jõulud, jõulud, jõulud

No tervist! Alustaks sellise mõtteteraga, et nagu näha, siis täna on täna ja mida ei ole, on reisukokkuvõte. No worries, see tuleb, aga kuna aeg lippab muudkui edasi, siis otsustasin enne hakkama saada üleüldise detsembri kokkuvõttega, sest muidu läheb see elu nii lappama, et ei jõua midagi ära tehtud. Niisiis,

detsembri algus möödus kooliselt ja asjalikult. Esimesel teisipäeval (4.detsembril) oli meil oma kursaga esimene stuudiopäev, sest pidime kõik purki lindistama oma projektid. Mina suutsin võttepäevadel olla väga mitmekülgne: sain osaleda seitsme projekti võttel ja neist enda võttel olin loomulikult režissöör, ühel kursaõel nuppudevajutaja ehk puldiassistent ja ülejäänud viis korda olin näitlejana kaamera ees. Selle aja jooksul sain etendada kahtlast bordellipidajat, võimukat politseiuurijat, vaimuhaigla valvurit, hot ametnikku ja drunk housewife’i.

Kokkuvõttes võib öelda, et kõigil kukkusid välja väga khuulid asjad ja kuna kursakaaslased valisid minu ja ühe kursavenna parimateks režissöörideks, siis all in all great success. Lisaks sattusin spotlighti ka siis, kui me projekte läbi vaatasime, sest selgus, et ma olen suutnud ühele tööle anda lisaväärtuse. Nimelt olime Franki klipis mina ja Jonts näitlejad ja meil oli kokkulepe, et kui Jonts allkirja annab, siis kirjutab ta sinna midagi loogilist, et me naerma ei hakkaks ega tervet stseeni ära ei rikuks. Saame siis ilusti kõigega hakkama, paar poolkõva võtet on juba purgis ja kuna aeg hakkab otsa saama, siis lepime kõik kokku, et teeme viimase korra megakorralikult. Kõik sujub kuni lõpuni megahästi ja siis hakkan ma Jontsilt allkirja võtma – vend kirjutab, vaatab üles, kirjutab veel midagi ja siis ulatab mulle paberilehe, kus on kirjas paar roppu sõna. Mõlemad proovime megahullult naeru tagasi hoida ja venitame need 10 sekundit lõpuni välja, ekraan läheb juba mustaks, tiitrid lükatakse peale – ja kuna helirežissöör unustab mikrid maha võtta, siis kõlab klipi lõpuks Jontsi hüsteeriline naer ja minu röögatus „Käi perse, Jonts!“. Ütleme nii, et läbivaatamisel oli see nii meile kui ka õppejõule väga toredaks üllatuseks.

Anyhow, ülejäänud nädala mööbeldasime siis isaga nizmo kodus uute telekate ja mööbliga, neljapäeval käisin Liisuga vollet vaatamas, reedel attendisime Gertu ja Franki-Jackiga suurepärast õhtust loengut. Ütleme nii, et ma tahaks näha seda geeniust, kes mõtles, et abbpaaa reede õhtul kell 17-21 oleks maxxhea aeg panna lapsed kuulama maailma kõige igavamat loengut. Õnneks olid poisid sellele horrorile varem mõelnud ja ütlesid meile, et kaine peaga ei sobi sinna minna, nii et enne kooli tegime kerged dringid DrinkBaris. Pärast haridusprogrammi käisin Liisul-Matisel külas, sest nad tahtsid et väike vaeslaps saaks ükskord Tallinnas ka normaalset sööki süüa, ja õhtul põksusin väikse veini ja vanniga kodus, sest laupäeval (8.detsembril) olime jälle kell 10 koolis stuudios filmimas. Kui õhtul kella 18 paiku valmis saime, siis sammusin uljalt onutütre poole ja hakkasin õhtut veetma pisikese Oskariga.

