Suvebossid jesss

Tere kõigile usinatele lugejatele, kes korduvalt on pidanud minuga pahandama. Nüüd olen suutnud end korraks nii kokku võtta, et viimase nelja kuu sündmused mingil moel kirja panna. Aga et oleks kohe mainitud, siis ei tule siit tavapärast heietamist, sest vastasel juhul läheksin ma hulluks nagu metalaborirott. Nii et pigem proovin piltide abil olla ülevaatlik ja asjalik.

MAIKUU lõppu mahtusid usinad filmimispäevad, sest tegime kursaõde Kristeliga koolitööd, mille eest siiamaani (käes on oktoobri algus) meile hinnet pole pandud. Jess, go hipikool.

JUUNI algas väga tormilise Mardi sünnaga. Nagu ikka oli jooki ja tantsu, grilli ja bassu, kossu ja nalja ning kõike muud. Õhtu esimeses osas tegelesin ise peamiselt noorte qttidega veinijoomise ja viie miinusega (ja Betti peale vihastamisega – vajalik mind korvi alt välja visata :S:S), teises pooles ajasin juttu Kristjaniga ja kuulasime Mardi kaagutamist. Meeleolukalt jõudis kätte hommik ja tavapärased bassusuplused.

Nagu ikka, oli afterparty-päev veelgi meeleolukam, sest jagus veini ja siidrit, käisime huvitavalt poes (Kata ja Marta kasti delightidega, mina Jossu pakikal), kõik said omavahel riideid vahetada (ise lendasin vette kolm korda)

, oli päikest ja vihma, diskot ja kelneririietuses veiniVillemit. Ühel hetkel otsustasime, et talendid maailma ja seiklesime mingil moel Härma statale ühele rahvaliiga mängule, kus purpurjus Kaci & Kaasut taheti vilistama panna ning lõpuks tahtis sinna ronida hoopis Villem.

Aga lõpp hea kõik hea – õhtu lõppes Salmes, kui jätsime Janoga teised jooberdised pühapäeva pidama ja jõudsime ise üle 30 tunni koju.

Järgmine juunisündmus toimus järgmise nädala reedel (7. juuni), kui sai käidud igal pool linna peal: Kapriisis, Naiivis ja bermuuda kolmnurgas.

Lõpuks viis tee kõiki geniaalseid inimesi parve peale ning sõit hommikuvalguses võis alata. Lõbusalt alanud reisur lõppes üsna dramaatiliselt, kui Vootele Berka endaga vette tõmbas ja kõik pingesse läksid. Ihaste komando kamandas laeva kaldasse ja ronis maha, sõitis koju, et võtta sealt veini, ning läks siis M7sse bassu täis puhuma. Meanwhile tabas keset üritust meid üllatuskülaline ehk maja perenaine, kelle kohvikartlik CK saatis minuga 1,5 tunniks kööki juttu puhuma. Aga kui kassid pärast läinud, siis hiirtel pidu – puhusime bassu täis, jõime siidrit, tantsisime Frankyga, tellisime süüa ja magasime (lisaks mulle ja CKle osalesid kainel üritusel Ketly ja Paavu).

Kui teised hakkasid foldima, siis mina seadsin kojuminemise asemel sammud hoopis Märdu poole, kus toimus mjölkki, pitsapoisist Muhvi pitsade söömine ja järjekordne suurepärane Robinsonide event.

Pärast väljahääletamist ootas mind juba kiirelt ees järgmine üritus, sest nimelt oli veerandsaja-aastaseks saanud Urvo pidamas sünnapidu. Sammud kiirelt VeinjaVinesse, pokaalid kätte, poistega juttu ajama (poolvõõrad kutid üritasid mulle teha ajupesu triatloni teemadel), siis natuke mööda linna kooserdamist, üle tuhande aasta jutuajamised Anttiga ning seejärel varajane fold – selline see reedel alanud laupäev oli.

Paar päeva sai normaalselt elada: tegime tööl live-päeva

ja käisime filmimas

, aga siis oli aeg jälle peoks, sest Antsukaaaal oli sünna. Saime veinilokaalis kokku, jõime veini, rääkisime juttu, tegime pitsi sooja viina (mille peale kõik jooksid vetsu kettima), pildistasime

, käisime mingites lokaalides ja tegime veel mingeid asju, aga las ta jääda.

Pärast nii korralikku neljapäeva tuli nädalavahetusel tööd teha ja Tartusse sai kiireks päevaks minna alles esmaspäeval (17. juuni), kui oli kavas töö, Annaka lõpetamine, Annaka pidu, Welco mäng, juhatuse koosolek ja kiire öine Kivi-külastus. Järgmisena oli 21. juunil kavas jõulupakidpidu (ilma jõulude ja pakkideta), siis käisime linnas ja igal pool ning suure tõenäosusega koduvõtme puudumise pärast ärkasin Mugasto diivanil. Hello sunshine, ajasin Janole ka elu sisse ja käisin kiirelt kodus, sest ees ootas Welco turna, kus meile Kaasikuga oli antud tähtis kohtunikeamet.

