"Sain, kõik"

Alustuseks tervitaks dessandi-Andit, kes pealkirjas leiduva sõjaväeväljendi minuni tõi ja kuigi ma päris täpselt senini ei tea, mis see tähendab, siis paistab, et seda tohib lihtsalt öelda iga asja peale. See selleks,

oktoober jäi pooleli ajal, kui ostsime Kaasiku ja Kuusikuga piletid maikuus toimuvale Justini kontserdile Rootsis!! Kui nüüd keegi peaks olema piisavalt kaer ja arvama, et ma räägin J. Bieberist, siis for god sake eii, loomulikult on tegemist siiski J. Timberlake’iga (kes aastaid tagasi oli Liine hinnangul 1:1-le sarnane praegu NFLis ameerika jalgpalli mängiva Margus Hundiga…..). Reisu attendivad ka mu vennaraas ja tema sõbrad, niiet mitmepäevane good times Rootsikruiis on garanteeritud.

Siis edasi 11. oktoobril ehk reedel sai mindud Tartusse: alustuseks 2,5-tunnine šampapidu sugulaste hoovis (oli vaja tähistada onu uut autot), mis kulmineerus sellega, et kepsutasin väikese Oskariga hoovis ja laulsin mingit naksitrallide laulu 6 korda järjest. Pärast sellist pidu oli aeg minna M7sse, kus rohkete noormeeste ja CK osavõtul vaadati Eesti-Türgi jalksi, kuigi mina vestlesin suurema osa ajast Muhviga või vingusin small-Intsuga, et ma tugitoolis maruebamugavalt pean istuma. Pärast jalgpalli oli aeg linn üle kontrollida ning minu, Andi ja Jano tee viis Shootersisse, kus meiega ühines ka Robert. Üldiselt väga pikka pidu seal polnud, sest ostsime shotid ja siis seisime neid juues arusaamatu näoga peol, kuni poisid otsustasid, et see pidu on ammu kadunud ja kaotatud ning võib minna hoopis õue. Mõte oli iseenesest hea, aga väikeseks takistuseks osutus horror, et ma korraldasin riietehoius jälle väikese performance’i, kui otsisin 10 mintsa oma tagi ja lõpuks olin juba jõudnud selga ajada Jano suuuuure jope, kuni siis lõpuks tuli meelde, et aaa tark tüdruk on seekord tagi asemel hoopis jopega tulnud. Takistustest üle hüpatud, passisime natsa õues, külastasime siis Naiivi (ja vaatasime, kuidas Jano kaaperdas riietenagi otsast mingi mütsi ja kindad, millega ta nägi välja nagu kodutu) ning patrullisime siis veel veidi Naiivi ees, kus Kreutz proovis veenda poisse Vabanki minema ja Jano karjus konstantselt „tsikid, tiia!”. Kuna olukord oli jõudnud oma loogilisuse maxastmeni, oligi aeg pillid kokku pakkida.

Laupäeval ootas ees tööpäev kl 14-23, jesss. Päeval vaatasime meie pool veel venna ja Janoga kossu ning kui asjalikud asjad olid tehtud, läksin kurjustanud Jano kutsel jälle M7sse, kus seekord olid kohal majaperemehe kursavennad, kellest ma peale Intsu kedagi ei tundnud. Aga mis siis ikka, small-Inc viskas meid taas Shootersisse, kus seekord oli yolo-parteyyy ning dj-puldis Tenzzzo ja Mihkel. Alustuseks kohtasin megarõõmsat Ancu ja kõnevõime kaotanud Mattiast, seejärel jutustasin leti ääres väljategemistujus olnud Robiniga, siis vallutasin tantsupõrandat Prommiku ja tema sõpradega, käisin jooke tegemas Raiko ja Kõrgepeaga, ajasin pikalt jalka- ja kohvikujutte Koseriga, keerutasin veel natuke jalga seekord Raikoga, jõin leti ääres siidrit Tallinnast saabunud Uduga, leppisin Kristiines kokkusaamisjutte kokku Tallinna-Mikuga, aitasin Ancul jopet otsida, jutustasin mitmete venna sõpradega ja siis juba oligi aeg Janoga taksoga koju sõita. Pühapäeval oli kavas võrkpall, Tallinnasse sõitmine ja Welco mängudest (ning alasti qttidest) raporteerimine.

