PS, luban, et septembri keskpaigast taastuvad blogimise normaalne rütm ja postituste pikkus, sest juba päris mitmed inimesed on etteheiteid teinud ja kurjad olnud.
21.juulil osalesin oma elu esimesel purjetamisreisil. Kuna meeskond oli üldiselt väga maskuliinne (minu kui ainukese naisesindaja kõrval oli pardal 4 meest ja üks väike poiss), siis arvasin naiivselt, et minu roll nightsailing’ul on meestega rummijoomine, laevatekil pikutamine, mõnusa muusika kuulamine ja mere nautimine. Noh reaalsuses olid asjad veits teistmoodi, sest sain ma vaevalt oma kleidikesega pardale astuda, kui kapten hakkas insta seletama, et ma purje üles tõmbaks ja seda pingutaks ja siis mingeid nööre jagama hakkaks. Arrrvata on, et ma seisin seal maailma kõige lollima molliga, aga kuna laevas ei tohi kaptenile vastu vaielda, siis hakkasin enda ettekujutuse järgi seal asju sättima ja katsetama. Paar tundi hiljem olin maailma suurim merekaru, kui sikutasin seal genuad ja grooti ja õppisin navigeerimist. Üldiselt peangi ütlema, et niisama lebotades oleks olnud palju igavam ja meestega rummijoomine oli kah märksa mõnusam siis, kui nad arvestasid minuga kui meeskonna liikme, mitte niisama suvapiffiga. Sellest, kui ilus oli päikeseloojang ja kui mõnus oli öine rahulik meri kuuvalguses, ei hakka ma isegi mitte rääkima, sest see oli kõik lihtsalt superbueno.
Päris sama bueno ei olnud olek reedel ehk 22.juulil, kui me kl 14 Virtsu sadamasse jõudsime. 19 tundi meresõitu + magamatus tegid oma töö ja kui ülejäänud meeskond jätkas oma teed Saaremaale, siis mina jäin sadamakohvikusse zombiena põksuma ja elu korraldama. Kaks tundi hiljem olin katsetanud kõiki maailma asju ja oli selge, et pean Tartu delegatsiooni endale järgi ootama veel 6 tundi, niiet lootusetut olukorda aitas parandada ainult väike siider. Istusin siis seal sadamakohvikus ja proovisin aru saada, kas maailma kõikumine on tingitud merelviibimise järelnähtudest või magamatusest, kui äkki marssis kohvikusse Päeva Päästja ehk Kuressaarest saabunud Vootele. Lisaks sellele, et kahekesi oli siidrit juua märksa lõbusam, teadis Vootele ka salainfot, mille abil olime juba kl 19 Pärnus, olles kaasreisijaid lõbustanud vahva bussidiskoga.
Pärnus läksid Kaasik ja Vootele omasoodu, mina korjasin bussijaamast peale hr Raiste, kellega läksime minu suvilasse asju sättima ja joogisoojendust tegema. Paari tunni pärast jõudis kohale ka Tartu delegatsioon - Joss, Paavo, Vilu ja Madis – ja Pärnuparty võis ametlikult alata. Pärast drinkside tegemist proovisime jõuda taksoga randa, kuigi teel sinna saime nautida ka vaatepilti, kuidas Raiste püüab automaadist raha kätte saada, aga suudab esimese 2 sekundi jooksul hoopis kaardi pooleks murda. Beachil saime kokku ülejäänud rahvamassiga, sest selleks nädalavahetuseks oli Pärnusse puhkama sõitnud reaalselt mingi 5 erinevat delegatsiooni sõpru. Veits aega põksusime rannas ja siis oli aeg minna kluppi, aga millegipärast otsustas veidike napsine Joss solvuda ja meie piletid ära anda, mistõttu tegime varase veberi ja läksime koju teisi poisse ootama. Umbes kella 6 paiku ärkasin oma poolunest selle peale, et käis tohutuuu mütakas, mis järgneval inspekteerimisel osutus Raisteks, kes seisis trullide väel tänava peal ja proovis läbi hooviukse joosta. Teised poisid olid kolmekesi kõrval naerukrampides, sest just minut varem oli Raiste veel lisaks otsustanud end roosipõõsasse veeretada ja väheste riiete tõttu sai ta pigem päris korralikke vigastusi. Ega siis midagi, lasin naljapoisid tänavalt hoovi, Madis ja Raiste läksid magama, aga mina jäin koos linnast saabunud poiste ja comebacki teinud Jossiga aeda istuma. Mmmuidugi ei puudunud koosviibimiselt rummikoksid ja siidrid, üle hoovi kajav loca people ft nahk ja kõva häälega räuskamine (see nägi üldiselt välja nii, et poisid kolmekesi rääkisid hommikul kl 6-7 kohta liiga kõva häälega ja mina huilgasin sama kõvasti kaasa, et nad vaiksemalt oleksid). Kella 8 paiku otsustasime lõbustada ka neid naabreid, kes veel võib-olla polnud kuulnud meie hommikupidustustest ja läksime neljakesi tänavale Vilumaa autosse diskot kuulama + vahepeal jooksid trullides poisid ka ümber auto (vähese riietuse põhjuseks oli hommikune intense päike). Lõpuks hakkas väsimus murdma isegi vapramaid võitlejaid ja Vilu keeras õue oma madratsile magama. Kuigi Paavo ja Joss püüdsid mulle väita, et magamine on maailma kõige valem asi üldse, siis õnnestus mul meile kõigile kaks tundi powersleepi välja nuruda ja läksime naabrite ilmseks kergenduseks pööningule magama.
Laupäeval kl 12 luuke lahti lüües ei alanud päev just päris nii, nagu me ette olime kujutanud: päikesepaiste ja linnukeste asemel nägime kõik esimese asjana alasti Raistet, kes vaatas magavat Madist. Kui me olime pärast seda vaatepilti suutnud piisavalt hapnikku hankida ja naermise lõpetada, siis kulgesime kõik omasoodu: käisime poes, vaatasime puu all pikutavat Markot, tegime pelkusid ja proovisime neid süüa, kuigi poisid loopisid pool õue neid täis, nautisime hommiku-siidreid ja külmkappi peidetud Paavo rummikoksi. Enne wakeparki liikumist toimus ka moeshow, milles astusid maikakangelastena üles linnuvabriku staarid Vilu ja Paavo.
