ANYWAY, kui veel oli talv, siis
13.veebruari õhtul olin birthday-express, sest Liisul oli sünnipäev ja töölt koju tulles ootasid sünnamõmmit laual kingitus, suur õhupall ja laulva küünlaga megahea muffin. Sõbrannade-lainel möödus ka sõbrapäev ehk 14.veebruar, kui pärast päevast ninnunännude-kiisude-õhupallide-kallikallimusimuside facebooki-üledoosi ajasime Kristiga veiniklaaside taga tõsist ja asjalikku juttu ning leppisime kokku, et järgmise aasta sõbrapäeval teeme ära Kalamaja lambikate baaride tuuri (kui see muidugi juba varem ei juhtu..). Järgmine sotsiaalne kokkusaamine toimus neljapäeval, kui õhtul kella 10ne paiku saabus Partsude Tallinna esindusresidentsi Vootele. Jõime veini, sõime juustu, tegime pilti
, mina palusin kainuse tõestamiseks audietsi (n-tähe kasutamine oli liiga keeruline), Vootele pani paika mu ajakirjanduskarjääri, mis peaks tuurid üles võtma mingisuguse kodusaate bossina, ja niimoodi see rahulik veinineljapäev meil möödus.
Kuna reede õhtupooliku pidin kodus veetma, siis oli kogu päeva kõige tähelepanuväärsemaks sündmuseks reis Tartusse, mis möödus sellega, et mina tutvustasin oma vastavastatud mõtteid Austraalia teemal: nimelt et Austraalias on suvekuud meie talvekuud; enne, kui kõik arvavad, et ma debiilik olen, siis selgitaksin, et avastuseks oli sealjuures just kuude nimetused (noh et suvekuud ongi nimelt detsember, jaanuar ja veebruar), sest seda, et neil on suvi meie talveajal, teadsin ma muidugi varem. Igatahes minu arust väga asjalik avastus, aga isa ja Vootele arust oli see marunaljakas ja sellest lähtuvalt olin ma sunnitud ähvardama Vootelet pagassisreisimisega.
Laupäev ehk 18.veebruar oli aga erinevalt reedest väga produktiivne ja asjalik päev. Alustuseks käisin päeval 6 tundi koolis, et siis minna Welco visioonikomisjoni I istungjärgule. Enne ametliku osa algust tegelesime ettevalmistustega ehk mängisime Andi toodud õhupalliga, vaatasime Mardi hävimist powerpointi koostamisel ja kuulasime Andi ning Riho pidevat bazinga’tamist (.taun). Kella 18ks oli kogunenud täpselt 16 osalejat ning pärast sõnavõtte ja küsimuste-vastuste vooru moodustasime tõsisteks aruteludeks töögrupid. Meie suurepärane sats koosseisus mcPriit, Migur, Mati, Reiljan ja mina keskendusime sotsiaalse projekti kontseptsioonile ning Reiljanil oli väga südame peal ka enda tulevaste laste saatus. Kui kõik grupid olid väga konstruktiivsed ettekanded ära teinud ning Tenso oli lubanud teatud tingimustel iluvõimlemisega tegelema hakata, siis jätkus mitteametlik osa niisama logelemisega. Varsti saabusid Tallinnast autovõtmete otsimise brigaadist Antsuke, Raiste ja Märdu, vaatasime veits Eesti Laulu poolfinaali, mina olin kohustatud Märdule massaaži tegema, siis ahhoitasime tükk aega „Gladiaatorit“ (muidugi vaatasime Antsu lemmikkohti mitu korda) ja kui lõpuks „Pulp Fiction“ peale lükati, siis sain mina toooohutult puid alla selle eest, et ma seda näinud pole. Lõpuks panime proovikas pillid kotti ja läksime vähendatud koosseisuga Notti. Kui esimese hooga sai kohe Raiko ja Harriga siidrid tellitud, siis 5 minutit hiljem leidsin leti äärest Risto ja Urvo, kes tahtsid kohtumise mulle puhul shotte