Eelmisel reedel sain jälle umbes üle poole aasta Kerttiga kokku ja käisime Mokas istumas ja maailma asju arutamas. Sinna minnes sain kõne Pärnalt, kes teatas, et "istun siin Panges ja vaatan aknast, et misasi see mööda tänavat voolab/lonkab, ja siis saan aru, et ohhoo, see on ju Parts!"; alati tore, kui sõbrad mind tänaval ringi voolamas näevad. Siinkohal tervitaksin veel Kerttit, kes on siiski sportlane ja peab vastu, kui tempot tehakse.. :D Igatahes hmm, õhtu jätkus girls night out stiilis, kui me Irise ja Kristiga minu pool šampust jõime ja vesikat tegime ja kõik maailma gossipi ära rääkisime. Enne peoleminekut käisime veel Poe tänaval, kus kõik otsustasid põhilugude järgi tantsupidu teha ja üldiselt oli suur läppar, sest kõik aelesid niisama ringi ja kisasid ja näiteks Antti ronis kogu aeg mulle sülle ja püüdis mind intensiivselt veenda, et ta sel õhtul on kollase lipsuga Jeesus. Järgnev pidu Illukas oli ka üsna regulaarne, kuigi kogu õhtu oli kõikide jaoks sisustatud ebavajaliku draamaga, aga noh, ma ravisin olukorda sellega, et ostsin Jossiga muudkui õllesid ja siidreid juurde ja maailm läks aina vahvamaks. Pärast klubi toimus afterparty Risto (also known as Risotto Epic Lepik) juures ja see osutus üsna vesiseks ürituseks, sest õnneks kukkusid kõik inimesed väikse kõrvalise abiga basseini. Kell 6 hommikul panin ma veto peale ja lonkasin paar tänavat edasi koju õndsat und nautima. Juttude järgi osutus minu lahkumine suureks müstikaks ja kogu afterparty meeskond pandi mulle jahti korraldama ja kõik olid pahased, et ma ära läksin, aga mina kui elukutseline basseinidesse/tiikidesse kukkuja tean, et märgade riietega ei ole õige asi ringi aeleda. Teised lihtsalt ei teadnud seda basic tõde.
Laupäevane ürituste kalender näitas, et Otepääl toimub Matise sünnipäev ja sealt puudumine on pededele. Üldiselt oli tegemist viisaka üritusega, kuhu kõik olid tulnud kahekaupa (või kaaslased seekord koju jätnud, aga vähemalt kõik omasid ja omavad kaaslaseid). Meie Triinuga otsustasime, et olukorra sunnil peame omavahel paari võtma ja tänu sellele kujunes õhtu (meie jaoks) üsna meeleolukaks. Näiteks juba 10 minutit pärast saabumist saatsin ma Triinu rummikokse tegema ja istusin tema koha peale, tagasitulles pistis Triinu kisama, et miks ma tema koha ära võtsin, mille peale mina karjusin vastu et "leppisime ju kodus kokku, et sa ei valmista mulle piinlikkust ja proovid teiste ees bihevida". Triinu kisas vastu et "sa oled maailma kõige hullem date, ma ei tea, miks ma su üldse kaasa võtsin!". Ja nii me mölisesime ja karjusime terve õhtu. Ilmselgelt olid kõik veidike hämmingus, et mis meil viga on, aga kuna me oleme üksteist kannatanud juba 15 aastat ja kõik on vähemal või rohkemal määral ka ise osalenud bongobongides, indadiscodes, tallinn-tartu partybussi front/middle/backseat kaklustes, kajakatetahasaamises ja näiteks pildimaterjalil leiduvates kalanägude tegemistes ->
, siis ilmselt on kõik harjunud, et meil vahepeal korralikult ära flipib. Ja üldiselt oli väga mõnus sünnipäev; või kui kasutada Hendriku sõnavara, võib öelda et kõik oli umbetimm.
