Pean tunnistama, et viimase postituse lõpp tundus marurahulik ja loogiline, aga edasi arenes see neljapäev (26.jaanuar) veidike teistsuguses rütmis. Nimelt helistasid neiud Iris ja Kristi, kes kutsusid mind väikesele veiniõhtule. Noh, alguses siis veetsime kolmekesi koos veini ning gossipiga rahulikku õhtut, kui ühtäkki tekitasime väga tulise debati, sest teemadeks kerkisid usklikkus, islam, Iisrael ja mitmed sellised teemad. Kuna aga meanwhile saabusid teated ka teisest Kalamaja punkrist, siis mingihetk rahunesime tüdrukutega maha ja kui teised otsustasid õhtu foldida, siis mina läksin Joonase poole, kus lisaks korteriperemehele hängisid ka vennad Lunged. Viisakad noormehed avasid mulle kohe veini ja serveerisid kokkulöömiseks jägermeistri pitse, millele pakuti taustaks meeldivat muusikat ning suurejoonelist vaidlust mansetinööpide teemal (Joonas polnud kunagi mansetinööpidest kuulnud, samas kui Mattias väitis resoluutselt, et need on KÕIGE olulisemad aksessuaarid ever, ning Antsuke oli kadedal seisukohal, et Mattias ahhoitab mansetinööpe nii palju ainult sellepärast, et sai ühed eriti ilusad vanaisalt päranduseks ja Ants ise jäi neist ilma). Kella 3ks olime siiski suutnud kõik probleemid lahendada ning liikusime taksoga linna. Kokkuvõttes võib selle õhtu kohta öelda, et nende mälestustega on see et... Mina igatahes jõudsin koju hommikul kell 8 ja ilmselgelt ei olnud ka keegi poistest oluliselt varasema kojulaekumisega, aga kui puslet hakkasime kokku panema, siis ei teadnud mitte keegi mitte millestki mitte midagi. Niiet kuna keegi asjaosalistest kommenteerida ei oska, siis las ta jääda. Ilmselt oli hea õhtu.
Reede lõuna saabus koos tuumapohmelliga, mida ei teinud üldse paremaks minu trolliseiklus, mille käigus ma jõudsin Balti jaama asemel hoopis Koplis terve tiiru maha sõita. Olukorra võis enam-vähem normaliseerunuks lugeda alles siis, kui me olime Irisega poes käinud ja nautisime minu pool koos väikeste siidritega kerget õhtusööki. Pärast seda algas „Suit-up“ peoks sättimine, mida saatsid rummikoksid ja üle korteri huilgav laul „Läbi öise Tallinna“. Läbi suurte raskuste saime lõpuks valmis ja liikusime penthouse’i, kus korteriperemehed tervitasid meid kallistusega ja jätkasid siis mõnda aega oma privet-vestlust. Meie sulandusime vaikselt peole sisse ja saime mõne aja pärast nautida ühe nooremehe esituses mingit laamendamist ja veini mahaajamist ja muidu mäuramist. Külalisesinejale järgnenud peomelu oli õnneks aga siiski rahulikum: jõime oma rummi ära, siis jõime lahkete peremeeste pakutud jooke, tutvusime teiste inimestega, nautisime köögipuhurit ja kuulasime ebainimlikult palju Michel Telo laulu „Ai Se Eu Te Pego“ (nädal aega hiljem translate’isime Ronniga selle laulu sõnad ära ja no miksmiksmiks selline laul on üldse hitt?). Kui meil Irisega oli kella 3ks juba sellest portugali keelest süda paha, siis otsustasime õhtu ära lõpetada ja Mustamäele naasta.
