jaanuari viimane päev möödus üsna keeruliselt. Nagu viimati sai mainitud, siis nende tööasjadega läks natuke lappama ja kui sain oma bossilt kõne, et pean ikkagi valima jalkaliidu ja sporditoimetuse vahel, siis lõhkus mul ikka väga korralikult ära. Kuna mõned inimesed kuulsid mu halamist juba päris pikalt ja see oli tol hetkel skaalalt ikka täiesti ebaproportsionaalselt väljas, siis ei hakka ma siin uuesti nutma. Tänaseks on otsus langetatud ja kuigi süda tilgub ikka veel verd, siis kahjuks ei saa elus kõike, mis tahad. Vähemalt mitte korraga. Et aga see 31. jaanuar möödus pärast kardetud telefonikõnet nii normilt, siis vurasin hilisõhtul taksistiga linna, kus Paaris Veinis olid Kaasu ja Märdu ja Eveli ja Mirko. Ütleme nii, et kellelegi enam väga palju veini polnud vaja selleks, et konditsioon oleks kosmiline, niiet suht keeruliselt möödus see õhtu kõigi jaoks. Pärast sellist pidutsemist olen ma veendunud, et me seltskonnaga peaksime omale mingid kiibid külge panema, sest siis saaks täpselt trackida, kes kus ja kuidas liikles.
Suhteliselt keerulise neljapäeva tõttu möödus pool reedet hävides, teine pool Tartusse sõites ja tööd tehes ning õhtul varakult uinudes. Igati tark ja hea otsus minu poolt, sest laupäev oli kl 9-22 tööpäev ja kõik megatähtsad spordiuudised said tehtud. Pärast edukat tööpäeva ootas aga ees Mihkli ja Taavi sünkar ehk yoloparty. Kuna mina jõudsin kohale alles pool 12, siis ei oska kommenteerida, kuidas eelnev event oli möödunud, aga minul igatahes möödus esimene pool tundi tuimalt garderoobis. Nimelt komistasin kohe otsa Rihole, siis saabusid juttu ajama Migur ja Mart, seejärel käisid käppa viskamas Ott ja Kaasik, järgmisena jõudsid kohale vennad Prommikud ja nii see rahvas seal vooris ning ma ei saanudki kuhugi minna, sest kõigil oli vaja uurida mu töö ja elu ja jumalteabmille kohta. Lõpuks suutsin end siiski smuugeldada baarileti äärde, kus sain õnne soovida ka kohalviibinud sünnalapsele (vanahea teine sünnalaps Mihkel saabus alles öösel umbes kell 4), siis ajada hüppesse enda kingituses osalenud poisid ning seejärel joogitellimise kõrval kuulatada Veiko uusi pikkusenalju ning Jossi kommentaare mu karjäärivalikule. Eriti julgustav oli muidugi see, et ma olin selleks ajaks oma otsuse juba ära teinud ja kellegi arvamus mu valikut ei mõjutanud, aga siiski – MITTE keegi sõpradest ei soovitanud valida ÕLi. Vahepeal tuli keegi sõpradest mu juurde ja ütles tuimalt „jalkaliit“ ja läks jooki ostma ning mina jäin nuputama, kust ta üldse teab, et ma sellist valikut langetan. Igatahes suhht ulme, aga erinevalt töistest muredest saime lahendatud ümbrikuhorrori ja kui poisid olid selle meganunnuks voltinud, siis käisime ka oma sünnakinki üle andmas. Edasi läks pidu pigem ebareaalseks, sest kell 1 lasti Shootersisse ka kõik võõrad inimesed ja kuna pool Tartut oli yolotama tulnud, siis kadusid kõik sõbrad ära ja alles jäid ainult võõrad. Eriti hullult hakkas see lõhkuma Mardil, kes ülemisel korrusel megapikalt piirajas oli ja mulle shottide kõrvale seletas, kui väga ta võõraid vihkab. Mina kuulasin Mardika kurtmise ära ja siis läksin uuesti leti äärde, kus vennad kaksikud Ancc ja Raikuu olid millegipärast otsustanud visata kulli ja kirja, kumb mulle joogi ostab. Selle peale ütlesin muidugi whats not to love ja pohyolo (kui kasutada Mardi lemmikväljendit) ning pidu läks edasi poiste ostetud joogi ja alumisel korrusel kohatud hõbedapoistega. Üldiselt olid jälle välja orgunnitud mingid keerulised skeemid, aga vähemalt mina pidasin mingi satsiga seal Shootersis vastu seni, kuni ka sünnaMihkel laivi jõudis. Kell pool 6 nõudsin veel ka linna pealt oma kõrvarõngaid taga, aga siis kell 6 olin lõpuks kodus õndsat und magamas.
