Eelmine pühapäev oligi peaaegu tavaline pühapäev, välja arvatud see, et Vootele helistas ja kutsus sööma. See osutus minu ja Maarja Kella jaoks väga meeldiva teenindusega õhtuks, sest Urvo tuli järgi ja viis meid Risto poole, kus meid pandi telekat vaatama, samal ajal kui poisid tegid söögi valmis, katsid laua, tõstsid isegi söögi ette, tegid veini lahti, Antti pesi pärast nõud kõik ära ja Urvo viis kõik koju tagasi. Esmaspäeva hommik jätkus sama hooga, kui kell 11:15 tegin ma silmad lahti selle peale, et keegi saabus mu tuppa, aga vastupidiselt ootustele ei olnudki see mu ema ega vend, vaid kahe sekundi pärast hüppasid mu voodis ringi hoopis Antti, Urvo ja Vootele, kes tulid roosiga ilusat naistepäeva soovima.
Nagu mu ilmest näha võib, olin ma väga unine ja mu esimene küsimus oligi vana hea "what-the-faaaaak" :D, aga ei, tegelikult oli väga tore ja armas üllatus. Kuna kooli minnes kinkis veel mingi suvaline vend mulle Raekoja platsil ka roosi ja tuba oli täis isa, venna ja onu toodud tulpe ja liiliaid, siis oligi esmaspäeval elu üsna lill.
Kolmapäeval käisin oma jalga opereerimas ja sain elus esimest korda kanüüli käe peale- see oli ikka päris rõveee. Alguses operatsioonilt tulles olin jubeuhke, et ma suutsin operatsioonisaalis ennast üleval pidada paremini kui viimati ninaoperatsioonil käies (kui mulle mingi 5 aastat tagasi ninaopil üldnarkoosi tehti, siis lugesin seal tagurpidi numbreid ja jäin äkki vait, mille peale õed küsisid, kas ma olen juba pildi tasku pannud. kuna ma olin alles ärkvel, siis tahtsin neile vastata, aga kahjuks ei töötanud mu kõnekeskus enam nii hästi kui mõistus, niiet mu vastuseks oli mingi ebakorrapärane mõmin, mis kõlas umbes "mmmhmhmh bäää bläblä mhmõõõ bäää". olles selle ära öelnud, oli mul muidugi piinlik ja mõistus arvas, et peaks endast ikka mingi intelligentse mulje jätma, mistõttu kogu lalina lõppu hõikasin väga intelligentse "hurraaa!". pärast alles sain aru, et ilmselt jätsin ma mulje, nagu oleksin mingi narkar, kes narkoosi peale hurraa karjub), aga õnneks selgus, et seekord suutsin hoopis palatis palju nalja teha. Kõigepealt rääkisin telefonis Vootelega ja olin enda arvates hästi asjalik. Õhtul muidugi selgus, et meie kõne oli olnud umbes selline, et Vootele küsis, kas ta saab enne kooliminekut mind vaatama tulla, mille peale mina lalisesin vastu "äää ma ei tea kas arstionu lubab külalisi äää, arstionuuuuu, ääää arstioonuu (sel hetkel tuli palatiõde- seda ma mäletan), arstionuuu kas külalisi võib tulla äää ei või onjuu ää võib väää, äää, jaaa külalisi võib tullaaaa". Kuna Vootele sai aru, et ma ei ole päris mõistuse juures, siis ta ütles lõpuks, et helistab mulle hiljem, ja minu intelligentne vastus oli "oi kui suur pöial mul on!". Siis läks natuke aega mööda ja ma sain oma mõistuse tagasi, vaatasime palatikaaslasega telekast Rexi ja A-rühma ja ma arvasin, et olin normaalne inimene. Mingihetk hakkasin koju minema ja palatikaaslane (umbes 45 aastane naine) kurtis, et telekast ei tule midagi, mille peale mina hakkasin rääkima, et ma võtsin raamatu kaasa. Minu suureks üllatuseks küsis ta siis et "aa jah, mis raamat see oli, mis sa mulle pakkusid?". Ma olin muidugi megahämmingus ja küsisin et misasja ta ajab, ja nohh, siis sain teada, et pärast telefonikõne pidamist olin ma 2 minutit "palatikaaslasega vestlenud" ehk monoloogi pidanud: küsisin temalt muudkui küsimusi, aga vastata tal üldse ei lasknud, muudkui lalisesin oma raamatust ja pakkusin seda talle ja rääkisin mingid maad ja ilmad kokku. Ikka jubehea asi see narkoos, kõigile meeldib ma ütlen.