Kui laupäeva lõunaks olime ennast väikese vee ja söögiga turgutanud, siis jäi Iris pealinnamelu nautima ja mina sõitsin Triinu ning beebi-Oskariga Tartusse. Although kahepäevane party oli jätnud päris korraliku jälje, siis suutsin end autosõidu ajal väga viisakalt üleval pidada ja tuleb tunnistada, et meenutasime Trinkega väga mõnusaid aegu ja juhtumisi, niiet igati viis pluss teekond oli. Tartusse jõudes avastasin end juba mõne tunni möödudes šampaga M7-st, kus esialgu põksusime Janoga kahekesi, siis ühinesid Paavo ja Sips, varsti saabusid juba ka Liine, Kivipea ja Priit, ning viimase külalisena astus läbi ka Kristo. Alguses väiksema koosseisuga maailma asju lahendades tegime nalja Liine uue fotoka üle (pilt siiski 3 euri), sädistasime sushist ja analüüsisime pikalt Eesti sõjaväkke astumist. Veits pärast kl 11t jõudsin mina FIFA turniiri poolfinaalide ajaks proovikasse. Terve päeva kestnud põnevuslahingutest jõudsid finaali Siim&Mario ja Priit&Karl, samal ajal kui 3.-4.koha mängudes kohtusid Tim&Rass ja Märt&Andi. Üldiselt vaatasimegi lihtsalt mänge (kuigi vahepeal meie Jossvärgiga avasime ka psühholoogianurga ja analüüsisime seal erinevaid asju) ja kui teised hakkasid mingihetk linnaplaane tegema, siis viis takso väsinud jüngrid Andi ja Kadi ära kodudesse.
Jaanuarikuu viimane pühapäev möödus maraton-tennist vaadates, Djokovici võidu üle rõõmustades ja lõpuks Luigega Tallinnasse sõites. Uus nädal möödus marurahulolevalt, sest ma avastasin enda jaoks Krisostomuse raamatupoe ja babahhh, võtke sealt: minu must-buy nimekirjast on seal poes olemas lausa 90% raamatutest ! Arrvata on, et ma olin sellest nii pilves, et põhimõtteliselt ei teinudki nädal aega väga midagi muud.
Neljapäeval (2.veebruaril) jõudsin omadega Tartusse, sest finally saime Urvoga tehtud oma kaualubatud teatriskäigu. Vanemuises etendunud „Paanika“ oli selline 50:60, aga kuna seltskond oli hea ja me saime veits ringi turnida, siis oli igati kordaläinud õhtu. Reedene päev möödus verekeskuses (jäin väga napilt ilma uuest ilusast rohelisest tassist, so sad :( ) ja raamatukogus, aga õhtul seisis ees marukeeruline ülesanne: kus veeta klubieelsed tunnid. Nimelt olid kõik sõbrad otsustanud erinevaid soojendusplaane teha väiksemate koosseisudega, mistõttu seisin ühel hetkel keerulise valiku ees, kas teha drinkse Jano&Reinuga, Raiste&Timiga, Irise&Kristiga või Urvo&Risto&Pauli&Kulliga. Neljast suurepärasest valikust langes otsus lõpuks viimase variandi kasuks, niiet ajasime poistega paar tundi Risto pool siidri ja jäku seltskonnas juttu, siis tegime kiirvisiidi Notti, kus Risto ja Urvo lällutasid õues ning mina koos Pauli ja Kulliga jõin leti ääres olulisi shotte. Varsti saabus taksoga Ronn ja siis juba oligi aeg kluppi minna. Kohe esimesi jooke ostma minnes põrkasime kokku Edi ja tema venna Edgariga, niiet siis läks muidugi lahti suur rummijoomisfestival. Üldiselt veetsimegi pool pidu leti ääres chattides, sest mina kohtasin seal veel ka Timi, Raistet, Jano, Martit, Joannat ja kindlasti veel mitmeid huvitavaid indiviide. Vahepeal käisin ära ka Narnias või lost-landis, kuhu ma kaotasin oma telefoni tagumise korpuse (null ideed, kuidas see võimalik on), aga õnneks klubi sulgemise ajaks olin jälle mõistuse tagasi saanud. Võinoh, ilmselt pole see siiski päris õige, sest mingil põhjusel tundus marukaine otsus pidu jätkata Annelinnas Edgari