Lõpuks jõudsime keset lõunat randa, kus olid koos kõik eelmise õhtu klemmid ja tšikid, põksusime rahulikult niisama, jõime siidrit, tegime nalja ja vaatasime, kuidas väga innukas müüja suutis isegi jäätisevihkajast Raistele jätsi maha parseldada. Kui beachday lõpuks olid ujujad merest naasnud (sealhulgas ka juba USA’sse ujunud Madis), siis võttis meie household ette redbulli-ralli ja minu kodukandi poekülastuse, mis kulmineerus vihmasaju ja porilompides hüppamisega (meile Jossiga väga meeldis see plätserdamine). Suvilasse jõudes tegid mõistlikud poisid pööningul kahetunnise powernapi, samal ajal kui Raiste pikutas alasti saunalaval ja mina lebotasin võrkkiiges. Kui kõigil olid magamised tehtud, siis ajasime hoovi pigem päris korralikult hüppesse: loca people ft nahk tuli maxx voliga repeati pealt, poisid tegid üksteisele õlle-shower’it ja mina õpetasin poistele aeroobikat, mis nägi välja täpselt sellisena, et sel ajal, kui Paavo ja Vilu kohusetundlikult ristsammu ja A-sammu õppisid („kui enam ei jõua, tee üks veel!“), hüppas palja ülakehaga Madis meie kõrval ja vehkis särgiga. Peab lihtsalt ütlema, et what’s not to love (naabrid kindlalt armastasid meid). Kui Joss oli lõpuks suutnud pesus ära käia ja kõik olid oma jooke piisavalt hävitanud, siis sõitsime vanahea tuttava taksojuhiga randa ja saime jälle kokku ülejäänud kaadriga. Õhtu peahittideks olid meie harjutatud aeroobikakava (mis proovides tuli oluliselt paremini välja, aga poisid olid ka rannas esinedes siiski tublid) ja planking, mis lisaks Aigari ja Jano esitusele sai ka kollektiivse jah-sõna.
Kuna minu õhtuses joogikaardis oli mitme magama öö tõttu ette nähtud energiajook+viin, siis tuleb tunnistada, et see tegi oma töö pigem ebaedukalt ja minu ülevalhoidmise asemel tegin varase veberi, mis hommikul kulmineerus sellega, et väike Raiste (kellel polnud telefoni kaasas) proovis hommikul meie hoovi murda mööda vihmaveetoru ronides. Õnneks jäid kõik inimesed siiski ellu ja Raiste sai korraks isegi tuppa tulla, enne kui ta alkoholivabasid moziitosid jooma läks.
Uue nädala alguses hoidsin mõned päevad Tartus madalat profiili, aga siis jõudis kätte kolmapäev, mille puhul kutsusin verandale külla siidrid, veinid, vesika ja Irise. Pärast mõnusat gossipit ja usual hängimist seadsime sammud Notti, kus ootas juba päris korralik crew sõpru. Põksusime veits aega väljas, rääkisime erinevaid olulisi jutte ja lõpuks otsustasime minna Antsu poole viina jooma. Mõte ja teostus olid mõlemad uskumatult esmaklassilised, sest jooki jagus piisavalt ja poistega pitside võtmine lõppes alles varahommikul, mistõttu ka kojujõudmine lükkus sujuvalt hommikul kella 10ks. Ilmselgelt ei olnud seetõttu neljapäevaga midagi asjalikku peale hakata ja hävisin kodus niisama.
Reedel ehk 29.juulil attendisime Timi sünnipäeva, mis möödus kõigile väga edukalt ja ürituse kordamineku rõõmu võib selgelt näha ka aukülalise näolt:
Ürituselt ei puudunud rõdujutuajamised, naljategemised ja mmmuidugi ka mitmed viinapitsi-tiirud. Taaskord oli mul mingisugune mõistuse vaheaeg, mistõttu poistega pitside tõstmine sai duubeldatud rummikoksiga. Mis teha, kui mõistust pole ja poistega pitside taha sattudes lihtsalt PEAB ebareaalseid asju tegema. Tänu sellele ettevõtmisele on õhtu esimene pool pigem veidi hägune ja täis mitmeid küsimusi, aga igatahes varahommikuks olime mingi seltskonnaga jõudnud jälle Antsukese poole, kus toimus diivanil lebotamine, Amy Winehouse’i üle vaidlemine ja kuulsuste top5 koostamine. Vaieldamatult kõige naljakamaks kuulutati Lukso top5 nimekiri, mida ma siinkohal avaldama ei hakka, aga ilmselt on Lukso teinekord nõus huvilistele ise oma vaateid tutvustama. Igatahes umbes kl 7-8 paiku tundus olevat õige aeg väikeseks uinakuks, aga just siis otsustas Ants hakata „Gladiaatorit“ vaatama ja me pidime Luksoga iga 5 minuti tagant aegluubis erinevaid stseene vaatama ja Antsu hüsteerilisi kommentaare kuulama; ilmselgelt ei tulnud magamisest üleliia palju midagi välja ja kui kuskilt ilmus välja Jossike, siis otsustasime ennast hoopis taksoga Ihhi checkida.
Vähem kui 10 tundi hiljem olin ma aga juba tagasi panda residentsis, kus mind lisaks majaperemehele ootas ees punaste pükste ja tennistega punkrock Riho. Üldiselt põksusime niisama rahulikult ja vahepeal hostisime juurdesaabunud rahvast, aga kella 22 paiku liikusime neljakesi Riho, Antsu ja Tammuriga vastvalminud Valtnate proovikasse, kus toimus Siimu sünnipäev. Sealt leidsime eest veel sõpru ja kuni beerpongi võistluseni põksusime niisama, mina rääkisin peamiselt Karina ja Juliaga juttu. Väljareklaamitud võistlus oli pingeline ja kahjuks pidi minu-Antsu võistkond Assrape tunnistama halba loosiõnne, sest sattusime kohe esimeses ringis vastamisi hilisemate meistrite ehk vendade Valtnatega. Lahing oli siiski tasavägine ja kui ma oleksin rohkem kuulanud Antsu nõuandeid (ehk flashinud), siis võib-olla oleksime ka võidu ära toonud (Antsu teooria kohaselt). Igatahes pärast sportlikku osa jätkus pidu rahulikus tempos: mina käisin poistega proovikaruumi majaga tutvumas, Siim ja Mikk mängisid pilli, ülejäänud rahvas põksus niisama mõnusalt ja kuna me autojuht Liinega lahkusime peolt igati normaalsel ajal, siis võis laupäeva väga kordaläinuks lugeda.