Pärast uue nädala töörohket algust oli kolmapäeval (16. jaanuar) kavas koguni kaks Welco-intekat ja suurepärane öövolle trenn, kus peale minu oli kohal veel üks aeroobikatreenerist naisterahvas (kes oli elus umbes kolmandat korda tulnud katsetama, kes või mis see võrkpall on) ning siis muidugi 19 meesterahvast. Kui niisama kõksimise ajal imestasid ilmselt nii trenni läbi viinud Vesik kui ka ülejäänud osalised, kas me selle teise naisterahvaga pole kogemata kombel spinninguklassi otsides ära eksinud, siis õnneks soojenduse ajal sain tänu Vesiku juhtnööridele ja headele tõstetele palle ka üle võrgu kõmmutada (tundub ulme, I know), nii et kui oli võistkondade valimise aeg, siis soovitas üks Riigikogu liige mind valida, sest „see väike tüdruk lööb kõik pikali” ja lisaks määrati mind ka kapteniks. Olin omadega juba haigelt rahul ja ega ülejäänud trenniga ka kurta saanud, sest mängisime ja oli mõnus. Pärast trenni oli veel aeg ette võtta selle päeva Welco-intekas vol 2, sest kui lõunal oli juba saanud Mirkoga kohvikus lattet juua, siis nüüd oli aeg nautida Antuga Mustamäe võlusid ja külastada mäkki.

Paar päeva oli aeg teha tööd ja siis oli käes 18. oktoober, ees ootas Werko ja Pupi megasünna! Panime Tallinnas autosatsi valmis, Kaasu tegeles sõidu ajal siidrite, kingituse ja valede mõtlemisega (tänks veelkord :D), Tartus tegime minu pool kiire šampa ja maabusime siis driver-Katapea ja Antsu-Possuga peole. Meanwhile kui Werko oli ilmselt üsna imestunud oma kingituse ehk võileivagrilli üle, siis Pupile tundus kilekas ilusti maitsevat ja lisaks said nad siiski kahepeale ka viinuski ja boobies-pildi.

Nagu näha, siis rahvast ja melu oli palju ning seetõttu on raske üritust kuidagi loogiliselt kirjeldada, kuigi algus möödus rahulikult Loodmaaga kossujutte rääkides ja niisama asju analüüsides. Siis oli aga aeg uuteks Kaci&Kaasu viinakoksideks ja edasi olime mõlemad mingil hetkel tõestanud oma (puudulikku) osavust beerpongis ja joonud kuttidega lehtrist õlut – palju häid mõtteid. Edasi läks nagu läks: suurem osa meie satsist tegi veberi, mina Raiko, Antsu ja Kaarliga jäin küll sinna, aga üldiselt vallutasin mina suurema osa ajast noorte kuttidega tantsupõrandat ja proovisin DJdele muusikat peale pressida. Kui sinnani oli asi vähem või rohkem kontrolli all, siis edasi läks päris humoorikaks, kui üks kutt proovis elu eest mind endaga tantsima vedada või minuga tingimata käest kinni ringi joosta ning teine noormees käis meil igal pool järel ja proovis samal ajal minuga sms-seboki korraldada. Vahepeal jõudsime üleüldse kõik koos kolmekesi ülemisel korrusel Kaarli koos madratsiga toast välja lohistada (ise olime haigelt rahul offkoors), aga alumisel korrusel jätkus sama trall, kuigi siis hakkasin juba mina nõudma, et ma tahan tingimata toolide peal pikutada ja mõlemad qtid peavad ära minema. Üldiselt – palju naljakaid asju ja inimesi ja nii see asi möödus, et sain mingi 1,5 tunnikest toolidel pikutada ning üles ärgates nägin, et vapper unevalvur Antsuke istub saalis ja patrullib. Ega midagi, Monks hakkas meile mussi mängima, mina koos kahe uue võõra kutiga (üks neist oli tähelepanuväärne Welco alastikuulsus) koristasime veitsa, Ancuke ja Loorits otsisid viimase prille ning ka kõik ülejäänud üles ärganud külalised proovisid end kuidagi autodesse smuugeldada ja veberit teha. Kui meie kaader koosseisus Ancuke, Raikuu ja Kaarel olime Antu abiga Tartusse jõudnud, külastasime pitsarestorani ja olime sunnitud pikniku tegema õues kuskil hoovis liivakasti ääres, sest Raikol polnud võtmeid. Õnneks tuli peagi appi Siim, kes lasi meid enda poole sisse, et saaksime kõik lebosse visata ja vaadata gone in 60 secondsi filmi. Pool ajast karjusime mina ja Kaarel muidugi vaheldumisi „sain, kõik”, ülejäänud pool kõik semimagasid, nii et afternoon well spent. Kui venna mu lõpuks koju viis, olin pigem surnud kui elus, nii et järgmise päeva 14tunnist tööhorrorit arvestades olin sunnitud kõikide sõprade pahameelest hoolimata foldima nii Niinu&Berka kui ka Annika sünnad.