pool. Noh, mõeldud-tehtud ja nii chillisime siis seal Ronni, Edi, Edgari, mingi Edgari sõbra ja ühe vene poisiga. Kuna see vene kutt ise eesti keelt ei rääkinud, siis ma püüdsin demonstreerida oma tohutut vene keele oskust, aga välja kukkus see muidugi sama loogiliselt nagu ma poleks kunagi vene keelt kuulnudki. Nimelt püüdis esmalt oma kompetentsi tõestada Ronn, kes kisas pidevalt „ja ljublju malaka“, ja sellele järgnes minu panus ehk „ja sabaka“. Enda arust ma muidugi tahtsin lisada, et ma armastan koeri, aga kuna „ja“ oli selles kontekstis ilmselgelt hoopis „mina“, mitte aga eestikeelne sidesõna „ja“, siis pigem jätsin ma ilmselt üsna hullumeelse mulje, kui suvalisel hetkel kiljusin „mina koer“. Poiste jaoks oli see muidugi hüsteeriliselt naljakas ja üsna loogiliselt tuletati sellest kohe 9gagi-nali „hello, yes this is dog“. Ülejäänud mitu tundi kuni hommikuni öeldi seda lauset videomängude, rummijoomise ja mingi megadebiilse michel telo hiti kuulamise taustaks vähemalt iga kahe minuti järel ja kogu aeg oli kõigil marunaljakas. Hommikul kell 8 proovisime veel pidu pikendada, aga kui Ronn püüdis fastersist meile kokteilide jaoks coca-colat tellida ja telefonist öeldi, et minge parem ise poodi, siis lõpuks otsustasime selle lambievendi ära lõpetada ja läksime laiali.
Üldiselt ei olnud see maailm kõige lillelisem koht, kui ma kl 12 pärast kahetunnist und luugid lahti lõin ja rehabiliteeruma hakkasin. Mõnda aega vegeteerisime kodu ära unustanud Ronniga niisama, aga kui kell 15 Liisu ja Triinu mul ukse taga olid, siis tuli veidike kainemat nägu tegema hakata. Vaikselt siis hakkasime end smurfideks võõpama, kuulates taustaks partyremixi oma vanade aegade kavalauludest ja muudest hittidest. Pärast tohutuid pingutusi ja värvimist olime kolmekesi peoleminekuks valmis:
Ja varsti siis olimegi Kambjas koos minu sünnipäevaüllatuste ehk Robiniks kehastunud Mihkli ja Bravehearti mänginud Erviniga. Nimelt otsustasin ma olla eriti rebel ja erinevalt tavalistest olukordadest minna peole kaaslastega, kes ühtlasi olid Jahimehele sünnipäevakingituseks; kuna mingeid kaebuseid ei tulnud, siis ilmselt jäid kõik asjaosalised rahule. Pärast esimesi joogi- ja söögiringe katsetasime veits kiikumist (Jahimees: „Kui sa alla kukud, siis sa oled lihtsalt paks“), mina ahhoitasin Jahimehe suurt nunnut koera, kõik arutasid meie kostüüme vaadates et me oleme hoopis avatarist, meenutasime põhikooli-aegadel teemaks olnud Frodo ja Aragorniga abiellumise plaane ja pärast erinevaid katsetusi õnnestus lõpuks meiega skypeparty’le kutsuda ka Rootsis välislähetusel viibiv Urmas. Õhtu jätkus telekamängude ja jägermeistri shottidega, kuni lõpuks oli aeg miimika-Aliaseks. Igipõline mängude hater Hents ja mina olime sõnade väljamõtlemise toimkonnas ja enda arust mõtlesime välja maailma kõige raskemad sõnad EVER (näiteks tangutera, kaltsuvaip, kilukonserv, vetsupaberirull), aga lõpuks arvati ikka kõik sõnad ära ja meie olime väga pettunud. Lohutuseks mängis Jahimees meile veits flööti:
Muusikalisele etteastele järgnes poiste saunakülastus, pokkeriturna, koogisöömine, Jahimehe õnnitlemine ja lõpuks tohutu smurfipäevituse mahapesemine. Kui väga lahke Urvo oli meie peokohta pool tundi taga otsinud ja lõpuks selle üles leidnud, siis otsustasime helesinise kuma ja siniste kõrvadega siiski linnapealemineku asemel koju magama minna ja laupäev saigi sellega läbi.