Nii see õhtu meil mööduski: Oskar magas, peksis oma uut telefoni mööda elamist ringi, kiikus ja sõi umbes 2 korda rohkem kui ette oli nähtud. Mina olin samal ajal aasta IT-vend, kui proovisin üles leida Narniasse kadunud telekapulti, aga kuna see ei õnnestunud ja kanaleid vahetada ei saanud, siis nautisime ETV programmi (olen nüüd ilusti kursis Õnne 13 sarja arengutega) koos väikese veini ja Oskari unelauluga. Kui pererahvas kell 2 koju jõudis, siis mina mõtlesin, et kes palju teeb, see palju jõuab ja läksin koju Tartu Tudengile spordilugu kirjutama. Kui ma omadega kell pool 5 öösel lõpetasin, ei kõlanud üldse hästi see fakt, et ma juba pool 7 ärkama pean. Ilmselt mõistus otsustaski, et trumm läinud, las lähevad pulgad ka, sest tegin luugid lahti tund aega hiljem kui oli vaja. Siis lükkasin muidugi turbokäigu sisse, vurasin kodus ringi ja olin õnneks kl 9 siiski Tartu bussil. Kodulinna jõudes kohe insta Annika poole, meikar Kadi poolt nägu pähe, Kata ja Tohvi poolt sonks pähe ja siis stuudiosse Welco kalendrit pildistama.

Kuigi kõik asjassepuutuvad inimesed on juba kalendrid kätte saanud, neid kiitnud ja kommenteerinud, siis tahaks veelkord kiita kõiki kalendritürukuid. Lisaks sellele, et kuu aega enne võtet oli pmtselt juba kõik orgunnitud – šampad, meikar, fotograaf, stuudio, pildiideed, ühispildiideed jne –, siis ka kohapeal sujus kõik megahästi ja üleüldse oli see väga mõnus üritus. Pärast shooti käisime kõik ilusakstehtuna veel ka Truffes söömas (sest kõik said üle mitme päeva süüa :D) ja ülejäänud õhtu veetsin ma kodus juurviljana teleka ees, sest kogu see viimaste päevade rahmeldamine oli pigem väsitav.

Aga uuel nädalal tuli alustada uue hooga, sest kui esmaspäeval olid ettevalmistused tehtud ja režiiplaanid välja mõeldud, siis oli teisipäeval viimane võttepäev. Arvata on, et kui me olime seal ringi filminud kl 10-21, siis Kristeli projekti viimased võtted olid täiesti hullumaja – ja seda sõna otseses mõttes, sest tegevus toimus hullumajas. Lisaks kaamera ees toimuvale kakkusid ennast aga kujundisse ka kõik ülejäänud inimesed, nii et kokkuvõttes panid kõik nii vigast kui veel panna andis. Kolmapäeval sättisime end tagasi asjalike inimeste lainele - käisin esimest päeva online’is tööl ja õhtul pidasime Kaasuga glögi-piparkookide seltsis Welco jõulupeo koosolekut. Neljapäev oli päris hea success päev: alustuseks pakuti mulle online’is püsivalt tööd, siis teatas venna, et ta sai teadustööde konkursil oma bakatööga esimese koha!, ja päeva lõpuks sain ma kokku Mihkliga, kes pakkus mulle jalkaliidus kind of tööd. Kui kõik asjad toimima peaksid hakkama, siis läheb uuest aastast huvitavaks, aga eks seda ole siis näha, kui õige aeg käes on.

Anyway, lõpuks oli käes reeeedeeee ja sai üle pika aja normaalselt Tartus peole minna, sest kalendris oli kirjas Kaasu&Karlaaaa hipsterisünna.

