1.november oli asjalik neljapäev, kui Tartusse jõudes kamandasin Illegaardi Welco ümarlaua asju arutama meie suuremad ja väiksemad asjapulgad– tulemused leidsid kajastust novembrikuu Elektriarves ja kui kellelgi on see lugemata, siis paluuuun: http://issuu.com/elektriarve/docs/november .
Taaskord järgnes neljapäevale reede, mis oli seekord kuulutatud Poe tänava poiste ehk Antsu, Oti ja Tenzo soolaleivapeoks. Üritus möödus väga meeleolukalt: alustuseks meisterdasime pildiraami-kingitust, kus mina figureerin nii palju, et võiksin ise vabalt poiste korterisse kolida, seejärel ajasin jutte sõjamees Priidu ja hiljem Monksi uue korterikaaslase Eintziga (ikka üsna ulme kombo kokku pandud), siis ajasin mingeid Kadi-asju asju köögis-elutoas ja lõpuks otsustasin Jossi-Paavoga kossu vaadata. Peo ametlikule osale järgnes afterparty Shootersis, kus kindlasti oli mingeid huvitavaid analüüse ja asju, aga kuna praegu on kõik viimase aja Shootersi peod sassis nagu pudru ja kapsad, siis ei oskagi öelda, mis täpselt ja kus ja kellega ullpõnevat juhtus. Igatahes kojuminek oli taaskord omaette tõsine event, kui Jossi ja Paavoga seda taksosõitu katsetasime ja ringi raiusime.
Märkamatult oligi kätte jõudnud laupäeva hommik ja enne, kui ma asjadest väga aru sain, olin juba kl 13ks jõudnud Raiste poole, kuigi samas olin päeva peale lubanud jõuda ka kahte Poe tänava korterisse, Monksi-Eintzi juurde, Miku-Tauri stuudiosse ja Allaniga kohvikusse. Ilmselgelt ma päris nii kärbes ei ole, et kõiki neid asju handlinud oleks, sest ka Kadi-ööpäevas on siiski ainult 24 tundi ja seetõttu otsustasin asjad seekord lahendada nii, et vaatasime Roistaga telksist Miku viimast mängu, sõime hiina toitu, kuulasime peremehe muusikavalikut ja tutvusime erinevate edetabelitega (üks oli enesetappude tabel, kus ma pidin arvama, kui palju on nr 1 riigil ehk Leedul enesetappe 100 000 inimese kohta – minu ullkaine pakkumine oli 10 000 ja Raiste pidi selle peale mu lolluse kätte ära surema, sest õige vastus oli 31). Igatahes varasel õhtupoolikul olime end valmis sättinud, käisime Roista arust maailma kõige aeglasemas Maximas (eeldatava igaviku asemel läks meil aega ainult 6 mintsa, nii et ma väga ei saanudki sellele Possu horrorile pihta) ja lõpuks jõudsime omadega eelmise õhtu soolaleivakuttide poole. Insta tõmmati peale mingi lauamäng, kus loosisime eksklusiivsed paarid, kes siis ühiselt vastates üksteist ullhästi tundma pidid. Põnevast ja informatiivsest lahingust väljusid võitjatena musta hobuse rollis startinud ja suurema osa võistlusest megalihtsatele küsimustele vastanud Keilar & Raiste, teise koha pälvisid sohikunnid Ants ja Mihkel, kolmandana finišeerisime mina & Ott, eelviimasena said asjaga hakkama Raiko & Kaasu ning viimase kaotusväärse ehk karistuseks poekülastuse teeninud kohaga lõpetasid Rihh ja Annika (vanahea küsimus „milline oli Riho esimene suudlus“ – Annika vastus: „mõnus“). Järgmisena jätsin teised mingeid oma-asju ajama ja tegin kiire kahetunnise visiidi üle hoovi Vootele poole, kus varem teleka taga istunud Jossike oli end üsna konditsiooni ära kerinud ja kaaperdas Mardi ratta, eelmise õhtu panomees Mart handlis puude allasaamist ja puusepa-nalju, kainena saabunud Jano ahhoitas Alicia Keysi ja imestas, kuidas kogu see ärapanemine nii avalikult toimub, ning peremees ise pakkus külalistele pehmet saia ja sulatatatud juustu NING suutis selle juures oma hambast tüki välja hammustada (eksklusiivse boonusena avastas Vootele veel, et tal saab justumbestäpselt seal korteris elatud 4 aastat ja selle puhul pakuti külalistele Mummi šampat, mille peale Mardikas läks ullpöördesse ja seletas pool aega, kui hea on olla rikas ja kui vale on vaesus).