joota. Varsti saabus meie juurde ka Paul, kes pärast huilgamist ja minu lae alla tõstmist saatis poisid pikalt ja läks Vootelega bestikat mängima. Me kõik olime küll väga imestunud, aga pikema analüüsi asemel sattusin ma hoopis juttu rääkima Martti ja Berdiga. Ilmselgelt oli mul tol õhtul väga janune nägu peas, sest pärast paariminutilist vestlust tirisid nad mu leti äärde ja kohe kirjutati välja paar väga imeliku maitsega shotti. Kui enamik sõpru kuhugi ära kadusid, Raiste tuttavaid nägusid boikoteerida otsustas ning Risto-Urvoga oli juba piisavalt asju arutatud, siis ajasin vahepeal tähtsaid asju hoopis Mariliisi ning tema sõpradega. Kuttidel kukkus lõug suhhht letile, kui nad said teada, et ma olen kunagi võrkpalli mänginud, ja olukorda ei parandanud ka Mariliis, kes mu pikkuse üle pigem korralikult nalja tegi.
Lõpuks otsustasin ma kogu olukorda ära kasutada ja ülejäänud õhtu sain jooke tellida mingi väga pika venna õlal istudes, sest muudmoodi ma kahjuks letile ligi ei pääsenud. Õnneks olid kõik asjaga rahul ja öökullina õlalpassimise vahepeal sain tähtsaid ning veel tähtsamaid asju arutada Kristoga, Viluga, Laurakaga ja kõige lõpuks ka kursavend Madisega. Niisama tramburaitamise vahel olin ka ühiskonnale kasulik ja eskortisin väikese Pauli takso peale ja kui siis olin veel mõned olulised asjad Notis korda saatnud, läksin ka ise kella 6 paiku ära koju. Nagu näha, siis algusest lõpuni väga asjalik laupäev.
Uus nädal algas väga olulise sündmusega, sest ma vaatasin lõpuks ära LionKingi. Kuna kõik olid sellest nii palju ahhoitanud, siis ma millegipärast arvasin, et kõige olulisem sündmus ehk Simba isa suremine toimub filmi lõpus ja siis kõik nutavad, aga kui see juba filmi alguses ära juhtus, siis ma olin veits aega suhht lost, et mis siis nüüd üldse saab filmis. Teisipäeval (21.jaanuaril) otsustasin oma enneolematult suure talvespordivaimustuse tõttu vastlapäeva boikoteerida ja käisin hoopis Liisu ning Matise pool jalksi vaatamas. Kolmapäeval oli lisaks kooliprogrammile ette nähtud audients Teelega, niiet tegime Deja Vu’s veits vesikat ja muljetasime maailmast.
Nädalavahetus algas aga ametlikult juba neljapäeval ehk 23.veebruaril, kui õhtul kella 21 paiku jõudsime Keili, Tuuli ja Annakaga CK sünnipäevale. Peo algus kulges marurahulikult: arutasime eluasju Mikuga, siis seletasime spordist Rihhteri ja Andiga, rääkisime vintidest Kutiga ning muljetasime Webmediast Markoga. Siis hakkas kõik minema allamäge, sest CK käskis kõigil pitse võtta ja kuna ka viinakokse jagati niisama, siis jah, nii ta läks, et hommikul kell 6 väänlesin ma Andiga hapnikku otsides diivanil, sest CK ja kokamütsiga Jano tegid mööda proovikat täiesti debiilset tantsu. Kahjuks pole seda etendust võimalik sõnadega kirjeldada, aga kui mul kunagi õnnestub sellist nalja veel näha, siis teen kindlalt video. Lõpuks pakkisime peo siiski kokku ja kuigi Jano tahtis kindlalt veel kell pool 7 mäkki minna, siis pärast CK väga konkreetset vetot läksime kõik Ihhi, kus tingimata pidime veel kontrollima, kas Liine magab. Muidugi väga üllatav, et ta tõesti magas, aga õnneks võisime seejärel ka meie kõik marurahulikult magama minna.
