Veebruari viimased päevad läksid kuidagi kiirelt töö tõttu mahakandmisele, aga see Welco kalendri järgi Made-kuu ehk märts algas igati korraliku üritusega, kui külastasin reede ehk 1. märtsi õhtul Poe tänava poisse. Seekord oli tegemist semisuvalise-semiTenzzouärasaatmispeoga, sest Shootersi trepikojas elav rahvas tegi läbi väikese muutumiskuuri ning kui alles hiljuti kolisid sinna trepikotta Migur ja Villem, siis nüüd kolis legest trepikojast ja korterist välja Tensistor, keda asus kiirelt asendama meie oma Kimi Räikkönen ehk Raiko. Aga anuway, jõudsin mina siis tol reedel Poe tänava poiste juurde kohale, selgitasin hädas olnud poistele jalkaliigade muutumist, sättisin end tähtsalt laua äärde istuma ja lasin Otul šampa välja valada. Nii me seal siis põksusime rahulikult: meie JossVärgiga rääkisime veits tööinimeste juttu, kuni siis jagati välja chipid ja läks suuremaks pokkeripõrguks. Lõpetasin selle ürituse seekord neljanda kohaga, aga vähemalt ei visanud keegi aiatooliga midagi segi ja jäime kõik sõpradeks ning läksime vähendatud koosseisus olümpsi. Suurepärase kasinni-külastuse jooksul vaatasime meie kahekesi Sipsiga pealt, kuidas Tenjoovi ja Kaspar rahhi võidavad ja selle kohe kiiresti maha mängivad. Ise ka veits katsetasime seda ruletindust, aga pigem nautisime niisama oma siidreid, mis sõprade hinnangul on kasinnis ikka megaodavad (mida need tegelikult muidugi ei ole, on odavad). Pärast gamblimist otsustasime lõpuks minna Shootersit tšekkima ja sealt leidsin üle pika aja kitarri-Ronni, kellega otsustasime ära proovida umbes kogu baari shotitagavara. Ei oskagi öelda miks, aga igatahes sai seal ikka igasuguseid jooke katsetatud ja selle kõige käigus komistasin samuti üle pika aja otsa abikaasa Martile, kes järgmisel hetkel soovis tulla meiega kasiino teist ringi katsetama. Sense this event makes none, kui ühel õhtul on vaja käia kaks korda kasiinos siidrit joomas, aga no kui poisid käsevad, siis nii see elu läheb. Igatahes jah, nii me seal siis istusime ja ajasime neid suurepäraseid olympicu-asju, kuni lõpuks otsustasime, et kell 6 paiku võib selle peo kokku pakkida ja lagunesime kõik laiali.
Laupäeva hommik ei saabunud minu jaoks koheüldse ilusti – probleem ei olnud halvas enesetundes või milleski muus nii poeetilises, vaid ilmselgelt olen ma lihtsalt veits retard ega oska treppidest kõndida. Jep, targa tüdrukuna olin eelmisel õhtul oma haige hüppekaga korralikult mäsa pannud ja nii oli mul laupäeval üles ärgates parema jalalaba asemel hoopis paistes kõrvits. Aaaaga loomulikult ei ole selline väike mure nagu kõndimiskõlbmatu jalg mingiks takistuseks, kui Sips helistab ideega, et võiks Eesti laulu finaali vaadata Tähtveres Tommi pool. Lagi, kella 19 paiku olin ilusti partyhouse’is kohal, tegin paar tundi tööd ja siis riputasin läpaka varna ning hakkasin maadlema ülisuure ja –raske veinipokaaliga, mis Antti mulle korraldanud oli. Õhtu kõige olulisemateks hetkedeks olid Birgiti laul, mida keegi tuvastada ei suutnud, sest rahvas oli selle ajal suitsu või jooke tegemas, ning minu ja Jete absoluuuutselt geniaalne idee, et järgmisel aastal peaksid hoopis midgetid ülekannet läbi viima. Niisiis karjusime kahekesi suht konstantselt „ebarheaaaaalne“ (Berka aitas ka karjumisele kaasa) ja harjutasime järjepidevalt ümberlülitumisi („Ja tagasi sulle green-roomi, mis seal ka huvitavat toimub? Ja tagasi jälle sulle lavale“). Mingi imevalemi läbi õnnestus peremehel lõpuks kõik kaagid majast välja peksta ja linna poole jalutama suunata (taas üks hea asi, mida teha, kui hüppekas on katkiseks rebestatud). Peatuspaigaks oli valitud muidugi Shooters, kus mina sattusin alustuseks päris naljakaid maailma asju ajama Arturi, Jossi ja Paavoga. Nimelt saime kõik kuidagi leti ääres kokku ja meanwhile kui Artur tavapäraselt mingeid lühikeste inimeste nalju paremale ja vasakule