WEEK 1 (13juuni-19juuni)
Juuni keskpaik algas kohe esmaspäeval Antsu sünnipäevaga. Käisime seltskonnaga Emajõe ääres põksumas ja sõime maasikaid ning kuam quadi, mis oli väga imelik mari/vili, sest ühest otsast oli see väga hapu, aga teisest otsast jälle jubemagus. Väga lamp. Igatahes, kui enamik kaineid inimesi otsustas kokkusaamiselt lahkuda, liikusime vähendatud koosseisuga Notti, kus Antsuke tassis meile ette oma sünnipäeva-shotte, meie Liinega tegime Welco-pilti
ja lambist algas seal random kontsert kõikide trummide, kitarride, saksofonide ja juttudega. Varsti lahkusid järgmised osalejad ja allesjäänud liikmed asutasid end Noti siseruumidesse, kus toimus suurem sotsialiseerumine ja mina nägin üle kahe aasta Liisi, kellega tuli leti ääres huilata ja jooke teha. Pidu lõppes sellega, et kella poole 5 paiku lukustasid Noti töötajad kogemata mu käekoti, rahakoti ja koduvõtmed siseruumidesse ja ilma Antsu ning Hanna-Marta abita oleksin ma pidanud Noti ees ööbima. Õnneks siiski nii ei läinud.
Järgmine oluline sündmus leidis aset kolmapäeval ehk 15.juunil, kui Künnermaa attendis Irise sünnipäevapidu. Saime üle vaadatud Muhvi uue ilusa korteri, sõime Irise tehtud salatit ja söötsime Kristile oliive sisse. Ära said räägitud kõik olulised jutud ja plaanid, samuti said ära lahendatud veel olulisemad rummikokteilid, kuigi mingil põhjusel said minu kanged koksid kohe peo alguses disklahvi ja barman’iks määrati ühehäälselt Muhv, mille peale mina olin nii solvunud, et ronisin pildistamise ajaks tagumisse ritta peitu.
Kui enamik neiusid oli lahkunud, saabus peo teiseks pooleks kohale Antsuke, kellega me varsti end Notti asutasime. Tee pealt leidsime veel ka Miku ja niimoodi kolmekesi see õhtu meil lõbusalt mööduski. Enne foldimist külastasime veel Fastersit, mille ees leidis aset mingisugune imelik event ehk jagati tasuta jalanõusid (või maksid need 1 eur, ma enam nii täpselt ei mäleta). Minu ja Antsu suureks meelehärmiks otsustas Migur endale hankida pigem naljakad terava ninaga stepikingad, millega ta lubas tulevikus Riverdance’il üles astuda. Steppisime siis niimoodi kolmekesi minu poole, kus Mikk lasi kohe silma looja, aga meie pandaga tegime minu toas diskot, kuulasime tuhatsada korda röövlitütar Ronja laulu (soojust, värve, loodust, vabadust) ja jõime kell 6 hommikul ära pudeli punast veini. Sellele järgnes paaritunnine uinak ja siis oligi aeg ärgata ja särada, sest mina pidin juuksurisse jõudma. See suurepärane aktsioon möödus pigem väga debiilselt, sest kuna mu ema pani juuksuri juurde aja kinni niimoodi, et unustas mu nime mainida, siis ei teadnudki keegi, kas õige aeg minemiseks on kell 12 või kell 15. Suutsime Antsuga end keskpäevaks sinna salongi vedada, Antsuke hakkas kohe Kroonikat lugema ja kõva häälega asju kommenteerima, mina püüdsin samal ajal seina najale toetudes võimalikult adekvaatne välja näha, aga üldiselt olen ma kindel, et kõik inimesed kilomeetri raadiuses said meie aurudest veinimürgituse. Loomulikult oli ürituse kulminatsiooniks see, et minu aeg oli hoopis kell 15, niiet Antsu õhutusel teatasin juuksurile, et eiei ma kohekindlasti ei saa siis tagasi minna ja pean hoopis uue aja panema laupäevaks. Pärast sellist piinlikku juuksuriseiklust korraldasime Antsu, kahe Jossi ja Liinega minu pool väikese söömise ning siis hakkasid teised inimesed asjalikuks, aga meie Antsuga tegime kahetunnise powernapi. Pärast kosutavat und läksime Mugastosse, kus üldiselt toimus passimine ja mingisuguse jooksmismängu mängimine, aga kuna mina kogu aeg hävisin ja poisid selle eest puid alla panid, siis otsustasin varsti loobuda ja põksusin niisama rahulikult. Õhtupoole, kui alkoholi oli juba piisavalt hävitatud, otsustasime linna minna ja veits show’d teha. Mina muidugi ei julgenud minna koju riideid vahetama ja pidin seetõttu üritust attendima dressipükstega, ise samal ajal kogu aeg hädaldades, et kuidas ja miks ma nii casual dresscode seal linnas pean olema. Lõpuks õnnestus teistel mind siiski piisavalt veenda ja ma olin nõus lambiriietega liikuma Postimehe pargist Treppi, kus meid mingil hetkel oli juba mustmiljon, niiet Ihhi-crew koosseisus Joss ja Junnid otsustasid ürituse foldida.
Reedel ehk 17.juunil tahtsime päeval Jossi ja Paavoga jõuda Luige lõpetamisele, aga kuna googlemaps andis Kreutzwaldi 67 vasteks hoopis kirjandusmuuseumi, siis matkasime veits mööda Vanemuise tänavat ja jäime õigesse kohta hiljaks ning muidugi sain mina selle eest maximaalselt puid alla. Õhtul oli mul 100% kindel plaan koju jääda ja klubi foldida, aga kui ma olin kaks satsi kossupoisse mööda linna soojendustele laiali vedanud, siis minu tugev vastupanu murdus ja olin ilusti kell 22 Ummi köögis rummikoksiga laivis. Üritus möödus väga meeleolukalt, sest iga 15 minuti tagant ajas keegi mõne joogi maha ja lisaks saime ära teha alati vajaliku ultimate battle’i Härma tüdrukud vs Treffneri poisid. Lisaks sõlmisime Ihhi-rahvaga neljakesi usual „koos kojuminemise kokkuleppe“, mis seekord hävis veel rohkem kui tavaliselt, sest Anna-Liisa läks ära juba klubist, mina saabusin koju kell 5, Paavo jõudis Ihhi mõned tunnid hiljem ning Joss attendis peo foldimist alles järgmisel lõunal. Pigem edukas kui et mitte. Igatahes kui kõik olid enda arvates klubi-konditsioonis, siis läksime Illukat vallutama. Klubis tegime shotte, jõime rebound-venna kulul rummi, vaatasime kuidas Kivijoss oli võtmeveber ja Jano sunniviisiline klubiveber, püüdsime välja trackida minu käekotti, mis Jossuga kuskil klubi peal laiali kämpas ja lõpuks jõudsime Andiga veel tantsupõranda ära vallutada. Aegamisi hakkas sõpru vähemaks jääma ja selle mõistatuse lahendamisel tulid appi Berit ja tema sõbrannad, kes saatsid väga tungivalt nõudvaid smse ja kutsusid meid attendima basseinipidu Tammelinnas. Noh, mõeldud-tehtud ja varsti olimegi kõik bassu ääres laivis ja nautisime afterparty’t. Mingihetk läksid asjad pigem päris tuliseks ja kui me Andiga olime seda üritust väga ehmatunud nägudega veits aega jälginud, asutasime end kiiremas korras koju minema. Lahkumine oli muidugi omamoodi üritus, sest Andi kaotas häärberisse ära koduvõtmed ja kuidagi olid veberit teinud ka minu roosad tennised, niiet paljajalu kojuminek oli pigem attending üritus. Enne magamajäämist rääksime Andiga veel tunnikese juttu ja suutsime kõikides asjades jõuda ühistele järeldustele, olles ise sellest kõigest rohkem kui megakettas.