Pühapäev ja uue nädala (ühtlasi ka uue kuu) algus möödusid Tallinnas korteriga tegeledes, aga neljapäeval ehk 4.augustil sõitsin tagasi Tartusse ja mmmuidugi pidin insta poistega välja minema. Lisaks tavapärasele neljapäeva nautimisele olid meil selleks õhtuks suured plaanid, sest Ottmahhen otsustas hakata Karlovas kurikaelu püüdma. Superkangelasel oli isegi koostatud umbes 30st vajalikust asjast koosnev nimekiri, kuhu teiste hulgas mahtusid ka sellised hädavajalikud tarvikud nagu gaasimaskid, lasso, one-liner ja kast õlut. Enne pättide püüdmist viisime läbi koosviibimise Riho pool ja siis liikusime kesklinna, sest poiste arvates pidime mina ja Jo olema pättide peibutised. Kahjuks või õnneks jäi meie supermissioon poolikuks, sest plaaniks vajalikest asjadest olid olemas ainult peibutised ja joogid. Tegelesime siis niisama pargis istudes oma asjadega ja mina proovisin pargipinkide olematuid seljatugesid testida ja loopisin Antsukest veiniga- väga edukas esinemine ei olnud.
5.augustil toimus aga Marta suurejooneline juubel, mis algas väga mõnusa laevasõiduga. Kohe pardale jõudes jagati kätte šampaklaasid, pidevalt toimus ühiste shottide võtmine ja ülejäänud ajal voolas rummikokse ojadena- ilmselgelt olid kõik külalised asjaga väga rahul. Kuna sünnipäeva dresscode oli pidulik ja ametlik (ma ei näinud vist mitte ühelgi noormehel jalas teksapükse!), siis tuli jookide vahele teha ka fancy’sid pilte:
On ilmselgelt näha, et minu 11cm-kingadest ei olnud väga kasu, sest kõik teised olid sama kõrged kontsad endalae alla ladunud, niiet ma pidin ikkagi kõige lühem olema (sellest hoolimata seletasin ise kogu aeg venna sõpradele, et ma pole seekord väiketeet, vaid keskmineteet). Pärast laevasõitu jõudsime Kavastusse, kus kõik asusid isukalt cateringi ja baari ründama, niiet üldiselt jätkus kogu pidu samas rütmis. Vahepeal toimus ka superstaari esinemine ning sellega kaasnenud tantsupidu, siis leidsime aega pildistamiseks ja siis jätkus jälle tantsupidu, mis kestis tagasiteel ka laeva pardal. Samas peab mainima, et tagasisõit oli kohati pigem pingeline, sest mitmed inimesed pahandasid üksteisega ja tahtsid kakelda ning kuidagi õnnestus meil moodustada ka ootamatu kukkumisahel, mis nägi välja umbes selline, et Martti lükkas Ottot, kes kukkus otsa Markusele, kes kukkus otsa Andile, kes kukkus otsa mulle ja siis mina kukkusin peaga Tim A.’le näkku- ilmselgelt väga rahulik ja loogiline asi. Õnneks jäid suuremad kaklused siiski ära ja Tartusse jõudes liikus suurem osa soliidsest seltskonnast Illukasse. Ka minul oli sama plaan, aga klubi ette jõudes visati just And1 sealt välja ja siis ma hakkasin seda olukorda lahendama ja rahustama ning kuna lõpuks keeldusid turvamehed Andikest sisse laskmast ja taksosjuht keeldus teda üksinda sõidutamast, siis viisin Jägermeistri-Andi Ropkasse ja tegin ise koju veberi.
6.augustil kogunesime vanaklassi gängiga Tartust ja Tallinnast pealinna Lauluväljakule, et kuulata mu isa esinemist. Enne kontserti katsetasime veel Monsteri energiajooke ning Matis proovis neid kokku korjates teha maailmarekordit. Pärast esinemise lõppu liikusime minu poole, vaatasime kossu, rääkisime niisama juttu ja otsustasime siis normaalsel ajal peo ära lõpetada.
Järgmised suuremad sündmused toimusid 9.augustil, kui ma alustuseks attendisin Kezu sünkarit.
Lisaks lõbusale katuseaktsioonile jätkus tavapärast gossipit ja veini, mina ja Kristel tuunisime Kezu vannituba sellega, et peitsime sinna kilekotte ära, ja vahepeal otsustasime kõik niisama kilekottidest peakatteid proovida. Pärast sellist meeleolukat moeshow’d liikusin järgmisele üritusele ehk Hanna sünnale, kus mind ootasid ees juba Liine ja teised sõbrad. Üritusel oli kavas pingpongi-võistlus ja selle vaatlemine, boolijoomine ning muidugi pildistamine:
Järgmine peatus oli Nott, kus sünnipäevaseltskonnaga sai tehtud mitmeid jooke ja lisaks kohtasin seal ka Annakat ja tema sõpru, mistõttu oli hädavajalik ka nendega jutte ja jooke lahendada. Mingihetk otsustasime Annakaga, et aitab Noti ees istumisest ja lähme parem Ihhi. Offkoors ei tähendanud kojuminek magamist, vaid asutasime end koos Ronniga kolmekesi meie poole, kus Ronn mängis meile kitarri ja meie Annakaga proovisime jooke leiutada. Mina olin pigem foldimise poolt, aga siis keevitas Annakas meile valmis viina-apelsinimahla-vee kokteilid ja asusime kõikide maailma asjade arutamise kõrval neid lahendama, kuni äkki märkasime, et kojujõudmise kella 5st hommikul on äkki saanud kell 11 lõunal. Lubasime mõlemad endale paar tundi und ja sel ajal, kui Annakas valmistus soolaleivapeole minekuks, kutsusin mina endale sõbrad külla. Alustuseks korraldasime Liine, Kivijozzi ja Antsukesega minu verandal grillipeo, millele järgnes tubasem istumine ning Jossu, Riho, Ottmahheni, Luxo ja Räime külastusvisiit. Muidugi pidime poistega kossuväljakut attendima ja mind sunniti mängima 3-3 vastu, mis mul üldse hästi välja ei tulnud, aga kogemata panin Rihole kaks kulpi ja sain isegi ühe korvi. Samas ei olnud see kossumäng üldse nii oluline ja tähelepanuväärne kui Ottmahheni loomingulisus, mis avaldus selles, et mu kossuväljakul oli korvivõrk katki ning Ott püüdis seda parandada T-särgist võrgu ehitamisega. Igatahes pärast spordiüritust läksid teised inimesed Mugastosse ja mina-Antsuke-Kivijozz attendisime SingerVingeri kontserti. Although me jäime veits hiljaks, oli üritus väga khuul ja mõnusa fiilinguga. Pärast kontserti olime kolmekesi sellest nii kettapead, et tahtsime Mugastosse jõudes ka kohe samasid laule kuulata ja kaasa üürata, aga kuna teised meie ettevõtmist ei like’inud, siis foldisime asja varakult.