Järgmised paar päeva läksid sujuvalt puhkamise, töö ja Tartu-Tallinna vahel liiklemise nahka, aga siis oli teisipäev 5. veebruar ja läksime Liisu-Matisega esmakordselt külla Annikale aka Jahimehele, sest kalendris oli kirjas järjekordne bday-party. Võõrad inimesed imestasid nagu ikka selle üle, et me põhikoolisõpradega ikka veel suhtleme, aga meie ise olime asjaga megarahul: jõime Jahimehe kanget koduveini, rääkisime tööjutte (peamiselt olin spotlightis mina), demonstreerisime oma oskuseid tantsubattle’is (elus esimest korda katsetasin seda teleka järgi tantsimist – no watt, päris keeruline oli), Urmas ajas sukapüksimendi-asju ja tegi filosoofianurgakest, meie Liisuga heietasime mingeid omaasju ja nii see mõnus õhtu mööduski.
Ülejäänud nädal möödus esialgu megausinalt ikka kooli ja töö tähe all ning sellega seoses olin otustanud ka nädalavahetuse Tartus vahele jätta ja kõik võlguolevad kooliprojektid ära lõpetada ning Tartu Tudengile oma jalkaartikli ära kirjutada. Etteruttavalt ütlen kohe ära, et tehtud sai ainult see jalkaartikkel, kooliasjadega on siiamaani ikka veel see et... Ma ei saagi aru, kuidas ma nii hullult lagunen nende asjade esitamisega, aga keegi pole mulle veel saatnud ukse taha ka kantpäid, kes neid asju sisse nõuaks, niiet las ta siis jääda. Anyhow, 8. veebruaril aka reedel suutsin olla tubli ja plaanist enam-vähem kinni pidada, aga päris nii edukalt ei läinud laupäev, kui olin töö ära teinud ja juba ka pool TT artiklit valmis kirjutanud, aga siis saabus kõne Kaasult, kes oli tõsiselt võtnud mu fesari kommentaari „teeme FB-joomist“ ning saabus Mustakale veini jooma. Sõbranna oli marurahulikult kaasa pakkinud 3 pudelit veini ja ega me ei ole mingid nõrgad tüdrukud, niiet nii see õhtu läks – gossip ja vein ja kõik oli mõnus. Enne peoleminekut tuli kiireks veinuringiks läbi ka Mihkel, aga siis saatsin kaine otsusena noored peole ja jäin ise koju.
Tark tüdruk veetis pühapäeva ning esmaspäeva tööl ja siis oli juba 12. veebruar ehk teisipäev, kui oli ette nähtud skype-veinitamine Kristiga. Muljetasime ja ajasime oma asju ja oli igati mõnus. Kahjuks jäi meil sel aastal tegemata eelmisel aastal paika pandud sõbrapäeva Kalamaja-baaride-tuur, aga nagu öeldud juba postituse alguses, siis olen viimasel ajal päris palju pidanud tunnistama, et ei saa kõike, mida tahad. Eks meil mõlemal olid ja on oma küsimärgiga probleemid ja mured, aga kui keegi nendega hakkama saab, siis meie, niiet pea püsti, Kristi! Õiget asja ajad!
Järgmine päev oli mul kavas juba kohtumine teise sõbrannaga, sest aasta võrra vanemaks sai Liisu. Pärast kooli kogunesimegi siis sünnalapse poole – sõime megahead kooki ja rääkisime juttu, vaatasime jalkat ja elasime kaasa (Matis ja Jahimees ei saanud vahepeal vapsee hakkama omadega ja mina niisama kiljusin nagu ikka).
Neljapäev oli 14. veebruar ehk sõbrapäev ja kui päeval oli töö tehtud, otsustasin õhtu veeta kodus töiselt kossu ja veiniga.