Reede möödus väga rahulikult vegeteerides ja elu üle järele mõeldes, aga lõpuks läks asi nii, nagu see ikka reedeti kipub minema: kella 22ks olime Vootele ja väikeste viinapoistega jõudnud Annika poole, kus insta moodustus suuremat sorti köögiparteyy. Ürituse esimene faas möödus ruloo taga esineva trupi (Eveli, Antsukese, Kaasipea, Tammuri) etendust ning sepapoiste-kaanonit nautides, kuigi minust, Värgist ja Vootelest koosneva publiku (ning kohanäitajast Annika) arvates jättis kava kõvasti soovida. Vastukaaluks tegime kolmekesi poistega „Push-up“ bändi, aga esinemise jätsime teiseks korraks, sest järgemööda jõudsid kohale Mikael, Raiste, Urvo ning Paul. Kuna peoperenaine käis konstantselt pitsikandikuga ringi, siis puhkamiseks aega ei jäetud ja casual „mis meist saab??“ toostid vaheldusid Mikaeli sooviga, et kunagi saavad meist kõigist oma lastele rikkad vanemad. Kui lõpuks olime kõik selle meeletu tempo juures pitsidega hakkama saanud, siis oli aeg peole minna ja millegipärast tundus kõige õigem call olevat mingi võõra neiu sünnipäeva külastamine. Kahjuks ei olnud meist keegi kindel isegi selles, kas sünnipäevalapse nimi on Mairi või Kairi, niiet ilmselgelt sellest üritusest head nahka ei tulnud. Kui me olime seal võõral peol piisavalt laineid löönud, siis otsustasime ka Notti külastada ja sellele järgnes Fasters, kust beebi-Karl (nüüdsest rüblik Karl) pidi tinnngimata jooke kaasa ostma ja nii sadasime juba ammu õndsat und magavate Poe tänava peremeeste juurde sisse nagu ausad inimesed kunagi. Kui me lõpuks olime suutnud elutoa diivani lahti häkkida ja Freedi oma lällamisega üles äratada, siis asusime väljateenitud und nautima.
Laupäeva hommik saabus sama ootamatult ja kummastavalt nagu tulnukate rünnak: rüblik tegi luugid lahti ja oli kahe minutiga uksest väljas, et jõuda kuhugi pulma, meie Värgiga jõudsime vaevalt asja kommenteerida, kui juba helistas mulle mingi completely võõras noormees, kes oma jopet tagasi soovis. Vaatasin siis padja alla ja abbpaaa, sealt vaatas vastu võõras noormeeste jope. Ilmselgelt olin ma öösel korraldanud mingit performance’it ja oma jope mingi kutiga ära vahetanud, aga mõistmatu on see, et kui ma olin juba nii sharp, et oma numbrit jagada, siis miks ma jopet lihtsalt tagasi ei vahetanud?? Ei saa aru. Igatahes õnneks matkasime väga lahke Vootelega veits Tartu peal ringi ja kui ma olin võõra kutiga jopede-vahetust teinud, siis saime Annika poolt kätte ka käekoti. Offkoors oli meie vapraks kaaslaseks ka Kroks ning kuna keegi pidi seda reisi juhtima, siis hakkasin mina el capitanaks (õigem oleks siiski la capitana, aga las ta jääda).