loopis, otsustas Paavo mul alustuseks seljas tantsida ja siis hakkasime kahekesi oma jalgu võrdlema (sest meil on hüppekatel sama vigastus ja miks ei peaks olema Shootersi baarilett see koht, kus neid meditsiinilisi asju arutada ja näidata?). Järgmisel hetkel olin meie selleaastasele rahvaliiga debütandile oma megatähtsa #44 ära kinkinud ja käsu kohaselt juba Mardile ka sellekohase vormitellimise-smsi saatnud, niiet nüüd võibki lisaks duublile ka rahvaliiga meeskonnas minu lemmiknumbriga head nõela näha, niiet hea töö, Paaaavuu! Kuna üldiselt oli see ringilonkamine siiski üsna vaevarikas töö, siis jätsin seekord tantsupõrandad ja muud keerulisemad akrobaatilised trikid vahele ning keskendusin lõpuks Antsu ja Irisega vestlemisele ning kui kõik tähtsad asjad olid paika pandud, siis oligi kojuminekuaeg.
Pühapäev oli workday ja õhtupoole sai käidud ka Welco I ja II vahelisel duellil, kus rajameistrid Raikuu ja Mihkel olid teinud suurepärast tööd ja Mirko kisas iga asja peale „rabble rabble rabble“ – sellega see märtsi esimene nädalavahetus oma otsa leidiski.
Esmaspäev 4. märts algas usina tööpäevaga ja pärast seda reisusin maxxxlagiheade teeoludega Tallinnasse – lisaks konstantsele tuisule läks auto Põltsamaal omadega täiesti horrorisse ja esiklaasi nähtavus otsustas enam mitte kaasa mängida. Muidugi võis asi olla ka selles, et taevast sadas alla mingit jäidet, aga igatahes kuni Mäoni ei olnud võimalik midagi näha ei kojameeste abiga ega ilma. Õnneks läks kõik siiski hästi ja sain kaks järgmist päeva veeta jalkatähe all: teisipäeval olin tähtsa ManU-Reali mängu ajal tööl ja kohe kolmapäeva hommikul panin sama soojaga edasi ning pool osa ajast tuli vorpida eelmise õhtu matši puudutavaid uudiseid.
See-eest neljapäeval algas kahepäevane kossutuur, sest hommikul kell 8 startisime bussiga Leeeeetu Euroliiga mängule! Alustuseks tuleks öelda, et kui minu visiooni kohaselt pidi see olema kursaõe Monikaga rahulik chillimisreis, siis ülejäänud 50 inimest bussis nii ei arvanud ja kõik hakkas kohe täiesti teises suunas kakkuma. Kohe startides selgus, et kuna kogemata kombel on reisi attendima sattunud ka Monika exboyfriend, siis oli noortel omavahel asju ja maid arutada ning mind jäeti ilma pinginaabrita. See rõõm kestis täpselt Pärnuni, kust saabus peale sats Saaremaa-Hiiumaa-Pärnu inimesi ja kuna buss oli täiestiii täis bookitud, siis ilmselgelt laiutamisvõimalust ei antud kellelegi. Õnneks või kahjuks oli minu selja taha istuma sattunud keskealine abielupaar, kelle meespool tegeles kosjasobitamisega marulisemalt kui Maire Aunaste oma saja „Reisile sinuga“ saate hooaja jooksul üldse kunagi jõudis: kohe Tallinnas hakkasid lendama kommentaarid, kuidas „neiu on nii kurb ja üksik, muudkui joonib markeriga lehti ja loeb igavusest raamatut“, ning Pärnus jätkus aktsioon tähtsa selektsiooniga, kui mulle otsiti pinginaabrit meetodil „sul on liiga pikad juuksed, mine mujale; sa oled liiga kole, mine edasi; sina tundud täitsa ilus poiss, istu siia maha.“ Tahtmata siin nüüd egoboostida, tuleb siiski tunnistada, et ma olin mõlemal päeva ikka väga popp tüdruk, sest 52 reisija hulgas oli kõigest neli naissoost isikut: lisaks minule juba eelpool nimetatud keskealise abielupaari naispool, minu kursaõde Monika, kes 90% ajast kudrutas oma endise kutiga, ning bussi eesotsas istunud maailma kõige vaiksem tüdruk, kelle olemasolust saadi teada alles teise päeva hommikul. Niisiis oli väheste naisisikute tõttu mulle eraldatud päris palju spotlighti ja lisaks pinginaaber Marekile oli ka teistel vendadel mulle täiega palju täiega olulisi jutte rääkida ja igasuguseid vaatamisväärsusi välja reklaamida. Õnneks jõudsime siiski üsna rahulikult ja loogiliselt Kaunasesse kohale ning kui olime igaks juhuks õhtuks joogid ära ostnud (vanad head alksilembesed eestlased), siis oligi aeg kauno Arena üles otsida.