Alustuseks laulsime ja tõstsime sünnalapsi üles, siis jätkus siidrite-shottide programm ja mina sain ühiste pitside tõstmise ajal hakkama kõige piinlikuma hetkega, kui karjusin üle laua „blowjob“ – selgituseks nii palju, et see nali oleks pidanud käima Tenso pihta, sest tema karjus seda 2 aastat tagasi meie jõulupeol konstantselt, aga mingil põhjusel ei olnud minu karjumishetkel lähedal kedagi, kes oleks sellest aru saanud ja nii jätsin ma kõigile päris random hullu mulje. Aga see selleks, pidu oli meeleolukas ja mõnus, asjalikke ettevõtmisi jagus kõigile – Mart otsis pool sünnipäeva oma jopet, ühel hetkel oli trullide väel sujefa kaotanud Raiko, samal ajal tantsis Mikael väidetavalt kuskil valssi ja mina proovisin hoopis Priidikuga tantsuplatsi pooleks keerutada. Mingil ulmehetkel saime ilmutuse ja läksime Andi ja Priidikuga hoopis poolde kuude, kus ei toimunud mitte midagi loogilist, aga selle asemel jagasime maid mingi parmuga ja leppisime kokku, et lähme kõik järgmine päev kinno. Ei oska öelda, mis asi see siis nüüd õhtu lõpetuseks oli, aga igatahes nii see elu ja õhtu tookord läks.

Laupäeval ehk 15.detsembril tuli pärast orgunnimishorrorit ja turgutavat sauna seada sammud taas Shootersisse, sest seal oli ette nähtud esimene Welco jõulupidu. Programmijuhid Kac ja Kaasu olid varakult kohal, vennad Raamatud hoolitsesid cateringi eest, Mihkel koordineeris shotte ja Mikael-Karlaaa jagasid šampat meile. Kui rahvas oli õigeks ajaks kokku kogunenud, toimus õhtu esimene organiseeritud aktsioon ehk Elektriarve viktoriin – tavapäraselt ei puudunud viktoriini juurest röökimine, küsimuste pärast mölisemine ja tugev konkurents. Õnneks päris tülli keegi ei läinud ja saime maha pidada ka õhtu teise etteaste ehk mängijate jõululuuletuste kuulamise. Pärast meeleolukaid luulepalasid jagasime tublidele poistele kalendreid ja siis jätkus pidu juba vabas vormis. Mina chillisin veits aeg Kristeliga ja rääkisin jalka-Mihkliga juttu, vahepeal saime tüdrukutega hea kalendri eest kiita ja seda tuli muidugi tähistada rummi ja shottidega – ja tänu sellele saabus äkki peo lõpp, kus ma alumises garderoobis koos Heiko ja kellegagi veel valjuhäälselt oma jopet taga nõudsin, kuigi see oli hoopis ülemisel korrusel. Aga mis sa ära teed, loll olla on loll (nagu Matis mulle alati ütleb).

Kui selja taha olid jäänud mõned taastumispäevad, siis tuli alustada kõikide suurte jõulupidustusega ja esimese üritusena käisime teisipäeval (18.detsember) kursakatega pärast kooli St Patrickus istumas. Ürituse kokkuvõtteks võib öelda, et sellest kujunes mean-team’i ja heade inimeste vaheline battle: kurjad inimesed aka mina, Kristiina ja Jack panime puid alla heade tiimile ehk Jonts sai pähe selle eest, et ta kõiki lugusid üle proovis trumbata ja Pärnust hirmujutte rääkis, Liis selle eest, et ta polnud kuulnud Justin Bieberit ega gangnam style’i, Gertu selle eest, et ta mängis koristajat, ja Kristel selle eest, et ta meie fantaasia kohaselt ühe õppejõuga vannis käis (oma osa sai ka kursavend Frank, kes oli enne käinud Niguliste kirikus kontserdil ja sai selle eest veitsa puid). Kui selles bitchimises olime meie osavamad (me Kristiinaga siiski head pakspead), siis vastased olid meist jällegi paremad oma tegelaskuju äraarvamismängus – meie tiimist Kristiina ehk dr Burger King ja Jack ehk Dumbo jäid täitsa viimasteks, aga me ei lasknud oma tujul sellest langeda ja panime kõik koos selle asemel kokku suurejoonelise plaani, kuidas Eesti pornofilmimaastikku vallutada. Pärast nii asjalikku koosolekut saime veel koduteel ka sporti teha, kui kursavend Jonts mind endaga valele trollile käsutas ja siis öises Tallinnas ringi jooksma pidime.

