Viimane kord sättisin end siis Tallinnas kolmapäeval (17.oktoobril) linna peale töö- ja lõbureisil olnud Tartu poistega, sest ega kui Mihkel teeb ettepaneku paariks veiniks, siis ei tule keeldumine ju kõne alla. Nii siis alustasimegi õhtut Hellas Hundis – kiired söögid, kohvid, siidrid -, seejärel paar veini kohas Paar Veini (mina kui retard arvasin muidugi, et Mihkli idee „paar veini Paaris Veinis“ on nizmo nali, aga näe, olin ise peast sai), järgmisena Kaasu orgunnitud millimallika-pitstop Valli Baaris ning lõpetuseks kohvik Noorus (väidetavalt). Kuigi ka kõikides ülejäänud kohtades oli väga lõbus ja arutasime Mihkli-Karlaaa-Mikaeli-Kaasikuga kõiki asju, mida oleks hea hauale kirjutada (sest leidsime, et kui Mart võib lambist taevariiki propageerida, siis võime ka meie suvaväljendit pushida), siis igatahes viimases peatuskohas tõmbasin ma maxxxhea programmi peale, kui põrkasin üles-alla nagu ajju süstinud energiajänku ning kisasin konstantselt oma endisele klassivennale, kui uskumatult megahüpersuperülivõrdeslahe oleks mõnikord Kalev Kruusiga koos töötada. See oli nii uskumatult farss üritus, et lausa ime, et mulle hullumaja-autot ei kutsutud ja ma siiski omaette koju pidin orienteeruma.
Saabus siis neljapäeva hommik ja koos sellega sisekaemus teemal, miks ma eelmine kord nende baarmani-poistega väljaskäimisest ei õppinud ja seekord samasse ämbrisse astusin (meenutuseks – alles kevadel tegime sama eventi, mille käigus Mattias kohtas mingit olematut naist, pidime öösel tund aega Taco Expressis Duffi jooma ja hommikul Kalamajja jõudes toodi kapist välja teine ring pitse ning pidu jätkus ka terve järgmine päev). Kuidagimoodi õnnestus seekord see päev siiski õhtusse veeretada ja kell 17 olime isa ning tema endise töökaaslasega Cru restoranis einestamas. Mõnusad söögid, mõnusad veinid, mõnusad jutud – seejärel oli veelgi mõnusam minna Estoniasse „Fausti“ ooperit kuulama (soovitan kõigile) ning kokkuvõttes lõppes kogu päev paremini kui see oli alanud.
19.oktoober oli taaskord reede ja kalendrisse oli märgitud veiniõhtu Irisega. Üritus ei alanud eriti hästi, sest tegin Tartusse jõudes kaks saatuslikku viga: alustuseks käisin 10mintsi saunas ja seejärel sõin terve päeva jooksul esimest korda. Tulemus: täis kõht ja saunas lebotamine garanteerisid selle, et valmissättimise asemel olin kodus nagu õnnetu hunnik tarretist, sest käte-jalgade koordineeritud liigutamine oli täiesti kosmos. Mingil kombel õnnestus mul lõpuks end siiski mobiliseerida ja kui olime Irisega tema pool esimese pokaali veini ära joonud, siis juba tuli ka natuke eluvaimu sisse. 1,5 pudelit veini + väike siider hiljem möllasime juba peomeiki teha ja pussycat dollsi järgi kaasa laulda, nii et ei olnud väga üllatuslik, kui ükshetk Shooterisse maabusime. Alustuseks ukse ees jutud Kuti ja Philiga ning seejärel ülemine baarilett, mille ääres Luxo teatas et „Kadi, käisin just istumas ühes lauas kõikide su lemmikinimestega“ – minu küsimuse peale, kes need kõik head inimesed tema arust siis olid, tuli Luxxxolt vastuseks „noh, Antsuke... a sellest ei piisa või?