retard mode

Nii, suurepärane sügis on tuurid täiskäigul üles võtnud ja eluga tuleb korda saata nii palju asju, et 24 tunnist jääb ööpäevas väheks. Aga okei, ma püüan siit segasummasuvilast mingi ülevaate anda, muidu läheb kõik juba lootusetult sassi.

Niisiis, suve lõpp jätkus tähtsa reede ehk 24. augustiga, kui pärast Tartusse rändamist oli kohe kiirelt vaja jõuda MHG staadionile, kus toimus megatähtis elu ja surma peale rahvaliiga satsi mäng. Kogu üritus oli megamõnus (v.a üks episood, kus Mihkel palliga vastu vahtimist sai)- kohal oli päääris palju rahvast, kõigile jagus jooke, kaasalaulmist ja nalja, tähtsad jutud said räägitud nii makaagi-Antti, kitarri-Mihkli kui ka muidu-Morteniga ning Welco teenis ka nii korraliku võidu, et lõpuks ei olnud enam kõik väravad meeleski.

Kui treener Mikku oli üles tõstetud, šampat ringi pritsitud ja isegi publik oli õhtupimeduses väravat pealelöökidega pommitanud, astusime Veiko ja Mihkliga läbi kohalikust šnapsipoest ja liikusime siis Raamatute residentsi. Kuigi viimastel aegadel on kõik seal hoodis toimunud kogunemised möödunud väga rahvarohkelt, siis seekord võttis asi juba almost Mardi sünkari mõõtmed, sest lõpuks oli inimesi nii palju, et elutuba oli rahvast niii paksult täis, et pooled inimesed pididki õues bassu ääres chillima. Suurema osa ajast vaatasime tuppa mahtunud poistega Serbia-Eesti kossu ning rääkisime rahvaliiga-jutte, mingihetk jõudsin korraks ka bassu äärde, aga siis lendas üks brigaad peale linnamineku plaaniga ja väike Kacipea mõtles, et why not. Unustasin muidugi selle ära, et üsna lamp, kui suurem osa mainsõpru jääb Tähtverre, aga mina kepsutan Monksi ja tema sõpradega linna patseerima. Lisaks olid plaanis veel mitmed teisedki errorid, sest kesklinna suunduv sats otsustas kõik full ulmeks minna: üks vend tegi poolel teel veberi, et oma tšikiga rääkida, Monks otsis 20 mintsa oma rahakotti ja telo taga ning siis leidis, et ei viitsi ise ühte jalga teise ette panna ja me Einziga pidime teda pool teed kahevahel vedama ning pool teed matkas ta Pupi seljas

, lisaks tegi occasional-vebereid ka kõikidele lapsehoidjat mänginud Pupi, inimeste tassimisbrigaadi määratud Einz, Werko ja mina leidsime, et vahepeal võib teha ka šnapsipause ja üldiselt oligi kokku see linnajõudmine megakeeruline aktsioon. Loogilisemaks ei läinud asjalood ka Möku juurde jõudes, sest nagunii olid pooled vennad ära kadunud, teised pooled kadusid ka ära ja Werko kehastus Anna-Liisa abiga hoopis kuldjuukseks.

Kuna kogu see horror kasvas juba üle pea, siis liitusin hoopis Matsuga, kes tahtis mu elus esimest korda Kivisse vedada. Suurepärasel kombel suutsin maha magada Kivi ukse trepiastme ja nii sadasin kogu hiilguses sinna pikali – Matsu oli kõrval naerukrampides ja ülejäänud rahvas arvas, et ma liigun ringi täiesti deliirium-mode’is. Olukorra päästis kitarri-Ronn, keda ma polnud mitu kuud näinud ja kellega seetõttu õnnestus asjaliku jutu lainele saada ja oma mainet veidike parandada ning niimoodi postiivse tooniga õhtu ka lõpetada.

Järgnevad päevad möödusid üsna rahulikult: laupäeva hommikul kuulasin facebookis Monksi huvitava õhtu jutte ja puhkasin rahulikult kodus, pühapäeva hommikul sõitsime venna sõpradega Tallinnasse ja õhtul käisin taekwondo-MM’ilt lugu tegema, uue nädala algus möödus Musta töö lainel ja neljapäeval käisin jällegi spordireporteri-asju ajamas ehk põneval castingu-MM’il ringi raiumas.