Kuna linna peal oli dinnerdamas aga sats sõpru, kelle ma olin tööasjade tõttu üle lasknud, siis muidugi mingihetk helistas Kaasu, kellel oli suur mure: nad istuvad Paaris Veinis ja kõik joovad valget veini, aga tal on suur karahvin punast veini, mida teha??? 45 minutit hiljem oli preili Kacc Tallinna vanalinnas ja aitas Kaasul probleemiga tegeleda nii intensiivselt, et olime hoopis Shootersis. Kui nüüd võiks arvata, et Tartu Shooters on kuri koht ainult seetõttu, et seal enamasti on liiga palju shotimaiaid sõpru, siis tegelikult on Tallinn võõraste inimestega sama ohtlik. Niisiis pole midagi imestada, et tegime seal muudkui shotte, baarman Mikael kommenteeris baarineiu oskusi ja seletas, et tema teeks paremini, mina seletasin niisama intensiivselt ja hankisin kuskilt mingi täiesti võõra venna, kes osutus aga raamatumüüjaks ja no oligi olemas, et meil siis oli kahekesi neid eluasju arutada kohe varahommikuni.
Reede hommikul tuli maailma tervitada juba tuntud teadmisega, et kui need Tartu baaripoisid pealinnas on, siis sellest head nahka ei tule. Üsna väsinud päev ning lõuna said aga õnnelikult mööda saadetud ja äkitselt olin Tartus ning lubasin poistele Poe tänavale külla minna. Alguses põksusime rahulikult SipsJossi, Antsukese ja Rihoga, varsti tulid järjest külla ka Harri ja Rassi ning koju naases Otukas – mingihetk otsustasime selle kooslusega minna Shootersisse patrullima, aga kuna panda-Ants oli muidugi puldis, siis pärast megakiiret tiiru olid poisid veberi teinud Pirogovi. Mina tegin põhikohas veits pikema tiiru, et ülemisel korrusel juua Fredi ostetud shotte, arutada asju oksjoni-Alariga, lehvitada pigem päris purjokk-Janole ning kuulata Kuldvillaku poiste mängumuljeid. Kui Shootersis olid kõik need tähtsad asjad ära tehtud, siis maabusin samuti Pirogovis, kus poisid tõstsid mulle kohe ette veinid ja pidu jätkus täispööretel. Üllatuskülalistena kohtasime Teelet, kellele me kõik seletasime ulmeasju, ning Ott leidis ka mingid muud neiud, kes meiega mitu tundi hiljem Poe tänavale tagasi jõudsid. Seda üritust, mis seal siis mingi kell 5-6 toimuma hakkas, on päris keeruline kommenteerida. Mina ajasin ühel pool lauda juttu Jossiga, kes aga varsti käsi lakke vehkides Berkaga minema läks. Siis saabus minu lauaotsa vestlema Rass, kellele teiselt poolt lauda saatsid sõnumeid mingid neiud, keda Otukas proovis ära rääkida. Lisaks seletasin mina ikka veel suvalisi kuulujutte Teelele ja Ants lasi terve selle aja megakõvasti soorebaste laulu. Kui mingihetk see ulmendus veits laabus, siis pandi mulle kojuminekuveto ja pidin ööbima poiste pool, kuigi hommikul kell pool 11 ärgates tegin ma ikkagi kiire veberi, sest ees ootas suurepärane tööpäev. Kui ma siis olin kodus kl 14-22 online’i kütnud, ei olnud enam üldse jõudu ega õnneks ka mõistust linna minna ja pugesin kodus magama.
Pühapäeva hommik oli muidugi isegi peolkäimata päris ebarheaaalne, sest pidin juba kell 7 olema Vanemuise parklas, kust startis pressibuss Tartu maratonile. Selles mõttes megalt credit’it kõigile, kes selle suusatamise ära tegid, aga no mina küll for real aru ei saa, mis valemiga seda tehakse, sest mul oli raske end isegi niisama üles ajada ja bussi loksuma minna, kui veel oleks pidanud seal rajal kütma... ebarheaaaaalne!! Aga see selleks, meie igatahes olime pressibussis ja peab tunnistama, et maraton oli üle ootuste khuul, sest lisaks fotograafidele sattus minuga samasse bussi ka Postimehe poiss, kellega me sattusime maruheale lainele (isegi nii heale, et järgmisel päeval olid meie lugude algused enam-vähem sama 1:1-le nagu Riho kadunud seljakott). Aga igatahes oli väga huvitav päev, sest Kaarel oleks peaaegu kuuma mustikasupiga pihta saanud, mind pandi Kuutse punktis mikrisse rääkima (vanahea „miks peab sõidu ajal kurki sööma?“, megaconfused Kacc: „et siis noh tagasi saada neid aineid, mis ära lähevad“), saime proovida soola ja leiva söömist, heiaheiatasime ja lainetasime sõitjatele kaasa
, jõime enne lõppu megahead kohvi, eksisime finišialasse ära ja lõpuks saime osalejate bussiga mugavalt Tartusse. Õhtul tegin ka loo ära ja kes pole lugenud, siis siin see on: http://ohtuleht.ee/510497 .