Laupäeval (18.juunil) ärgates siirdusime insta Welco mängule, mis seekord oli väga tähelepanuväärne seetõttu, et kohal oli Tartu Postimehe ajakirjanik, kes tegi meie fännklubist väga positiivse ja mõnusa loo.
(pildi autoriõigused kuuluvad Tartu Postimehele)
Mina pidin kahjuks pärast esimest poolaega minema uuele juuksurisalongi-katsele. Rahulikult jõudsin kohale, põksusin veits aega ja olin megalt enesekindel, et minu aeg oli kell 12. Pärast 10minutilist ootamist juuksur märkas mind, tegi suured silmad ja küsis, mis mul viga on, et ma 3 tundi varem kohal olen. Mul kindlasti ei olnud piinlik, sest juuksur ju ometi ei arvanud, et ma olen peast lihtsalt uskumatult loll ega tunne absoluutselt kellaaegu. Lõpuks õnnestus see juuksurikülastus siiski ära teha ja edasi siirdusin Truffe terrassile, kus toimus Welco poole hooaja lõpupidu. Tegemist oli väga mõnusa event’iga, sest väljas oli ilus ilm ja õlled-siidrid ei tahtnud üldse otsa lõppeda, sest kõik kohaletulnud vanemad otsustasid võidu meile vaate välja teha. Lisaks usual juttudele ja puude alla saamisele jutustasime vahepeal pikemalt Matiga, Mirko oli sunnitud mulle ostma väidetavalt maailma kõige kallima lillekimbu ja muidugi ei puudunud Truffe terrassilt ka Welco laulud. Kui tagasihoidlikumad osalejad olid lahkunud, liikusime allesjäänud (umbes) 12-liikmelise crew’ga Kaasiku poole, kus mitme tunni vältel toimus vorstimullivannipidu, Kanye Westi kuulamine, jalkavaatamine ja kõik muud olulised jutud. Kuna vahepeal läks olukord minu jaoks juba pigem ohtlikuks, siis suutsin endale palgata mitmeid turvamehi, kellest kõige ootamatum oli härra Ruiljani väga muljetavaldav protektsioon. Suurema ja väiksema alkoholijoobe saavutamise järel liikusime seltskonnaga linna, osad läksid klubi kontrollima (kuigi mõnel oli pärast selle meenutamisega raskusi), suurem osa aga laekus alustuseks Möku ette, kus sai üle pika aja näha mitmeid huvitavaid inimesi ning Andi ja Sigur (kes ise nõudis endale seda hüüdnime) tegid uue kampaania jaoks Welco-pilti.
Minu ülesandeks jäi pigem purjus olekus sõprade valvamine, mis kulmineerus üsna keerulise ja ajamahuka reisiga Mökust Notti. Selle 45minutilise reisi käigus pidime peatuma iga paari meetri tagant, sest poisid karjusid kõikidele mööduvatele tüdrukutele pickupline-pöördumisi. Pigem muidugi imelik, et keegi eriti vedu ei võtnud, kui esimesele viisakale „lillekesed“ pöördumisele järgnes insta „lohakad“, „vastikud“ või veel midagi huvitavamat. Aga noh, see selleks, lõpuks suutsin ma kõik sõbrad Notti lohistada ja kui me Andiga Ihhi liikusime, leidsin linna pealt üles ka oma venna. Kolmekesi sõitsime siis Mugastosse, kus mina ja Teet söötsime-jootsime Frankyt, Andi tegi insta uinakut ja Teet sai sellest ilmselt inspiratsiooni, sest lõpuks pidin ma kojuminnes põrandalt üles korjama sleepmode’is väikevenna.
WEEK2 (20juuni-26juuni)
20juunil tõmblesime mitmete lõpetamiste vahel ja lõunal käisime sundpuhkusele määratud Vootelel külas. Õhtuks läksime Kristeli poole, kus toimus suurejooneline lõpetamispidu, mille käigus said ära tehtud dontcha’d, Treffneri naljad, olulised gossipjutud, vihma käes jooksmised ja tähtsad jutuajamised Kristeli vanematega, kes ütlesid, et ma võin nende poole külla minna ja nendega Maasikasse minna ka siis, kui Kristel sügisest Soome läheb. Lisaks sain ma kõiki külalisi lõbustada oma kõnepruugiga, sest mul oli igas lauses vähemalt üks „attendimine“, „leboooo“ või „I got this“, mis rahvale väga meeldisid ja furoori tekitasid.
21juunil attendisime Liine, Riho, Kivijossi, Leifi, Aare, Raiko ja Martiniga 30 Seconds to Mars’i kontserdit, mis oli päris mõnus. Mina naasesin Tartusse alles järgmisel päeval ja käisin Urvoga väiksel kokkusaamisel, mis vastupidiselt meie mõlema ootustele piirdus ainult ühe joogi ja enneolematult viisaka attendimisega.