Pärast kolmapäevast kodus puhkamist elasin neljapäeval Poe tänaval, mis ilmselt meeldis ka Vootele naabripoisile, kes sai vaadata, kuidas mind lühikese seelikuga Vootele õla peal 3. korrusele transporditakse. Üldiselt mängisime terve päeva GTA-d (ja vaatasime, kuidas Krunks sellest deliiriumisse satub), tegime süüa (Vootele arvab ilmselt siiani, et loomaliha lõikumine on väga õige asi) ja vaatasime filmi. Vahepeal helistasid mulle Mart ja hiljem ka Raiste, kes väga armsalt telefonis sosistas, et ta on Reiljani pool ja kõik teised on kained ja see on ikka vale. Ilmselt tahtis Raiste jälle minna Suudlevatesse tudengitesse, et meile kümneid õllesid ette tassida, aga pidime selle ürituse kahjuks edasi lükkama, sest ilmselt ei ole päris õige mõte kääritatud jooke juua, kui eelmisel päeval on jala sisse kruvi opereeritud. Igatahes hommikul serveeriti kohvi koorelikööriga ja Urvo tuli mulle järgi, viis Lossi tänavale ja tassis ilusti kolmandale korrusele, et ma saaks Mart Laari loengusse stiilse hilinemisega ühe jala peal sisse hüpata. Kindlalt oli tegemist ühe efektseima sisenemisega, mis ma kunagi teinud olen. Ma ei teagi, kas see oli mitme magamata öö ja valutava jala või hoopis kohvilikööri ja morfiinitablettide süü, aga igatahes kõik neli tundi oli mul loengus päris halb olla, pea käis ringi ja kogu aeg oli õhupuudus, muudkui hingeldasin ja mõtlesin et hakkan ära minestama. Õnneks seda siiski ei juhtunud ja kell 6 olin juba Mugasto partyplace'is poistega pokkerit mängimas. Kuigi ma langesin seekord esimesena välja, oli tore üritus, sest Joss õpetas meile uue sõna: rull. Seda tuleb kasutada siis, kui tahate kellelegi öelda, et ta on korraga Rumal ja Loll. Siis ta ongi Rull.
Lõpuks jõudsin õhtul Teele sünnipäevale, kus teised tegid tantsupidu ja mina hüppasin niisama ühe jala peal ringi. Ma muidugi otsustasin, et jala ravimiseks oleks hea mõte teda veidi turgutada ja tegin närvide rahustamiseks K-dry'ga kerged viinakoksid.
Kahjuks tuli see mõte mul üsna hilja, niiet viimase koksi pidi Kadri tegema salaja vetsus Teelele kingitud viinaga, sest Cafe Noir'ist oli kõik viin otsas :D Aga muidu oli tore pidu, väga meeldiv oli kaine olla ja kuigi vahepeal helistas Urvo ja lubas mu poistega Maasikasse peole tassida, siis õnneks seda ei juhtunud, niiet üle pika aja saabusin koju varakult ehk pool 2.
Täna on plaanis Maria sünnipäevale minna ja seal K-dry'ga kingituse masterplan ellu viia. Ja kui see jalg on edaspidi juba nii normaalne nagu täna, siis on varsti jälle reality-rave ehk nagu Sepp ja Avandi selgitasid: „siis kui sa tunned, et pidu elab nagu noh“ ;)
No comments:
Post a Comment