12.augustil sättisime Annakaga end Pärnu poole teele, et minna Tõstamaale mu venna ja isa bändi kuulama. Pärast seda, kui olime ülejäänud bussi Viljandis enda järele ootama pannud, jõudsime edukalt siiski Pärnusse ja asusime pärast poekülastust neljakesi Tõstamaa poole teele. Kui bändivennad hakkasid kohale jõudes proovi tegema, siis meie Annakaga võtsime oma siidritopsid näppu ja jalutasime Liisa poole. Pärast suvilaga tutvumist läksime tagasi küla peale patseerima ja kui olime suutnud oma siidritopsid kohalikus pargis täis kallata, siis jooksin ma üllatuslikult otsa Laurile, kes oli samuti Tõstamaale esinema tulnud. Rääkisime veits maast ja ilmast ning Lauri bänd oleks mulle juba peaaegu eel-esinemise teinud, aga lõpuks pidid nad siiski veberi tegema ja mina läksin Annakaga jällegi siidrit jooma. Soojendusbändi esinemise ajal saime veel nautida bändiruumi võlusid ja siis juba oligi aeg lava ette hüppama siirduda. Mina seletasin eelnevate aastate kogemusele tuginedes, et umbes 3.-4. laulu ajaks on põrand tantsivaid ja hüppavaid inimesi täis, aga Annakas ei jõudnud nii kaua oodata ja nii olimegi juba 2. laulu ajal lava ees, näpud püsti, ja laulsime kõiki asju kaasa. Muidugi oli iga laulu lõppedes vaja veel kahekesi omavahel karjuda „mis time nüüd on? jooogi-time!!“ ja siis lava kõrvalt oma siidreid lahendada. Sama vajalik oli mingi suvaline klemm, kes lendas korraks meie juurde laivi ja küsis mu käest, kas alkoholi jaoks ikka vanust on- jätkuvalt ma EI SAA aru, milles kühvel on, ma ei näe päris 17 ju välja, halllooo. No igatahes see selleks, kontsert oli igatpidi vägaväga vinge ja meie Annakaga jäime megarahule. Enne kojuminekut käisime veel kahekesi privet jutu-sessioonil ja kojujõudes tegime venna ja isaga paar jooki ning läksime siis pööningule mõnusat und nautima.
Laupäeval sõitsimegi kolmekesi Teeduga tagasi ja mina käisin Liine pool tagasi Eestisse jõudnud Tensot tervitamas, Liine akna taga vahtivat hiiiiigelsuurt ämblikku kartmas ja poistega pokkerit mängimas. Kuna aga kogu nädal oli olnud pigem kurnav, siis läksin varakult koju.
Pühapäeval sõitsime Welcoga Otepääle. Kuigi vastu tuli võtta pigem päris korralik saun ning kaotus, oli väljasõit igati meeleolukas, sest saime Raiste ja Tenzoga olla kaaspoelised (tegime uue sõna) ja Räim lõbustas rahvast tribüünidel väga korraliku show’ga. Tartusse tagasi jõudes läksime Raistega Notti istuma, aga saime vaevalt paarkümmend minutit juttu puhuda, kui äkki oli Noti akna taga Miko, kellega me tingimata pidime kahekesi meenutama kõiki vanade aegade pidusid ja juhtumisi- päris naljakas ja lõbus jutuajamine oli. Mingihetk ühinesid meie vestlusega ka Miko 3 sõpra, kellest üks lubas kogu mu senise eluloo ette kanda ja peab tunnistama, et kutt tõepoolest teadis basic asju päris hästi. Mina seevastu tegin suured silmad ja proovisin ääri-veeri uurida, kes see vend on ja miks ta mind teab. Õhtu lõpuks suutsin mingite ühiste tuttavate mainimise kaudu tuvastada, et olen selle kutiga kunagi korra koolidevahelisel võrkpalliturniiril käinud, aga vot kuidas ta minu meeldejätmisel nii hea mängija on ja miks mina peast kumm olen, see jäi arusaamatuks. Õhtu viimases osas otsustasin Miko ja tema sõpradega Illegaardi minemise vahele jätta ja selle asemel rääkisime Raistega siidriklaasi taga päris põnevaid jutte ja suutsime juba kella 2ks koju ära minna.
Uuel nädalal oli kolmapäeval toimumas Morteni ärasaatmispidu, mis leidis aset verivärskel terrassil koos mõnusate inimestega. Kokkuvõttes tuleb öelda, et üritus oli lõbus ja tore, aga kuna ma otsustasin ühe koha peal istudes liiga palju veini juua, siis võtsin ühel hetkel mõistuse pähe, canceldasin jutuajamised-linnaminemised ja läksin ära koju (vahepeal tuleb mul see õigel ajal foldimine päris hästi välja).
Neljapäev oli puhkepäev ja ettevalmistus selleks, et reedel saaks full korraliku klubipeo teha, ja tuleb tunnistada, et see õnnestus pigem edukalt. Õhtu algas Mugastos, kus osad poisid korraldasid köögis 8kesi munchkini-party’t ja mina, And1, Kivipea ja Kata jooberdasime elutoas Adam Sandleri filmi saatel. Kui lauamängud said läbi ja kõik olid oma jookidega piisavalt tutvunud, siis läksid teised laseritele ja mina, Riho, Andi ja Kivijozz sõitsime st tropez’i kaasa üürates kluppi. Alustuseks tuli muidugi teha jooke ja sotsialiseeruda, kui siis äkki olid juba baarileti ääres rickross-poisid, kellega ma pidin tingimata shotte ja rummikokse jooma. Nagu pildilt näha võib, siis kõigile vähemalt meeldis see üritus.