23.juuni oli offkoors jaanipäev, mis algas meeleoluka süstamatkaga. Minu ja Märdu paat alustas päris edukalt (kuigi kohe esimeses kurvis tahtsin ma endale aeruga näkku virutada), aga kokkuvõttes lõpetasime viimase 3 süsta hulgas. Sellise hävimise põhjuseks oli sunnitud ootepaus, sest matka lõppfaasis saime kaaskanuutajate ehk Antsu ja Kaasikuga aru, et meie kaine autojuht Liine on viimaste aerutajate hulgas ning meil pole mõtet kaldal külmetada. Seetõttu otsustasime finišeerimise asemel teha ohtralt siidripause, tutvuda osidega (Märt on loodusteaduses pigem tugev), huvituda minu peas parkivast kiilist ja pärida võõrastelt mööduvatelt mõlatajatelt, kas nad Liinet on näinud. Lõbusa vahepalana suutsime peaaegu ka oma süsta ümber ajada, sest mina märkasin ämblikku ja hüppasin kiljumise saatel süstas püsti, samal ajal kui Märt püüdis tagumiselt kohalt oma aeruga ämblikku tabada ja olukorda päästa. Õnneks me siiski ümber ei läinud ja lõpuks saabusid ka Liine ja Raiko ning otsustasime kolmese paadicrew’ga koos lõpuni minna. Ütleme ausalt, et plaan ei läinud üldse nii hästi, kui me lootsime, sest alustuseks leidsime üles vale finišeerimispaiga, kus süstadest väljumisel otsustasid vette kukkuda nii Märt, Antsuke kui ka Kaasik. Seetõttu oli kaldal ootavatel võõrastel vaatlejatel pigem päris naljakas olla, kui me seal ringi ukerdasime ja igatpidi hävisime. Lõpuks pidime veel oma autovõtmeid mingi tugeva kolmveerandtunni ootama, aga kohale jõudes oli meeleolu ikkagi hea ja alustasime kohe võrkpallilahinguga, mille käigus alati võitlev Märdu pani mulle keset mängu jalaga molli. Pärast suutsime kuidagi ka mu telgi üles toppida ja siis võis pidu alata. Kuna kogu üritus kestis põhimõtteliselt öö läbi ja läks hommikul insta edasi, siis ei hakka ma väga detailselt seda ülevaadet kirjeldama, aga põhimõtteliselt oli peo peamiseks kangelaseks peremees Tunke, kes meilt kõikvõimalike asjade eest ekstraraha proovis röövida. Me ei lasknud end sellest üleliia häirida ja mahutasime igati mõnusa jaanipäeva sisse nii võrkpallid, korvpallid, jutuajamised, tantsupeod, kaklused kui ka lõkked.
Mina proovisin hommikul mingihetk veits magada, aga millegipärast saabus mu und segama kolmene seltskond, kes keeldus lahkumast ja hakkas seal hoopis jutustama. Mina siis muidugi otsustasin, et suva see magamine, ei olegi vaja kogu aeg puhata, ja jätsin parema unega Antsu telki magama ja jutte pealt kuulama. Telgist väljudes otsisin veits aega taga oma pinginaabreid ja jätsin nad siis Kristiga viina jooma, aga ise läksin ringi jooksma pererahva kutsuga. Alguses proovisin kutsut ka tagasi hoovi viia, aga kuna ta eelistas meiega pidutseda, siis olin veits aega koerataltsutaja ning kell pool 6 ajasin üles teise suure koerasõbra ehk Antsukese. Vahepeal käisime veel Keiliga veini pätsamas ja kui me olime Beritiga veendunud, et hommikune võrkpall on pigem mittehandlitav igasuguse fokusseerimise puudumise tõttu, siis otsustasin osadele inimestele horrorit tekitanud koera ikkagi koju toimetada. Lendasin pererahva hoovi laivi ja leidsin sealt lõpuks eest härra Tunke ning kolm maaossi. Selgitasin neile olukorda ja kiitsin kutsut, aga kui ma tahtsin hakata lahkuma, siis tegi suurepärane neljane seltskond mulle ettepaneku nendega õllet juua. Otsustasin veidike viisakas olla, rääkisin veel 10 mintsa juttu ja hakkasin siis ilusti lahkuma, kui äkki lendas üks ossidest pingilt püsti, tuli mind kallistama ja tahtis endaga kaasa võtta. Samal ajal proovis Tunke mind oma poja jaoks tallu perenaiseks võtta, niiet ma ei osanud kokkuvõttes väga midagi või kuidagi reageerida ja põgenesin pigem kiiresti tagasi veini jooma. Päev jätkus vaikselt põksumise ja asjade orgunnimisega, lõpuks suutsime endale transpordi tellida ja läksime insta Kaasiku poole afterparty’le. See oli kokkuvõttes pigem väga debiilne üritus, niiet mingit adekvaatset ülevaadet anda on pigem keeruline.
Peo programmi kuulusid konstantne ABBA kuulamine, mollisõitmine, põrandalmagamine, mullivannitamine, riietega mullivannitamine ja veel mitmed olulised üritused. Mina sain peolt pärast zombie-mode’ist väljumist koju kella 5 paiku ja põgenesin järgmisel päeval Pärnusse puhkama, aga tugevamad osalejad pidasid pidu vist veel ka pühapäeval.
WEEK 3 (27.juuni-3.juuli)
Minu jaoks algas uus nädal Pärnus päevitamise, ujumise, võrkkiiges magamise ja maxxxx lebos olemisega.
Pärast kolmepäevast puhkamist jõudsin neljapäeval pärast Tallinna-kiirvisiiti ja Liisu külaskäiku õhtupoole Tammale, kus hulk sõpru nautis jalksi. Pärast sporti otsustasid osad foldida ja nii jäimegi linna peale tuiama mina, Antsuke, Riho ja Andi. Kuna meil konkreetset plaani polnud, siis saime tänu heale juhusele sõita Maiso uue väga püssi autoga, külastada Aleksandri kõrtsi (kus mina pidin sujefa kaotamise tõttu küsima Jörpalt, mis kell ta laivi lendab), loopida Rimi ees veini puruks ja lõpuks orienteeruda Oti bakalõpupeole. Viisakate inimeste kõrval olime muidugi pigem randomid, aga me ei lasknud end sellest häirida ja asutasime end alustuseks verandale kokse jooma ja Auksi anekdoote kuulama. Õhtu edenedes naersid Antsuke ja Riho end naljadest pooleks ja seetõttu otsustasimegi lõpuks linna minna ja seal veidi rahulikumalt asju kontrollida. Plaan sai aga pigem errori, sest Antsuke tahtis minna kasinni. Noh okei, mingiaeg istusime Andiga kahekesi väljas ja ootasime veidi kauemaks peole jäänud Rihot ning rahateenivat Antsukest. Varsti tuli kasiinohunt tagasi ja vedas mind 20 euro laenamise eest ka Olympicusse. Minu esimese kasiinokülastuse alguses läks meil ruletis päris hästi, aga siis lendas laivi Riho, kes tõi meile pigem halba õnne, niiet lõpuks ei olnud meil sellest üritusest üldse mingit kasu. Õnneks leidsime õuest üles pesamuna Andi, kes kasiinosse tulla ei saanud ja selle asemel minu käekotiga väljas tuias. Kuna mingil põhjusel ei tahtnud keegi poistest koju minna, mahutasin nad kõik enda hostelisse magama. Ihhi jõudes läks Antsuke kohe tuppa risti üle voodi magama, aga meie Riho ja Andiga korraldasime õllede seltsis välistrepi peal suurepärase suhete analüüsimise ja nõuannete jagamise puhkenurga.
