektori naer ja Märdu punastamine.
Pärast seda intsidenti möödus mäng mingit aega rahulikult, meie laulsime oma laulukesi ja Liverpooli tantsutüdrukud laulsid Rebecca Blacki häälega vastu, et on elektrikatkestus. Millalgi esimese poolaja lõpupoole jooksis ühs tantsutüdruk Viljandi lipuga meie tribüüni eest läbi ja sellest inspireerituna hüppas Märdu koos ühe lipuga samuti tribüünilt alla ja tahtis tüdrukuga kõrvuti joosta. Vastaste fännide ette jõudes sai Märdu teha 2 sammu, kui esimesest reast lendas püsti mingi viltuste hammastega oss (tegemist on Märdi kirjeldusega), kes lükkas väikese Märdu pikali. Selle peale lendas meie fännisektorist muidugi kohale mingi 6liikmeline kuttide kamp ja meie hoidsime peadest kinni et tavai nüüd läheb kindlalt jamaks ära. Õnneks siiski lahenes olukord rahulikult ja keegi rohkem viga ei saanud, niiet Märdu sai teise poolaja keskel oma date’i attendida isegi ilma sinise silmata. Niiet kõik võitsid. Kahjuks pidime teisel poolajal aga tunnistama vastaste paremust ja pärast mängu tundus, et mängijad olid sellest päris löödud. Sellise järelduse saime Joannaga teha siis, kui püüdsime Viljandi staadionilt leida tualettruumi, aga ainuke normaalne wc oli poiste riietusruumis. Läksime siis viisakalt küsima, kas tohime seda kasutada, aga kuna keegi oli võtmega veberit teinud, siis saime Joannaga pooleldi osaleda semiametlikul meeskonna koosolekul. Kui kõik reisijad olid valmis ja poes ka käidud, siis asusime tagasiteele, mille esimeses etapis jagasid Tensistor ja Jonsu meeskonnale ja fännidele Laine toodud kingitusi ehk üllatusmunasid. Järgmises etapis proovisid kõik üllatusmunadest saadud mänguasju kokku panna, kuigi tegemist oli väga ebaausa võistlusega. Nimelt sai nt Märdu ainult kahest jupist koosneva mänguasja, samas kui Joanna ja Raiste said mingid täispuhutavad mütsid/pallid (keegi ei olnud kindel, milleks need head või vajalikud on), aga mina ja Tenzzzou pidime reaalselt mcgyvereid mängima ja mind kuulutati selle etapi kaotajaks ehk kõige aeglasemaks mänguasjade kokkupanijaks :(. Me ei lasknud aga meeleolul langeda ja pidasime bussis Raiste-Marti-Märdu-Veiko-Antsuga jutustamispidu ja tegime Raistekese üle eelmisel õhtul alanud mustika- ja rõnganalju. Tartusse jõudes rapsisime natuke ringi, tegime plaane, leidsime ja ootasime sõpru ning lõpuks siirdusime koosseisus Joanna-Joss-Rass-Raiste-Märt-Marti-Tenzzo Tammelinna. Kuna Liine pidi meiega liituma hiljem, siis käisime kiirelt Konsumis ja hakkasime jala Märdu poole jalutama, aga enne tuli ära teha kohustuslik pilt:
Kõik arvasid, et kindel like Raistele, rõngale ja mustika siidrile. Kindlalt winning pilt! Jalutuskäik möödus peaaegu edukalt, kuigi Marti oli vahepeal veendunud, et ma valetan ja ei tea üleüldse, kuhu minna tuleb, ja vahepeal tahtsid poisid, et ma rõngakeerutustega mingeid võõraid inimesi rajalt maha võtaks, aga lõpuks jõudsime edukalt Märdu verandale. Esialgu grillimisüritusena mõeldud õhtu möödus niisama passides ja mingit tokkide ümberviskamise mängu harjutades. Kui esimeses mängus vabandasin ma hävimist vähese kogemusega, siis teises mängus tegid oma debüüdi kipsiAndi, Joss ja Joanna, kes kõik viskasid minust rohkem, ja asi oli isegi nii piinlik, et Joss viskas ühe vooruga rohkem kui mina umbes 7-8 vooruga. Kui see keeruline mäng lõpuks läbi sai, siis oli Rass teinud algust ka grillimisasjadega, kuigi pigem tingis lõkke tegemise asjaolu, et väljas oli juba pime. Aga noh, vahtisime seal lõkke ääres, mina tahtsin leiba grillida, Rass-Marti püüdsid liha grillimisega hakkama saada ja Tenjoovi seletas kõikidele mingit kamasöömise-horrorit, rääkimata Jossist-Raistest, kes kõiki teisi ignoreerisid ja facebookis möllasid. Pärast mõnusat koosviibimist mahutasime end seitsmekesi Liine autosse, minul oli jälle privet-pagassi-sviit, ja sõitsime koju.
Uus nädal algas päikesepaiste ja päevitamisega, mitu päeva käisin muidugi ka hommikust õhtuni rampsis nohiklemas ja õppimas, aga kolmapäeval seminarist rampsi jalutades oli lihtsalt liiga hea ilm, niiet kell 16 olime Irisega Pirol selle hooaja esimesi must-have siidreid joomas. Ülimõnus oli, pärast veel käisime Panges vesikat tegemas ja siis leidsime, et ei taha üldse nii vara asju kokku pakkida ja tulime veel tunnikeseks minu verandale siidrite-veskariga tegelema. Kogu päev ja õhtu oleksid olnud super, kui Real poleks ära lagunenud ja kaotanud.. Aga noh, see selleks, spordikommentaatorid ütlevad ikka, et pall on ümmargune, niiet eks järgmine nädal näeb, mis kokkuvõttes saab.
Väga olulise sündmusena pean veel ära mainima, et olen viimase paari päeva jooksul ära näinud kõik olulised kevade märgid: esimese liblika, esimese unise siilikese (oi kui nunnnuuu), esimesed lahked noormehed, kes järjekorras ette lubavad, ja esimese ämbliku. Erinevalt kolmest esimesest sign’ist on viimane muidugi jube ja vastik, aga vähemalt on ämblike ilmumine kindel märk, et talv on pillid kotti pakkinud. Ja nüüd ma lähengi verandale raamatut lugema, sest poiste kontsert siin meie pool sai läbi ja ega ma loll ei ole, et pärast seda nii hea ilmaga toas vahiksin.
No comments:
Post a Comment