Izvinite ma vahepeal magasin

Alustaks täna kohe jutust, mis haakub sellega, kus viimane blogipostitus lõppes. Nimelt oli septembri lõpp ja olin lubanud isale neljapäeval kaine rool olla. Nonii, alguses läheb kõik hästi, sõidame ilusti Harkujärve külasse vms koht see oli, marurahulikult paarutame seal asula vahel umbes 10 mintsa ja isa räägib terve tee, et küll siia on ilus asfalt pandud ja küll see asfalt on siin hea ja see uus asfalt ikka rokib täiega. Jõuame siis kohale, panen isa maha, istun rooli ja – 30 sekundit hiljem olen kuskil täiestiii suvalisel kruusateel, mitte midagi aru ei saa, uued asfaltteed ja terve küla on kadunud. Istusin siis seal võsas ja proovisin aru saada, kuidas on võimalik olla nii uskumatult loll, et ei ole võimalik 10 minutit tagasi sõidetud teed vastupidisel suunal meelde jätta; absoluutselt mõistetamatu, kuidas ma nii orienteerumisretard saan olla, aga vähemalt sai selgeks, et tulevikus pean endale hankima kuti, kes mind kas orienteeruma õpetab (kuigi see rong on vist käinud) või ise minu eest ära orienteerub.

Tänu taevale jõudsin ikka sealt Harkukülast kunagi koju ja seetõttu ka reedel Tartusse, kus otsustasin kojumineku foldida ja hüppasin kesklinnas autost maha otse Poe tänava poiste poole. 10 mintsa hiljem olime alumisel korrusel Shootersis, kus oli aeg lunastada mu maikuus võidetud 5x50 shottide viimane tiir. Kohal oli meid rahulikult üle 10 inimese, aga kuna mitmed liikmed otsustasid ülesandest loobuda, saime igaüks sisse kangutada 6-7 shotti – aega kulus selleks alla 10 minuti, niiet töö kiire ja korralik.

Kuna ilmselgelt oli kl 22 veel liiga vara end Shootersisse lõplikult ära sättida, liikusime terve satsiga Raamatute residentsi. Taaskord oli kohal mitme peo jagu rahvast, niiet kui elutoas oli fookuses Tartu teadlaste geeniöö (st prooviti üles leida Rihot, aga selle asemel ilmus ekraanile hoopis Karlaaaa), siis näiteks mina ja Made saime köögis teha casual lapsepõlvesõprade gossipiõhtut, kuni Made juhtimisel läks see sujuvalt üle küüslauguleibade küpsetamiseks. Osa rahvast läks selle peale horrorisse ja next thing I know olin ma topitud Raiko autosse koos Antsu, Mattiase ja Otiga ning tee viis tagasi Poe tänavale. Jõudsime teha kiired kokteilid ja kui poisid jäid sinna veel megatähtsaid asju arutama, siis mina otsustasin Rihhteriga Shootersit minna kontrollima. Suhteliselt kohe jooksin shotibaari teisel korrusel kokku kadumaläinud toololija Martiga, kellega tuli tingimata järele vastata kõik Elektriarve, Jalka, Welco ja üldse muidumaailma jutud. Kuigi meil jätkus juttu päris kauaks, jõudsin vahepeal baarileti ääres jutusoonele sattuda ka Arturiga ja muidugi kossustaar Priidikuga, kes nõudis endast Õhtulehte artiklit. Mingihetk jõudsin ka alumisele korrusele ja äkki olid laivis mingid noormehed, kes arvasid, et peaksin nendega tantsima minema. Kuna päästvaid sõpru või üldse tuttavaid läheduses väga ei paistnud, siis ütlesin vastumeelselt okei, paar tantsu ikka saab, aga kutid olid nii järjekindlad, et oleksid mu pikemaks ajaks sinna jalga keerutama jätnud. Õnneks oli nagu ikka: kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem ja nii keerutaski oma tantsuringiga kohale Kukeplix, kes kutid üritusest lihtsalt ära lõikas ja mul põgeneda lasi. Natukese aja pärast tuli muidugi samade vendadega uuesti maid jagada, sest nad suutsid mu üles leida ja hakkasid pahandama, kus ja miks ma ära kadusin, aga seekord suutsin sõprade abiga (suured tänud Martile ja Janole!) kuttidele selgeks teha, et mul on peol muudki teha, kui nende sebokkimist handlida. Lõpuks niimoodi pidu siis ka lõppes: üritus hakkas läbi saama ja tegime Janoga koduveberi.

Laupäev oli 29. september ja õhtul kella 17ks olime kutsutud naabrite poole sünnipäevapeole. Üritus möödus seekord ilma öölapse ja õllepruulijata ehk üsna rahulikult: söime-jõime, tegime pilti, kõik olid Oskarist kettas, arutasime maailmaasju ja nagu ikka. Juba keskööks olime tagasi kodus – väga tsiviliseeritud õhtu.