Kui jälle oli kätte jõudnud ristiinimeste lemmikpäev ehk reeeedeeee, siis vurasin Kaasuga Tartusse ja läksin elu esimesele peofotograafi missioonile. Nimelt oli Julius otsustanud, et mina peaksin oskama pilti teha ja kuna mul polnud südant talle ära öelda, siis riputasingi fotoka kaela ja läksin tööd tegema. Tegemist oli igati mõnusa filmiesitlusega, kust ei puudunud hallid banaanid, rohelised mehikesed, viisakad inimesed, dressipluusiga Antsukesed, Karini võikutordid ja muidugi esilinastuse šampused.

Kui film vaadatud ja kõik kaadritagused jutud räägitud, läksime linna peale ning esimene peatuskoht oli Annika place. Kuna sealne people oli end juba üsna mode’i sättinud, siis väga pikka pidu polnud, vaid tegime kiired dringid, kiired arupidamised ja siis juba hakkasimegi Raekoja platsi poole astuma. Mina jõudsin alustuseks taaskord Möku ja Kivi vahele ning seejärel Shootersi teise korruse avapeole. Kohal oli muidugi pool Tartut, baarist sai ära joodud pooled joogid, ära räägitud pooled jutud (eriti tähtsad asjad olid ajada näiteks Jürxi ja Rauno, Taavi ja Andrega, kuigi tänaseks on need olulised jututeemad juba unustusse vajunud) ja kõik läks väga ülesmäge, kuni mingil hetkel avastasin end väga ootamatult Ülenurmest. Veel suurem oli mu imestus, kui kell näitas juba 6:30 hommikutundi ning võõras korteris ei käinudki lubatud pidu, vaid hoopiski oli puudu mu telefon. Nii lambis olukorras ei osanudki nutta või naerda, vaid panin kingade asemel jalga tennised (thank god, et ma olen ikka nii tark tüdruk, et kuigi peole minnes võin mõistuse koju unustada, siis tennad on ikka kaasas), astusin korterist välja ja orienteerusin Tartu poole. Alustuseks kohtasin maanteel kahte kutti, kes olid Tartu piirist umbes 300 meetrit, aga vandusid korrutustabeli nimel, et nad jõuavad kohe Otepääle. Soovisin noormeestele elamises edu, ütlesin et nad enam peale ei jooks ja tegin veberi. Kui ma olin veel 10 mintsa maanteel ringi mööbeldanud, peatus minu ees auto ning seal sõitnud maapaarike soovis minna mingile laadale, mina soovisin nende telefoniga taksot tellida (although nende nägudest oli näha, et nad kardavad, et hakkan hoopis sms-lankarit võtma) ja nii oli olukord kõigi jaoks win-win. Niisiis, lõpp hea, kõik hea- jõudsin hommikul kell 8 koju ja läksin ära magama.

Juba varalõunal sain pildi ette, vaatasin kalendrist järgi, et käes on koolilaste lemmikpäev 1. september ja otsustasin seda tähistada Poe tänaval. Alustuseks avasime juturingi korteriperemehe, Urvo ja Janiga, seejärel käisime poes ning katsime ilusa kooliaastaalguselaua. Mis võiks ühest laupäevast veel tahta: kook, bool, snäkid ja hea seltskond!

Kuna kogu aeg tuli juurde mõnusaid sõpru, siis mina olin asjaga maxxxirahul, aga poisid olid vahepeal üsna horroris, sest mingil põhjusel valgus uksest sisse ainult poisse ning mingihetk oli kontsentratsioon taaskord peaaegu 1:10le. Õnneks otsustas veicc nalcci teha Raiko, kes hakkas rõdul üheaegselt köhima ja oksendama, siis lendas megapiirajas olekus tuppa ja hakkas Kõrgepealt taksot nõudma. Kui Antsu õnnetu kaksikvend oli Vootele käest siiski uued püksid jalga saanud (kahjuks mitte meie soovitatud türkiissinised teksad), siis lõpuks jõudsime end ka alumisele korrusele Shootersisse vedada. Okupeerisime ühe laua, patseerisime nizmo ringi, vaatasime šnapsis Antsukese plaksutamise-etteastet ja kohtusime kõrvuni naeratusega peatreeneriga. Sellises olekus jätsin mina poisid sinna pidutsema ja tegin ise veberi, sest ega iga õhtu ei jõua end hingetuks pidutseda.