Kui ma järgmine kord baarileti äärde sattusin, siis olid kohale saabunud Veiko ja Heiko, kellega tuli samuti mitmeid asju ajada ja selle saateks kokteile juua. Kuna nii paljude poistega tuli nii mitmeid jooke teha, siis ei ole väga imestada, et kojutulekuplaan saabus pigem varakult (st umbes klubi sulgemisaja paiku). Muidugi ei saanud ka kojuminek toimuda lihtsalt ja loogiliselt, sest mingil põhjusel olid mu koduvõtmed leidnud tee Kivijozzi taskusse, aga kumbki meist ei olnud sellest transfer’ist teadlik ning seetõttu läksime hoopis Mugastosse ja jaurasime seal veel mõnda aega.
Hommikul olin targa tüdrukuna nii kaval, et ajastasin kojumineku täpselt selleks ajaks, kui ema oli juba ärkvel ega saanud mu võtmetekadumisest teada- veitssss hea mängija olen. Otsustasin, et olen terve päeva kodus surnud meritäht, aga sellele plaanile andis kiire no-go Urvo, kes helistas ja ütles, et ta jõuab kell 13 zumzumi ja tellib mulle siidri juba ette ära, sest ta on Vovaga koos ja tal on tingimata vaja minuga rääkida. Mõtlesin siis, et mis seal ikka, laupäev ju siiski, ja olin kella 13ks zumzumis, kus selgus tõde, et Vova polegi mingi dressides venelane (minu ettekujutuse järgi), vaid hoopis Urvo sõbranna. Otsustasime kolmekesi siis niisama siidrit juua ja meie Urvoga rääkisime härma-jutte ja muid tähtsaid asju, kuni meie juurde tegid kiirvisiidi Antsuke, Kivijozz ja Riho. Edasi viisid meie teed aga lahku, sest poisid läksid Tammeka mängule ja meie Kristi-Urvoga minu poole. Nimelt pidime meie Kristiga kahekesi minema õhtul Romani sünnale ja Urvo smuugeldas end meie saatjana kaasa, aga kuna ta vajas enne pidu hädasti powernap’i, siis otsustas ta seda teha minu pool. Alguses oli mu ema pigem horroris, kui ta sai aru, et meist kolmest on ainukesena kaine Kristi, aga kui Urvo oli veits pikutanud ja alkoholist hoidunud ning mina nõustusin ema käsul siidri kõrvale ka veidike sööma, siis oli kõik jälle korras ja emal läks tuju paremaks. Kui me hakkasime kolmekesi end sünnale sättima, siis tahtis mu ema juba pigem meiega peole tulla kui et kodus pohli puhastada (või marineerida, nagu meie Kristi ja Urvoga leiutasime). Anyway jõudsime igatahes edukalt siis sünnale ja enne ametlikku sisenemist sain korraks tsau’tada ja kallistada ka Erikut, kes läks kiirelt tööpostile. Õnnitlesime Romani ja istusime siis oma jookidega maha, et juttu rääkida ja korbiasju jälgida. Vahepeal korraldas Urvo ühe tooli ümbertõstmisega draama ja mingihetk vehkisid korbipoisid rapiiriga ringi ja laulsid sünnipäevalapsele laulu, aga kuna meie väga instrumendile pihta ei saanud, siis hoidsime madalat profiili ja otsustasime lõpuks ka linnamelu kontrollida. Liikusime Notti, kus nägime Rihot ja Andit, kes tegid kohe veberi, Ottmahhenit, kes meile shotte välja tegi, ja Marti, kellega me kahekesi karjusime õues pikalt et „priit käib prilliga“- ei oskagi öelda, miks see vajalik oli.
Pühapäeval käisime Welco võitu vaatamas ja kuigi ma läksin mängule autoga ning siiralt plaanisin õhtuks Tallinnasse minna, siis jah.. kõiki jooberdavaid sõpru vaadates otsustasin relax-pühapäeva kasuks ja läksin pärast asjade handlimist Ottmahheni poole, kus lisaks majaperemehele lebotasid Jano, Kivijozz, And1, Mikk ja Riho. Üldiselt põksusime väga rahulikult: usual JamieOliver-And1 tegi vürtsipelkusid, mängisime wii-kossu ja Ottmahheni jänku hüppas mööda tuba ringi. Õhtu edenedes mängisime ka bowlingut ja lauatennist ning väikeste vahedega saabusid külla veel Harri, Betty ning Siim ja Heiko. Lõpuks oli aeg nii kaugel, et liikusime linna ja jätsime powernappiva Riho puhkama. Üldiselt oli Nott sama regular as usual, ainult et kojuminek oli erinevalt huvitav selle poolest, et pidime Janoga paluma taksojuhil mitmeid kordi peatuda, sest Kivipeal oli pigem halb kui hea. Õnneks jõudsime kõik siiski koju ja kuna mina olin võtmed muidugi koju jätnud, siis ööbisin jällegi Mugastos elutoa diivanil.
Esmaspäeva hommikul ei olnud koheüldse hea kell 11 Liisu suure šokolaadikoogiga Tallinna bussi peale istuda, sest ma olen kindel, et ülejäänud reisijad said ka piisavalt aimu mu eelmise õhtu alkoholitarbimisest. Õnneks sain terve ülejäänud päeva kodus lebotada ja kuigi teisipäeval käisid Liisu ja Matis siin maxxgossipit kuulamas ja küpsisetorti tegemas, siis üldiselt möödusid kuni reedeni kõik päevad väga rahulikult. Reedel oli seevastu Teele ärasaatmispidu, mis toimus tšikkide seltskonna, vesika ja sangriaga Varblase terrassil. Üldiselt jagasid Mari-Teele gossipit oma endiste klassiõdedega, meie Karoliniga rääkisime Tartu-jutte ja Marianne muljetas üllatuskülalisena etteaste teinud Ragnariga. Pärast mitmeid jooke ja vesikaid liikusime Balou’sse, kus pidu piirdus meie jaoks paarikümne minutiga, mille jooksul me Karoliniga tutvusime mingite noormeestega, kes väidetavalt polnud kunagi käinud Tartus ega Pärnu rannas- me ei teadnudki arvata, kas rumalad oleme meie, et neid uskusime, või nemad, et nad kuhugi loogilistesse kohtadesse sattunud pole. Igatahes pärast pidu jalutasime veel veidi linnas ja siis läksime kõik rahulikult laiali.