Ka järgmine nädal möödus suuremas osas sama mõistuspäraselt ja rahulikult: kolmapäeval (3. oktoobril) käisime Ummi sünnal, kus oli kavas kiire catchup, söögid-joogid ja uus lauamäng, ning neljapäeva õhtul saabus mulle vesika ja siidriga külla Kukeplix – alates teisest vesikaringist saime ka söehorrorile pihta ja sealt edasi läks kõik ainult ülesmäge, niiet taaskord üks väga mõnus õhtu.

Reedel suutsin end tänu Antsule mobiliseerida üsna normaalsel ajal Tartu rongi peale – midahelli ma üldse nende bussidega olen liigelnud, kui rongi I klassi pilet maksab sama palju, aga kogu üritus on oluliselt mõnusam?! Anyway, kui ma siis Tartusse jõudes olin kogemata teinud kojumineku asemel tiiru peale poolele Annelinnle, jõudsin õhtul jälle Antsu-Oti-Tenzzou poole. Once again vaatas mulle alguses vastu väga mehine koosseis – Antsuke, Raiko, Ott, Silver, Kihh, Rass, Mart, Raiste – ning seekord olid poisid otsustanud üritust vürtsitada chatroulette’iga. Mingihetk pandi ka mind kaamera ette istuma, aga kuna ma polnud nõus suvalistele vendadele flashima, siis varsti lõppes see üritus ära ja Silver hakkas hoopis mu sukkade teemal mölisema. Meanwhile sai üllatuse osaliseks Raiko, kellele mingi Eesti chick chatroulette’is kirjutas „tsau, raikooo“ – päris lõpuni ei saanudki me keegi teada, kes see siis oli, aga igatahes üsna random kokkusattumus. Igatahes ühel hetkel olid kohale jõudnud nii klassikokkutuleku-Kaasu, shoppamisöö-Tensistor-Keilar kui ka veini-Andi (pluss kindlasti veel inimesi), niiet mingimoment jõudsime taaskord Shootersisse ja seal oli üldiselt väga tihe graafik, sest usina tüdrukuna jõudsin ma lisaks oma sõpradega hängimisele maid ja mandreid jagada ka ühe EMÜ meeskonna venna ja Tallinnast saabunud surfi-Siimuga, pluss peo lõpus oli jutte arutada Paffiga ning mingil põhjusel otsustasime Priidu peole maha jätta ja megasalaveberi teha üle pika aja Ihhi tee leidnud Jossiga. Ehksiis – päris keeruliste valikutega keeruline õhtu.

So, once again it was Saturday (6.oktoober) ja kui ma olin diivanil piisavalt lebos olnud, jõudsin omadega Tähtverre, kus ootas mind Tommi sünnale liikuv auto. Jõudsime veel ka pool Tartut läbi sõita ja oodata (vanahea mina ja Jaan Zeppelini ees vihmas horroris, kui teised meie teadmata Panda restos einestavad), aga kõigele vaatamata jõudsime lõpuks siiski kohale. Alustuseks tuli kohe pitse tõsta ja siis sain mõnusaid jutte rääkida nii Antti kui Jossiga, kuni lõpuks peo käigus pitside tempo muudkui tõusis ja inimeste tuju samuti kõrgustesse kerkis (olin nii kaval, et määrasin end viinajagajaks ja sain kogu aeg osavalt liigsetest pitsidest viilida – success!). Ühel hetkel läks osa satsist ära, aga samas tulid asemele pardijahispetsialist Urvo ning veel autotäis rahvast – pidu, tünnisauna, küsimust „kes Jaani kutsus??“ ning säraküünlaid jagus kõigile.

Lisaks kollektiivsele melule tegi väga tugeva etteaste Antti, kes esiteks otsis maailma lõppu, aga leidis hoopis veranda lõpu ja lendas sealt, jalad ning valged püksid ees, näoli ning maoli nõgesehunnikusse, ja teiseks riietas end mingil põhjusel nomaadiks.

Programmis oli veel ka mingisugune paarikaupa lauamäng ning siis olid kõigil juba häälepaelad nii valla, et kui olime ära kuulanud Tommi stuudiovooru esinemispala, lükati peale 2QuickStarti laulu fono ja kõik, hoolimata lüürika teadmisest või mitteteadmisest, röökisid täiest hingest kaasa. Nii see pidu kestis meil päris pikalt, kuni poisid otsustasid tünnisauna vol2 tiiru kasuks ja mina arvasin, et kell pool 5 võiks magama juba küll minna – leidsin ülemiselt korruselt isegi mulle määratud voodikoha, mis oli Urvo kõrval ja pooleldi voodi all (samas näiteks Jaan ja Antti pidid magama öö läbi „hakuna matata“’t mänginud kõlari all ja Jaan oli pool aega ilma jõehobuse-tekita, niiet mul läks pigem isegi hästi).