Pärast sujefa-kaotamist olin megapaanikas, sest pidin finaalmängu vilistama, aga õnneks keegi tomatitega surnuks ei visanud ja selle asemel said kõik mind hoopis pool tundi Tammal oodata (sest hea et keegi märkas mulle ju üldse öelda, et minu järel oodatakse). Anyhow, järgnes meeleolukas aftekas Naiivis – jõime siidrit, tegime piipu, poisid kandsid mu kõrvarõngaid, seletasin Joonasele spordielu-asju, laulsime welcolaule, sisse kolides kohtasime teisi sõpru ja chillisime nendega ning nii see elu oli.

Next day oli tööpäev ja jaaaaanipäev. Pärast suurt töögorrorit (vanahea sõidad maale ära, aga seal pole netil levi) sai siidrid lahti korkida ja tenniseväljaku hõivata. Reaalselt me olime seal järjest vist mingi 7 tundi, kuni megapimedaks läks – sai tennist harjutatud (kõik olid enda arust vapsee Nadalid), hunnide laule lauldud, veini-siidrit-õlut joodud, bändi tehtud ja kõike muud. Vahepeal kolisime mustade maikadega vendasid ehk Heikot ja Rellut kuulama söögivarju alla, aga kui päike oli tõusnud, olime tagasi tenniseväljakul.

Mingil hetkel hakkasid teised foldima ja magama minema, aga meil oli veel vaja siidrit juua ja nii oli ühel hetkel käes moment, kus me olime neljakesi ujuma läinud, aga siis tegid Heiko ja Marti veberi ning jätsid mu keset järve ahistaja-Relluga sõitma. Õnneks lahenes olukord siiski õnnelikult ning tagasi kaldale jõudes otsustasime lagipäikese all diivanitel und nautida (jess, kaine idee). Õnneks viis lahke Annika mu mingil hetkel siiski võõrasse telki ja siis juba saabus hommik – siidrid, söögid, geniaalsed plaanid (pidime tegema sitcomi sellest, kuidas Rellu ja Priit on korterikaaslased ning kuidas nende elu kulgeb; Kristel ja Teet olid kõrvaltegelastena aktsioonis, Mart vilksas päris palju läbi, Juhan oli vist neil naaber, Borja käis mingeid asju tegemas ja no üldiselt said kõik omale mingi osa ja me arutasime seda for riiiil mitu tundi), järgnesid pildistamised

ja siis meeleolukas sõit bändipoiste juurde maale. Vahepeal tegime veel siidripeatusi ja käisime ka väga toredas külapoes, kus müüja ja tema abimees olid kindlalt rohkem purjus kui meie. Bändipoiste juures söötsime sääskede populatsiooni, käisime kontserti kuulamas, nautisime Gabrieli joovaid Antsu ja Rellut, grillisime, mina pahurdasin, Ants&Rellu nõudsid mingit lollakat laulu ja nii me seal kella 22ni olimegi.

Järgmisel nädalal olin tööloom ja ka nv-l olin busy mesilane kergejõustiku superliigal (see on ülekandepoiste tehtud salajane screenshot minu agarast ja pahurast töönäost).

Siis juba oligi käes JUULI ja esimene suursündmus oli Märdu ärasaatmispidu. Kohapeal oli meeleolukas õhtusöök ja viinavõtt, seejärel spordiprogramm ujumise ja võrkpalli näol, siis loomarubriik tuhandete teel hüppavate konnade ja Märdu vanaema maja katuse all elavate linnukeste näol, Tenzjoovi mohhiito-baar ja suurejooneline bassupidu (kõigepealt minu megabasseini lohistamine, siis kaevust vee orgunnimine, suurepärane roostes vesi ja lõpuks salajane Kalevi aktsioon, mis keelust hoolimata kaevu veest tühjaks tegi).

Ühel hetkel otsustasin mina foldida ja magama minna, aga tänu M. Raistele selgus järgmisel hommikul, et see oli vale otsus, sest kuna me magasime Mardiga samas voodis, siis leiutas Roistake varahommikul paar juttu ja hommikul ei jõudnud seda laata ära kuulata. Teise päeva programm jätkus pärast hommikusööki rannapäevaga – alguses päevitasime, siis mängisime võrku ja seejärel aitasid poisid kohalikel pool peolava üles ehitada. Edasi grillisime, jõime mohhiitosid, mängisime petanque’i, võtsime uusi külalisi vastu, tegime minu üle nalja, mängisime Robinsone (üllatav et mind kukepoksis jälle räigelt ümber lükati ja ma väljahääletamise pärast solvusin), nunnutasime kutsut, rääkisime jalkajutte ja üldiselt see pidu niimoodi ööni kestiski.

Järgmine hommik (6. juuli) tõi uued tuuled: jõudsin Tartusse, tegin tööd ja siis leidsin end Peipsi äärest Krissu sünnalt.

Oli süüa ja juua, tantsu ja pidu, strippar-Marcot ja kõike muud huvitavat. Väsinud sõduritena panime tüdrukutega peo kokku veidi pärast südaööd, kui olime teinud tööd, kussutanud beebisid ja rääkinud hunnikutes gossipit.