Saabus pühapäev ja saabus väljasõit Welco mängule. Bussisõit möödus kõikidele puid alla pannes (usual nädalavahetuse kokkuvõte tegemine) ning imestades, kuidas Kaasu üldse elu-asjadest aru ei saa. Viljandis reisisime veits poes ringi, külmetasime-kuumenesime tribüünil, ahhoitasime staadioni kõrval toimuvat kutsude näitust (okei, pigem olin ainult mina sellest kettas), Mart fännas panomehest kohtuniku soengut ja kõik loopisid paremale-vasakule suurepäraseid tsitaate. Kahjuks pidime küll vastu võtma kaotuse, aga kuna mängupilt oli päris hea, siis keegi end sellest häirida ei lasknud ning meie Kaasu, Mardi ja Reiljan-Relluga võtsime ette meeleoluka reisi pealinna. Lisaks vahvale bussisõidule kohtusin Tallinna bussijaamas ka huvitava vanaemaga, kes korraldas mulle ülekuulamise seoses teemaga, kas minusugusel koolilapsel on klassijuhatajale ikka astrid ostetud ja mida ma arvan koolivaheaja lühendamisest. Pigem vaatasin tädile vastu tuima näoga ja tegin oma peas arvutusi, mis klassi lapseks ja kui vanaks ta mind pidada võis. Kui pensionäridega maad jagatud, siis õhtune kava nägi ette taaskordset Eesti koondisega seotud tööpäeva Saku Suurhallis ja kui ma kõige lõpuks kell 23:30 koju jõudsin, olid kurnavast nädalavahetusest kadunud nii mõistus kui ka kontakti- ja kõnevõime.

3. septembriga algas aga esimene nädal uues koolis ja esimesed päevad möödusid värskete kursakaaslastega tutvudes. Kolmapäeva lõunal tegime Liisuga kontoris kakao- ja gossipigatheringi ning siis sõitsin Tartusse, sest ees ootasid megatähtsad Welco-asjad. Terve neljapäev mööduski jälle full jalkamajandusega tegeledes: hommikul kiired toimetamised, siis kolm intekat, kolm artiklit, ülejäänud tööde kirjutamised-toimetamised ja nii oligi reede (7. septembri) lõunaks uus Elektriarve valmis. Kui sellega paralleelselt olin suutnud ka kõik Musta tööasjad ära handlida (vahepeal ma lihtsalt ei saa aru, KUIDAS saavad mõned inimesed nii rumalad olla ja miks lätlased üldse asjadest aru ei taha saada), siis saabusid külla onutütar ja pisike Oskar.

Breikisime Eksu ja beebiga veits põrandal, jõime Triinuga siidrit, ajasime tööjuttu ja poole peo pealt pakkisin mina asjad kokku, et jõuda poistega proovikasse jalksi vaatama. Sel ajal, kui meie teist poolaega nautisime, shoppas peatreener Migur meile ära Portugali-reisu piletid ja nii nüüd ongi, et novembris lähme Sigurile külla sellise satsiga nagu mina, Mikk, Jaan ja Raiko (kellele tegelikult ostsime piletid Mongooliasse). Mäng vaadatud, piletid ostetud, veel tunnike proovika atmosfääri nauditud ja juttu veeretatud ning siis liikusime pooliku satsiga (Raiko, Rai-Go, Harri, mina) Notti. Järgnenud õhtu suhtes on oluline kohe ära mainida, et asi hakkas hargnema nii, et Harri läks mulle pulgakommi tooma, meie Raikoga ostsime siidrid, Rai-Go valis gintooniku, saabus tagasi Harri, kes ajas suht insta Rai-Go kalli joogi maha, meil oli jubenaljakas. Varsti liiklesime kollektiiviga Möku juurde, kus Raiko kohtus oma sugulastega, mina ajasin juttu Kristjaniga ja käisin Treppis Romani kallistamas ning Rai-Goga uusi jooke ostmas ning siis – üllatus, üllatus – ajas väljas seekord Kaarel insta Rai-Go uue gintooniku maha. Meil kõigil oli jälle väga naljakas, aga lõpuks otsustasime valida lähima lokaali, et kõik õnnetud ilma joogita inimesed end jälle tankida saaksid. Nii, istutasime end siis Nälga, saime 10 mintsa diskovalguses chillida, siis käisin mina 5 mintsa vetsus ja mis ma tagasi tulles näen: minu siidriklaas täiesti tühi, selle kõrval läbimärgade pükste ja õnnetu näoga Rai-Go. Enne, kui ma end ambaalikuks jõudsin naerma hakata, läks olukord veel paremaks, sest meie lauda crashis mingi parm (Raiko arvates Heinz Valk), kes kahjuks oli oma püksid täis teinud, aga otsustas sellest hoolimata meiega filosofeerima hakata ja end muidugi just Rai-Go kõrvale sättida. Ma olin lõpuks nii kringliks end naermas, et läksin vahepeal hoopis leti äärde shotte ostma ja kuna varsti tegid sama ka Raiko ja Harri, siis jätkus õhtu üsna lõbusalt (vähemalt meie teiste, kuigi not so much Rai-Go jaoks). Kiirelt käisime õhtu lõpetuseks vist ka Shootersis (päris kindel olla ei või, sest kõik viimase aja tramburaid on üsna ühtlaseks suureks peoks sulanud), aga sellega sai selle õhtu trippimine ka läbi.