Saabus hommik, saabus kojuminek, saabusid Welco hooaja viimased mängud! Tuleb tunnistada, et kuigi esimesena peetud duubli mängul oli rahvast hõredalt nagu ikka ning vihma sadas meile krae vahelt sisse isegi Harri vihmavarjust hoolimata, oli kogu üritus seda väärt: duublile teenitud 1:1 viik. Ning muidugi esinduse mäng – oli rahvast, oli melu, oli laule, oli pürotehnikat (mida neiudele ei jagatud) ja oli emotsiooni: 3:2 võit meile!

Võiduemotsiooni pealt oli kõigil muidugi vaja pidu jätkata (seda enam, et õhtul oli el classico), niiet esmalt jõudsime natukeseks Poe tänava poiste poole ja siis juba Illegaardi, kus pandi tagumises saalis püsti tõeline Welcopidu: koosseisuliselt olime jälle esindatud mina-Kaasu + 25-30 kutti, olemas olid nii võidusoodustusega joogid kui welcoshotid, pubis kajasid welcolaulud, peeti isegi mõned kõned, arutati jalkajutte ja kõik oli nii, nagu ühel eriti mõnusal pühapäeval olema peaks.

Uus nädal möödus väga edukalt: alustuseks tühistas citypark mu 35-eurose trahvi ja lõpetuseks oli mul Tartus bussiga sõites meeles osta bussipilet ning kohe seejärel kohtasin kohe elus esimest korda vana-ihastes kontrolle – success missugune. Lisaks saime neljapäevaks hakkama uue Elektriarvega, mis laupäevasel hooaja lõpupeol erinevate inimeste käest väga palju kiidusõnu sai :).

Aga enne laupäeva oli veel reede ehk 12. oktoober, mis oli üleüldiselt väga ora päev. Kõigepealt tormasin päev läbi mööda linna ringi ja orgunnisin asju, siis käisin kl 17-21 Põlvas käsipallist lugu tegemas, siis kiire kojusõit, väga kiire sättimine ja juba kell 23 olingi ilusti Shootersis Vootele sünnipäeval. Alustuseks ajas peremees mu uuesti õue ja pidin kaasa võtma oma date’i ehk Kroksi, aga suutsin selle väga osavalt hoopis teise Partsu kaela riputada. Kuna ülejäänud rahvas oli peo juba käima tõmmanud, valati ka mulle kiiruga mitmed pitsid, riputati siider näppu ja hakati maailmast-kosmosest rääkima. Laias laastus nii see pidu mööduski, kuni ühel hetkel maja ees patrullides otsustas peremees, et pidu jätkub tema pool – varem või hiljem jõudiski suurem osa peorahvast sinna, aga mina väga tubli ja ettenägeliku tüdrukuna otsustasin seekord asja foldida ja kooserdasin nizmo nats veel Shootersis ja olin kella 5st kodus õndsat und magamas.

Sellisel tagasihoidlikul käitumisel oli muidugi ka oma põhjus – juba hommikul kl 10 olin võrkpallidressid selga ajanud ja kepsutasin Härma saalis ringi. Ei saa muidugi öelda, et seal vilistlasturniiril päris tippvormi väärilise esituse oleksin teinud, aga üldiselt sain oma kapteni- ja sidemängijarolliga päris normilt hakkama + muidugi tuli ka kohtunik Heikiga vaielda ja õigust taga ajada, kuigi hiljem selgus, et kuna keegi mu võistkonnakaaslastest ei teadnud Heikit, siis ei saanud nad vapsee aru, miks ma kohtunikuga nii muhedat mesijuttu ajan ja kogu aeg meie kasuks vilistamist nõuan. Aga noh, kuigi kokkuvõttes meil üleliia edukalt ei läinud, siis tegelikult oli väga mõnus üle kahe aasta saalis palli taguda (kuigi sama tore ei olnud see, et muidugi suutsin ma lisaks sajale pikalihüppamisele lisada ka umbes sama palju kukerpallitamisi ning siiamaani on mul küünarnukid-põlved ja mingi ime tõttu ka jalalabapealsed täiestiiii marraskil – mõtlesin selgituseks ka pildi lisada, aga see näeb välja suht nii, nagu oleksin püüdnud oma jalgadel veene läbi lõigata, niiet ei hakka seda horrorit siia korraldama ikkagi). Igatahes, kui endine kekaõps oli mind veel satsi kokkupaneku eest tänanud-kallistanud-kiitnud, siis vurasime kiirelt koju, sest juba kell 18 pidin olema proovikas ja valmistuma Welco hooajalõpupeoks! Nagu ka eelnevatel aastatel, oli see täiesti lagi üritus, mis algas sõnavõttude-kokkuvõtete-tänamistega ja mina sain Elektriarve peatoimetajana eksklusiivse valge Welco pusa – arrrrvata on, et ma olin ja olen sellest VÄGA kettas!!