Neljapäev ehk 1.juuli algas minu pool vegeteerimisega, sest Ants ja Riho pidid tingimata tegelema äärmiselt non-hetero ratta fantasy’ga ja Andi mõtles samal ajal välja päris terava tsitaadi lühikeste seelikute ja kätteandmise kohta. Pärast neid tähtsaid toimetusi saatsime linna jõudes Rihhi koju sünnipäeva pidama ja korjasime uueks kamraadiks Rassi. Poiste tungival soovil käisime Zodiaagis seljanksi ja šnitslit söömas ning järgmisena ostsime poest Märdu poole head nänni. Kui me poest väljusime, tuli Rass välja huvitava mõttega, mis kõlas umbes nii: „Kusjuures.. ma kunagi ostsin paki kilepiima ja seisin selle peale ja see ei läinudki katki!“ Kuna mina olin soetanud keefirit, siis möödus tee Märdu poole keefirit ringi loopides ja arutledes, kas Rassi teooria vastab tõele või ei. Vahepeal korjasime Riia maantee äärest veel üles mingi maxx-oksa ehk mini-puu, mille Andi kohusetundlikult Märdu aeda istutas. Lisaks kuulsime Tammelinnas jalutades edasiarendust seelikute-kätteandmise teooriast mis Andi väitel seostub väga lähedalt kalastamisega. Pigem oli päris naljakas. Märdu poolt leidsime lisaks majaperemehele ka Miguri, kes hakkas poistega sulgpalli mängima, samal ajal kui Andi oli grillimeeskonnas ja mina passisin niisama tühja. Enne spordivõistlust otsustas Ants seda keefiri peal seismise teooriat testida ja kui sekundiga oli pakk katki ja hoov keefirit täis, siis teatas Rass, et ta mõtles selle jutu välja, sest arvas, et keegi midagi nii rumalat ikka ei teeks. Õhtu jooksul saabus rahvast muudkui juurde, pidevalt toimusid sulgpalli, võrkpalli ja jalg-võrkpalli võistlused, lisaks veel suusatamise lauamäng ja muidugi ka alati tohutult intriige tekitav Eesti mäng. Mina suutsin õigesti vastata ühe sellise küsimuse, mille auhinnaks oli armas sms Antsukeselt. Oma võidu sain kätte nädal hiljem Jo sünnal ja sms oli tõesti armas ja igati võiduküsimust väärt. Üldiselt oligi niisama väga mõnus põksumine, aga erinevalt enamikust külalistest otsustasin mina foldida ja läksin poole 2 paiku koju (kuigi Andi väitis, et ma tegin veberi).
Laupäeval oli plaanis minna Pärnusse, aga muidugi ei saanud bussireis mööduda ilma soojenduseta ja nii siirdusingi oma siidritega Mugastosse, kus ootasid mind ees kamraadid Joss, Riho, Andi. Lõbus päev möödus rattaspordi vaatamise (sest Riho arvas, et me kõik tahame non-hetero programmi jälgida), peomuusika kuulamise, uue diivani nautimise ja niisama baussimisega.
Selle kõige kõrvale saime ka päris korralikult naerda, kui Andi rääkis mulle maasikatest, rannast, limusiinidest, päikeseloojangutest, vahukoorest ja jumalteab mis asjadest veel. Lõpuks oli aeg siiski nii kaugel, et pidin tartust lahkuma ja siirduma Pärnusse. Üldiselt läksin ma enda arust sinna üheks päevaks, aga kuna Eesti roadtripi plaaninud kaaslased otsustasid Pärnu ära lõhkuda, siis veetsime väga lõbusa Pärnupuhkuse, mis on kokku võetud eraldi üritusena.
REISIROTTIDE PÄRNU SPECIAL (2.juuli-6.juuli)
Laupäeval kohalejõudes veetsime Liine ülimõnusa korteri terrassil kvaliteetaega oma jookide seltsis kuni keskööni, kui kätte jõudis Kivijossi sünnipäev, mida me tähistasime kõlava laulu ja sünnipäevalapse jõulise ülestõstmisega. Varsti oli aeg randa liikuda, aga sel ajal, kui suurem osa rahvast ootas maja taga ja Leifipea püüdis naabritüdrukutele Janot maha müüa, otsustasid Liine-Jano-Joss pilte teha ja lõpuks oli kogu olukord juba üsna horror. Kui me lõpuks promenaadi juurde jõudsime, läksid seltskonnad lahku, sest enamik töllerdas mööda suvalist tänavat, aga meie Marti, Aigari ja Metro-tüdrukutega (Joss ja Jano keeldusid neid muudmoodi kutsumast) otsustasime promenaadi kasuks. Töllerdasime mingit aega niisama, otsisime vetsu, ootasime mingeid sööke ja lahendasime oma siidreid-kokteile. Lõpuks suutsime liikuda ranna teise otsa, kus ülejäänud crew oli päris korralikus seisus, sest Kivijoss pikutas liival ega tahtnud midagi kuulda sellest, et Jano hakkab teda koju transportima, Kivijossi kõrval magas kvaliteetund mingi pigem võõras tüdruk, Leifipea käis ringi ja nõudis konstantselt suitsu ning ka kõik teised inimesed olid pigem purjus kui mitte. Kui mingihetk jõudsid kohale Marti sõbrad, kes pakkusid juba paanikasse sattunud Leifipeale suitsu, siis läksime Martiga nendega kaasa ja proovisime mingit uut head plaani välja mõelda. Muidugi pidime rannahoone ees natuke aega kuulama danza kudurot, sest Marti oli sellest pigem kettas, aga pärast seda põksusime niisama igal pool ringi, vaatasime väidetavaid tankereid, rääkisime ohtralt jalkajuttu, kuulasime pokkeripoiste muljeid ja mina sain kuulda ka kogu poistekamba eelmise õhtu seiklusi sellest, kuidas keegi ei lasknud kedagi tuppa ja mis kõik toimus. Väga mõnus üritus oli, aga kuna lõpuks väsisid kõik ära, siis läksime mina, Marti ja üks tema sõber korraks Liine korteri terrassile juttu rääkima ja burksiputkat külastavaid poisse ootama. Kui tulevane sõjaväelane oma sõpradega lahkus, oli kell pool 6 ja minu uinak väikesel verandadiivanil võis alata.
Ütleme nii, et unetunnid ei olnud liiga pikad ja teki asemel kasutatud Jano käterätik koos mitte just üleliia mugava magamisasemega ei lubanud pühapäeva hommikul väga värsket enesetunnet. Sellest hoolimata ajasime end randa ja aegamisi läks ka ilm Pärnule vastavaks ehk nii soojaks, et kõik said end võtta päevituste väele (sealhulgas ka Jano).