Uuel nädalal käisin Kaasu, Karupoja ja Mirkoga tennist mängimas ning siis käis Iris ööni minu pool veinitamas, uuel reedel (12. juuli) jõudsin öösel kella 1 paiku Jonsu sünnale. Peole jõudes sain Janolt kohe soovilooks started from the bottomi, umbes neli inimest vedas mu insta trepi alla koosolekule pitse jooma ja pool satsist karjus kui ühest suust „sul on lihtne korv, sul on lihtne vastus, sul on lihtne öelda” (või midagi sinnapoole). Pärast kohustuslikke drinke algas Antsu-projekt, mille üheks kõige naljakamaks hetkeks oli see, kui vanameister Migur lendas kööki ja teatas seal istuvale viiele inimesele „sina, sina, sina, sina ja sina – teile kõigile on üleval telefonid”. Lisaks Miku suurepärasele köögitühjendamise nipile jagus ka teistel häid ideid (mina Jossile: Berka otsib sind, Joss vastu: ütle, et ma olen siin, mina: eee ei, mine talle poole maja peale vastu), aga mingil hetkel pandi projekt holdile, tehti tantsupidu, vaadati kasiino-Markot ja toimus kõike muud huvitavat, kuni kell pool 5 ma koju märkasin minna.

Hommikul kohe kell 7 tirrtirr-äratuskell ja töööö, mille järel seiklesime suurepärase satsiga Aare sünnale. Teekond sinna oli üks meeleolukamaid, sest esmalt läks meil linnast väljumiseks ilgelt aega ja kui lõpuks sõitma hakkasime, siis rääkisid kutid pool teed ainult sellest, et igal inimesel peaks olema oma kadi ja mis kõik siis nendega teha saaks. Kogu ulme kiuste jõudsime lõpuks peole: sõime, jõime, mängisime võrku (olin rahul), nautisime Tallinnast saabunud purjus poiste etteastet (sina ei ütle!!) ja lõpuks sõitsime kesköö paiku tagasi Tartusse ja mängisime vanahead kolmiku-mängu. Tsivilisatsiooni jõudes käisime Pahades poistes ja Kivis ja tegime Kivijossile tossu-nalja (vend raius ringi sokkides ja ma pidin ta tossud endale jalga ajama, Joss oli pinges).

Järgmisesse nädalasse mahtusid welcojutud ja reedel (19. juuli) Forest Kämpi ning Kaasu kontsert.

Tsikid jõid veini, mina jutustasin pool üritusest Urvoga ja teise poole istusin baarileti ääres pinginaabritega, pärast muusikalist üritust liikusime Naiivi, kus mingil põhjusel meie sõpru oli megavähe ja nii ma istutasin end naabri-Sandri lauda, kus poolvõõrad poisid hakkasid mulle jälle triatloni-ajupesu tegema ning üldiselt nii see õhtu mööduski.

Järgmine programmiline üritus oli keset nädalat teisipäeval (23.juuli), kui oma mõnusas suvilas pidas sünkarit ja äraminemispidu Matsu. Ebareaaaaalselt load saanud Mart viis meid kaine roolina kohale, me Kaasuga libistasime siidrit, mängisime sünnakülalistega võrkpalli, meenutasime venna endiste klassikaaslastega legendaarseid reiniku-aegasid, ajasime rummil päkad silma ja sellega üldiselt oligi õhtu korras. Kui Mart meile öösel järgi tuli, siis ootas teda uskumatult lahe vaatepilt: mina pool teed ainult lälisesin, Kaasu luksus ja nõudis pausi ja vahepeal tehtud peatuse ajal otsustasime keset maanteed hundirattaid katsetada. Kaine olukord check meie poolt.

Sama nädala reedel (26.juuli) vurasin Tartusse ja sain linnas kokku ülejäänud rahvaga, kes oli attendinud mingit pidu Mardi pool. Alustuseks istusime Kapriisis (kuigi mina nõudsin, et peaks minema linna peale, sest ma olin suure pudeli siidrit ära peitnud) ja seejärel patrullisime Naiivis, kus Joss ja Ants hakkasid maailma suurimateks suitsetajateks ja toppisid kumbki omale pool pakki suitse suhu. Lõpuks saime suurema lällutamise ära lõpetatud ja liikusime Raekoja platsil kohatud Kristjani ja Reenoga Bermuudasse. Seal möödus kõik üldiselt nagu ikka: mingi vend raius ringi Captain Morgani mütsiga, Mart kaagutas terrrve aja meiega, mina omastasin jälle võõraid räpimütse ja Kivist voolas muudkui välja uusi siidreid. Varahommikul tegime joogipeatuse Suudlevates ning seejärel laekusime terve kaadriga Poe tänava poiste juurde, kus toimus casual seletamine ja jooberdamine, kuni lõpuks oli aeg Martiga ära koju sõita.

Hommikul kiire äratus ja babahh Tallinnasse kahepäevast kergejõustiku-võistlust kajastama – hea successs. Nädalalõpp ja ka uus nädal möödus töölainel ning käes oligi AUGUST. Laupäeval (3.augustil) oli aeg minna Kehrasse võrkpalli mängima. Nimelt oli endine paralleelklassivend Lauri kutsunud mind mingile koguduste turniirile ja kuigi ma olin vist kõige võõram inimene seal üldse ja eriti ei handlinud, kuidas ennast üleval peaks pidama, siis kokkuvõttes oli meil ikkagi väga mõnus sats, võrkpalli mängida (ja end maas rullida, nagu mul kombeks) sai terve raha eest ning üldse oli mõnus sellist rahulikku laupäeva veeta. Järgmine päev tegin viimase tööasja ja siis oligi käes puhkuuuuus!!!