Vahepeal mahtusid erinevate pauside sisse muidugi sotsialiseerumine ja welcoshotid, kuni siis järgemööda kuulutati välja ennustusvõistluse võitja (peatreener Migur), loositi välja plakatimängu võitja ehk Mihkel, korraldati ära traditsiooniline viktoriin (tegin sel aastal kaptenina veits paremat tööd kui eelmine aasta viimasele kohale positsioneerides, sest seekord juhtisin võistkonna edukale 5.kohale ja järgmine aasta plaanin kindlalt võidu ära tuua), peeti maha vägagi edukas oksjon (kogusumma vist üle 400 euro!) ja lõpuks kuulutati välja ka meie selle aasta parimad:
Parim esindusvõistkonna nõel: Timo Kuus
Parim duubli nõel: Jano Kunts
Parim rahvaliiga nõel: Mikael Vaikmäe
Parim täiendus: Hans Christian Maasikmäe
Aasta parim värav: Edgar Pau
Aasta visa hing: Andres Reiljan
Reiljani Keha laureaat: Hans Christian Maasikmäe & Mart Raamat
Mirko Kikkamäe nimeline aasta toololija tiitel: Riho Rokk
Aasta kallistaja: Priit Raamat
Welco taevariik: Mart Raamat

Muidugi jätkus kogu ürituse ajal Welcolaule ja muidu nalja paremale ja vasakule, pärast programmi lõppu jätkus pidu vabakava järgi ja toimusid suuremat sorti pildistamised, jutuajamised, kontserdid, magamisaktsioonid (Mart „izvinite ma vahepeal magasin“ Raamatu eestvedamisel) ja linnaminemised, niiet tegevust jagus kõigile. Mina olin otsustanud, et kuna järgmisel päeval tuleb jälle asjalik olla, siis võib-olla on proovikas kindlam olla kui linna peal, niiet olin sunnitud kõikidest ahvatlevatest linnaplaanidest ja –kutsetest loobuma. Osaliselt oli mu plaan veatu, aga umbes poole 3 paiku sattusin ikkagi joogiringi Kaasiku ja Werko-Pupi ning nende sõpradega ja üritus lõppes suurejoonelise tantsupeoga, kus ei kõlanudki klassikalised Justamendi-laulud, vaid hoopiski Kanye West ja muu mahe biit. Kulminatsioonina sain elus esimest korda ära tantsida ka gangnam style’i ja eriti naljakas oli see, et kui meie Kaasiku ja poistega hüppasime suht nizmo neid ratsutamisliigutusi rõõmsalt kõik ringis, siis ühel hetkel tantsisid väga autentse liigutusega uksest sisse Go ja Kõrgepea – see kõik nägi välja niiii naljakas, et ma ei osanudki elust ega asjadest väga midagi arvata. Lõpuks kella poole 4 paiku otsustasid ka meie tantsupartnerid linna liikuda ja kui ma olin Palloga siidrile lõpu peale teinud ning Kaasikuga vaadanud show’d, kuidas üks neiu Raikole luuki paneb (hambakaitsmete testimise eesmärgil), siis oli aeg koju minna ja nii see mõnus Welcopidu otsa saigi.

Vapustaval pühapäeval käisin jälle Põlvas käsipalli vaatamas ja esmaspäevaks lugu kirjutamas, kodus otsustasin Tallinnassemineku edasi lükata ning käisin saunas ja siis istusin oma soojas mõnusas pehmes Welcopusas telksi ees ja vaatasin Tommi superstaari-debüüti.

Esmaspäeval sõitsime Mihkliga mõnusalt Tallinnasse ja siin ma siis nüüd olengi: täna oli järgmise kahe nädala viimane loeng, sest meil tuleb nüüd tähtis iseseisva töö nädal vms, aga ei teagi, kui palju seda nautida saab, sest muidugi olen ma kalendrisse korraldanud päris normi horrori erinevatest projektidest ja üritustest. Lisaks on see sügis ikka päris horror aeg, sest hommikuti ülesärkamine on sama keeruline nagu kvantfüüsika (sellepärast ilmselt ka Mart ja Vanja kogu aeg magavad) ning päevas kulub mitu-mitu tassi kohvi, kuigi üldse ei tahaks (pluss eriti halb on see, et kooli kohvikutes ei müüda alternatiivina redbulli!!). Aga eks tuleb selle eluga hakkama saada ja nüüd ongi aeg lõpetada, sest tuleb hakata homseks intervjuuks valmistuma ja õhtul ootavad ees tähtsad veinid baarman-poistega. Järgmise korrani!