“. Kui olime Irisega esimese tiiru shotte sisse keevitanud, läksime siis seda minu lemmikinimeste lauda kontrollima ning leidsime eest tõesti päris hea satsi, sest seal olid kohal uued Welcopoisid ehk Monks, Pupi ja Werko. Mmmmuidugi kukkusime siis Pupit uueks hooajaks meie ridadesse värbama ja jalkajuttu jätkus veelgi, sest meiega ühines ka tubli toololija Marti. Järgmisena hakkasin aga hoopis laulumendiks, sest meie vapustavad blondid kaksikud Raiko ja Ancc proovisid ülemise baarileti ääres korraldada Welco laulupidu ning turvamees pani sellele korduvalt cancelit. Lõpuks õnnestus mul vennale asi siiski ära seletada ja twin brothersit ei visatudki baarist välja, aga õnneks suutsin juba pool tundi hiljem ise samasse ohukolmnurka sattuda, kui mandi-Andi mu trepist alla lükkas. Tegemist oli küll õnnetusjuhtumiga, aga see ei tähenda, et oleks olnud vähem piinlik, kui ma sealt ülevalt terve tee alla veeresin nagu tuim kartulikott. Thank god, et olin just varem turvamehele oma adekvaatsust tõestanud ja Welco laulupidu handlinud, sest muidu oleksin end marurahulikult üksi Shootersi ukse tagant leidnud. Õnneks aga pidu jätkus ning kui ära olid räägitud jutud nii Mardi, Jossi kui Janoga, siis ühel hetkel leidsin leti äärest vanahea onupoeg Timpa, kes oli pigem hoos kui mitte. Alustuseks oli meil kahekesi plaan teha nägu, et me ei tunne üksteist (ilmselt seetõttu, et kui me enamasti sellises peo faasis näeme, siis lõppeb kogu üritus alles mitu-mitu tundi ja mitu-mitu jooki hiljem), aga lõpuks lendas vend mu juurde laivi, pistis pihku oma krediitkaardi, kisas pin-koodi ja käskis jooki tellida, tegi siis miniveberi ning tagasi tulles hakkas Martit ähvardama, et vend minuga ikka korralikult käituks. Kogu üritus oli küll naljakas, aga ka parajalt horror, niiet kui sõbrad olid Timpa kuidagi koduteele suunanud, tundus olevat igati aus ja õige idee see pidu Shootersis lõpuks ära lõpetada, sest keegi pidi ju seda Lammi teed öise jalutuskäigu raames ka kontrollima.
Laupäev möödus geniaalseid plaane tehes, nohu ning nina vaheseinade probleeme lahates, Dr House’i ja Gossip Girli vaadates, mu perekonna toimetamist patrullides (sel ajal, kui isa tegi üksi proovi ning ema kokkas ja huilgas hoovis naabritega, otsustasid Teet ja Annakas mingi suurpuhastuse-ürituse peale tõmmata ja see oli päris random) ja lõpuks ajalehtedest olulist infot kogudes (tähtis artikkel, et aeg ei olegi ressurss). Ühel hetkel oli aeg siiski nii kaugel, et kui olin Annelinnas shopingutiiru ära teinud, jõudsin poole 8ks Liine sünnipäevale. Mõnda aega oli väga viisakas istumine – Laine tahtis kõigile horrorpalju süüa sisse sööta ja Priit oli ainuke vend, kes selleks vedu võttis, siis tõstsime Liine auks kõik koos pitse, sõime kooki, mängisime Ralfiga, kes läks varsti magama, ning siis läks pidu sujuvalt üle noorte peoks – välja toodi õhupallid (sest enne keegi ei tulnud selle peale) ja jooke lahendati veidike kiiremini, sest ühel hetkel oli vaja minna Shootersisse. Teised veetsid väidetavalt igati mõnusa õhtu, aga mina sain peol olla umbestäpselt 10 mintsi, sest suht kohe pärast kohalejõudmist sattusin väikese draama keskele ja pärast selle handlimist ei olnudki enam peotuju ja tegin suhht salajase koduveberi.
Pühapäeval (21.oktoober) käisime Vootelega pooletunnisel mäki-deidil, sest gossip vajas arutamist, seejärel vurasime isaga Tallinnasse ja elasime telekast Tommile kaasa – igati tore lõpp toredale nädalale.