Laupäeval seadsime sammud Welco duubli mängule, mis pöördus muidugi täielikuks farsiks: insta pärast avavilet hakkas sadama seenevihma, seejärel läks sadu veidike tugevamaks ja meie Kaasu ning Evaga kolisime tribüüni alla peitu, järgmise 5 minuti jooksul läks vihm nii tugevaks, et juba ka tribüüni all hakkas ujutama, umbes pool ülejäänud ajast sadas keskmise tugevusega vihma ja õnneks tuli vahepeal isegi veits rahet.

Pärast mängu vedasin end koju teki alla peitu, panin jalga pooled kodus leiduvad sokid, jõin rummiteed, lasin semisliipi ja tahtsin terveks eluks niimoodi jääda. Nagu ikka, tegi elu omad korrektiivid ja nii pidin kalendrist vastuvaatava Mari peo tõttu end teki alt välja veeretama, peoriided-kingad selga panema, Poe tänavalt kiire läbihüppe tegema ja siis Vootele ning Urvoga sünnipäevale minema. Pidu möödus igati meeleolukalt: oli šampust ja kooki, tegime pilti, rääkisime Teltsi ja Mariannega kooli- ning muidujutte ja üldse oli igati mõnus. Ühel hetkel jõudsin köögis ringiga Vootele juurde, kes lendas peale lausega „Mihkel, tema on Kadi, talle meeldib ka teater ja ta kindlasti tahab meiega peole tulla!“. Paari minuti pärast undasime juba mingi satsiga uksest välja ja läksime Kink-Konki, kus otsustasime peo käima tõmmata pudeli veini ja Whitney Houstoni tantsuga (ehksiis mina istusin ja kõigutasin veinipokaali, Vootele vihtus tantsida). Seejärel suhtlesime erinevate kunstiinimestega ja komistasime ka ühe Vootele endise klassiõe otsa. Kuna noortel jätkus järgneva pooleteise tunni ja teise veinipudeli järel omavahel veel mitmeid jututeemasid, aga mulle hakkasid üha enam imponeerima soojad sokid, teetass ja mõnus tekk, siis jätsin kõigiga viisakalt hüvasti ja läksin juba kella 2 paiku ära koju.

Pühapäev ehk 9. september oli Welco inimeste jaoks väga tähtis ja ajalooline, sest elektrikute eest tegi 100. mängu meie oma Rellu. Ettevalmistused selleks suursündmuseks algasid juba varakult ning samal ajal, kui DJ Mart tegeles muusikaga ja fotograaf Raiko pildistas lilli ja liblikaid, panime ülejäänud meeskonnaga tribüünil püsti korraliku käsitööringi. Tulemus oli kõike seda väärt, sest teisel poolajal kõlasid suures osas ainult Rellu-laulud (kes ei tahaks olla öö Rellu akna taga, tahta teada, mis värvi on Rellu, või kuulutada, kuidas ühel seikleval Rellul on Rellu alati vööl) ning tribüünile ilmus hunnik Reiljaneid.