Alustuseks veetsin paar päeva onu, tädi ja Timpaga Pärnus – käisime rannas, ujusime meres, sõime jäätist, grillisime, pikutasime võrkkiiges, jõime veini, rääkisime juttu, magasime pönnal (pööningud ikka lagiasjad, kahju et mul kodus pole) ja olime lihtsalt mõnusad. Kolmapäeval (7.august) vurasin rõõmsalt Tartusse, kus ootas Welco karikamäng. Pärast võitu oli aeg linnas kõikide sõpradega korraldada suurem joogipiknik Ati kiikude juures. Väikesena alanud üritusel oli mingihetk umbes 25 inimest koos ja pidu käis täie raha eest, me Betiga käisime vahepeal mu katkiläinud pluusi parandamas ja linna peal siidrit ostmas, pärast chillisin Kivi juures noorte qttide ja venna sõpradega, kui siis märkamatult oli Tõnis mind hommikul kl 7 vedanud mingite oma sõprade juurde, kus sai siidrit juua ja mingit ulmejuttu rääkida – kokkuvõttes megalamp lõpp õhtule.

Kui neljapäev oli niisama maha passitud, siis reedel ootas ees tihe programm, mis algas sellega, et käisime Janokaga Lõunakas passimas ja karnevalipoodi otsimas, aga mida ei olnud, oli karnevalipood (hiljem kogu ülejäänud maailm teadis, et seal ikka on see pood ja kus see asub, aga vot meie seda Narniat üles ei leidnud). Õnneks sain tänu vennale siiski mingi kostüümi selga ja võis minna Keilari USA-teemalisele ärasaatmispeole.

Sai neiude ja Shaqiga pilti teha, sõime burksi ja jõime veini, rääkisime Kätliniga kudsudest ja täpselt nii mõnus oligi, kuigi ma juba poole 10 paiku jooksin koju riideid vahetama – ees ootas õhtu teine üritus ehk Kristjani sünnipäev. Ilusti laekusime Paavuga kohale tekiilaga (mis meile hiljem offkoors sisse joodeti) ning otsisime tuttavad näod üles. Ma olin alguses päris lost, sest üleliia palju rahvast ei tundnud, aga õigepea läksime sünnipäevalapsega õue juttu rääkima ja laua äärest leidsin järjest šampa-Luige, Pirita-Priidu, kellega ahhoitasime merd, ja uue Kadri, kes paistis mind ja mu elu juttude järgi väga hästi teadvat, samas kui mina pidin piinlikult tunnistama, et ma absoluutselt ei tea, kes ta on. Õnneks saime kõik jutud ära räägitud ja varsti oli aeg toas poistega tekiilat juua ning võõrastelt kuttidel massaaži saada (vanahea random, et mingi vend kamandas kutte-tüdrukuid läbisegi enda ette istuma, et saaks kõiki masseerida). Kunagi oli juba käes hommik – mõned inimesed proovisid köögis üksteise otsas magada, mõni külaline koristas ja räuskas ning mõni vend rääkis, kuidas ta läheb kohe tööle ja kuidas ülemus on peksasaamise ära teeninud. Kui kõik koomikud olid koju läinud või magama jäänud, rääkisime sünnipäevalapsega veel mitu head tundi juttu (ning kiitsime vanahead avastust, et minu onutütar ja Kristjani õde liikusid aastaid tagasi täpselt samas seltskonnas – Tartu hea suur jälle), kuni oligi käes hommik ja kella 11ks oli aeg koju minna.

Kui laupäeva õhtuks selgus, et olen suutnud end natuke loogilisemaks magada, saabus külla Taani delegaat ehk Kristi – vanahea vein, viinamarjad, vesikas, siider, gossip ja kõik muud head asjad, väga super õhtu oli.

Kui nädalavahetusest oli ellu jäädud ja juba ka natuke tööd tehtud, siis teisipäeval (15. august) saabusid Tallinnasse külla Karl ja Kristjan. Tegime veini-õllepausi, rääkisime poiste lotopiletitest ja offkoors korvpallist, saatsime Karli kuhugi pleissi mängima ja ajasime ise mitu tundi juttu, kuni lõpuks pidi Kristjan sadamasse kellelegi vastu minema. Meanwhile helistasid Mustamäele jäänud Kacule minutiliste vahedega Josvärk, Antsuke ja Otukas, kes lõpuks suutsid mind pehmeks rääkida, nii et pool tundi hiljem saime Vabaduse väljakul kokku.

Next stop oli Must Puudel, kus nägime Mirkot ja mina läksin kuttidega peaaegu tülli, sest nad küsisid mingeid debiilseid asju ja siis väitsid, et ma valetan neile. Õnneks kolisime õue istuma enne, kui omavahel käsipidi kokku läksime, ning mina läksin baari teise otsa juttu rääkima juba päeval külas käinud delegatsiooniga, kes samuti mu kutsel välja olid tulnud.