Esmaspäeval suutsime Kristiga korraldada skype-vestluse ja once again it was very sweet. Rääkimata sellest, et ma alles reedel olin üle tuhande ja ühe aasta Irisega kokku saanud ja kõik see jutustamine ja gossip oli sama mõnus nagu aastaid tagasi, siis Kristiga chattimine oli samuti väga tore ja mul oli uskumatult hea meel tõdeda, et mõned head inimesed ei kao kuhugi. Kui esmaspäev möödus sõbranna-lainel, siis teisipäev jätkus töökalt, sest valmimist ootas järjekordne kirjatükk Basketballile. Kolmapäev (24.oktoober) oli samuti igati edukas päev, sest endalegi ootamatult lasin ühel LHV-poisil omale roosa LHV kaardi pähe määrida ja see oli päris naljakas, sest alustuseks hävis vend Juhan Partsu naljaga ning proovis seejärel maa alla vajuda, aga lõpuks arvas hoopis, et saab edaspidi mind klubis selle roosa kaardi järgi paremini üles leida (edu sellega, kui pool Eestit neid kaarte täis on). Õhtul ootas ees Kalevi vana spordihall ja trenn Avo Keele käe all. Kogu ürituse juures oli lamp juba see, et meie trenni kohta saadeti päev varem laiali pressiteade, kus oli nimeliselt ära toodud kõik osalejad (sh ka mina – väga vajalik) ning meie trenni vaatamiseks tuli fotograafidel ja ajakirjanikel end registeerida. Ei tea, minu arust meil seal päris presidenti polnud kohal, nii et kõik oleksid võinud mitu kraadi rahulikumalt seda asja võtta, aga trenn iseenesest oli muidugi väga khuul – Kasearu (aka Rihooo) pandi hilinemise eest laskumisi tegema, Martinson tegi karistuseks kätekõverdusi, ajakirjanike tiim ei saanud ühestki harjutusest aru, Budõlin ja Ader oleksid mu soojenduse ajal peaaegu oimetuks löönud ning – mis kõige tähtsam – meie tiim võitis mõlemad geimid.
Nädal jätkus tiheda graafikuga, sest neljapäeval kell 9 olime Kristeliga juba meediakonverentsil – igati asjalik asi, kuigi päeva jooksul kulus meil mõlemal üsna suur hunnik kohvi (tore, et keegi minuga kohvi ahhoitamist jagab). Pärast konverentsi käisin kiirelt kontoris ja siis edasi teatrisse, sest olime Kaasuga otsustanud minna vaatama oma lemmiku Rass Kaljujärve monoetendust. Etendus oli no-teatrilikult omapärane ja muidugi Rasmus tegi väga hea esituse, kuigi pool ajast me Kaasikuga naersime oma naljade üle, sest etendusest oli võimalik leida nii paljude erinevate sõprade käitumist, et ei olnud võimalik tõsiseks jääda.
Sama kultuurselt jätkus ka 26.oktoober ehk reede, sest kui terve maailm oli parajasti ilmahorrorit handlimas, siis meie Liisuga tegime kontoris kiire pokaali veini ja läksime Sõpruse kinno mu täditütre debüütfilmi esilinastusele. Film ise („Kõik muusikud on kaabakad“) jookseb ka praegu kinodes, nii et loomulikult soovitan kõigil seda vaatama minna, aga väga pikemat retsensiooni ei hakka siin avaldama, sest ilmselt ei vaadanud ma seda päris objektiivsest vaatepunktist ning lisaks pole ma ka nii suur filmiteadlane, et oskaksin väga süvitsi analüüsida visuaalset keelt, muusikakasutust, näitlejatööd ja kõike muud. Eks ta selline „kunstiinimeste“-film muidugi on, aga kuigi ma ennast väga suureks sallilohistajaks ei kategoriseeri ning iga nädal Zavoodis teetassi taga filosofeerimas ei käi, siis mulle igatahes film täitsa meeldis. Pärast esikat jätkus õhtu afterpartyga Sinilinnus ja see oli mitmes mõttes väga huvitav üritus, sest:
1) teenindajatüdruk käis pakkus meile korduvalt viina ja rõhutas iga kord, et see saab kohekohe otsa, seega kindlasti tuleb endale pits kõrvale panna;
2) otsustasime võõrast neiut usaldada ja tegime veini alla kerge pitsi vodkat, aga kuna non-alkohoolset joogimaterjali polnud, siis lahendasime asja viinamarjade söömisega (peaaegu sama hea, kui viinamarjamahl);
3) omadega olid täiesti piirajas fotograafid, kes vist ei adunud päris lõpuni, kes on kuulus ja kes mitte ning seetõttu pildistati kõiki inimesi pea pealt ja talla alt umbes tuhat korda – meiesuguste lihtsurelike jaoks üsna kurnav protseduur;
4) esilinastusel oli kohal ka mu täditütre isa, kellega ma rääkisin viimati umbes 6-aastasena ning kuna ma ei olnud eriline Einstein või muidugeenius, siis ilmselgelt piirdus meie toonane vestlus pipi pikksukkade, keerukuju, keksumängimise ja Prossa järve ujumaminekuga, sest need olid tatina suvel ülejäänud maailma keskpunktiks. Seetõttu oli väga üllatav, et kui nüüd esilinastusel kokku jooksime, siis sain 10minutilise lühianalüüsi jooksul teada, et mu tädi endine mees on oluliselt paremini filmindusega kursis kui mina ning üldse oli igati värskendav ja üllatavalt asjalik vestlus;
5) muidugi olid kohale aetud kõik superstaarid ja tänu sellele sain mõned minutid juttu vesta ka laulu-Tommiga;
6) kogu asja tegi kõige paremaks see, et ma olin taibanud kaasa võtta Liisu – kuigi me saame iga kuu ikka korra omavahel kokku, siis nüüd neljatunnise afteka jooksul saime ära meenutatud ja järele räägitud kõik need asjad, milleks tavaliselt pole aega, tahtmist või oskust. Istusime seal kahekesi, jõime veini ning olime eluga 100% rahul. Kella 1 paiku läksime afteka aftekat kontrollima NoKusse, aga kuna seal oli da.faak (kui refereerida sõnumit, mis Liisu mu telefonilt saatis meie endisele klassivennale, kes samal ajal minuga Tartus peole tahtis minna), siis andsime canceli ja tegime veel pooletunnise veinipausi mu kontoris- viimase aja üks mõnusamaid õhtuid, niiet koju jõudes ei osanud kuidagi ära imestada, kuidas see elu nii hea saab olla.