Uus nädal möödus Tallinnas asjalikkuse tähe all, sest ma olin lubanud hakkama saada mitmete erinevate projektide ja abipakettidega. Kolmapäeval sõitsime Tommiga väga asjalikus raamatu-õhkkonnas Tartusse ja õhtul käisin üle pika aja Estiko mängul, mis oli väga mõnus ka hoolimata sellest, et me otsustasime katsetada ühe tribüünirea mahutavust ja istusime seal pool aega nagu kilud karbis. Õnneks teiseks poolajaks kolisid Rihhter ja Raiko esimesse ritta, kuigi Riho vahtis pool aega mängu asemel meid, niiet see oli päris naljakas.
Reede (10.veebruar) algas lõunasöögiga, mille ma võitsin Tartu most wanted poissmehe ehk Jano plakatit jagades. Kuigi suurpea pidi ka meiega ühinema, siis for some reason lasi ta meid üle ja nii istusime kahekesi Asian Chefis, jõime jasmiiniteed, mina proovisin menüüst aru saada ja olime niisama mõnusad. Pärast muid päevaseid toimetusi läksin õhtul Kädi poole, kus me veetsime kahekesi väga informatiivse ja mõnusa õhtupooliku šampade ja siidritega. Kuigi mingiaeg plaanisime ka linna minna, siis kell pool 5 avastasime, et oleme marujutukad olnud ja jätsime need Noti-shotid mõneks teiseks korraks.
Laupäev möödus väga hea enesetunde ja isegi väikese kahjurõõmuga, kui käisin kodus värisevale Raistele abipaketti viimas (vanemad saatsid õnnetule Raistele kahte sorti teed, mett ja porgandeid, minu panuseks olid siidrid ja Solpadeine). Õhtuks oli aga ette nähtud Jaani sünna, mis alguses möödus üsna rahulikult erinevaid bände kuulates ja niisama jämmides, aga siis leidsin peolt üles Antti, kellega oli vaja väga pikalt erinevaid maailma asju arutada. Psühholoogianurga vahepeal tegime veits Justamendi tantsupidu ja seletasime asju Raistega. Lõpuks suutsime paika panna linnaplaani, tegime enne minekut veel ühed tuisupitsid ja siis sättisime Mardi, Antti ja Antsuga end takso peale (õnneks läks staarpidutseja ja magamise vihkaja Antsuke ära koju, mitte aga ei tulnud kuutõbisena meiega linna peale jaurama). Jõudsime siis omadega üsna loogiliselt Notti, kus kohe hüppas laivi Paul ja üldiselt me väga sealt leti äärest kuhugi ei liikunudki, sest maailma kõige olulisem oli poole tunniga juua nelja erineva maitsega shotte + vahepeal veel Pauliga siidrit võidu kaanida. Sama tark idee oli lõpuks lällutades minna fastersisse süüa ja gini ostma, et siis kogu crew’ga Urvo poole sisse sadada. Kuna Paul jäi varsti magama ja Antti elas enamvähem kõrvlamajas, siis pärast mõningat mäuramist võtsin vastu tähtsa otsuse ja läksin ära koju. Aususe huvides ütlen kohe ära, et pühapäev ei olnud üldse nii hea ja pohmakavaba kui laupäev, aga eks peab ka selliseid päevi olema.
Nüüd ongi esmaspäev ja elu läheb edasi. Üldiselt ma väga ei oota tulevat nädalavahetust, sest laupäeval ja pühapäeval on Tartus koooooool, aga võib-olla tuleks vahelduseks ka seda korralikku nädalavahetust katsetada... eitea, tundub ulme, aga proovida ju võib. Tänaseks kõik läbi, this was dog.
No comments:
Post a Comment