Kolmapäeva hommik algas pingelise koolitööga, sest mingil põhjusel oli üks õppejõud otsustanud meile täiesti random eksami väänata. Minu arust oli megalamp nii selle eksami läbiviimine – möllasime raamatukogus andmebaasidega – kui ka hindamine, sest kokkuvõttes said kõik A-d ja B-d. Kogu see naljakas üritus nägi siis välja nii, et läksime kohale, igaüks sai omale artikli (ise pidi selle andmebaasist välja trackima, sest selgus, et osad meie kursalt ei ole kunagi neid andmebaase kasutanud) – lugesid asja läbi ja kandsid õppejõule lühikese kokkuvõtte ette. Teise ülesandena pidid rampsist mingi konkreetse raamatu üles otsima ja ka sellest väga üldise iseloomustuse ette kandma ning siis kolmanda osana vastama ühele eksamiküsimusele. Minul muidugi joppas, sest artikliks sain spordivaldkonna loo, raamatuks sain rahvusküsimuste teose, mille asemel ma rääkisin pool aega oma seminaritööst, kus ma olin ka rahvuseid käsitlenud, ja kolmanda osana rääkisin lihtsalt 30 sekundit teleformaatidest. Nagu watt, miks oli nii suvalise asja pärast vaja teha 5tunnine eksam, aru ma ei mõista.

Aga see selleks, neljapäev oli full tööpäev, millele järgnes mõnus glögirelaxx Mihkliga Mustas Puudlis ja siis veinidega Kääbiku vaatamine Mihkli ja Kaasuga. Ja siis oligi käes reede (21.detsember), kuhu oli jälle kogunenud mitu tähtsat üritust. Kui ma olin päeva esimeses pooles olnud tubli töömesilane ja pärast ära ostnud viimased jõulukingid, siis oli aeg end õhtul Kalevi spordihalli sättida, sest Welcopoisid olid tulnud aastalõputurnat mängima. Meanwhile kui poisid võitmisega tegelesid ja Lauri saltosid tegi, nautisid fännid siidrit-õlut ja kaklesid turvamehega, kes meid kogu aeg patrullimas käis. Kuigi natuke oli kahu sellest, et finaalikoht niiiii napilt penaltite taha jäi, siis kokkuvõttes olid poisid ikkagi megatublid ja teenisid igati ausa III koha.

Kui lõbus seltskond end tagasi Tartu poole sättis, võtsin mina hoopis kiirkäigus suuna Teele poole, sest ees ootas jõulupidu bakakursaõdedega. Kohale jõudes kruviti mulle kohe viinakoks kätte, hakati kinke jagama ja Borjaga ringi breikima.

Kui kõik gossipjutud olid räägitud ja piisavalt kokteile sisse keevitatud, siis sedasime sammud Stuudio poole ja muidugi oli vaja ära teha leged liftipildid, mis mul kõige baussimalt välja kukkusid.

Peole jõudes selgus maxxhorror, et peame sissepääsemiseks õues külmetama – hea, et meil vähemalt vip-staatus oli, sest see tavainimeste järjekord oli minu arust sama pikk ka siis, kui ma 2 tundi hiljem peolt ära läksin. Anyway, kui me lõpuks sisse olime pääsenud, siis tuiasime ringi ja maiad neiud hakkasid shotte jooma. Nagu meie puhul ikka juhtub, siis esimese pooltunni järel olid kõik omaette kuhugi kadunud: Mari ajas mingeid asju mingite kuttidega, Marianne elas kuskil oma elu ja Teele-Kersti seletasid, et nad peavad enne kojuminekut kainemaks saama ja kukkusid vett kaanima. Mina vaatasin ringi ja otsustasin, et võib peo koju pakkida ja end koju veberdada.