Lisaks asjade tagasisaamise missioonile käisime poes, kus ei tohtinud pilti teha (üks tädi pahurdas), Mokas, kus Antsuke-Riho-Raiste meie peale facepalmisid, ning Dolce Vitas, kus kõik laupäeva lõunat nautima kogunenud paarikesed ja pered vaatasid meid „dafuq is this“-nägudega. Tagasi Poe tänavale jõudes nautisime pitsat ja aegamisi saabusid ka Mokas einestanud noormehed meile külla + ajasime hüppesse ka Mikaeli. Nii me siis istusime oma siidritega elutoas ja rääkisime NBA-st (kuigi mina olen poiste arust jätkuvalt peast sai ega tohiks NBA skoore jälgida). Kuna heade külalistena meeldib meile alati hostidele rõõmu valmistada ning Vootelele arrrmastab koristada, siis kolisime vahepeal ka kööki, et Vootele saaks elutoa korda teha. Meanwhile kuulasime lisaks paraadile Antsukese seosetut juttu mingist selgest järvest, Tohvipea maakohast, pika näoga hobustest ja sellest, et mina olen kaptenimütsi katkiolemise tõttu hoopis unicorn. Sense this event made none, aga see ilmselt oligi selle päeva eesmärk, sest kui järgmisena hakkas end Kroksiga siidrijahile sättima Mikael, siis otsustati selle ürituse puhul mulle lumelauasaapad jalga lükata ja esikukappi toppida. Nii ma siis puhkasin jalga selles väidetavas rõdulounge’is, kuni natukese aja pärast õnnestus põgeneda ja elutoas koos poistega Tammuri lemmikpähkleid süüa ja tema enda puudumise üle viriseda. Sujuvalt jätkus päev siidripüramiidi ehitamise ja marurahulikult elamisega, sest vahepeal saabusid külla Vootele lapsepõlvesõber ja võistlustelt jõudnud Kivipea. Mingihetk oli õhtu nii kaugel, et Antsuke läks uinakule, Raiste siirdus Eldari sünnipäevale, Värk läks vahepeal koju tööd tegema, Mikael ning Vootele komandeerusid galabeasid kandes pidulikule õhtusöögile ja mina koos kaaskapteniks hakanud Tammuri ning Bruno Mars’e kehastanud Rihhteri ja Kivipeaga läksin poodi.
Alkolettide vahel kohtasime Muhvi ja Raikot, niiet tagasi Poe tänavale liikusime juba suurema satsiga. Kuigi mina olin peremehe puudumise tõttu ametlikult vastutav kogu ürituse eest, siis tuleb siinkohal kiita Tammurit, kes väga edukalt aitas korda luua ja puhtust hoida. Edasine õhtu möödus Eesti Laulu vaadates ja esinejate üle vaieldes, järgmisena tegid keset elutuba tantsupidu õhtusöögilt naasnud sangarid ning Keili&Hanna, varsti siirdus üks sats rahvast kluppi ja ülejäänud jäid nautima Poe tänava melu, mis kulmineerus sellega, et kui Vootele istus oma lapsepõlvesõbra ja tema tüdrukuga köögipõrandal, siis meie Värgi, Muhvi ja Mikaeliga tegime laulukuulamispidu. Mikael ütles ikka viie mintsa tagant „pane „Mere lapsi“, ole täitsa“ ja siis nõudis veel mingit Soodaboomi laulu ja nii kuulasimegi lõpuks täiesti random lugusid ja olime ise marurahul. Kella 2 paiku otsustasin mina üritusest loobuda ja üle 28 tunni ka koju laekuda.
Ja nüüd ongi käes uue nädala keskpaik ja nii see elu käib. Paari päevaga olen siin Tallinnas koostanud oluliste projektide visioone, kokku jooksnud mineviku-inimestega, võõrustanud eluruumideloendajat (sest ma olin peast piisavalt sai, et see ankeet täitmata jätta) ja joonud liiga suurtes kogustes kohvi. Igatahes nüüd ongi aeg lõpetada, sest ma pean köögist hankima veits lahjemat kofeiinijooki ja siis edasi lahendama seda kaptenimütsi-mõistatust.
No comments:
Post a Comment