Laupäeval (17. august) oli kavas Kesu sünna, kus jõime veiiiini, tegime vesikat, sõime kooki ja teisi tüdrukute tehtud häid küpsetisi ja ajasime nizmo Künnermaa-jutte. Pühapäev ehk 18. mai oli ajaloo suurpäev ehk Welco esimene mäng Tammal. Kuigi kohtumine Pärnu Metropooliga algas alles kell 16, oli korralduskomitee juba keskpäevast horroris: tuli asju orgunnida, sõidutada, leiutada, kella 14st Tammal siidrit juua, bändiproovi teha, lippe üles seada, videomeest juhendada, vorme taga ajada, etenduse proovi teha ja kõikekõike muud. Finally kui lõbus fännirongkäik oli ka kohale saabunud, oli aeg mänguga pihta hakata ja meeskond tulevärgi saatel statale saata.

Meie megavinget videot, mis vallutas nii Eesti kui välismaa spordiportaalid, on ilmselt kõik näinud, aga for riil kohapeal oli ikka haigelt khuul olla. Mängu esimest poolaega ma eriti muidugi ei näinud, sest rebisin ja voltisin poolajaks loosimismängude nimesid, aga õnneks tuli Beti appi ja saime õigel ajal valmis. Niisiis, poolaeg ja fortuuna-Siim:

pärast seda Tommi-Kaarel esinemas ning siis jälle jalka. Kokkuvõttes super 6:2 võit, siis veel ühispilt, stata koristamine, soolo-jalutuskäik Illegaardi (sest kõik jätsid mu üksi statale) ja pidu läks edasi – oli shotte ja alasti Raistet, tooste ja ohtralt welcojutte, laule ja muidunalju. Me Mardiga avastasime ükshetk end kahekesi siidriklaaside tagant selliste nägudega nagu oleksime just sõjast saabunud, aga üldiselt oli isegi kogu väsimuse ja üleorgunni juures superhea olla.

Niisiis uus nädal, töö ja siis jälle reede (23. august) – Antsuga Tartusse (kuulasime autos mu vanu plaate, mis panid Ancu arvama, et ma olin noorena end täitsa ära pannud), kiire kodupeatus, kolmekesi Roista juures vene muusikakanalid, veinipidu ja raamaturiiuli uurimine, seejärel linnatiir Kivis, kus olid kohal kõik maailma alakad, nii et põgenesime kiirelt Pirogovi, kus kohtasime ka Madlit. Pärast väikest chillimist hüppasime Naiivi, kus ma ajasin kergejõustiku-juttu Lianega ning kui teised läksid veel Maasikat vallutama, siis mina leidsin tee koju.

Tuli laupäev ja lebo, õhtul äärmiselt kuttiderohke Poe tänava poiste ärasaatmispidu (üle pika aja jälle kontsentratsioon mina-Betti vs 12-13 kutti). Üldiselt oli õhtu tore ja rahulik (nt Otu andis mulle jalga sokid, millele ta enne kirjutas markeriga peale Postimees (y)), aga enne linnaminekut läks asi horroriks, sest kõik loopisid üksteise võidu toas laiali kondoome ja Ott lasi Jossule õhupuhastajat näkku. Teise Eesti peoks kujunenud ürituselt läksime Naiivi, kus me Betiga ajasime oma asja ja tegime suurema osa õhtust vesikat. Väga pikalt ma õnneks sel õhtul õues ei kooserdanud, sest pühapäev oli 14tunnine tööpäev jesss.

26. august oli esmaspäev ja oli aeg sõita Jossiga Toppu. Kui me pärast poole Selku tühjaksostmist kohale jõudsime, olid ootamas nii Mariel sõbrannadega kui ka Tartust saabunud sats koosseisus Kaasu, Otu, Anc, Rihhter ja Rassu. Päevakava nägi ette, et me Kaasuga mängisime kuttidega jalkat, siis käisime ujumas ja siis proovisime Elile õpetama mädamuna, aga kuna me isegi eesti keeles ei suutnud omavahel kõiki reegleid selgeks teha (vanadhead Tartu ja Tallinna koolkonnad, kus mängiti erinevalt), siis oli neid ka välismaalasele haigelt võimatu ära õpetada. Järgmisena mängisime Kuldvillakut, mille võitis vist Anc, sest liider Joss solvus poole mängu pealt, Rihhter jäi suurelt miinustesse, mina sain napilt nulli ja Kaasik peaaegu ei tõstnudki kätt, et vastata. Igatahes siis ühel hetkel avastasid kõik, et see Kac on räigelt tark tüdruk, et veini joob, ning kaine(im) Kaasu saadeti poodi ka kõigile teistele punast veini tooma:

Veinipeo kõrval tegime söekartuleid ja veel mingit sööki ning siis ajasime veel mingeid asju, mis enam kohe ei tulegi meelde – ilmselt oli asi rohkes koguses veinis.