Kuna reedene pidu ei veninud üleliia pikaks, siis oli laupäevane Tartusse sõit oluliselt meeldivam kui esmaspäevane pohmakabussisõit ja koju jõudes otsustasin suuremad peoplaanid foldida ja istusime niisama Irise ja hiljem ka Muhviga rahulikult siidritega minu verandal. Laupäevase rahulikultvõtmise üheks põhjuseks oli ka pühapäevane maaleminek, sest väidetavalt tahtsid kartulid tohutult, et neid juba üles korjataks. Kuna eelmine aasta toimus see aktsioon veits hiljem, siis olin mina oma garderoobi koostanud pigem jaheda ilma riietest, aga kuna tegelikult lõõskas taevas päike, siis olin sunnitud põllul sensatsiooni tegema ja seelikuga müttama- ilmselgelt sain selle eest „linnatüdruku“ tiitli ja tädipoja sõbrad panid mulle selle eest korralikult puid alla. Kõik muu läks aga isegi paremini kui plaan ette nägi, sest tavapärase 7liikmelise meeskonna asemel oli meid koos Getteri pere ja Helari sõpradega kokku lausa 12 inimest. Seega sai kartulite korjamine tehtud pigem kiiresti, preemiana jagati välja delightid-õlled ja siis algas tööpäeva etapp vol2: poisid tegelesid garaaži ehitamisega ja naised sorteerisid kartuleid. Pärast põksusime veel veits niisama ja siis sõitsime väsinutena koju puhkama.
Uus nädal algas rahulikult ja kolmapäeva oodates, sest siis oli käes 31.august ehk Welco selle hooaja kõige pikem välisreis. 66kohaline buss täitus fännide ja mängijatega päris korralikult ja reis Saaremaale võis alata. Ekskursiooni algus oli rahulik: mina rääkisin bussi eesotsas Mardi ja Hendrikuga juttu, Pärnus tegime kiire peatuse, mille tipphetkeks oli Reiljani etteaste pannkookide ja hapukoorega, ja siis jätkus juba tee praami peale. Pean tunnistama, et kuna nii praamile sõites, praamil olles kui ka juba Saaremaa pinnal jootis Hendrik mulle tohutu tempoga vanatallinnat, siis oli olek mängu alguseks pigem korraliku joobeastmega. Eks selles tingituna oli ka mängu jälgimine vahepeal keeruline, aga üldiselt oli kõik siiski kontrolli all ja kuigi Welco pidi vastu võtma 1:2 kaotuse, olid vastaste fännid väga khuulid (ja kiitsid ka meid pärast mängu) ning mängijad ütlesid, et ka Kuressaare mängijad olid platsil väga muhedad ja normaalsed. Lõpuks tegime muidugi tohutult pilte ja õnneks jäid pildile ka lendavad tšekirullid.
Tagasitee Tartusse kulges samuti meeleolukalt, sest ka mängijad tegid kerged napsid ja sel ajal, kui mina käisin praamisõidu ajal laeva kohvikus Matiga siidrit joomas ja chattimas, orgunnisid poisid Welco lippu laevamasti ja kogu kamp laulis horto magicot. Welco laulud jätkusid ka bussis, kus juba suurem osa inimestest oli kõrgendatud meeleolus ja seetõttu külastasime teatud koosseisudega ka Tartu öölokaale. Üldiselt oli kokkuvõttes kogu väljasõit väga khuul ja igati mõnus lõpp suvele :)
Neljapäev ehk 1.september möödus rahulikult, kuni saabusid kõned eelmisel õhtul Krooksus kohatud Vootelelt, kes kutsus mind Poe tänavale veini jooma. Ma ei hakanudki üleliia pikalt mõtlema ja saabusin õhtuks Vootele rõdule, kus juba olid ootamas Urvo, Paul ja Annika. Tegime kerged veinid ja kõik oli väga normpõkschill, kui siis pidid äkki Urvo ja Paul hakkama bisnjakki ajama ja minul oli vaja poodi minna. Kuna Kroks polnud ammu jalutamas käinud, siis võtsime tema ka kaasa ja läksimegi linna. Esialgse plaani kohaselt pidime tegema kiire linnaskäigu ja siis Poe tänavale comebacki tegema, aga reaalsuses juhtusid asjad hoopis nii, et pärast businessi läks Urvo date’ile ja Paul ütles, et meie kolmekesi koos Kroksiga (ja Vootele poolt kaasa võetud klaasidega) peame nüüdjustkohe jooma ära pudeli veini ja siis minema insta ajakirjanike peole. Nimelt oli Paulil ja Urvol kindel plaan, et nemad on ka ajakirjanduse rebased ja tahavad peole tulla. Noh, lõbustasime siis linnarahvast Kroksiga mööda Rüütli tänavat ringi raiudes ja veini juues, kuni lõpuks maabusime Teise Maailma. Paulile kui rebasepoisile tehti loomulikult rebasevurrud ja insta tõmmati ta rebaste mängudesse osalema.
Kuna päriselt on meie instituudi rebaseks aga Pauli õde, siis temale olukord väga ei maitsenud ja mingiaeg oli olukord päris pingeline, aga õnneks said asjad lahendatud ja kui me olime juba jõudnud Teise Maailma ette istuma, siis saabus kohale ka dateline’i-Urvo, kes samuti sai omale moekad vurrud. Üldiselt võtsime pidu rahulikult ja põksusime alguses peamiselt väljas, mina käisin erinevate kursuste inimestega sotsialiseerumas ja asju ajamas, kuni siis mingihetk tegime kõik visiidi siseruumidesse ja otsustasime teha kollektiivse shotiringi. For some reason võtsid poisid aga vastu otsuse, et shotte tuleb teha hoopis kõrvalbaaris, niiet võtsime kaasa veel ühe Pauli meeskonnakaaslase, Andrese ja Mikaeli ning suundusime Treppi. Pärast mitmeid shotiringe võtsime Kroksi kaenlasse ja läksime Pauli meeskonnakaaslase poole piipu tegema ja niisama põksuma ning sellega meie suurepärane peoõhtu ka lõppes.