Kristo oli meile saanud päris head kohad – 16. rida – ja vaade sealt oli megasuper. Lisaks kogu ülejäänud melu, Leedu publik, kaasaelamine, mängu kulg ja lisaajale minek ja kõik kõik kõik – superluxxx. Istusin seal ja mõtlesin, kui lagi on ikka neljakuulise vahega käia ära CLi ja Euroliiga mängudel ning olin elust kui sellisest pigem kettas :) Pärast kossu sättisime end hotelli ning tubli tüdrukuna otsustasin peo foldida (kuigi receptionis lisamadratsit taga otsides sain nii palju nii uskumatuid peokutseid, et variant 40 võõra vennaga võõra linna peale minna oleks olnud kergem kui lapselt kommi ära võtmine). Anyway, hoolimata kainest callist ei läinud asjad siiski päris plaanipäraselt, sest tükk aega oli mingi huge tubade-error, mis lahenes kokkuvõttes ikkagi sellega, et mina kui tuntud reisil ekstravagantsete magamiskohtade katsetaja magasin toa põrandal vaiba ja voodikatete peal – kui nii edasi läheb, siis võin hakata ennast välja reklaamima kui maailma kõige kompaktsemat reisikaaslast.
Igatahes pärast rohkem või vähem kosutavat und saabus suurepärane reede hommik: kell 8 olid peaaegu kõik reisisatsilised bussis, meestel olid näpus remondiõlled ja naistele jagati laiali naistepäeva veinipudelid. Ma olin vaevalt jõudnud oma kaks veini kotti ära peita, kui äkki ilmus selja tagant vanahea kosjavenna käsi, milles oli pilgeni punase veiniga täidetud pokaal. Järgmisel hetkel raius uksest sisse mu kallis pinginaaber, kes tahtis minuga oma peaparandusõllet jagada ning minut hiljem oli mulle ginikokteili serveerinud Hiiumaa-Oll. Niisiis nagu näha võib, oli hommik kohe üsna keeruline ja horror ning edasi läks kõik ainult keerulisemaks, sest kui ma proovisin järgmise päeva lehte lugu kirjutada, siis tahtsid kõik kutid ümberringi kaasa kirjutada ja lehte pääseda, mu veinipokaal täitus kogu aeg iseenesest ja kõigil võõrastel vendadel oli mulle rääkida tuhat lugu sellest, kui heast peost ma eelmisel ööl ilma jäin. Thank god, et ma oma artikli selles segaduses juba kl 11ks valmis sain, sest ega edasi läks see üritus ainult vigasemaks: Saaremaa poisid rääkisid „kena-kena“ lugusid ja proovisid ennast mu juurde Tartusse külla smuugeldada, Hiiumaa kutid palusid mul iga 20 minuti tagant kõigile oma maailma ilusaimat naeratust demonstreerida, mingi vend proovis üle bussi mu telefoninumbrit hankida ja üks kutt uuris 100 korda, miks ma temaga eelmisel õhtul suudelda ei tahtnud (alles hiljem selgus, et tegelt ta ise ei teadnud sellest midagi, aga õnneks oli sõpradele välja reklaaminud, et plaanis mind sellise plaaniga rünnata). Lisaks lõbustasid rahvast üks süsisegi vend, kes otsustas vetsupeatuse saamiseks tuimalt bussi kässarit tõmmata, ning teine pehme kutt, kes Läti-Eesti piiripunktis meie bussi asemel hoopis Rakvere Tarva kossusatsi bussi sisse raius ning nendega Aramist tahtis jooma hakata. Niisiis – fun fun fun ja päris naljakas reis oli, aga ega sellega ei olnud reede veel läbi, sest Tallinnasse jõudes oli mul Kristiines vastas tubli driver Kaasu, kes meie satsi koosseisus kacKaasuAnnikaKihoEveli õhtuks Tartusse viis. See oli muidugi taas omakorda üsna ulme roadtrip, sest Tallinnast välja sõites selgus, et nähtavus on pededele ja lumetorm on lagi. Kui ma enne mainisin, et tulin ühel esmaspäeval Tartust pealinna halva nähtavusega, siis seekord oli asi umbes astmel sada korda hullem. Reaalselt