Saabus hommik, Kaasu läks kella 6st Tallinnasse, Kac sai kella 10st startida ja natuke Tallinnas asju ajada, et siis lõunaks tagasi minna. Käisime satsiga ja Tartust ühinenud Villemiga kiire tiiru Haapsalus: esmalt taarat viimas, siis megapikal poetiirul (kõik tuiasid tuimalt 20 mintsa poes ringi ja proovisid kokku leppida, mida ühissöögiks teha, aga lõpuks ei suudetud milleski kokku leppida), seejärel kindlus ja pildi-ception poiste piknikust

, seejärel regular jalutuskäik promenaadil, vaatasime luikesid ja tegime oma kuju juures pilti

ning muidugi oli terve aeg aktsioonis operaator Rass, kes meist megamõnusa video kokku pani :) (aga seda pole lubatud vist avalikustada). Tagasi Ancu pool jätkus õhtu prantsuse kaardimänguga asshole ja vice-asshole, siis orgunnisime õhtusöögi, seejärel oli kavas Kuldvillak, mis andis jälle palju uut infot. Alustuseks pakkus Rihhter, et Päts oli kunagi Eestis riigipeasekretär, siis pakkusin mina et Albu vald on Jõgevamaal ning kindlasti oli veel põnevamaid vastuseid. Lõppvooru jõudsime kuuest mängijast mina, Villem ja Joss ning piinlik tunnistada, aga ma oleks kindlasti pidanud teadma vastust finaalküsimusele „mida tegid muistsed saarlased põllult korjatud kividega”, aga noh well ei tulnudki meelde. Siis kolisime sisse, mängisime mõrvari-mängu ning oligi aeg tuttu minna.

Kolmapäeva hommikul tegid kaks autotäit veberi, meie jäime Jossi, Rassi, Antsu ja Rihuga koristama, madusid vaatama (täitsa pekkis, me nägime mingit haiget boamadu ja kõik läksid insta paanikasse) ja niisama toas pikutama. Tagasiteel lõbustas Joss meid samade heliklippidega, mida olime juba kaks päeva kuulnud (sa arvad et ma ei oska kakelda – ma löön sulle kannaga näkku, ma olen MMAs käinud; on ta küll, on ta küll; jne.. kõik ei tule kohe meelde, aga haigelt naljakad olid igatahes). Anyway, Tallinnas oli aeg veinikolmapäevaks Irisega – rõdul vesikas ja gossip, mõnus muusika ja vein+siider.

Reedel 30. augustil vurasime Kaasuga öösel Tartusse ja läksime Tubina kuju ette Possuga siidrit jooma. Varsti ühinesid meiega Otu ja Siim ja Rassu ja Felix, käisime Kivi ees kämpamas ja siidrit ostmas, sain noorte qttidega üle pika aja veits juttu rääkida ning siis läksime Pirogovi passima. Poisid mängisid lauajalkat, mina elasin niisama kaasa ja proovisin sinna juhatada Kristjanit ja tema sõpru, kes olid reaalselt läinud mind Pirogovi hoovi karjuma ja otsima. Anyway, lõpuks jõudsid nad siiski õigesse kohta, ajasime kõik sõbralikult juttu ja üsna varsti läksime laiali, me Kristjaniga jalutasime taksopeatusse, aga teel kohtasime kahte purjusJossi ja nende neiusid ning Sips pakkis ennast minuga Ihhi kaasa, nii et nii see õhtu lõppes.

Laupäeval oli pärast tööd aeg olla veel natuke asjalik ja minna Juliuse uue filmi esilinastusele fotograafiks. Mina tegin oma tööd täitsa tublilt ja sama hästi sai hakkama ka Raiko, kellele ma korraks kaamera usaldasin.

Film oli päris naljakas – eriti kiitsime dressides Matit ja ketšupit oksendavat Priitu, aga ka teised tegelased olid väga tublid – ning pärast linastust tegime kiire pitstopi Raiku&Siimu pool, et siis minna Volgasse, kus seekord astus Forest Kämpiga üles McPriit. Mina rääkisin kontserdi ajal juttu peamiselt Possu, Beti ja Martiga (kes lõhkus klaase), kõik panid puid alla suhte-Mardile ja ta neiule (isegi Jaan lava pealt), me Betiga olime lagikettas Etsaipi „Taeva” laulmisest ning kõik karjusid kogu aeg „super!”. Kontsert läbi, ootas ees Naiiv, kus meil Betiga oli jälle vaja teha vesikat ja arutada seekord kossu- ning jalkajutte Sassi ja Martiga. Järgmisena leidsime end Treppist, kus Beti sundis meid mängima joogimängu täiestii esmaklassiliselt loogilise satsiga (mina, Beti, Eveli, Marti, Sass, Jano, Tuudur, ning visiitkülalistena Muhv ja Karin). Kogu mängu idee oli, et tuli münt mingil kombel tassi saada, aga ma räigelt hävisin selles ja mölisesin terve aeg, et mäng on lollakas.

Niisiis oli käes SEPTEMBER – esimesel vabal päeval (3. septembril) käis Mustamäel veini joomas Liisu, seejärel tegin tubli tööpäeva reedel, kui Eesti koondise jalka pärast oli vaja toimetuses passida öösel poole 2ni ning siis Tartusse sõita. See-eest laupäev oli suurepärane, sest pärast tööpäeva ootas ees Welcobuss Viljandisse. Meeleoluka (ja Raiste jutumölinaga) vürtsitatud bussisõidule järgnes casual ringkäik linna peal.