Tähtsa sündmuse lõpetuseks teenisime ka 1:0 võidu ja seega oli igati põhjust peo jätkamiseks. Mina sain tänu Harrile kiirelt läbi käia ka kodust, kus taaskord sai nautida andekate naabrite arusaama kvaliteetmeelelahutusest: kolmandat kuud järjest esines meie tagahoovis Karl Madis. Väga kauaks siiski suurepärast kontserti nautima ei saanud jääda, sest sain poistega teha Illegaardis kiire võidusiidri ja siis juba istusime Kaasu ja Possuga Tallinnasse sõitvale bussile (thank god, et meil läks tol korral paremini kui nädal hiljem Kaasul ja Possul, kui nad läksid kahekesi bussi, panid rahvast tuubil bussis juhi kõigi pileteid kontrollima ja kui viimaste piletite kontrollimisel avastati, et Kaasik oli Tartu-Tallinna asemel ostnud piletid Tallinn-Tartu marsruudil, siis pidid nad 15 mintsa pärast stardiaega walk of shame’i käigus maha ronima).

Esmaspäevast ehk 10. septembrist alates möödusid kaks nädalat nii hardkoor töö- ja kooliasjade hunniku all, et esimene reaalne paus, kus ma ei pidanud midagi tegema või mõnele loomingulisele ülesandele mõtlema, oli alles 21. september ehk kaks nädala hiljem reedel, kui sõitsin 2,5 tundi bussiga Tartusse. Kõlab muidugi suht douchebag hädaldamisena, aga näiteks üks teisipäev oli reaalselt selline: kell 9 intekas ühe Islandi korvpalluriga, kl 10 kiire koolikülastus, 11-13 Karpakiga purjetamas Õhtulehe jaoks,

kiire riietevahetus kodus, kl 14-18 kool, ummikutes närvitsemine Suurhallini, 18-21 Suurhallis tööl, kl 21-01 Musta tõlke- ja toimetustööd.

Kolmapäev läks umbes sama rada, kui hommikul olime Kristeliga neli tundi Mustamäel filmimas, siis kl 18ni koolis, seejärel vurasin peatreener Mikule järgi ja siis otse Wismari statale rahvaliiga play-off mängule.

Minu jaoks polnud seekord tegemist aga mõnusa lõõgastusega, vaid hoopiski töökohustusega, sest Delfi sport ootas sellest lugu ehk siis pärast mängu tuli lisaks loo kirjutamisele ka pilte handlida-töödelda ning maadelda Mardi kaamera ja monteerimistarkvaraga – lõpuks öösel kl 1 paiku olin ma kõigest nii kettas, et tahtsin kogu krempi rõdult välja visata ja hea meelega ise ka järele hüpata. Õnneks on hommik õhtust targem ja kui olin mõned tunnid und endale lubanud, suutsin ülejäänud töökohustuste kõrvalt lõpuks ka kõik failid ära convertida ja mingil kombel loo kokku panna. Üleliia hea kvaliteet ega teostus ei saanud, aga tingimusi arvestades siiski arvestatav tulemus: http://eestielu.delfi.ee/eesti/tartumaa/tartu/sport/fotod-ja-video-intriige-ja-ponevust-pakkunud-rahvaliiga-mangus-sai-otsustavaks-uks-varav.d?id=64965412 .