Pühapäeva ehk 4. novembri kõige tähtsam üritus toimus üsna hilisel õhtupoolikul, kui poisid mind endaga NBA fantasy’d mängima võtsid ja siis omavahel seal draftiga tegelesime. Kuna mu eesmärk oli mitte kohe alguses megaviimaseks jääda, siis praegu võin raporteerida, et olen liigas päris kärbes: oma divisjonis olen teine, kokkuvõttes neljas, iganädalastes 1-on-1 võistlustes olen siiani võitnud joogid Kivipealt, Antsult ja Mardilt (kohe vist võidan ka Otilt – oujee oujee) ning kaotanud joogi ainult Raikole. Nii et what’s not to love.
Järgmine nädal möödus ulltegusalt: esmaspäeval (5. novembril) käisin sel hooajal oma esimesel Estiko mängul, kus poisid panid seljad vastamisi Kivipea ja Jano satsiga – kuigi Estiko kaotas, siis igal juhul sõbrad võitsid ja oli hea kossuõhtu. Teisipäeval saabusin Tallinnasse megavarahommikul ja kui ma olin päeva kuutõbisena õhtusse veeretanud, saabusid le dinnerile Kaasu ja Mart – sõime pitsat, jõime veini, arutasime Welco-asju ja mõtlesime uueks hooajaks oijoppanton kui häid asju välja, nii et ei jõuagi seda uue hooaja algust enam ära oodata.... Ka kolmapäev oli dinneri-päev, sest Mirko arvas, et meiesugused ontlikud tallinlased peaksid kindlasti analüüsima mingit head restorani ja nii käisimegi Tallinn Restoran Weeki raames Kaerajaanis – minu arust olid toidud nämmad, vein hea ja jutud mõnusad, nii et thumbs up. Väikese afterparty raames ühinesime kahe Martini ja mingi satsiga Mustas puudlis, tegime paar siidrit ja olime juba keskööks kodus. Mingil põhjusel olin ma otsustanud kõik oma selle aasta restoranikülastuste-normi ühe nädalaga ära kasutada ja nii olime neljapäeval kell 17 isa, Tiina ja Vootelega Aleksandr Nevski restos veini ja eelroogasid valimas – kuigi ka minu pearoog meeldis kõigile, siis eriti lagi oli mu eelroog ehk heeringajäätis. Jepjep, kõlab rõvedalt, aga maitses ullhästi, niiet soovitan! Sama ei saa aga öelda meie õhtu järgmise etapi ehk teatrietenduse kohta – Theatrumi „Onu Vanja“ mõjus väga rahvateaterlikult (halvas mõttes), näitlejatööd olid pigem halvad, Lembit Peterson lavastajana valmistas oma liigse tekstitruudusega pettumuse ja üldse oli kõik kuidagi õnnetu. Kuna me olime neljakesi siiski lagiteatrieksperdid, käisime pärast etendust Mekki restoranis „Onu Vanjat“ analüüsimas, mingit hullunud pulmapidu takseerimas ja maailmast rääkimas. Isa ja Tiina eestvedamisel toimunud koosoletamine liikus edasi „Paari Veini“, kus snäkitaldriku ja veinipudelite taga said paika pandud tulevased õhtusöögiplaanid (mina lubasin panustada ainult avokaadode koorimisega) ja siis külastasime minu survel veel Vootelega ka DejaVu’d (vesikas – lagiiii) ja siis lõpuks tõmbasime õhtule joone alla. Kuna terve nädal oli möödunud pigem nädalavahetuse moodi, siis kerisin reedel end diivanile teki alla kerra ja üldiselt möödus ka kogu laupäev samamoodi, kuigi vahepeal tuli end elule äratada, sest kui pererahvas läks kinno, siis saime meie Oskariga Mustamäel chillida, mitu tundi karjuda, peeglist läbironimist proovida, minu voodis tududa, jogurtit süüa ja siis telefoni närida – just selline peaks olema üks lagi laupäev.