Niisiis algas esmaspäeval uus nädal 18. veebruariga ning need nädala esimesed päevad möödusid jälle üsna tuimalt – tegin tööd ja käisin koolis ja saatsin vanemad reisile (hea, et meelde tuli – pean nüüd kohe isa akustilise kitarri sisse mingi nuustiku toppima, sest meil on vanemate ümbermaailmatiiru ajal vennaga ülesanded ära jagatud maruloogiliselt, kui tema kastab Tartus lilli ja mina hoolitsen kitarride eest). Neljapäeval oli aeg Tartusse vurada, sest reedel oli marubusy päev: alustuseks Medexis jalga näitamas, siis Maarjamõisas röntgenis, tagasi Medexis (diagnoosiks parema jala hüppeliigese sidemete rebend – success kaine peaga kukkumine enne aastavahetuse pidu, maailma kõige suvalisem vigastus) ja siis jälle Maarjamõisas verekeskuses doonori-asju ajamas. Ka kodus jätkusid asjad sama tempokalt, sest enne tööd tuli Annakas mul juukseid värvima, kuigi see aktsioon lõppes ka natuke kahtlaselt, sest kuna ma ei olnud märganud ega viitsinud ringijooksmise jooksul midagi süüa või juua ning kehale väga ei meeldinud see vereäravõtmine + söömatus + peas mõnusalt segikammiv juuksevärv, siis ühel hetkel olin sunnitud paluma juuksurilt pausi ning orienteerusin silme ees keerlevate tähekeste saatel alumisele korrusele šoksi järele. Muidugi kaine, et ma pidin mingit poolt ampsu Twixi närima minut aega, sest lõualuud keeldusid koostööd tegemast ning Twix tundus ka olevat tehtud pigem telliskivist, aga pärast suhkrupauku hakkas õnneks siiski veidike parem ja sain oma töötunnid ka ära tehtud. Õhtul passisime vennaga veits kodus, vaatasime kossu ja valvasime Ekzut, aga siis kell 22 oli aeg sättida end M7sse CK sünnapeole. Alustuseks oli veits aega vanahea klassiõhtu, kui kõik tsikid (peale minu ja Liinu) passisid köögis, meanwhile kui jällegi kõik kutid olid elutoas. Mina igatahes sättisin end elutuppa kossujutte ajama, Intsu uut hammast kiitma ja eufoorias Marti vaatama. Keskööl oli kavas CK ülestõstmine, kingituste jagamine, pitside tõstmine ja meil Mardiga hiljem ka Welco sponsornduse jutud, milles me muidugi üksmeelele ei jõudnud, vaid suurema aja vaidlesime niisama. Siis hakkas suur linnaliikumine ja meie Ihhi inimestega osutasime tõsist vastupanu, kuni lõpuks Andiman suutis mu ümber rääkida ja nii leidsime, et kella 3 paiku Shootersisse minna on üks lagimaid asju üldse elus. Tuleb muidugi tunnistada, et pidu polnudki nii halb, kui oleks nii hiliselt saabumiselt oodanud: sain juttu ajada Forest Campi poistega, jutustasin üle pika aja Andrega, ajasin mingeid asju Arturiga, nautisin turvamees Andi hoolitsevat käitumist, jõin siidreid Morteniga, kallistasin Welcopoistega, seletasin taaskord Reiniku-asju Kristoga, meenutasin vanu häid võrkpalliaegu Nele ja Liisiga, jõin Priidiku ja Caspari (ja enda) kulul shotte ning kõige lõpuks kuulasin, kuidas Andi ja Priidik seletavad võidu, kummal on lagim NBA leaguepass. Kuna poisid aga selles vaidluses kuhugi ei jõudnud (ja ei saanudki jõuda), siis otsustasime, et ei hakka Priidiku niigi viimase piirini viidud naabreid häirima ja lähme hoopis minu poole. Maailma kõige loogilisema otsuse jätkuks läksime siis Ihhis kolmekesi kööki juustu-vorsti sööma, veini-jäkut jooma ning kossujutte ajama.