Reede ei olnud eelnevatest päevadest eriti erinev, sest kuigi purjetamised ja jalka vahetusid filmivõtete ja artiklite kirjutamistega, siis praktiliselt iga vaba hetke istusin nii koolis kui kodus oma viies mailboxis ja kontrollisin-vastasin-tõlkisin kõikvõimalikke asju. Kui sellist asja peaks väga pikalt tegema, siis võiks for real hulluks minna (õnneks oli kogu haigelt kiire nädala kulminatsiooniks reedene artikkel http://www.ohtuleht.ee/492172 , mis sai kiidusõnu nii sõpradelt, kolleegidelt kui ka konkurentidelt- selliste hetkede nimel täitsa võib end aeg-ajalt pooleks rabeleda :)). Anyway, lisaks sai reedel Kristeli filmiklipi jaoks retard-asju teha ja õhtul lõõgastuda, kui muidugi 0,75aastase beebi hoidmist saab niimoodi nimetada. Üldiselt oli tegelikult väga normaalne õhtu, sest kl 19-01 oli mul abiks ka tädi Liisu, kellega meile eraldati isegi pudel šampat, nii et saime Oskari valvamise kõrval ka oma jutte arutada, filmi vaadata ja lihtsalt mõnusad olla. Kui abivägi oli ära koju läinud, hakkas beebi muidugi jonnima ja kuni vanemate saabumise ehk poole 4ni möödus režiim nii, et 15 mintsi magamist, 5 mintsi maxxkisamist, 15 mintsi magamist, jälle kisamisrežiim. Järgmisel päeval selgus ka muidu pailapsena käituva Oskari nutu põhjus: väikemees oli külmetada saanud ja vaevles üsna hardkoor nohu käes :/.

Kui laupäeval (15. septembril) olin päeval tublilt tööd teinud, käisime õhtul Liisuga võrkpalli vaatamas. Taaskord suutsime ülejäänud rahvale veidike nalja pakkuda, sest kui läksime siidrit ostma, siis müüja ei tahtnud lihtsalt dokumenti näha, vaid kisas supervolüümiga „misssasjaaaaaa, teile küll müüa ei saaaaa juuuuu, alakad!!!“. Punastasime, näitasime dokki ja vudisime oma kohale tagasi. Kui sport läbi sai, algas õhtu meelelahutuslik osa, mis möödus Mirko ja Martiniga Tallinna peal ringi paarutades. Alustasime Mustast Puudlist, kus pidime end vaateaknal eksponeerima ja mina tahtsin hakata kutte läbi klaasi lükkama. Järgmine peatus oli Drink Bar, kus jooksin kokku ka Prantsusmaalt tagasi saabunud Ragnariga. Pärast seda läksime otsima Sinilindu ja kui olime majale tiiru peale teinud, pääsesimegi lõpuks sinna lokaali (ja ühtlasi mingile salapärasele Kaspari sünnipäevale). Kui ka seal olid kerged dringid tehtud ja Anettele tsau öeldud, jätsime Martini tema sõbrannadega jutustama ja läksime minu käsul (ja havi soovil – või kuidas iganes see Eesti muinasjutt oli) vesikat tegema. Rääkisime Mirkoga väga asjalikke ja põnevaid jutte ning kokkuvõttes oli väga mõnus ja üsna rahulik väljaskäik, seega võis üritusega maxxrahule jääda.

Pühapäev ja esmaspäev- taaskord töö, kool, filmimine. Ka teisipäev jätkus üldiselt samas mode’is, aga pärast kooli käisime kursakatega paar tundi ka Mustas Puudlis istumas. Kuna vahepeal käis seal minu Tallinna korterisse sissekirjutamispaberitele allkirja korjamas värske elukaaslane Mart (fesaris suutsime asja ilusti viraliks ajada ja kuuldavasti oli isegi Mardi endine inglise keele õpetaja Karinit õnnitlenud selle puhul, et Mart mingi neiu on leidnud – lihtsalt suurepärane, kui kiirelt on tänapäeval võimalik horrorit ja kaost tekitada), siis õhtu lõppedes tegime kokkuvõtteid selle kohta, mida me kõik uute kursakate kohta õppisime ja minu kohta teatasid inimesed, et ma juba teisel nädalal pakun random inimestele mingit huvitavat majutusteenust. Igatahes, nädala keskmised päevad möödusid jälle üsna ühtemoodi asjalikult ja kiirelt, kuigi kolmapäeval õnnestus finally Taani-Kristiga 2 tundi skaipida. Ütleme nii, et ma ei hakka siin halama, KUI kahju mul sellest on, et Tahmu väljamaale läks ja kuidas vahepeal tahaks omavahel telefonis lihtsalt tööasju hädaldada, laivis gossipit jagada, teatris käia, Kalamajas veini juua või planeerimata jäätisekokteile juua... kõik see on tegelikult täiesti suvaline selle kõrval, kui oma silmaga näed, kui rahul Kristi on ja kui hästi tal läheb. Ainult thumbs up nii mõnusale üritusele! :)