Nädal lõppes taaskord tegusalt, sest pühapäeval käisime oma kursaga superstaari ja jäätantsu saateid vaatamas: mina, Liis, Kristel ja Jack saadeti Kanal2 suurprojekti patrullima ja tuleb tunnistada, et kuigi ma pole ühtegi saadet näinud, siis kohapeal oli ikkagi päris lagi olla, sest meile tassiti kohale kõik asjapulgad alates programmidirektorist ja saatejuhist kuni publiku soojendaja ja valgusmeistriteni. Muidugi megalagi oli veel see, et ma leidsin ülekandebussist Siimu, kes mind väga ekslusiivse loaga terveks ülekandeks sinna bussi lubas ja nii ma sain kogu asjandust ikka vägaväga lähedalt vaadata – enne saate lõppu kl 22 olin omadega juba nii üleinfostunud ja vässu, et jätsin hääletamise vaatamata ja hakkasin sealt Kopli avarustest koju orienteeruma.
Niisiis oli kätte jõudnud viimane nädal enne Portugali-reisi ja üldiselt oli väga raske mingite kooli- või tööasjadega end kujundisse kerida, sest mõtted olid juba puhkuse ja lebotamise juures. Seetõttu käisingi teisipäeva õhtul (13. november) hoopis esmakordselt Teltsil-Aleksil-Borjal (mopsikoeral) külas – istusime Kesu ja Teelega, jõime veini, rääkisime gossipit ja nagu see tsikkide elu ikka käib. Kolmapäev jätkus sarnasel lainel, sest jälle oli käes veini-skype Kristiga – mõnus, mõnus ja veelkord mõnus! Neljapäev (15. november) oli aga hoopis maskuliinsem päev, kui lõunakohvil (või minu jaoks pigem siiski hommikukohvil ehk kell 11) käis Siim, seejärel käisin Tõnu Tõnistet intervjueerimas, õhtul jõudsin Audentesesse Kivipea-Äli-Reinu kossumängule (kuigi kui ma kohale jõudsin, siis mida ei olnud, olid tuttavad poisid – õnneks Joss ja Äl jõudsid siiski esimese veerandaja keskel kohale ja kerisin paanika maha) ning viimase aktsioonina olin plaaninud veel Kristiine spordihoonesse Jano mängule minna. Plaan toimis nagu õlitatult ja läks kusjuures veel paremaks, sest ühtäkki saabusid Jaaaanuuu mängule Los Torose poisid, kes panid mind oma auto peale, ostsid mulle Koselt siidrit ja nii sõitsimegi Jossi ja Äliga ullmõnusalt Tartusse.
Nädalavahetus algas reede ja verekeskusega – 20. kord sai ära käidud ja see andis rohelise tule õhtuseks peoks, mis algas taaskord Poe tänava poiste pool. Alguses rääkisime tsikkidega veits saladustejuttu, poistega kossjuttu ja Sipsiga fantasy-juttu, siis sättisime end Pirogovi baari, kus tohutu veinibaari hater Kivipea karjus kõik kohad täis, et miks me nii kalleid asju peame jooma ja siis tellis hoopis kõigile karahviniga veini ning hakkas seda meile kurgust alla valama, mille peale viisakamad inimesed läksid lauajalksi mängima ja ülejäänud sats hakkas Welco laulupidu orgunnima. Kui seal oli pidu juba piisavalt peetud, siis läksime mmmuidugi Shootersisse, kus ma komistasin ülemise baarileti ääres insta Matsu klassivendade otsa – vennad piirasid mu ümber, hakkasid kohe langevarju-jutte rääkima ja muljetama, ahhoitasid mu igasuguseid lambikaid ettevõtmisi, millega nad Matsu kaudu kursis on, ja tegid mulle päris mitu tiiru shotte välja. Kogu ettevõtmisest megahämmingus olles jõudsin mingihetk oma sõbrad ullkorraks üles leida, aga siis lendas laivi Sven, keda ma polnud umbes sajandeid näinud ja edasi läkski pidu mingite poolvõõraste inimeste ja Sveni sõpradega. Peo kõige viimases faasis, kui kõik proovisid oma kodukohti meele tuletada, saabus laivi veel üks treffnerist ja kui siis hakati edasiseks juba mingeid ulmeplaane välja analüüsima, ütlesin mina, et ei ole vaja end päris ära panna ja läksin ära koju.