Laupäev saabus hommikul pool 11 ja thank god, et tegin esimese asjana lahti sõber facebooki, kust vaatas vastu Urvo staatus, et Tallinnast Tartusse ei olegi nii lihtne saada. Tegin kohe kõned peale ja selgus, et bussijaamas luurel olev ja õllet joov Urvo teadis rääkida, et esimesed vabad kohad on bussile, mis stardib kolme tunni pärast ehk pool 2. Targa tüdrukuna ostsin siis pileti kiiresti-kiiresti ära ja olin õigel ajal bussijaamas, kus mind tervitasid siidritega Urvo ja Martin. Üsna valjul häälel räuskav diagnostik jäi bussis magama, aga meie Urvoga arutasime läbi kõik maad ja ilmad, tegime Ladogale minemise plaane ja jõime siidrit. Tartusse jõudes sain teha kiire kodukülastuse ja siis olin juba kossusaalis karikafinaali vaatamas ja tööd tegemas. Muidugi mängule jõudes tõmbasin insta mingi korraldushorrori peale, sest kõik kolm pressi jaoks pandud lauda olid hõivatud ja mina seisin seal üsna vettinud kutsikapoja näoga, kui siis vanem kolleeg Postimehest kamandas kaks noort Delfi poissi endaga kaasa ja hakkas mulle mööblit kohale vedama. Ettevõtmise tipphetkeks oli asjaolu, et mehed ei saanud kolmekesi lauale kuidagi jalgu alla ja siis tulid neile appi mööbeldama ka meie selja taga sooja tegevad Rapla kossukutid. Kui lõpuks see kaadervärk siiski püsti saadi, siis ma istusin sinna maha vist küll sama punase näoga nagu Jossul vahepeal viinapuna on. Õnneks edasi läks kõik plaanipäraselt ja kui olime Tarva võidu ära vaadanud ja treeneritega juttu ajanud, sain megakiirelt koju vuratud, sest ees ootas 2012. aasta jõulupakidpidu Ihhis. Peole jõudes ootasid mind ees kolm kalendrit ja palju puudeladumist minu aadressil, aga õnneks serveeriti kohe ka pitse ja veini. Vahepeal sain ka Janole juuksurit mängida, aga kuna see ei tulnud eriti hästi välja, siis saadeti mind üsna kiirelt tagasi alumisele korrusele pidu nautima. Juba õigepea jõudis kohale ka jõuluvana, kellest õnnestus teha ka mõned pildid Timile, kes imelikul kombel oli jälle terve santaklausi visiidi vetsus... (pildid ilmuvad aga siis, kui ma suudan üles leida mingi fotokajuhtme, mis ma vist koledal kombel hoopis Tallinnasse olen tassinud). Kinkide kättejagamine möödus väga meeleolukalt: lisaks minu jagatud aasta aega viina sees pikutanud kummimõmmidele tulid ettekandmisele Märdu iga-aastane kokkuvõtteluuletus, mõned lühemad salmid, hunnik anekdoote, ühislaulud, sooloesinemised, sünnipäevakutsed, improvisatsioonilised numbrid ja isegi sõjaväekarjumised (Priit: mis siis saab kui su-ren? Koor: Vahet pole, tankitõrjes olen!). Ka kingitusi jagus kõikidele headele lastele vastavalt möödunud aasta edule: oli pluuse (Taavi Rõivase pildiga) ja kauboisaapaid, Sony kilekaid ja märkmikke, et Muhv enam valel päeval peole ei läheks, ning muidugi teenis kõige rohkem kinke hea laps Riho, kes sai omale taaskord küttepuid ja mahlapaki. Kinkide saamine möödus vahepeal päris horrorilt, sest arvata on, et kui kohal on 5 neiut ja 21 kutti, siis toimub üsna suur märatsemine ja röökimine ja korra kukkus liigentusiastlik Mattias isegi telekale otsa. Õnneks jäid siiski kõik inimesed ja asjad terveks ning järgmisena oli kavas mingisugune improviseeritud viktoriin. Mina kuulusin suurepärasesse tiimi Raiko, Andimani, vetsust lõpuks välja lastud Timi ja erikülalisena alumisele korrusele saabunud Janoga. Kuna küsimused olid Rassi koostatud, siis arrrvata on, et need olid pigem debiilsed (kui sa oled oma rahakoti ära kaotanud, siis kellele sa helistad, mis oli selle kella nimi, mis Tenso Jossile vastu pead viskas jne), aga ega kellaaeg ja konditsioon olid ka juba sellised, et kõik tundus juba loogiline. Pärast programmilist osa jätkus pidu vabakavaga, mis sisaldas muidugi ohtraid pitsitõstmisi ja niisama ringiraiumist, Muhvi videopäeviku pidamist ja Antsu rinnakarvade põletamist, aga üldises plaanis oli kõik väga mõnus ja kokkuvõttes ikkagi megatore, et terve sats sai kohale tulla. Mingihetk olid väsinumad vennad juba koju läinud ja suurem osa allesjäänud satsist tahtis kell pool 3 minna linna vallutama. Ihhi jäime maja valvama ja viina patrullima diivanil magamisega tegelenud Andiman ja Raiko, elutoas dj-ametit pidanud mina ja Josvärk ning köögis pitse handlinud Märdu ja Sips.