Mina sain juttu rääkida Kertti-Kristeliga ja ühte nende mängu vaadates sain endale sõbraks mingid Pärnu ja Ukraina motoklubi mehed. Üks neist, umbes 50-aastane, rääkis mulle ka saladuse, et kui Tartus minna 16kannu pubisse ja öelda tema motoklubi nimi, siis ma saan insta pubiomaniku bestikaks ja kõik jutud-asjad on tasuta. Ilmselt pean kunagi selle külastuse plaani võtma, aga enne peaks selle motoklubi nime vist ka meelde tuletama. Pärast rannakülastust käisime burksi söömas ja siis jätkus kodune vegeteerimine: kes magas, kes käis poes (hea, et Jano ei viitsinud meid ära oodata ja läks peaaegu maja taga asuvasse poodi Tartu kaudu), kes jõi Aramist, kes tegi tööd, kes lõhkus facebooki; oluline on igal juhul see, et kogu aeg mängis taustaks Jossi plaat, kus leidus 3 limewire-laulu, mida oli väga põnev kuulata. Lisaks tegime ohtralt nalja Jossi pea ja anklite üle ning kordasime üle reisi kõige olulisema osa ehk reeglid, mis olid järgnevad:
1. Keegi ei pea tegema midagi, mida ta ei taha
2. Ühtegi pilti ei tohi ära kustutada
3. Suvalisel hetkel peab ingliskeelseid laule tõlkima eesti keelde (see oli Jano leivanumber)
4. Kui naerad, peab teistele ka ütlema, mille üle naerad.
Väga kasulikud reeglid olid ja üldiselt suuri rikkumisi ette ei tulnud. Põksusime seal verandal siis väga mõnusalt: Liine tegi tööd ja oli Juulikuu Töötaja, Jano küsis kogu aeg „mis müts?“ ja mina ütlesin, et ma võin ära ka minna, mille peale Jano soovitas mul kolida pegooniate alla, mis tegelikkuses olid elupuud. Lõpuks tahtsid poisid ujuma minna ja proovisime jõuda randa, kus enne veesporti toimus tohutu kiikumisaktsioon. Me Leifiga pidime end kõrval segi naerma, kui Joss oli põlvili maas ning Jano kõlkus kuskil pilvepiiril, aga otsustas siis äkki lahti lasta ja tegi väga korraliku õhulennu
Järgmisel päeval kommenteeris Jano oma aktsiooni sõnadega „pigem ei hüpanud kui maandusin“ ja minu arust oli see pigem naljakas, niiet Jano sai selle eest mitmeid kordi puid alla. Lõpuks läksid poisid ujuma, aga see oli samuti naljakas ettevõtmine, sest Jano otsustas kogu aeg karjuda „assaa“, teha meritähte, toppida endale kilekotti pähe või teha tiritamme. Kivijoss seisis kõrval ja kutsus teda monkey’ks, sest Jano oli nii pruun, et pimedas polnud teda üldse näha. Õhtu lõpetuseks matkasime viiekesi burksiputkasse ja no see oli lihtsalt nii naljakas ettevõtmine, et ma ei oska seda kuidagi isegi kirjeldada. Kui sinnaminek ja kohalolek olid veel handlitavad, siis tagasiteel hakkas lisaks konstantselt „assaa“ kordavale Janole lärmama ka Joss, kes otsustas pürgikastidesse karjuda „hallllooo“ või „miljon!!“ Olukord läks veel paremaks, kui Joss seletas, et ühe maja tipus elab Rapuntsel ja kunagi sünnitab Jano ka Rapuntseli ja kuidas see sünnitus välja näeb ja kõik jutud. Me Liinega pidime vahepeal reaalselt seisma jääma, sest nii hullult naerdes ei olnud lihtsalt võimalik edasi kõndida. Koju ehk Papli villasse jõudes (Joss ristis meie elamise nii) lõbustas meid veel veidike Jano, kes heitis insta diivanile pikali, pani ette päikeseprillid ja sidus ümber pea strobo-peapaela. Tegemist oli väga korraliku reivipäkapiku üritusega.
Esmaspäev (4.juuli) algas tohutu disko ehk spin fm’st konstantselt kostuva Sweat’i ja Bass Down Low’ga. Varsti vedasime end randa ja tegime ära igapäevase sujefa selle peale, kes peab läbi purskkaevu kõndima. Seekordseks õnnelikuks võitjaks oli Leifipea, kes kiljus seal purskkaevus pigem korralikult. Rannas panime kohe õuna käima ja alustasime poest soetatud reketite testimist. Liine ja Joss otsustasid karistuste peale mängida mingit täpsusmängu ja kõrvaltvaatajate jaoks oli ilmselt päris lõbus, kui Liine tegi kõva häälega 3 prääksuga kükki ja pärast veel 5 kosmonauti.
Jossi ülesandeks jäi meie ümber jooksmine ja kajaka hääle tegemine, aga esimesed 2 ringi kõlas ta pigem märja kassipojana. Lisaks meie poolt läbi viidud lõbustustele saime kuulata Innat, kes polnud Inna, ja jälgida tülitsevaid soomlasi. Samuti arutles Joss küsimuse üle, miks kõik inimesed esmaspäeval rannas on; järeldus- kõik rannasolijad on töötud. Rannast äraminnes otsustas Jano visiitkaarte jagada ja mina käisin koos Leifiga tasuta karusselli-sõidul. Kusjuures, tegemist oli sama karusselliga, kuhu Jano ähvardas panna Jossi järgmisel korral, kui ta peaks tahtma rannas kõik liivaterad ära lugeda ehk õndsat und magada. Kodus otsustas kõhule sebra päevitanud Kivijoss powernapi teha, Liine hakkas jälle tööloomaks, Leif-Jano purustasid reketimängu maailmarekordeid ja mina elasin niisama kõigele kaasa. Varsti toimus siiski reunion ja rääkisime kõik koos inimeste katkipigistamisest, Jossi ankliga vastu pead löömisest, strippar Arturist (Jano vaimusünnitis) ja kõrvetistest (kõik peale minu olid tohutud kõrvetajad ja jagasid seal omavahel nippe ja jutte). Õhtu kulminatsiooniks oli Mardikapeks 2011, milles osalejad Jano ja Joss peksid reketitega mingeid imelikke sumisevaid putukaid, kes igal õhtul meiega chillima saabusid. Võistluse algus oli väga ühepoolne, sest mingil hetkel oli seis Jossi kasuks umbes 25:2. Jano suutis end siiski koguda ja kui Joss 40 mardika tabamise järel võistluse lõpetatuks kuulutas, oli Jano suutnud ära lüüa umbes 30 soovimatut külalist. Õhtu jätkus rahuliku põksumisega ja lõpuks käisime korra ka rannas, sest mina ja Jano leidsime, et ujumine on äärmiselt oluline.