Suurepäraselt lõppenud õhtu ei jätkunud üldse sama edukalt, sest laupäeva hommik oli minu kord Eksukesega jalutama minna ja kuigi olin öösel mõlemale kutile selgeks teinud, et nad peavad ka tulema, siis muidugi kell 10 olin ikkagi mina üksi see loll, kes pohmakaga metsas ringi kahlas. Vähemalt oli kodus veits aega veel pikutada ja end koguda, sest online’i-tööpäev algas alles kell 14 ning selle algus möödus päris lõbusalt, kui tegime skype-calli Janole, kellele sai korralikult puid alla laduda, ning lisaks korraldas mingit showd boksipükstega Andi ja omale pingiviinist sõbra leinud Priidik. Lisaks hakkas Andi orgunnima mingit ideed, et saaks mu koeraga Selkusse jalutada ja siis ta proovis elu eest sõpradele seda ideed maha müüa, aga kuna see ei õnnestunud, siis võtsime päevakavva järgmise olulise ürituse ja kui naabriJano oli ka kl 17 paiku meie poole laekunud, siis hakkasime harjutama videovõtteid. Siin nähtav klipp on pärit paar tundi hilisemast ajast, kui ka Caspar ja Teet olid kohale jõudnud, aga igal juhul on poistel enda arust harlem shake’i eest maxxta.
http://www.youtube.com/watch?v=exqgiXcSnFY
Nagu näha, siis taaskord sense this event made none ettevõtmine, aga mis sa ikka ootad päevalt, kus poisid hakkavad kell 16 jäkut jooma, mina teen hunnikutes suusauudiseid, Jano ei saagi kaineks, Caspar on eelmisel õhtul luuki saanud ja Priidik laseb üle ema 50. juubeli peo. Nii see ebarheaaaalne laupäev meil möödus, kuigi Andiman käis vahepeal magamas ja kohale saabus ka Sten, niiet varsti oligi aeg helistada Priidiku emale, et kõik poisid saaksid talle laulda sünnalaulu ja niisama huilata. Lisaks ahhoitasid kõik vahetpidamata mu koera (Caspar oli kindel, et ta nimi on Frank) ja mõned tunnid enne keskööd tellisime ka oma päeva esimesed söögid. Muidugi ei läinud see üldse nii libedalt kui oleks võinud, sest alustuseks tõi vend meile mingi üleliigse kalli lamba ja jättis toomata ühed nuudlid, siis otsustasid poisid kullerilt suitsu rottida, seejärel saabus vend tund hiljem tagasi ikkagi ilma ühtede nuudliteta ja kõik kutid karjusid läbisegi et neil ONMAXXTA; lõpuks helistas angryAndi uuesti tellimisse ja vaidles nendega megakaua, aga makaronimehe lubatud nuudleid lõpuks ikkagi ei saabunud. Reaalselt ikka ussskumatult ulme õhtu, mille lõpetuseks saatsin poisid Illarit lõhkuma, aga jätsin ise peo vahele, sest Sunday was a workday. Pärast tööd möödus pühapäev kodus lebbbos telksi ees ja nii saigi nädalale joon alla tõmmatud.
Nüüd siis ongi juba käes veebruari lõpp – ees ootavad megakiired kaks nädalat, sest meil on kool ja töö ja Tartus koeravalvamine ja Leedureis ja Soomereis ja Saaremaareis ja Simpel Session ja järgmise nädalavahetuse kaks megatähtsat sünnat ja kindlasti veel midagi, mis ma ära olen unustanud. Aga kui ei saa kõike, mida tahaks, siis vähemalt tuleb leppida suure hunniku asjadega, mida sa peaaegu tahad. Niiet let’s do this ja keep up the good work ehk kiidaksin kõiki sõpru, sest blogil on nüüdseks täitunud 3 aastat ja ilma järjekindlate lugejate poleks me selle tähiseni jõudnud. Cheers for that! :)
No comments:
Post a Comment