Reedel olin niisama rahulikult kodus, aga seevastu laupäeval sättisin end pärast sauna Mugastosse, kus normpõkschillilt vaatasime Jano ja Jossiga kossu ning sättisime end linnaminekuks valmis. Kuna me otsustasime jalutuskäigu kasuks, siis kell 23 matkama hakates tegin ma ettepaneku kasutada shortcut’i ehk metsateed. Kuna ma olin (ja olen siiani!) kindel, et metsatee on lühem, siis olid poisid muidugi nõus. Reisi esimeses pooles kohtasime Ihaste chillimisplatsil mingit noortekampa, kes saatsid meid mitu minutit kestav lõbusa lauluga „liiter viina, liiter-liiter viina, liiter viina, liiter-liiter viina“. Selle meeleoluka lauluviisi vahetas aga varsti välja poiste hädaldamine: küll oli muru märg ja küll kilekott liiga raske (Joss suutis juutida nii, et Jano tassis peaaegu terve tee kõiki jooke), küll oli metsas liiga pime ja Jossil liiga palav (seetõttu otsustas ta keset ööd pool aega ilma särgita ringi raiuda). Kuigi poistele meie soo-matk üleliia palju muljet ei avaldanud, jõudsime lõpuks siiski õnnelikult kohale ja kolisime koos Raiste ja Tensoga herr Raiste poole siseruumidesse. Veits aega põksusime niisama, kuulasime muusikat ja lahendasime oma jooke (ja Joss käis muidugi pärast väsitavat matka duši all), kuni lõpuks liikusime regular Notti. Alguses oli kõik rahulik ja loogiline, aga siis jõudsid kohale Kivijozz ja Äl ning kui me Äliga avastasime, et Notis on 10 shotti ainult 5 eurot, siis hakkasime neid võidu endale ja kõikidele sõpradele ostma. Meie plaanis oli imepisike error, sest me ostsime kokku bloody mary shotte, mida keegi sõpradest eriti juua ei tahtnud ja seda isukamalt saime ise neid manustada. Igal juhul kohtasime seal veel palju huvitavaid inimesi ja oli väga tore, mistõttu peo foldimine toimus alles 5 paiku.
Pühapäeval käisime Welco mängul ja pärast seda põksusime veits linnas, kuni me Kaasikuga hakkasime oma kaine draiveriga Tallinnasse vurama. Kogu reis kulges suurepäraselt, kuni ma Tallinnasse jõudes suutsin kell 22 end kodust välja lukustada ja pidin öösel lukuabi siia koridori laamendama kutsuma. Ilmselgelt naabrid ei kiitnud aktsiooni just üleliia.
September ja uus nädal algasid pigem Tartu tempos, sest õhtul oli vaja minna Varblasesse Tohvi ja Harry ja nende sõpradega rummi jooma ja vesikat tegema. Kuigi üritus oli pigem rahulik (esmaspäev ju siiski), oli väga khuul õhtu ja supermõnus algus ametlikule Tallinna-elule. Järgmine Tallinna-aktsioon toimus kolmapäeval, kui pärast väsitavat koolipäeva tegime gossipi-rohke veiniõhtu Kristi redekoreeritud kodus. Jällegi väga mõnus rahulikchillpõksõhtu.
Kui olin neljapäeval jõudnud Tartusse sõita ja asju ajada, oli reede õhtupoolikul õige aeg end poistega tagasi Tallinnasse sättida ja septemberrrdamispidu pidada. Kuna erinevad delegatsioonid olid juba Tallinnas kohal või sinna alles saabumas, siis panime meie kokku meeskonna, mis koosnes Kivijozzist, Janost, Rihost ja Antsukesest. Tee pealinna kulges SingerVingerit kuulates, vahepeal Kosel ossikükke tehes ja Tallinnas Selkut külastades (väga oluline fakt seetõttu, et Jano otsustas seal kellegi aevastamise peale ehmatada ja sellega rahvast lõbustada). Korterisse jõudes määrasin kõik poisid köögitoimkonda: Riho kooris porgandeid, Jano kooris apelsine ja Antsuke lõikas porksi ja kurki (ja kõik kolmekesi mölisesid minuga selle pärast, et ma ütlesin „lõikama“ asemel „hakkima“). Igatahes järjest hakkasid külalised kohale jõudma ja esimesena saabunud Kaasik-Märdu said samuti enne peo ametlikku algust köögist asjatada, sest Märdu pidi õunu lõikuma ja Kaasik kontrollis minu boolitegemisioskusi, mis ei olnud koheüldse väga head. Igatahes üldiselt möödus pidu chillilt ja rahulikult: köögis räägiti Tallinna-jutte ja vaadati Tallinna-soenguid, rõdul tehti vesikat ja meie Värgiga mölisesime usual toonil üksteisega, elutoas vaadati kossu, Märdu muretses, et minu ja Kaasiku ärakolimisega läksid Tartust ära pooled meie seltskonna tüdrukud ja vannitoas püüti aru saada, miks tuli kustu ei lähe. Lõpuks hakkasid seltskonnad linna liikuma, aga mina otsustasin viisaka host’ina vaadata viimaste külaliste soovide järgi, kuhu ja millal minna tuleb. Vahepeal olime kõik juba reaalselt hüppevalmis, kui siis otsustasid liftis joyride’ida Märdu ja Kaasik ja õllepudel. Tulemuseks oli see, et lifti põrand ujus õllest ja noored päästeti kinnijäänud liftist alles tund aega hiljem. Selleks ajaks oli meie linnaminekutuhin veidike raugenud ja pärast niisama jooberdamist otsustasime kella 3 paiku hoopis Mäkki jalutada. Mingil põhjusel – ei oskagi öelda, kas alkoholi või oma sinisilmsuse tõttu – olin ma nii naiivne ja ronisin rahulikult Jozzi ja Rihoga lifti. Ilmselgelt on ka kõige rumalamale inimesele selge, et see ettevõtmine sai lõppeda ainult lifti kinnijäämisega. Pean ütlema, et kogu üritus oli väga meeleolukas meie kõigi jaoks: mina plätserdasin eelnevalt Märdu poolt maha kallatud õlle sees, Riho püüdis terve aeg kätega ust lahti tõmmata, Joss karjus läbi uste Raikole ja Janole, et nad meid üles otsiksid, Jano helistas samal ajal hoopis liftiparandusse ja mölises väga korralikult nende operaatoriga ning Raiko chattis peolt jõudnud naabritega. Sama lõbus oli see, kui pahandamismode’is olnud Jano kõrvale ilmus reaaaaalselt Frankensteini-suurune liftiparandaja, kes hakkas meiega mölisema ja kõige lõpuks kleepis liftile sildid, et lift on esmaspäevani katki- suurepärane uudis mu 9.korruse naabritele :D. Kogu liftisaaga jätkus veel paar tundi sellega, et ainusüüdlane Riho keeldus liftis hüppamist tunnistamast ja meie teiste poistega ei saanud aru, kuidas ta nii tuimalt kõike eitada saab. Samas ei olnud meie seiklused veel läbi ning süüdlane Rihh suutis luua ohtliku olukorra vol2, kui me Mäki parklas oma sööke ootasime ja mingid Transiti bussiga järjekorda saabunud vennad ülbitsema hakkasid. Muidugi käitusid need võõrad vennad ebaviisakalt, aga kui meie kõik püüdsime neid vähemal või rohkemal hulgal eirata, siis Rihhter otsustas riskivama taktika kasuks ja hakkas neid klemme pildistama. Selle peale lendas bussist välja üks kutt ja nõudis neid pilte näha, aga kuna Riho ei olnud kade poiss, siis viskas ta kutile kell 3 öösel ette sellise pildi:
Ilmselgelt ei jäänud kakluskutid seda 12h varem tehtud pilti uskuma ja jätkasid tõmblemist. Siis astus mängu Kivijozz, kes ütles Transiti-vennale vist paar kobedamat sõna ja selle peale nägime väga hollywoodilikku stseeni, kui bussi uks lendas lahti ja sealt voolas insta välja 3 kutti, kellele sekundeerisid veel järgmisest autost 2 klemmi. Päris kakluseks ei läinud, kuigi olukord oli pigem päris terav ja ühe võõra kuti käed käisid Jozzi kuklas vist isegi ära, aga õnneks oligi see füüsilise kokkupõrke kulminatsioon. Muidugi enne kojuminekut korraldasime veel ka passiivse protestiavalduse sellega, et pidime kõik väga demonstratiivselt sööma asfaldilt friikaid, mis see võõras kutt Jozzi käest maha ajas. Rahulikult korterisse saabununa tegime veits köögipidu, kuni järjest suikusid unne Raiko, Jano, arvuti klaviatuurile uinunud Jozz ning põrandale sukeldunud Rihhter. Meie Värgiga jäime kuni kella 6ni olulisi maailmaasju arutama, koristama ja sujefad viskama.