Nagu näha, siis teisipäev algas ühisfotosessiooniga, mille käigus kõik head pildiideed said ära proovitud. Järgmisena püüdis Joss plaane koordineerida, aga nagu Pärnu-reisile kohaseks oli, siis ei vastanud keegi ühegi küsimuse ega ettepaneku peale kümme minutit mitte midagi ja siis alles saabusid reageeringud, mis enamasti olid stiilis „mul suva“, „võib-olla“, „mina ei tea“, „eks ikka jah“. Lõpuks võttis Joss siiski juhtimise enda kätte ja otsustas, et tuleb minna Valgeranda. Kuna Joss ei soovinud rohkem päikesepõletusi saada, siis oli sombune ilm igati sobilik ja saime seal piisavalt kiikuda, reketeid mängida, vaatetornis ronida, liikluskorraldajaid mängida ja arbuusi süüa. Kojuminnes külastasime taaskord tuhande x-iga Maxxxxxximat, kuhu kõik ära kadusid ja Leifipea-Joss läksid üldse endale poni ostma. Papli villas kolisime terrassile ja nägime suvalisi inimesi, kes meid filmisid- väga kummaline oli. Õhtu jooksul panin mina poistega telgi üles, Leifipea tegi lavaširulle ja Liine valmistas küpsisetorti. Pärast nooruaegade meenutamist ja muude juttude rääkimist lõbustasime end Kreisiraadioga ja siis olid kõik teised nii nõrgad, et läksid tuppa magama, aga mina kui vapper matkaline ööbisin telgis.
Muidugi hommikul kell pool 8, kui päike tahtis telgi põlema panna, kolisin ma veranda põrandale ja ilmselt seetõttu vaatas varakult saabunud muruniitmispoiss, et ma olen pigem random sots. Kui hommikukoosoleku käigus said plaanid paika pandud, algas suurejooneline koristamisaktsioon ja pärast hommikusööki käisime korraks ka rannas, et siis hakata Tartu poole vurama. Isegi Jossi pea jõudis meiega edukalt tagasi ja sellega kuulutati reisirottide Pärnu-etapp lõpetatuks.
Tartus jätkus 6.juuli aga õhtuse hängimisega Mugastos. Suurem osa rahvast mängis lauamängu või viibis saunas, meie aga vaatasime telksist reisi pilte ja videosid. Õhtu teises pooles liikusime osade poistega Notti, kus ma oma suureks üllatuseks kohtusin Eestisse saabunud Kupiga. Muidugi oli vaja tema ja Taavi ja teiste nende sõpradega teha ohtralt jooke ja seetõttu ei olnudki neljapäev väga produktiivne ega asjalik päev.
Reede (8.juuli) oli aga suurejooneline Jo sünna. Köögitoimkond oli söögivalmistamisega olnud väga tubli ja ka bool läks kõigile väga hästi peale. Peolt ei puudunud muidugi kõiksugused fotoshootingud ega koosolekud
Mingil põhjusel olin mina kogu koosoleku-süsteemi koordinaator ja viinajagaja. Kui enamik külalisi alles tegeles partymode’i jõudmisega, siis Mart oli otsustanud varakult all in’i minna ja peksis juba peo esimeses pooles ülemisel korrusel patju, väites, et annab samamoodi peksa kõigile, kes pole Riho hüppevideot näinud. Kui rahvast oli sellega piisavalt lõbustatud ja ma läksin rusikasangarilt uurima, milles kühvel, tegi ta mulle hoopis üllatus-motorboati, millele järgnes sekundi pärast Teedu küsimus „Jou Mart, mis teed?“. Järgmisel päeval läbi viidud juurdluse käigus aga selgus, et Teet ei olnudki seda pealt näinud, vaid tuli niisama uurima, mis elu see peksu-Mart elab. Pärast seda jätkus pidu tantsupidude, rummikokside, valgete ööde, mingite saltode ja kõige selle juurde kuuluvaga. Ükshetk lendas laivi Caspar, kes sai oma suureks rõõmuks tagasi minu poole unustatud käejubina. Kuna see oli väga rõõmus sündmus, siis otsustasime seda tähistada soomekeelse räpi ja sinna juurde kuuluva tantsuga. Pidu jätkus usual hooga ja kui venna otsustas poole 5 paiku ära koju minna, siis meie Annakaga olime veel full peomode’is ja läksime hoopis minu poole viinakokse valmistama. Matkalt naastes leidsime eest tulise vaidluse ja veranda kõrval lebava jalavigastusega CK. Kui olime olukorda piisavalt jälginud ja Anna oli sundinud mind piisavalt koksi jooma, otsustasime kahekesi, et kell pool 9 hommikul on õige aeg see pidu uuesti käima tõmmata. Mõeldud-tehtud ja nii hakkaski Annakas sulgpallivõrku üles seadma ja mina proovisin bassu parandada. Lõpuks andsime siiski alla ja läksime kell 10 koju magama, lubades kell 12 kindlalt tagasi laivis olla.
Arvata on, et mina tegin laupäeval luugid lahti alles 2 ja naasesin Mugasto-place’i lõunal. Üldiselt möödus kogu päev niisama põksudes ja suuremat koristusaktsiooni korraldades, aga lõpuks otsustati läbi viia Robinsonid vol 2. Pärast mängude mõtlemist ja võistkondade komplekteerimist asusid omavahel mõõtu võtma järgmised koosseisud: mina, Mart, Ants, Riho, Rass, Jaanus, Andi VS Annika, Annika2, Kaasik, Vootele, Raiko, Luik, Ottmahhen. Esimese võistlusena oli kavas siltidemäng, mille tulemusel hääletasid vastased välja Raiko. Järgmises mängus ehk õlledenimetamises otsustas Raiko oma endist võistkonda saboteerida ja aitas meid paari sordiga, aga kokkuvõttes pidime siiski vastu võtma sujefaga teenitud kaotuse ja Antsukese skeemide tõttu lahkus mängust Rihh. Edasiste võistluste järjekord ei ole mul päris hästi meeles, aga ilmselt oli järgmisena kavas Vootele mäng ehk vanahea keerutamine, sulgpallivõrgu alt limbotamine ja tagasijooksmine. Selles võistluses läks meil pigem hästi.. kuni Mart otsustas rajal tuiata nagu talveunest ärganud karu. Siis aga päästis päeva ankrumees Jaanus, kes läbis raja arusaamatult kiiresti ja nii tuligi vastastel välja hääletda järgmine mängija, kelleks oli vabatahtlikult lahkunud Annika2. Kuna teatevõistlused olid juba teemas, siis järgmisena toimus võidukukerpallitamine, mis tõi taaskord võidu meile ja vastaste hulgast lahkus vist Luik. Kukepoksimises valisid poisid taktikaks selle, et nemad lükkavad teised pikali ja mina chillin tagareas ja olen pärast üksi püsti. Plaan iseenesest oli küll hea, aga lõpus ilmnes valearvestus ja mina pidin hoopis Vootelega duelli pidama ja kahjuks olin mina see, kes murul pikutas ja samal ajal Vootele suunas etteheiteid tegevate poiste abil püsti aidati; seetõttu oli võistkonnast sunnitud lahkuma Rass. Järgmine ala – vahetustega sulgpall – oli aga meile jällegi edukas ja kui ma ei eksi, lahkus vastaste ridadest Ottmahhen. Mängu lõppvoorud osutusid aga meie võistkonna jaoks pigem hävinguliseks, sest suutsime vastastele kaotada nii joomismängus kui ka hundirataste tegemises (Ants oli selles eriti halb mängija). Seega olid esimeseks individuaalvooruks ehk munade pähe löömise mänguks alles mina, Ants, Jaanus, Vootele, Kaasik ja Annika. Kuna kahe toore muna saajate hulka kuulusin ka mina, siis ei oska ma võistluste edasist käiku väga kommenteerida, kuna olin samal ajal duširuumis pead pesemas. Igatahes väidetavalt krooniti võitjaks Vootele. Pärast seda jätkus pidu usual jauramisega, mina pikutasin vahepeal lamamistoolides ja Andi korraldas sel ajal sms-rape’i mu telole.