Kaubamaja turvanaisele üldse ei meeldinud meie action ja saime kohe puid alla selle eest, palju me enda arust kaalume, et sinna ronisime (vanahea poisid kõrvalt: tüdrukutelt ei küsita, palju nad kaaluvad!!). Igatahes kogu ülejäänud päev oli märksa lõbusam kui mäng ise, sest jäime kiirelt 0:3 taha. Kokkuvõttes 0:4 kaotus ja märatsev Mart tõotasid üsna plahvatusohtlikku tagasisõitu, aga õnneks keegi kellelegi molli ei andnud ja kõik räuskasid ainult sellest, kuidas Raiste ja Kaasu pulmad teevad ning kes kelle kutsub. Tartusse jõudes ootas Welco juhatust koosolek Tikri pool – kõik suutsid rahulikud olla, tegime kerged joogid, kuulasime kuidas Werko skype’i teel pudingut sööb ja iga asja peale „jah” ütleb, siis käisid kutid saunas ja siis oli aeg linna minna ja pakun, et käisime jälle casual kohtades, aga kohepraegu ei tulegi meelde, mis tehtud sai.

Niisiis oli pühapäeva hommik, Mart saabus mulle järele mu Civikuga, olid Julius ja siidritega Beti ning Ants – asusime teele Väimelasse, kus kohtusid Aspen ja meie duubel. Kogu ettevõtmine oli väga tore (peale selle, et terve küla peale ei olnud vetsu) ja põnev, sest Villem sõimas kohtunikku ja Welco suutis kaheväravalise eduseisu maha mängida, aga siis tõi Janokas kastanid tulest ja bahh 3:2 võit! Kiirelt vurasime Tartusse, et saaks filmida Welco videot ning seejärel käisime Raiko pool vueltat vaatamas ja pelkusid tegemas. Edasi läksid osad (õlid) discgolfi mängima, me Antsu ja Possu ja Looritsaga beatboxisime ennast Beti juurde Naiivi, tegime vesikat, rääkisime Raiste koolist ja jõime siidrit. Varsti kolisime sisse leti äärde, kus õhtu jooksul karjusime oma soovilugusid (nõudsime Karlaaaa-Conorit), meisterdasime Ancu soovil Daisile salvrättidest lilli, dešifreerisime Raiste luuletust ja tegime muid tähtsaid asju.

Uus nädal möödus loomulikult Tallinnas tööd tehes ning siis oli käes reede 13, mis tegi meile korralikult nahka ega lasknud satsi koosseisus mina, Kaasu, Mihkel ja Kihh koheüldse Tallinnast minema – alustuseks käisime täiesti valest kohast Kihot otsimas ning pärast orienteerusime teeremondi pärast kolmveerand tundi maanteele. LÕPUKS saime kuidagi tsivilisatsiooni ja jõudsime Tartusse veel nii, et kõik külalised polnudki uute Poe tänava elanike soolaleivapeolt veberit teinud. Passisime natuke uue nimega PurPuris ja läksime siis laseritele, kus kõik sõbrad tahtsid näidata, et on maxxxta: alustuseks keelas Karlaaa meil ise pileteid osta, vaid tegi kõik välja, ja siis tegi Marta šampa-showerit. Mingihetk olid kõik sõbrad ülemisel korrusel lava ees reivimas, aga mina hoidsin oma elu teistel laseritel madalat profiili ja leidsin üles hoopis Siimu, kelle me peagi lahkudes endaga kaasa haarasime. Meanwhile jõudsid kõik teised normilt Shootersi avapeole, aga mina pidin tegema vahepeatuse Pirogovis, kus Siim oli otsustanud seljankat süüa ja mulle veini joota. Anyway, pit-stop tehtud ja ees ootas Shooters, kus olid kohal ka Saaremaa-poisid ja siis sai suurem osa ajast nendega juttu räägitud.

Laupäev algas juba kell 12, kui leidsin end Tammalt duubli mängult – minul oli räigelt külm, aga õnneks oli teistel veel külmem, sest noored qttid kaotasid lausa oma käed ära (nad olid geeniustena tulnud kossusärkidega). Järgmine plaan nägi ette seda, et saabus takso, Karlaa ostis meile terve kasti dilakaid, Mihkel ostis dolce vitast kolm pitsat ja nii murdsime neljakesi (Sristi oli ka) Tenjoovi poole sisse. Tellisime mingi ilgelt jama filmi, sõime pitsunni, jõime delighte, Karlaaa tutvustas meile oma lemmiklaulu (what the fox say) ja hüppas seda kaasa lauldes end vigaseks, korteriperemees pidi minema kuhugi šampat jooma ja nii me seal vegeteerisime (külla saabus ka Possu, kes tõi Sristile 70eurose prossi ja mulle ilusa roosi). Mina sain vahepeal kodus end turgutamas käia ja siis jõudsin varaõhtupoolikul Kitzbergi, kus oli kohal ka sõdur-Andiman. Kõik algas rahulikult: vaatasime jalksi, rääkisime poksist ja jõime õlut, kuni siis läks Karl kööki apelsini koorima ja edasi algas programm „kuldse tekiila joomine”. Rahulikult jõime kohalejõudnud Kadri ja poistega ära üle liitri tekiilat ja siis vaatasime kossu ning kukkusime Ricky Rubio ja NBA üle kaklema, sest teised keegi ei saanud minust ja Kristjanist aru, et Ricky on lagi. Pärast seda programmi läksid teised Illarisse peole, aga meie Andi ja Kristjaniga läksime linna, kus ma hädaldasin terve aeg, et mul on külm, saamata sealjuures aru, et olin kummipeana jätnud tagi poiste poole. Hea tark otsus, mille pärast ka linnas väga kaua polnud mõtet vahtida ja läksin ära koju.