Anyway, kui nädala selgroog oli murtud, siis reedel käisime Kristeliga jälle shootil ja seejärel saingi üle mitme nädala Tartu bussi peal istuda veits aega nii, et polnud vaja teha tööd ega mõelda ühegi kooli filmiprojekti peale. Tartusse jõudes jätkus kõik muidugi oravarattas kiirelt ja nii olingi varsti pärast megakiiret tunniplaani venna ja Annakaga Kuti sünnipäeval. Alustuseks oli pidu veits 2009. aasta härmakate lennu kokkutulek ja siis hoopiski juba 2010. aasta rahva meeting place, aga õnneks saabus enne minu vanuriks tunnistamist kohale ka muud rahvast.

Nagu näha, jagati casual Club Kuti peole kohaselt kõigile taaskord kätte leged purgid (Kull oli selle aktsiooni eest vastutav, sest vend raius tuimalt ringi ja kallas kõikide joogid lihtsalt suvalt ümber). Mina ajasin suurema osa ajast köögis Cätu või Martaga juttu, aga lõpuks enne linnaminekut proovisin handlida mingit megalihtsat kaardimängu, kus ma lihtsalt olin superloll. Lausa piinlik hakkas ja seetõttu tõusin lõpuks püsti ja ütlesin, et tavai, aitab pullist, paneme peo kokku. Tee viis meid taaskord Shootersisse, kus mina jooksin otsa täiesti random tüübile, kes end igale poole kaasa pakkis, aga lõpuks otsustas oma aktsiooni siiski lõpetada selle peale, kui olin ülemisel korrusel umbes tund aega poistega ainult Welco-juttu ajanud. Siinkohal tuleb mainida, et see jalkavestlusring pakkus huvi päris paljudele, sest meiega ühines Welco pühapäevase vastasmeeskonna üks mängija, kes muidu kiitis meie fänlust ja värki, aga pani badlisti tšekirullide loopimise, mille peale Raiko hakkas venna peale tuimalt röökima ja möllama. Meanwhile ajasin mina duublijutte Riskoga ja nii see õhtu läkski, igati edukas üritus.

Kuna eelmisel õhtul olid kokku lepitud kõik mängule minemise jutud, siis täpselt nii ka läks, et juba kell 12 olime Raiko ja Kõrgepeaga Annelinna statal, kuhu varsti jõudsid ka Mihkel ning üllatuskülalised Kaarel ja Raigo. Tegime tribüünil nizmo nalja, jõime siidrit, elasime duublile kaasa ja rääkisime purjetamisest, kuni mäng sai läbi ja oli aeg uuteks plaanideks. Meanwhile kui Mihkel üllatajatega linna liikus, käisime meie kiirelt Ihhis ja Ülkus, et siis teistega Ristiisas ühineda ja suurejoonelisi päevaplaane kuulata. Nimelt oli Mihkel vahepeal jõudnud kokku panna päris korraliku päevaplaani: alustuseks söögid-joogid, siis paatide võidusõit Emajõe ääres, seejärel Tivoli, õhtul Raamatute residents (viimane oli küll meie lisandus, aga see selleks). Üldiselt läks alguses kõik plaanipäraselt, kuigi Raiko kargas oma prae pealt leitud kilu pärast läbi Ristiisa lae, Raiste oli Emajõe ääres megahorroris ning Raiko nägi paatide sõidust umbes 2 sekundit. Kõikide eelnevate feilimiste heastamiseks otsustasime Tivolis peale tõmmata täisprogrammi, mis tähendas, et alustuseks käisime meie Mihkliga Extreme’i peal (vanahea Mihkel üleval Tartu kohal passides: „Kas nüüd on õige aeg öelda, et ma kardan kõrgust???“), siis rallisime autodroomil (isegi elus ainult kaks korda autoroolis istunud Roista oli minust osavam ja seetõttu pidi poole ralli pealt mulle autosse crashima kohalik tšurbahh, kes väga mugavalt käe ümber minu sättis ja ise roolima kukkus), seejärel külastasime maailma kõige hirmsamat õudustemaja, mis oli Tivoli peale ainuke koht, kus pidi kaine olema (ja kus ilmselt ka 6-aastane laps oleks end labasuse tõttu trombooniks naernud), järgmisena oli plaanis sujefa selle peale, kes ronib viieks minutiks vee peale õhupalli sisse (üllatav, et mina olin põhientusiast ja ka kaotaja)