WEEK 5 (11.juuli-17.juuli)
Uue nädala alguseks võib pidada teisipäeva ehk 12.juulit, kui ma õhtul jõudsin Morteni aeda, kus lisaks majaperemehele ja Krisile ehitasid verandat Oss, Marie, Antti ja kaks võõrast kutti. Kui töö tehtud ja poes käidud, istusime kööki maha ja rääkisime kõiki olulisi jutte.
Kolmapäev (13.juuli) möödus asju pakkides, Jossiga ringi paarutades ja õhtut oodates, sest kätte oli jõudnud Savernapuhkuse aeg. Õhtul kella 10 paiku vurasime Vootelega Tartust välja ja jõudsime täiesti arvestatavalt normaalsel ajal kohale. Suutsime end kuuri ülemise korruse telki sisse seada ja esimesed rummikoksid ära teha, kui juba sain eelmise aasta abikaasa käest sõrmuse sõrme. Kuna teised inimesed olid jooki timminud terve päeva, siis pani Vootele ka meile väga korraliku tempo peale ja ilmselt me ei jõudnudki rummijoomise kõrvalt midagi väga olulist teha.
Neljapäeval läks üks osa rahvast delegatsioonina Tartusse, meie Vootelega käisime poes teistele üllatusmunasid ostmas ja kui ma olin tagasijõudes poistega paar lonksu viina joonud, siis otsustasin ikka veini-kellukese booli kasuks ja põksusin rahulikult seda juua. Sama ei saa öelda mu abikaasa kohta, kes oli varaseks lõunaks ära joonud pigem korraliku koguse viina ja otsustas kõikide maailma asjade peale naerda. Peaaegu samas mode’is olid osad Tartust tagasisaabunud poisid, kes otsustasid insta powernapi kasuks. Mina käisin päeva jooksul muidugi korduvalt sunniviisiliselt tiigis ja lõpuks õnnestus inimesi ka kiikuma attendida. Varasel õhtupoolikul oli ette nähtud viktoriin, kus pidi ära arvama näiteks Heleni kingapaaride arvu, parasiitväljendeid ja telefonile vastamise viisi. Kuna mina ei teadnud peaaegu ühtegi asja, langes vastamine Ragnari õlule ja hoolimata sellest, et me pooled vastused panime samaks Heleni parasiitväljendiga, saavutasime auväärse II koha. Õhtu jätkus Otto valmistatud burkside ja vesipiibuga, mida täiendas slängi uuendamine. Nimelt tundis Jaak huvi, miks ma ütlen iga asja peale „lebooo“ või „minu pakk“ ning käis omalt poolt välja uute versioonidena „hobuuu“ ja „minu palk“. Ülejäänud õhtu mööduski neid variante harjutades ja üksteist eksimise korral noomides. Kuna mingil põhjusel attendis pidu ka väike vihmasadu, kolisime kuuri alla ja kui Vootele oli Ottole piisavalt gini sisse jootnud, otsustas Otto hakata meid Ragnariga sebima, et ta saaks meie juurde magama tulla. Lõpuks suutsin mina siiski olla piisavalt resoluutne ja Otto läks ikkagi Heleni juurde ja kõik lahenes loogiliselt.
Reedel ehk 15.juulil käisime Vootelega kiirel Tartu-tuuril, et põrnikas sportpüssi vastu välja vahetada ja mcdonaldsi parklas purskava šampusega horrorit korraldada. Tagasitee möödus Beyonce’i saatel lilli korjates, sest õhtuks oli välja reklaamitud Kukeplixi ja Vootele pulm. Nimelt on Savernas traditsioon, et iga kord peab keegi abielluma ja kuna eelmine aasta olime need õnnelikud mina ja Ragnar, siis otsustati ühiselt, et seekord võiks pulmade au endale saada debüüdi teinud Kukk. Muidugi ei hakatud nende pulmadega peale kohe meie comebacki järel, sest siis oli kavas jalgpall. Võistlus oli väga jõuline ja vigastusi jagus ohtralt: Olle väänas jala veits välja, Kait sai kokkupõrke tagajärjel lõhkise huule ja mina sain lisaks palliga näkkusaamisele veel ka paistes kruvivarba ja mu kallis abikaasa otsustas koos minuga võssa palli järele minna, aga viskas selle asemel hoopis enda pea kohalt selili maha. Kuna mäng oli ilmselgelt võitluslik, siis kuulusid sinna juurde ka boolipausid ja minu tiikiviskamised. Lõpuks pidime mina, Kukeplix, Vootele, Jaak ja Toivo seisuga 4:5 tunnistama vastaste paremust ning saime natukeseks ajaks puhkama asuda. Järgmine kavandatud aktsioon oli aardejaht ehk piltide järgi kohtade otsimine ja sealt leitud sildikestelt mõistatuste lahendamine. Meie võistkonnal ehk Ragnaril, minul ja Annil läks algus pigem halvasti, sest me otsisime valesid numbreid, aga lõpuks õnnestus meil lightsaberiga ringi raiudes ikka kõik asjad üles leida ning isegi ära lahendada. Esialgsete tulemuste kohaselt jagasime I ja II kohta, aga siis korraldati mõistatuste lisavoor. Võistlus oli väga pingeline ja Jaanus-Kessu-Olle avaldasid tõsist vastupanu, aga lõpuks suutsin mina ära lahendada täiesti lambika mõistatuse ja kuna vastased mõtlesid seda veel mingi tund aega ja pidid lõpuks googeldama, siis olimegi ära teeninud igati ausa võidu. Kui tohutust aardejahist oli vesika ja alkoholi abil piisavalt puhatud ja mina olin oma auto eest saanud Heleni käest parkimistrahvi
, siis oli aeg järgmiseks aktsiooniks ehk väljareklaamitud pulmadeks. Kuna osa rahvast oli veel saunas, siis venis keskööks planeeritud tseremoonia veidike edasi, aga lõpuks õnnestus publik kohale peksta ja pulmades kohustuslike inimeste rollid ära jagada. Kuna mina olin peol vastutav juba lillede, õhupallide, muusika, piltide ja pulmaauto eest, siis ei pidanud ma paljuks laenata oma abikaasat ka pruudi isaks. Teistes rollides astusid üles preester Helen, pruutneitsi Paula, strippar Narco ehk Jaak, videomaster Olle, pulmarikkuja Jaan ja lightsaberiga isamees, kelle isikus ma pole kindel, sest toimus mingi isameestehorror.