Laupäev sai üsna hilise alguse, sest suurem osa päevast oli suhht mõttetu, kuni lõpuks kell 21 olime Kalevi spordihallis ja alustasime oma öövolle turnaga. Tegemist oli minu jaoks esimese sellise üritusega ja kuna kuulusin meie maskuliinsesse spordiajakirjanikke tiimi, siis koheldi meid nagu staare, aga õnneks olin ma kõikide ülejäänud selle nädala ürituste jooksul juba ära harjunud, et igaks juhuks on keegi alati pildistamas ka siis, kui sa ketsipaelu seod, juukseid patsi paned või vett jood. Anyway, event algas võistkondade piduliku väljamarsi ja sellele järgnenud aeroobikasoojendusega, mis oli täielik farss ja kaos ja nizmo horror, sest minu ees, taga, paremal ja vasakul olid ainult mehed, kes ei saanud vapsee aru sellest raketiteadusest, kuidas paar korda muusika taktis kõrvale astuda ja siis kätega vehkida – maxxx kosmos. Õnneks me väga pikalt kepsutama siiski ei pidanud, sest pillid ja trummid kraamis välja Artjom Savitski, kelle laulude saatel pandi meie tiim kohe peaväljakule sooja tegema. Ega esimesest mängust väga pikalt rääkida pole mõtet, sest kõik jooksid omadega piirajasse, lihtsaid palle ei suudetud üle anda ja pool geimi kulgesid kõik väljakul nagu ajudeta pannkoogid: tulemuseks üsna teenitud 15:25 kaotus. Enne teist mängu kutsus treener Jaanus Nõmmsalu mu enda juurde ja teatas, et mina pean kapten olema. Ütlesin, et võin muidugi olla, aga milles kühvel, et Märt enam kapten ei ole, ning selle peale pööritas Nõmmsalu silmi ja teatas et „kamoon, ilmselgelt saad sina ainukesena sellele mängule päriselt pihta“ – tagasihoidliku tüdrukuna punastasin, aga olin kiitusest muidugi meelitatud :) Niisiis, teine mäng hilisemate turna võitjate vastu läks isegi täitsa hästi: kuni vist seisuni 14:14 olime kogu aeg juhtimas ja kõik mängisid palju paremini ning isukamalt.
Nüüd on käes oktoobri viimane nädal ja elu veereb sama kiirelt nagu ikka. Homme on vaja ära ajada tähtsad kooliasjad ning külastada pealinna poode, sest mu isa läks täna maxxhorrorisse, kui avastas, et ma ikka veel talve boikoteerin ja ilma kinnasteta, õhukese jope ja tavaliste tossudega ringi jalutan. Niisiis tuleb endale selga osta mingid paksemad asjad (kuigi kindad on raudselt juba nädala pärast kadunud ning ega ka nende jopedega kipub aeg-ajalt horroreid juhtuma) ning siis saab juba neljapäeval seada sammud kodulinna poole, kus ootavad Welco-asjad, sõbrad, mitmed peod ja muidugi taaskordsed head sporditeemalised raamatud, mis eile kohale jõudsid. Niisiis, katsuge väljas uisutamist handlida ja muidu sama mõnusad olla :)
No comments:
Post a Comment