Uuesti tõi tee tagasi seiklustelinna järgmisel reedel (20. september), kui sõitsin vabal päeval verd andma. Heategu tehtud, läksin õhtul Jano kurja kõne peale M7sse kossu vaatama – Janokas tegi mulle ja endal kala (ega Joss ei tahtnudki süüa) ning lõikas sinihallitusjuustu suurteks tükkideks, CK õppis köögis ja Niinu pikutas õhtu lõpuks. Pärast kossu oli aeg linna minna ja läksime poistega kolmekesi Shootersisse. Ka linnas patseerinud kutid olid peole jõudnud ja jõudsin nendega natsa chillida, kuni saabus Kristo, kes tahtis mulle välja teha võlguolevad skittlesi shotid. Superidee, tegime joogid ära ja tankisime siidrit veel peale, siis sattusin juttu ajama Tõnise ning tema sõprade ja tüdrukuga, kellega ma mingil põhjusel ka tantsupõrandale sattusin, kuni siis lõpuks leidsin tagasitee oma sõprade juurde. Õhtu lõpetuseks jätsin oma tagi jälle linna peale, sest geniaalsed Shootersi töötajad ei väljastanud meile riiete eest numbreid, vaid saatsid ise otsima – haigelt hea idee purjus inimestele lihtsalt öelda, mis nende number on, sest ega keegi ju ei säti end seal tavaliselt täitsa ära.

Igatahes, laupäeval tegin tööd ja jõudsin õhtul Kuti sünnale (enne muidugi jõudsin sisse murda kõrvalmajja sama numbriga korterisse, kus polnud õigest peost haisugi). Sai üle pika aja Fredi näha, Morteni-Urvoga mõnusalt juttu ajada, Hanna-Martaga tähtsaid asju arutada, Karlilt kuulata ülestunnistust Ricky kohta, Maarjaga nõustamiskeskust rajada, Mari tähtsaid uudiseid kuulata, Kutiga ringi hüpata ja tantsida ning muidugi purkidest siidrit juua. Ükshetk helistas õnnetu Janokas, kes oli üksi Shootersisse jäetud ja nii orienteerusime purgitäie alksi saatel linna sellise satsiga nagu mina, Hanna, Maarja, Morten ja Jürka. Pidu linnas jätkus täistuuridel (tänud Hannale, kes mu tagi Shootersist tagasi nõudis), ajasime Janoga asju ja Hanna pahandas inimestega (pigem ainult Ancuga), kohtasin üle tuhande aasta Joosepit Märja-aegadelt, saabus Beti ja proovis mulle sisse joota mingit põlevat asja, mille jaoks tuli tikud endale peaaegu kurku toppida ja see käis mulle ikka üle mõistuse, aga muidugi ära sai see joodud. Enne kojuminekut tuli veel muidugi käia Suudlevates ja nii polegi imestada, et järgmine päev ootas surm.

See-eest uuel nädalal tegin tööd ja isegi reedel Tartusse jõudes jätsin Kaasu linna ning läksin ise ilusti koju. Laupäeval (28. september) käisime kaadriga Kaagveres vaatamas Welco võitu!

Pärast kodust saunaskäiku olid ukse taga Liisu ning Matis, kellega ootas ees Urmase iga-aastane sünnapidu Külitses. Kuulasime nagu ikka Hentsi seletusi, jõime veini, kohtasime üle miljoni aasta Erkit ning olime nizmo toredad. Kui teiste jaoks sai pidu läbi, siis minu õhtu jätkus Volgas, kus olid jälle toredad poisid laulmas. Tegime veini ja nalja ja juttu ja kõike, pärast läksime Naiivi ja olime seal toredad (siinkohal tervitused Kaasule ja kiidan oma initsiatiivi inimeste paaripanemise kiitmisel :D).

OKTOOBER algas igavalt ja töiselt ning kuna graafiku tõttu tuli vahele jätta Tartureis, siis otsustasin muudmoodi tore olla ja käisin laupäeval (5. oktoober) onutütre last valvamas.

Üldiselt seekord väga pikka pidu ei olnud, sest olin küll pool päeva nende pool, aga kuna ka vanemad ise olid kodus, siis oli Oskar emme-issi poja ja saime ainult natuke aega legodest garaaži ehitada ja pärast Pipit vaadata. Ülejäänud aja karjus ta „emme” ja proovis õppida ära „tädi Katat”, millest tuli välja „tädi Kaka” ja „tädi Kaa-gaa” (ehk tema keeles kana). Aga vähemalt nägin värske noorpaari uue ilusa elamise ära ja sain seejärel kiirelt külastada ka Liisu-Matise uut korterit, kus perenaine pakkus mulle, Urmasele ja Jahimehele megahead pastat ning sellega oligi nädalavahetuse fun osa läbi. Pühapäeval panin 14 tundi tööd ja nüüd nädala alguses töö+kool režiim.

Seega ongi tänaseks kõik – võimatu on võimalikuks saanud ja viimase nelja kuu jutud on kõik kirjas! Aitäh ja kniks kõigile, kes selle suve ning sügise esimese kuu nii bossiks muutsid ja alati olemas on. Järgmine postitus saabub kindlasti vare kui nelja kuu pärast, sest tormiline suvi on möödas ja saab jälle normaalsete inimeste normaalset elu elada (vähem või rohkem).