Lisaks armsa karumaski kandmisele tegeles Sips ka geniaalsuste genereerimisega ja tuli lagedale megahea plaaniga, et ma peaksin minema järgmisel päeval nende suguvõsa jõulupeole Priidiku tüdrukuna, sest siis oleks Priidiku isa megarahul, et Joss pole ainuke, kes endale neiu on leidnud. Sipsi arust oli see nii hea plaan, et ta tegi kohe öösel kõne Priidikule, kes andis plaanile maxxxrohelise tule ja ütles mulle, et sel juhul peaksin ma nüüdkohe minema tema ja Paavoga NBA-d vaatama. Kokkuvõttes said siiski mõlemad plaanid disklahvi, aga meie üritus jätkus sellega, et linnapatrullilt saabus tagasi Liine ja siis otsustasime kõik ühiselt käima tõmmata mingi laulu-tantsupeo: Liine räppis ringi ja mina keerutasin toas särgist loobunud Märdi ja katkise hularõngaga. Sense this event made none ja nii otsustaski Liinukas kell 5 magama sättida ja kuna sellega sai otsa ka muusika, siis hakkasime ka meie kõik pidu kokku pakkima ja nii see pakidpidu 2012 siis lõppeski. Järgnes üsna ebaproduktiivne pühapäev, kui sai telekast kaasa elada superstaaridele ja siis oligi nädal läbi.

Esmaspäeval olid hurrraaa JÕULUD, kuigi meie pere jaoks algasid need alles õhtul kell 8, kui ma olin lõpetanud suurepärase online’i-tööpäeva. Niisiis sõime kõik õhtust ja käisime surnuaias, kus mul sel aastal esimest korda (küll üsna lühikeseks ajaks, aga siiski) tekkis mingisugune tunne, et on jõulud või pühad, mitte random nädalavahetus. Kui koduteel oli venna mu lumehange lükanud ja mina selle pärast piisavalt hädaldanud, siis istusime koos küllasaabunud Annakaga kõik kodus maha, vaatasime, telksi, jagasime kinke, jõime jõulujooke ja rääkisime niisama mõnusalt juttu kuni poole 3ni – sellised need jõulud olidki :)

Eile käisime esimese jõulupüha puhul maal vanaema juures, sõime-jõime head-paremat, mängisime mu uhiuut kirjanduslikku lauamängu ja vaatasime, kuidas Ekspert laua all kindluses elab ja Kenzo mööda elamist ringi mööbeldab. Täna ongi juba 26.detsember ja kuni aastavahetuseni ootab ees mitumitu megamõnusat üritust. Nüüd on aga aeg sellele üritusele joon alla tõmmata ja vaadata, äkki saab täna kuidagi ka reisukokkuvõttega algust tehtud. Aga muidu – häid jõule ja head elu!