oligi 40 km/h täiesti topkiirus, millega sõita sai, sest lumetorm oli niiii haigelt hull, et mitttte midagi polnud lihtsalt näha. Vanahea sõitsime Tallinnast Mäosse normid 2,5 tundi ja ütleme nii, et see hakkas päris korralikult meie kõigi ajudele, sest out of nowhere läks lambibändi moodustamiseks. Nimelt teatas Kaasu ühel hetkel thriftshopi laulu kuuldes, et igaüks valib endale ühe hääle ja teeb seda terve laulu – kuna keegi meist räpiguru ei ole, siis valisid kõik mingid suvalised helid ja üürgasid neid megapikalt. Finally kulmineeruski asi sellega, et ketrasime raadiojaamu ja otsisime laule, mida saaks viiekesi kaasa karjuda (aga igaüks ikkagi AINULT oma soundi). Ütleme ausalt, et asi läks vist üsna vigaseks ära, sest kui olime Tartus Kiho maha pannud ja Katapea peale korjanud, siis ta kuulas meid umbes 10 sekki ja tahtis ennast suht insta sõidu pealt autost välja veeretada. Õnneks jõudsime siiski Ihhi Keilari sünkarile jeejee, kuigi kui mina kell 23 kohale jõudsin, siis olid juba kingid üle antud ja peomeeleolu mõnusalt laes. Seekordne sünnipäev möödus veits rahulikumalt, sest Kaasik ei rebinudki kellelgi riideid katki, aga lõbustusi jagus siiski igale maitsele: alustuseks rääkisime Kaasu ja KaiaKanepi intriigist, siis nautisime fotoshooti Miku toodud lilledega (Mikk R. tõi tubli poisina naistepäeva puhul lilli kõikidele neiudele), jõime köögis booli, panime thriftshoppi badlisti, ajasime köögis jalkajutte, vaatasime ja imestasime kuidas pooled tsikid on Grete Paiast kettas, mõistatasime kes sauna kettis (poisid kahtlustasid Freddyt), sõlmisime JossVärgiga tähtsaid kokkuleppeid, vaatasime Atist tagasilaekunud Intsu ning kindlasti tegime veel palju huvitavaid asju, sest mina lahkusin peolt kella 5 paiku, aga vot päris kõik tähtsad asjad ei meenugi kohe. Igatahes nii see pidu meil möödus ja oli väga tore :)!
Sama hoogsalt jätkus pidu osade jaoks ka laupäeva hommikul, sest kui mina Pintsli peopaika kiire kontrollina hommikul tagasi jõudsin, siis oli juba laiali laotatud baila afterparty mängulaud ning noormehed-neiud istusid legendaarsete hommikurummikohvide taga. Ilmselgelt mõjus mäng osalistele lagihästi, sest kui mina kella 16 paiku püsivalt lõpuks Keilari poole teiseks päevaks tagasi jõudsin, siis olid game’rid Karlaaa ja Kaasu juba otsustanud magamist katsetada, kusjuures neiu K tegeles elutoa diivanil mingi huvitava aktsiooniga, kui tellis endale tekki, aga ise kakkus omale peale hunnikut patju ning nii jäime meie Maiso ja Andiga imestama, kas see ongi siis Kaasu arust tekk või nagu what is thiz this life. Aga nagu ikka, siis karavan liikus edasi ja meanwhile kui perenaine maja korda sättis, istusime meie Marko ja Andiga laua taha maha ning arutasime neid eluasju. Seda teist päeva on tegelikult loogiliselt kokku võtta väga raske, aga lühivariant oleks selline: 100 korda thrift shoppi (macklemore’i uus laul, keegi pole kuulnud, f***ing awesome, trompet hea koht), 50 korda Põhja-Tallinnat, Marko kommentaar „naljakas“, kallid @keilis, swag ja hashtag pede, uued külalised ehk veel kaks Markot ja Madis, sõjaväejuttude parimad palad, Maiso äramääritud käsi, Tensole fail külakuhi, tuhat aastat pitsatellimist, Keili vihkab pitsa peal ananassi sööjaid, hashtag kiviganäkku, kas enne võileivale juust või vorst??, kkkkristi, megavajalikud viinapitsid, ebarheeeealne ja hujji, kõik segi.