Laupäeva hommik jätkus eelmise õhtu rütmis ja kohe hommikul kell 11 jagati inimestele boolitopsid kätte- näiteks Janole meeldis see nii väga, et ta jõi 3 topsi tühjaks ja läks kohe lõunauinakut tegema. Meie ülejäänud poistega põksusime niisama, lahendasime jooke, kuulasime muusikat, tegime Welco plakatiga pilte ja vaatasime suurepäraseid videosid kaneeli söömisest ja läpakate loopimisest (ja vahepeal loopisime ise Domino küpsiseid). Lõpuks jõudis kohale Antsuke ja läksime Kivijozzi mängule kaasa elama. Pärast spordiaktsiooni oli aeg lõunasöögiks, mille juures söömine oli pigem teisejärguline tegevus ja selle asemel oli peamiseks meelelahutuseks vanahea valikute tegemise mäng. Taaskord oli kogu ettevõtmine väga ebaaus, sest poisid olid neljakesi kõik minu vastu ja mina ei osanud üldse küsimusi välja mõelda. Pärast söögipausi jätkasime väga informatiivset mängu ka minu pool, kuni lõpuks saabus kohale Kivijozz ja suundusime oma Tallinnasse saabunud autocrew’ga viiekesi Tallinnat avastama. Seiklesime veits aega Kopli liinidel ja vaatasime, kuidas Jano arvates pidi igalt poolt Lilleküla staadion kohe välja ilmuma, pärast külastasime ka Säästukat ja muidugi tegime meie Rihoga tuhatsada Welcopilti.
Linnasõidu lõpetuseks käisime ka Pirital Selkus ja varitsesime Kanterit, kes kahjuks siiski ei ilmunud kohale, et meiega welcopilti teha. Sõitsime siis nukralt tagasi Mustamäele, Kivijozz läks meeskonnakaaslastega jooberdama ja meie korraldasime rahuliku chillpõksumise, mille käigus Rihhter demonstreeris oma söömisoskuseid, Antsuke keetis suppi ja Jano jõi ära tonni teed. Mõnda aega mängisime ka kaarte ja siis lülitusime spordilainele, varsti saabusid külla ka Berit ja Jonn ning üldiselt oligi väga rahulik soojendamine, kui välja arvata reivipäkapikk Jano, kes korraldas kogu aeg diskot ja raius toas ringi pähetopitud padjaga.
Pärast niisama mäuramist liikusime kesklinna ja tuiasime seal tükk aega ringi, sest esiteks ei leidnud me üles ühtegi vajalikku kohta ja teiseks tõmbas liikumistempot maha Rihh, kes venis mööda tänavaid nagu tohutu kissell. Lõpuks suutsime ikkagi mingi koha kasuks otsustada ja Laborisse maha istuda, tegime kerged joogid, kuni saabus pigem purjok Jozzike ja siis algas meie tohutu kojujõudmisaktsioon. Tegemist oli päris keerulise ettevõtmisega, sest meil polnud taksosid ega raha, pluss Kivijozzi tuli pigem füüsiliselt ringi lohistada ja kõigele lisaks ei olnud meil üldse selge, kuhu edasine tee peaks viima. Õnneks lahenes asi siiski kõikide jaoks õnnelikult ja inimesed said liikuda sinna, kuhu tahtsid. Mina otsustasin kodus magamise kasuks, kuigi õndsat und segas vahepealne telefonikõne Äl’ilt, kes tahtis öösel kell 5 koheeee hakata shotte jooma. Kahjuks pidin talle tunnistama, et mina juba magan, Jozz on kõrvaltoas unedemaal ilmselt kuni ülejärgmise päevani ning Riho istub köögis laua all ja vaatab oma imelikku sarja.
Pühapäeval tegime remondisiidreid, praadisime pelkusid, Jozz ja Rihh kurjustasid Antsu ja Janoga, pärast vaatasime Rihoga vormelit ja käisime söömas ning kui poisid läksid Tartusse, sättisin mina paariks tunniks sammud Ummi ja Luige uude korterisse. Kuna nädalavahetus oli pigem väsitav, siis üleliia kaua seal olla ei jõudnud, aga vähemalt nägin poiste mõnusa korteri ära.
Nüüd ongi juba neljapäev, 15.september, ja terve nädala olen vaikselt koolis põksunud (ussskumatu, kui huvitavad ained siin Tallinnas on!) ja kossu-jalksi vaadanud. Nüüd olengi järjekordse maraton-postituse valmis saanud ja premeerin end selle puhul kerge veiniga. Elu on ilus.
No comments:
Post a Comment