Laupäev 17. november ei olnud aga üldse nii mõnus kui oleks tahtnud, sest pidin end vedama Lõunakeskusesse mingile trenažööride-üritusele, millest ma üleliia palju lahti ei kerinud ja siis patseerisin seal suht tühja. Thank god, et kodus ootas mind turgutav saun ja nii ei olnudki kella 20ks Miku supersünkarile jõudmine nii kosmos nagu karta võis. Alustuseks booliringid ja koridorikogunemine, pikkade poiste poolt puudeallasaamine, small-Intsu plaan, et ta peab õhtu jooksul minu või Liine ära sebima, sest meie oleme ainukesena sama pikad kui tema, Jaani kontsert – kindlasti oli veel midagi olulist, aga mis...? Igatahes mingihetk panime Irisega pillid korraks kotti ja läksime kiireks tiiruks Pauli sünnapeole. Seal oli kõik ootamatult rahulik, aga muidu nagu ikka: Morten-Urvo kallistasid-ahhoitasid meid, kohe tehti pitsid ja kokteilid ning Urvo hakkas mulle jälle Venemaale-mineku plaane rääkima. Üllatava sammuna oli aga plaanis ka Pauli ja Jane tulevasele lapsele nime valimine ning nüüd ootavadki kõik huviga, kas lapse nimeks saab lõpuks jokkerina mängu sätitud nimi või ei... :D Kui rummikoksi oli juba joodud ja lapsele nimi valitud, siis tegime väikese salaveberi ja läksime tagasi proovikasse, kus pidu oli täies hoos – kahes toas oli tantsupidu, ühes toas ajas small-Ints neid sebimisplaane, mingi rahvas proovis vesikat tööle saada ja kõik sellised jutud. Ühel hetkel otsustasime Vootele aka DJ Rieslingu tantsupeole alternatiivi välja pakkuda ja kerisime suuremasse tuppa mingi playlisti käima – kaks laulu hiljem oli pidu olemas ja saime ilusti Andiga jalga keerutada. Mida aeg edasi, seda huvitavamaks lood läksid ja seda rohkem tekkis DJ-sid – kätt said proovida nii Monks, Werko, Kaasu kui Jossvärk (võib-olla veel keegi, aga ma ei saanud terve aeg patrullida, sest jagasin laiali oma veini, mis keerati iga kord kummuli juba enne, kui ma selle välja jõudsin valada). Nii kestis see pidu siis umbes vist 4ni, kui laivi lendasid kitarri-Robin ja solisti-Kaasu. Meanwhile kui noored nautisid musitseerimist ja Mattias ei jõudnud Kaasiku laulmist ära ahhoitada, raiusid teised inimesed ka veits nizmo ringi ja Monks proovis seletada plaani, et ullhea variant oleks tema poole minna. Samahea plaani genereeris välja ka Andiman, kes otsustas end just siis majja ära peita, kui mul takso maja ees ootas, aga mis sa ära teed – jätsin teised siis kontserdit ja kella 5st pidu nautima ning läksin ise koju pikutama.