Ütleme nii, et selle õhtu puhul rakendub vanahea ütlus „kes teab, see teab“, sest seda ümberseletada on võimatu just seetõttu, et see oli nii tuim teine päev, et igasugune verbaalne selgitamine on komplikeeritud. Aga oli hea päev, tänud sünnalapsele ja teistele mõnusatele kamraadidele!
Natuke tuli mõnusa õhtu eest lõivu maksta pühapäeval, kui kell 9 0otas ees tööpäev, aga kokkuvõttes polnud üldse hullu, sest õhtu lõpus ootas ees saun, venna tehtud maitsev söök ning Da Vinci koodi film, kus me Annakaga täiega kartsime seda albiinovenda. Kokkuvõttes siiski headus võitis ja võis nädalale joone alla tõmmata.
Uus nädal algas vanemate reisultsaabumisega, aga see kulmineerus õnneliku lõpuga alles kolmapäeval, kui nad lumetormisest Frankfurdist minema lasti ning sealjuures kaotati nende pagas ikkagi ära. Kokkuvõttes polnud aga ka sellega väga hullu, sest tänaseks on pagas (ja meie kingitused!!) turvaliselt kodus ning elu võis neljapäeval (14. märtsil) jätkuda sellega, et otsustasin acceptida Morteni kutse „teha Mustas puudlis paar jooki“. Kui viisakalt alustada, siis esimene osa õhtust mööduski paari siidri ning Morteni-Mirko-Martini-Martini-Tomi ning surnud beebi naljade seltsis. Kui siis oli aeg puudlist lahkuda ning nimekaimud Martinid koos neist ühe tüdruksõbraga koju lahkusid, tegi Morten taaskord vastupandamatu ettepaneku „teha veel üks jook Shootersis“. Needless to say, et asi nii õnnelikult EI lõppenud ning kuigi shotibaaris sai tõesti tehtud ainult üks jook, siis selle lõpplahendus oli päris naljakalt kummaline, kui Morten otsustas kind of klaasi kettida. Nimelt olime pärast mõnda aega otsustanud liikuda DejaVusse (vanahea minu pushimine, et veskar on lagi) ja selleks ütlesin siis mingil hetkel, et tavai poisid, põhjad peale ja lähme, aga 10 sekundit hiljem selgus, et Mortenile see idee ei meeldi. Ma olen Morteniga nüüdseks megahästi läbi saanud peaaegu 7 aastat ja me oleme koos joonud megahaigelt palju megahaigeid pitse megakiirelt ja vend teatab nüüd äkki, et tema jaoks ei ole okei seitset õllelonksu korraga ära juua. Sense this event makes none, aga mis seal ikka – panime oma pillid Shootersis siis pärast väiksest kettimist kokku ja läksime neljakesi DejaVusse põksuma ning seal see mõnus õhtu meil ka lõppes.
Reede ja laupäev möödusid üsna tuimalt, sest suurema osa ajast tegin tööd kodus, aga pühapäev oli õnneks fieldtrip-day ja sain pool päeva elu esimesel Sessionil olla. Alustuseks kiired intervjuud-särgid-värgid ja siis üleval lounge’is siidritega põksumine Treffneri poistega – not bad Sunday ma ütleks. Lisaks sain elu esimesel Sessioni nautida võistlust parimatest kohtadest: pressipääsmega täpselt raja äärest ning hiljem tänu sõpradele lae alt. Niisiis võis kokkuvõttes igati rahule jääda ürituse ja terve nädalaga.
Ja siin me siis nüüd olemegi – märtsi keskpaik on käes, elu veereb nagu hernes (kiirelt ja roheliselt ja ümmarguselt) ja kevad on varsti ukse ees. Päike on juba õnneks väljas (jaaaa päiksekad ka olemas, laaagii), nüüd võiks veel ka veitsa soojemaks minna ning siis olekski jackpot. Aga küll kõik tuleb omal ajal, seniks pange elu ja olge ebarheaaaaalsed!
No comments:
Post a Comment