, siis kiire tiir Octopussy-nimelisel karussellil ning nii olimegi tagasi Extreme’i juures. Seekord suutsime sinna peale endaga kaasa vedada ka Kaarli, Kõrgepea ja Raiko ning suurenenud osavõtu tõttu oli üritus veelgi lõbusam. Kui mina ja Mihkel rääkisime pool ajast juba üsna nizmo juttu ning Kõrgepea karjus lihtsalt randomly, siis Raiko oli pool sõitu täiesti vait ja atraktsioonilt maha tulles polnud venna näos enam raasugi verd. Meanwhile kui Antsu kaksikvend end siis kogus (ja auto taga väikeste tüdrukute sendiküsimise peale oksendas), käisin mina koos kohale crashinud Urvoga kolmandat korda peaalaspidi rippumas. Pärast veel kiire karussell otsa ja nii võisime lõpuks lõbustuspargipeo lõppenuks lugeda. Järgmisena oli kavas kiire vahepeatus Raiko pool, seejärel Roista lemmikalksipood, siis oujeee mcdonalds jeee (Raiko sai suhhht hästi aru, kuidas tellida, ehk vend kisas iga asja peale nizmo arutult) ning pärast söögipausi (ja minu lasteeine mänguasja-horrorit) jõudsime lõpuks Mardile külla. Pidu Tähtveres jätkus täistuuridel, kui poisid käisid vaheldumisi saunas, jõime veini, kutsusime muudkui külalisi juurde (ja surprise, et lõpuks oli jälle minu ning Kaasiku kõrval kohal peaaegu 20 kutti- võrdõiguslikkuse volinik oleks megakettas olnud), mina olin offkoors Pentest kettas, ajasime niisama juttu ja üldiselt vist suht nii see üritus oligi. Mitme satsina liikusime ühel hetkel linna ja mina sattusin alustuseks Möku juurde ja siis Shootersisse, kus baarileti taga tervitas meid Mikael, tegime erinevaid shotiringe ja olime igati muidurahul. Õhtu lõpuks läksime sõpru otsima Sööklasse (järgmisel päeval proovisime aru saada, miks KÕIK head sõbrad sinna ronisid, kui tegelikult see koht kellelegi ei meeldi). Seal jätkus üritus mõnda aega sama randomly, sest uksest vajusid sisse-välja mitmed täiestiii erinevad rahvad, ajasime kõigiga juttu, tegime veits isegi mingeid Welco-laule ja panime Andimanile puid alla selle eest, et vaene vend pidi ülivarsti juba tööl olema. Ühel hetkel hommikul panime pillid kokku, leidsime taksopeatusest ahhoitava Raiste ja sõitsime Annelinna. Kui töömesilane And1 oli koju läinud, siirdusime meie Raikoga Raiste poole, kus korteriperemees võttis end taaskord alasti ja hakkas noaga vehkides esitama mingit tantsu. Tõmbasime insta piirajasse ja hakkasime nuga ära peitma (pliidi peal tundus olevat hea peidukas) ja kustutama kõiki küünlaid ning viirukeid, mida Roista sama järjepidevalt süütas. Mingil hetkel suutsin siiski mõlemale kutile piisavalt mõistust pähe taguda ja nii saime kõik natuke magada.

Mina isiklikult tegin luugid lahti kell 10 hommikul, hindasin olukorda, jalutasin läbi metsa koju, tegin veel paar tundi und ning läksin siis suurepärasele Welco mängule. Nagu juba öeldud, oli see läbi aegade esimene kord, kui Welco suutis 0:2 kaotusseisust suureskoorilise 4:2 võiduga välja tulla ja peab tõesti tunnistama, et see oli tõesti emotsionaalselt vägagi mõnus mäng ja igati hea lõpp nädalale.

Nüüd on juba septembri lõpp ja nädala esimesed päevad Tallinnas on möödunud casual kiirelt. Finally sai ka see postitus valmis, usinatel lugejatel on jälle pool tundi-tunnike hooletu ja süda rahul ning mina saan ka rahulikult raamatut lugeda ning muid tähtsaid Kadi-asju teha. Ehksiis, live-report is over, this is Tallinn, have a good night!