Kõik oli väga meeleolukas ja ilus, pulmarikkuja Jaani hüüded „just get in sportscar!, get in sportscar“ andsid asjale juurde sama palju kui pruutpaari hästi läbimõeldud vanded ja kogu pulmakülaliskond pidas end samuti soliidselt üleval. Pärast suurt pulmapidu jätkus simman verandal ja õhtu sisustati ohtra alkoholi ja vesipiibu abil väga edukalt. Vahepeal topiti kõigile selga peo dresscode’ile vastavad 1987.aasta riided ja kõige stiilsem oli retuuside ja peapaelaga Jaan, kes karjus jällegi pool ajast sportscar’i ja teise poole naeris maailma kõige khuulimat naeru. Varem või hiljem foldis enamik külalisi, kuni hommikul kella poole 5ks olid üleval veel mina, Anni, Ragnar, Jaan ja taburetiga ümberkukkuv Vootele. Kollektiivselt otustasime pillid kotti panna ja magama minna, aga kõigil teistel toimus see kiiremini ja edukamalt kui meil, sest keegi oli Ragnari voodilt ära varastanud sääsevõrgu ja seetõttu pidime alustuseks mängima veits detektiive ja võrgu ülesleidmisel ka pätte. Samas selle paigaldamisel ei olnud me just üleliia edukad, niiet natuke pidime ikkagi sääsehorroriga tegelema.
Laupäev ei olnud mitte mingit pidi üldse normaalne päev, sest kui kõik olid tunnikese siidrite-õllede kõrvalt rallit vaadanud, tekkis Vootelel ja Ottol mõte, et eelmisel päeval välja käidud idee peaks ka päriselt ära tegema. Poole tunniga olid Paulal plakatid valmis ja minule ei antud mingit valikuvarianti, vaid lükati piimapuki otsa koos Paulaga laivi ja kästi õigel ajal flashida ja silte näidata. Kõik olid muidugi jubedalt sillas, et me selle ära tegime, ja nii suutsid poisid ka teised tüdrukud nõusse rääkida. Teise kiiruskatse ajaks olime tee ääres valmis nii, et Olle oli B, meie tüdrukutega kümme O-d, Maku B ja Martin S: korralik BOOOOOOOOOOBS. Kõik olid jälle pigem kettas kui mitte ja näiteks Martin oli nii kettas, et otsustas mingil põhjusel Helenit taga ajada. Kogu üritus lõppes sellega, et Martin kukkus ja tal tuli õlg liigesest välja nii hullult, et pärast pooletunnist maaslebamist pidime talle kiirabi kutsuma. Kuna aga ralli veel käis, siis pidi ta arste ootama poolteist tundi ja siis viidi ta hoopis Tartu polikliinikumisse. Natuke tervemad inimesed puhkasid niisama ja käisid saunas ning ujumas, kui siis äkki läks tiiki ujuma ka minu sportpüssi rehv.
Nagu näha, siis otsustas Ragnar, et tema ei lepi minu äraminekuga ja keerab selle vältimiseks mu ratta alt ära. Kuna ma ei tea autodest mitte midagi, siis olin ma pigem horroris, aga kuna Kait ja Olle olid nii head ja aitasid mind nõu ja jõuga, siis saime enne mu transpordi saabumist ikka auto korda. Väga kahju oli festivalilt lahkuda, aga kuna Liisu-Matis-Kadri olid nõus mulle lahkelt järgi tulema, siis sain ära käia väljareklaamitud Anne sünnipäeval. Peo algus oli väga rahulik, aga kui söömised ja majaga tutvumised olid tehtud, siis toodi lauda Baila afterparty mäng. Mina lootsin seda kaasa põksuda vaikse veiniga, aga kui Urmas-Erki-Hents otsustasid viinakokside kasuks, siis pidin mina mmmuidugi ka ju poistega viina jooma. Enda tervise huvides peaksid ma üles otsima ja kahjutuks tegema selle nupu, mis iga kord aktiveerub, kui poisid viina joovad ja mulle ka pakuvad. Igatahes viinakoksid olid päris head (ja Liisule maitsesid sealt seest viinapirnid) ja mäng möödus väga lõbusalt: pidime öösel naabritele helistama, neil uksematte klopsima, kausse pähe toppima, inimestele helistama ja kõike muud tegema. Kõige rohkem vedas Jahimehel, kes sai endale kõik ülesanded, mis eeldasid mingit püsivat käsku ja nii ta istus seal, kilekotid jalas, kiisukõrvad peas, joonistatud päikeseprillid näos ja „surprise“ otsa ette kirjutatud.
Kui kainemad inimesed olid koju läinud, otsustasin ma üleliigse väsimuse tõttu loobuda Savernasse naasmisest, Irisega linnaminemisest ja linnas poistega jooberdamisest ning selle asemel saatsid Urmas ja Hents mu mõnusa jutuajamise saatel koju.
Esmaspäeval, 18.juulil, käisime Tallinnas notari juures ja minust sai ametlikult korteriomanik. Pärast asjade kolimist põksusime veits vanas korteris ja läksime siis Komeedi katusele kohvikusse tähistama. Alguses põksusime kolmekesi isa ja ühe tema töökaaslasega veini juua ja juttu puhuda, paari tunni pärast jõudis kohale ka Kristi ja kui me olime poes käinud ning neljakesi viimase veini ära joonud, siis otsustasime hargneda. Vanemad inimesed läksid kuhugi kohvikusse, meie Kristiga nautisime oma veini ja Kristi Roskilde muljeid Harju mäel, pärast käisime Hellas Hundis siidrit joomas ja poole 3 ajal läksime laiali. Korteris ootas mind ees suurepärane uni, sest kuna me olime välivoodi ära viinud, pidin ma magama kummimadratsil, mis läks tühjaks enne, kui see üldse täis oleks saanud. Panin siis teki endale madratsiks ja kuna ka voodipesu oli ära viidud, sain tekiks peale ainult ühe oma kampsuni. Päris elu parim uni ei olnud, aga kuna me teisipäeval tulime Tartusse, sain vähemalt kodus üle pika aja normaalselt kella 22st järgmisel hommikul 12ni magada.
Nüüd olengi täna pärast vereandmist terve päeva seda monstrum-postitust kirjutanud ja homseks-ülehomseks keerulisi süsteeme välja mõelnud. Eks näis, mis saama hakkab. Igatahes kokkuvõttes võiks endale ja kõigile suve nautivatele sõpradele öelda ainult üht:
„Elus-terve? Lase edasi!“ (by Kiho ema)
No comments:
Post a Comment