Pühapäev oli üldiselt üsna viisakas päev, kui välja arvata asjaolu, et mu isa oli reedel sõpradega peol käies avastanud sellise suurepärase joogi nagu bool. Istusime terve perega siis rahulikult söögilauas, kui isa hakkas sellest rääkima ja siis nad emaga läksid kohe megahüppesse: isa- "aga miks me ei võiks mõnel suvisel grillipeol booli teha?,jubehea oleks seda ju juua verandal", ema-"jaaa, väga hea mõte, Kadi lõpetamisel kindlasti teeme", isa-"eeee eiei, Kadi lõpetamine on veel nii kaugel, teeme ikka esimesel grillipeol kohe". Siis jätkus jutuajamine teemadel, kas meil on boolitegemiseks sobivat anumat ja mis kõik ühe korraliku booli sisse käib ja et ikka väga õige asi on esimesel võimalusel palju booli juua. Why not, kui mul nii asjalikud vanemad on. Lisaks alkoholipoliitika arutamisele suutsin terve pere hüppesse ajada ka sellega, et käisin Vootelega taarat viimas ja pärast seda ei läinud autol enam uksed lukku ja auto ainult piiksus. Kõigepealt püüdsin olukorda lahendada Selku parklas, aga seal hakkasid inimesed arvama, et ma püüan enda autot ärandada, niisiis sõitsin koju ja kutsusin kõrvalmajast onu remondimeheks. Lõpuks saime olukorra lahendatud ja pidime tõdema, et minu näol ei ole tegemist kõige teravama pliiatsiga :)
Esmaspäeval olin ma enda ja ülejäänud maailma suureks üllatuseks megatubli ja suutsin 7st vajalikust kodutööst valmis teha koguni 6. Ilmselt oleks ma ka viimase esseega hakkama saanud, aga kui ma kell 4 öösel lõpetasin oma arvamusloo teemal, et Eestis tuleks abiellumine ära keelata, siis mingi häirekell peas teatas, et ilmselt see essee ei tuleks kõige asjalikum. Teisipäev oli äärmiselt koolirohke ja üldiselt enamvähem talutav, aga I swear to god, et kui see allikakaitseseaduse jama veel kaua kestab, siis ma lähen hulluks. Ei ole lihtsalt võimalik niiii pikalt ühe ja sama teema ümber jahuda TÄPSELT samade argumentidega. Ma ei saa aru, kas neil inimestel endal juba ei hakka halb või piinlik; müstika ma ütlen, müstika. Pärast üsna irriteeriva koolipäeva lõppu tegime Anettega veits sporti ja ma püüdsin kiirtempol Lossi tänava mäest üles longata. Kui asi samamoodi jätkub, saan ma varsti oma kruvijalaga paraolümpiale minna, sest ma olen kõige kiirem jooksja (y). Igatahes, käisime siis Vanas Anatoomikumis mingit aborditeemalist väitlust ja Urvo-Vootele sõnavõtte kuulamas; päris enamvähem üritus oli, kuigi jahh, kuna väitlus oleks võinud olla sisukam, siis pigem oli huvitav sellepärast, et me kõik koguaeg omavahel mingit nalja tegime. Õhtul panin õppimise jälle delay peale ja vaatasin hoopis jalkat. Ja mis veel olulisem: ma leidsin megamega hothotHOT kingad! Mina kui vana hea tossupede ei ole mitte kunagi olnud ühestki kingapaarist nii hüppes kui neist, aga ma arvan reaalselt, et kui ma neid kingi ei saa, siis ma olen elu lõpuni kurb ja hakkan emoks. No vaadake ise:
.jpg)
(lähen täna arsti juurde ja küsin, kas ma kunagi saja aasta pärast tohin selliseid kingi kanda ja no ma ei tea, kui ei tohi, siis ostan ikkagi ära ja panen kodus klaaskappi ja vahin neid niisama).
Kolmapäeval pärast kooli läksime vennaga Pärnusse vanaemale külla. Reis oli ilmselt enamvähem selline nagu me mõlemad arvasime et on, niiet jah. Kogu asja juures oli positiivseks see, et Pärnus oli PÄRIS kevad: kui me autos välja astusime, siis päike paistis ja õues oli soe ja selline õige kevadelõhn. See oli mõnus. Ja lisaks selgus Pärnus ka selle nädala tsitaadivõistluse võitja: onupoeg Timpa küsis, kas mulle opereeriti tavaline või ristpeaga kruvi, ja oli siis ise juberahul oma naljaga :D. Poolel teel Tartusse helistas Iris ja teatas muidugi et babahh babahh tahaks siidrit juua ja nohh, nii me jälle lõpetasime jookide ja vesikaga minu saunas. Arutasime pikalt, kuidas osad inimesed ei oma mingisugust eneseväärikust ja kuidas nii saab ja miks mõned inimesed nii muutunud on ja mis üldse maailmal viga on.
Ja nii ongi täna jälle neljapäev ja nädalavahetusel tuleb jõuda nii paljudele üritustele, et mu sisetunne juba alarmeerub ja annab teada, et hästi see ei lõppe.
No comments:
Post a Comment