valguse impeerium, jaaaa

Täna on neljapäeva õhtu ja ma pean 8 päeva jooksul ära tegema 10 kodutööd, 2 uurimustööd ja oma igavesest ajast igavesti edasi lükatud seminaritöö (aga kuna ma ei ole seda nii kaua kirjutanud, siis ma isegi enam ei kujuta ette, mis ma seal tegema pean..). Aga loomulikult ei viitsi ma täna täiskohaga nohik olla, vaid vahin pooleldi tühja ja kirjutan seda asja siin ja joon ploomimahla. Elu missugune.

Alustuseks likvideerin eelmise postituse võla ja valgustan veel teadmatuses viibivaid inimesi Effu sünnipäevast.

Minu garderoob enne Urvo rebimistuhinat..:


..ja pärast lähikontakti Urvoga:


Jah, nagu näha, siis oli tõepoolest tegemist väga värvika üritusega.

Teisipäev aga näiteks ei olnud üldse nii meeleolukas (kui seda loeb keegi, kes pole näinud "Shutter Island"'it, aga tahab seda veel vaatama minna, siis võib selle lõigu lugemata jätta). Pean ütlema, et ma suhteliselt pettusin selles filmis. Ei, tegelikult ei olnud üldse halb film, aga ma ootasin midagi hoopis teistsugust. Ma lootsin, et see on midagi selle aasta PÖFFil nähtud "Van Diemen's Land"'i või eelmisel PÖFFil linastunud "Martyrs"'i moodi- selline reaalselt õõvastav film, kus inimesed on rohkem piirsituatsioonides ja et noh, oleks ikka jube ka (mitte muidugi mingi texase mootorsae-mõrvari-jube, aga selline arusaamatult jube). Jah, kõik need nimede asjad, lapsed, naine, paarimees, arst ja muud jutud jooksid andekalt kokku - ma ei vaidle vastu -, aga minu arvates oli Leonardo hullumeelsus natuke liiga lihtne lahendus. Või noh, ma lootsin midagi huvitavamat. Aga see selleks. Vähemalt oli meil kinos lõbus, sest me käisime enne CandyMix'is- põhivärk, põhivärk.

Kolmapäeval käisime Irisega Maailmafilmi nädala raames ka kahte filmi vaatamas. Üldiselt olid üsna fifty-sixty filmid, aga me oskasime saalis muidugi jackpot-istekohad valida: minu kõrval istusid kaks venekeelset inimest, kellele tõlk selja tagant KÕIK laused ja repliigid kõva sosinaga ära tõlkis. Lisaks oli veel väga vahva see, et teise filmi autor - üks eesti mees - oli isiklikult kohal ja filmile järgnes diskussioon. No ma pole elus mitte kunagi näinud olukorda, kus inimesed üksteisest niiiii kohutavalt mööda räägiksid: publikust mingi mees ja naine paugutasid muudkui küsida, et miks Uganda lapssõduritega saadeti suhtlema noor blond saksa piff, kes saatis Aafrika noormeestele väga seksuaalse alatooniga sõnumeid, samal ajal kui filmi autor vastas nendele küsimustele mingi arusaamatu mõminaga filmi monteerimisest ja toimetamisest. Ilmselgelt ei olnud monteerimisel enam mingit pistmist sellega, et see piff juba Aafrikas nende lastega suhtles; mis monteerimisel oleks saanud selle piffi välja lõigata vä? Ja teisest küljest jällegi olid arusaamatud need publikust mölisejad, sest kui Uganda kultuuris on usaldamise märgiks lähikontakt ja näiteks käest kinni hoidmine, siis kas oleks olnud vahvam vaadata, kui täiskasvanud mees nende aafrika poistega džunglis ringi müttab ja käest kinni hoiab? No ma ei tea, need inimesed olid kõik nii uskumatult rumalad, et meil hakkas ikka päris jube.

Aga kõikide filmifailide vahelduseks leidsin endale uue lemmikmaali: Magritte'i "Valguse impeerium".



Uurisin järgi, et sellest maalist on säilinud enam kui 20 erinevat versiooni, aga mulle meeldib just täpselt see versioon. Tekib selline tunne, et tahaks seal majas olla ja siis oleks jubemõnus :)

Homme on reede, see on ka jubemõnus, mul võetakse jalast niidid ära, hurraaa-hurraa.