Nii pühapäev kui töönädala algus möödusid taas töötades ja ainuke huvitav seik oli see, et vaatasin mingil päeval ära kudsufilmi, mida üks noortest kuttidest Werko ja Pupi sünnal soovitas. For real, „Hatchiko” on maailma kõigeeeeee kurvem film nagu Ragnar reklaamis, nii et kui mõni minusugune koerasõber pole seda veel näinud, siis soovitan vaadata!! (aga üldiselt soovitan vaadata üksi, sest minu sõbrad on mu tituleerinud südametuks inimeseks, kuna ma ei nutnud Lõvikuninga ajal, aga vot Hatchiko ajal mul küll ikka lõug värises ja oli megakurb :().. Anyway, järgmisena oli käes neljapäev (24.oktoober) ja sai minna Tartusse jeejee. Samal päeval pidime ürituse kahjuks siiski foldima, sest olime actionivalmis Kivipea ja Rihhteriga kõik erinevates linnaotsades, aga kui reedel olid Jürgeniga welcojutud räägitud, ootas ees esimene väike event ehk seekord oli kõrvalmajas uue auto ostnud onupoeg ning selle puhul anti jälle šampust. Veits aega tegime siis vanemate ja tädi-onuga nalja, kuni pärast kiiret dressupi jõudsin poole kossu pealt Kitzbergi. Üldiselt passisimegi terve õhtu niisama, vaatasime kossu, rääkisime juttu ja nagu ikka, kuigi õhtu lõpetuseks saabus sinna Ida ja siis me kiljusime mõnda aega kahekesi oma suurepärasest Dorpati-karjääri aegadest – anyway koju jõudsin poole 5 paiku, nii et edukas õhtu.

Laupäev algas kell 7 tööpäevaga ja kui see kell 16 lõppes, olin pärast saunakülastust kindel, et väsitava päeva tipphetkeks on meie õhtune NBA draft. Minu üllatuseks sai see diivanil lebotades läbi juba vähem kui tunniga ja siis helistas Migur, kes ütles, et tingimata oleks vaja minna Forest Kämpi konsale. Noh, mõeldud-tehtud ja kella 22ks olingi jõudnud ühineda Hanna, Possu ja Rihhteriga. Üldiselt oli õhtu Volgas päris naljakas, sest meie analüüsisime Rihoga elu, samas kui Possu ja Hanna arutasid mingeid oma asju ja meie Hannaga hoopis panime üksteisele puid alla, vahepeal ajasin ma suuuure pokaali punast veini maha ja Raiste tegi kõigile šampat välja. Niisiis, nalja kui palju ja kui olime pärast kontserti esinejapoistega veidi muljetanud, tahtsid teised minna Maasikasse. Mina olin plaanile megakonkreetselt vastu, aga mingi imenipiga õnnestus Hannal mind siiski pehmeks rääkida. Kui olime siis klubisse jõudnud (ja meie Mikuga 8eurise pileti pärast silmi pööritanud), otsustasin ma for some reason et on vaja Raistele koht kätte näidata ja selleks parim idee tundus, et ma ei osta jooki temaga samast järjekorrast, vaid lähen sama leti teise otsa ja saan kiiremini hakkama. Uskumatu, kui rahul ma olin, kui saingi ühel hetkel heita Raistele mingi killerpilgu ja oma kahe joogiga enne teda sealt lahkuda – absoluutselt pole enam aimu, mis stsenaariumi järgi ma siis elasin, aga tundus vajalik. Igatahes jätkus õhtu sellega, et Hanna proovis kogu aeg rääkida, kui lahe pidu on, ja mina olin viieaastas jonnipunni näoga ja trampisin jalgu – vähemalt seni, kui leidsime Karlaaaa ja Kivijossi koos ülejäänud kossukuttide kaadriga. Sel hetkel lõi mul peas põlema mingi lambike, mis teatas, et olukorda on piisavalt hea, et kojuminemise asemel ligi tõmmata rummikoksid ja korduvad tiirud shotte. Mõeldud-tehtud ja nii see pidu meil seal baarileti ääres mööduski, kuni lõpuks hakkas tilisema uus kelluke, mis tuletas meelde, et pühapäeval ootab taas ees 14h onlaini – võib ette kujutada, kui hästi see möödus.

Uuel nädalal oli ees ootamas suurepärane teisipäev (29. oktoober), kui õhtul tuli külla Iris ja skype’i teel ühines meiega Taani-Kristi. Ligikaudu neli tundi head jutuajamist, palju veini, veel rohkem nalja ja häid meenutusi – kuigi järgmisel hommikul tuli ärgata alles lõunal, oli tunne ikka nagu Härmas, kui vanadel headel kolmapäevadel sai poole ööni Merlene pool veini joodud ja hommikul tuli end vedada füüsikatundi. Aga igatahes kuidagi sai see kolmapäev üle elatud ja neljapäeval asjalikult võrkpallist ning käsipallist kirjutatud.

Nüüd ongi käes reede ja ma istun Tallinnas, et end käsipalliga kurssi viia rohkem kui asjaolu, et seal visatakse väravaid. Nimelt ootab mind homme ees esimene välislähetus ehk sõidan käsipallikoondisega kaheks päevaks Lätti. Tartus pidutsemise asemel koristasin täna korteri ära ja tegin ISE süüa (päris uskumatu, et ühel päeval mõlema täiesti ebakadiliku asjaga hakkama sain), edasi hakkan taas käsipalli lahti kodeerima ja unarusse jäänud kooliasju tegema. Niisiis, peace out ja järgmise korrani!