Ja siis oligi käes babahh babahhh pühapäev ehk 19. november – kodus viimane tööasi valmis, reisuasjad kokku, superstaari-saade Poe tänaval ja siis Jaani ning Raikoga reisi ootama! [Kuna sain täna juba mitu kurjustavat sõnumit puuduva blogipostituse kohta, siis otsustasin lugejate rõõmustamiseks lahendada asjad nii, et täna ilmub Portugali-vaba jutt ning paari järgmise päeva jooksul proovin huvilistele valmis vorpida ka reisiülevaate, mis on täitsa ootamist väärt, sest reisile jagus nii kohalike inimeste ull-lemmikuid, mente, uste mahamurdmisi, kadunud id-kaarte, särkideta klubipoisse, viisakaid džentelmen’e kui ka kõike-kõike muud... ;)]
Niinii, kui me lõpuks siis teisipäeva (27. novembri) keskööl Tartusse saabusime, astusin zombiena koduuksest sisse ja mis ma näen – venna tuba on õhupalle täis, ema-Annakas joovad šampat, venna laseb viskit ja lahendab mingeid ristsõnasid ja Eksu liputab õhupallisaba.
Kolmapäeva võiks hästi kokku võtta venna tsitaadiga: „Tulen mina koju ja mis ma näen – nagu koolilapsel oleks vaheaeg!“ Tõsi ta oli, et kui venna kl 15.30 koolist koju saabus, oli mul köögis ootamas hommikune külm kohv, alumisel korrusel käis telksist mingi seriaal, ülemisel korrusel lõugas muusika, tuba oli riideid täis loobitud ja ma ise reivisin äsja pesust saabununa ringi käteräti väel. Panin siis kiiremas korras selle laagri kokku ja jõudsin õhtuks lõpuks Tallinnasse, sest juba neljapäeval (29. novembril) ootasid ees uued ettevõtmised – kõigepealt kiire kool, siis õhtusöök F-hoones isa, Tiina ja Irisega (tegelt ei toodud ju palju süüa – me oleksime vabalt ka ainult eelroogadest kõhud täis saanud) ning siis no99 etendus „Võtame uuesti“. Teatrikriitik Parts analüüsis pärast, et kuigi näitlejatööd olid megahead ja nalja sai piisavalt, siis üldiselt oli etendus võrreldes no-teatri tavapärase käekirjaga üsna ootamatu – ei oskagi öelda, kas põhjuseks oli see, et mu ootused olid sätitud liiga kõrgele, või asjaolu, et see etendus oli minu jaoks lihtsalt väiksema kandepinnaga, aga igatahes päris ahhoitades ma teatrist ära ei tulnud. Mis ei tähenda muidugi seda, et lavastus oleks halb olnud, aga ega sellel polegi enam vahet, sest eelmisel neljapäeval oligi viimane etendus. Aga heaküll, kultuuriprogramm selja taga ja siis sättisime Irisega sammud Mustamäele, toppisime kraanikaussi veits porgandeid (mille tõttu mu isa on täna juba 2 tundi vannitoas torusid lahti kerinud), pesime ära viinamarjad ja avasime veinid – õhtu jätkus gossipi, mõnusa muusika ja Blomkvisti-Rasmuse vanade heade aegadega.
Reedel olime pool päeva maxxlebos, siis tegid Iris ja isa Tartusse veberi, mina kerisin end teki alla ja veetsin reede teleka, veini ja vanniga (selle jaoks tuli muidugi teki alt välja tulla). Nii tagasihoidliku ja Tartu-vaba reede põhjuseks oli suurepärane asjaolu, et laupäeva lõunal olime tsikkidega viiekesi koolis ja hakkasime tegema oma muinasjutu-lindistusi. Ega siin pikalt midagi rääkida pole: laupäeval olime koolis 16-21, siis koju oma režiiplaani analüüsima, täna lindistused 10-14, seejärel koju võrkpalli-kossu-superstaari vaatama ja siin me siis nüüd omadega olemegi. Tänaseks tuleb pillid (ja isa ära lõhutud vannituba) kokku pakkida, veitsa raamatut lugeda, teisipäevaseks stuudiopäevaks tekst pähe õppida ja siis varakult põhku pugeda, sest uus nädal tuleb gorrrrrror. Aga teie pange elu ja ajage ikka õiget asja ja jääge ootama meie reisu kokkuvõtet.
No comments:
Post a Comment