Aga kui nüüd minna jalkajuttude juurest nende muude eluasjade juurde, siis oli märtsi keskpaik ja elu möödus tasapisi ning vaikselt, kuni 20. märtsi ehk kolmapäeva õhtul saabus Portugalis dinnerite-korraldamise pisiku külge saanud Sigurilt kutse Tartus toimuvale õhtusöögile. Muidugi järgmine päev ehk neljapäev olin nagu viis kopikat pärast tööd kodulinna poole teel ja sain sealjuures nautida tavapäraseid bussiseikluseid. Kuna kogu SEBE liin oli välja müüdud, prantsatas minu kõrvale istuma keegi vanem välismaa daam, kes oli saabunud reisult ja läks kaheks päevaks Tartusse jumalteabmida tegema. Kõigepealt korrutas ta mulle viis minutit, et tahab bussis kindlasti magada, aga siis sellega pealehakkamise asemel hakkas mu käest hoopis nõudma, kus saab Eestis vene kulda. Proovisin prouale selgitada, et ma tõesti ei ole kullaärikas ega oska teda aidata, aga selle peale jahvatas tädi mulle veel 5 mintsa, kui lagi see vene kuld on. Kui ma siis lõpuks panin viisakalt kõrvaklapid kõrva, et ta saaks magama jääda, saabus tädilt veel üks teadaanne, et ma liiga kõvasti neid klappe ei keeraks, sest ta tahab ju ikkagi magada!! Minu õnneks või õnnetuseks ei olnudki neid klappe võimalik eriti valjuks kruttida, sest need olid suurepärased SEBE kõrvaklapid... Seriously, kui keegi plaanib endalt elu võtta, siis 2,5 tundi nende klappidega muusikat kuulata on päris hea variant, mida katsetada. Kõikide takistuste kiuste jõudsin siiski Tartusse ja pärast kiiret koduskäiku jõudsime Raikoga siis Siguri poole dinnerile. See oli ettevõtmine, mille kohta võib õigustusega kasutada vanahead Oskar Lutsu „Kevade“ algust: kui meie Raikoga kohale jõudsime, oli söögitegemine juba alanud. Lausa rõõm oli vaadata, kuidas köögis olid juba valmis tehtud salat ja friikad, Sigur möllas kala teha, Eldar ootas aega hatshapuri tegemiseks ja Migur kulges koos meiega niisama ringi. Enne söömaasumist andsime ka meie oma panuse (tegelt tunnistan ausalt üles, et kuna ma olin kl 21-22 tööl, siis mina ei liigutanud lillegi, aga õnneks tegi Raiko kõik ära) ja valmistasime magustoidu, milleks oli ei midagi muud kui Portugalis leiutatud „just täpselt – jogurt!“.
Anyhow, lõpuks istusime lauda, sõime kõhu mmmegatäis (vanahea Sigur „võtke kala ka“) ja lasime veinil hea maitsta. Mingihetk serveeriti kõigile ka portveini ja see ilmselt saigi vastutavaks selle eest, et edasises õhtus läksid kõik valikud täiesti nahka. Nimelt otsustasime mingihetk minna peole ja käisime väidetavalt KinkKonkis, aga mis me seal tegime või mis pidu oli – täielik kosmos, ei oska midagi öelda. Ainukese targa otsusena jätsin oma tööläpaka Siguri poole, et ma seda öösel linna ära ei kaotaks, aga samas otsustasin maha jätta ka rahakoti ja koduvõtmed – alati hea call, kui tahad peole minna ja poisid peavad sind siis dokumentideta sisse moosima.
Mingil viisil saabus reede hommik ja töööööpäev, mis ei olnud just parimate killast ja seetõttu polnud ma ka kl 16 vahetust üle andes üldse kindel, et peaks õhtul kodust väljuma. Mingihetk muidugi said fesaris poistega plaanid tehtud ja Andi hakkas nõudma, mis kell me taksoga linna lähme, nii et sinna see kodusolemine läks ja nagu nöörist tõmmatult olime kell 21 Tenzo uues korteris. Kuigi ideeliselt oli plaanis Hollandi-Eesti jalksi vaadata, siis tegelikult teadsid kõik, et selle õhtu võib maha kanda, sest kuna Tenjoovi oli tellinud järgmiseks päevaks „mõõduka pohmaka“, siis raiusime kohale lisaks lahjale alksile Andi tekiila ja Rassi ostetud viinaga. Nii see õhtu ka läks: tüdrukud rääkisid macroonidest, poisid vaatasid jalksi ja jõid tekiilat. Lõpuks oli kohal päris korralik sats rahvast ja nii otsustasimegi linna liikuda, kus tohutute veinigurmaanide soovil tegime esimese pitstopi Volgas. Mina otsustasin callida Vootele ideed osta mingi pigem korraliku hinnaga vein, jõin sellest siis ainult ühe pokaali ära, proovisin Roistale 4square’i ja Instagrami installida, hävisin selles ja läksin siis poistega Pirogovi. Idee järgi oleksin seal pidanud hängima sama satsiga, kes oli Tensistori pool, aga sain korraks maha istuda Allani ja Andre lauda, kui järgmine hetk olid sõbrad end ära veberdanud ja mina mõtlesin whatthehell ning jäin siis igasuguseid HTG ja MHG jutte puhuma. Kokkuvõttes jutustasime seal päris hea aja maha ja siis juba oligi semihommik ning aeg koju minna.
Laupäeval ehk 23. märtsil tahtsin reaaaaalselt ära surra: ärkasin üles nohu, valusa kurgu, palaviku ja iiveldusega. Olin mitu tundi teki all ja otsisin varianti oma tööaja äravahetamiseks, aga kuna see plaan failis, siis olin marurahulikult kl 15-22 tööl, ise samal ajal värisedes ja maailma lõppu oodates. Suhteliselt samal lainel möödusid ka pühapäev ja nädala algus, millest väärib äramainimist teisipäev (26 märts), kui olin õhtul tööl ja sel ajal oli suur ülemaailmne MM-valikmängude päev, sest lisaks Eesti-Andorra kohtumise operatiivsele vahendamisele pidin ma silma peal hoidma ka kõigil teistel kohtumistel, nii et vahepeal jälgisin marukettas olekus 14 mängu. Ei hakka üldse ütlema, et pärast võttis terve selle krempi kokkuvõtmine ja väravate kirjapanemine illgelt kaua aega, nii et lõpetasin tööpäeva kl 24 asemel hoopis kell 2 – nii me targaks ja tubliks saame.
Kolmapäeval jätkasin sama produktiivselt ja tegin 5 tunniga valmis essee, mida olin 3 kuud edasi lükanud ja nüüd viimasele hetkele jätnud. Enne veel muidugi seiklesin taas ühistranspordis, kui sain mingi mammi käest sõimata ja selle fesarisse postitamise järel üle 200 like’i kogunes – Märdu oli sellest nii kettas, et peaaegu algatas minu boikoteerimise ürituse. Mina aga olin omadega niirahul, et attendisin väikest veini- ja lauamängudeõhtut just Märdonksi pool, kuigi mida ei olnud, olid lauamängud (seda Annika suureks meelehärmiks). Lisaks muudele tavapärastele sõpradele oli kohal ka paralleelklassivend Lauri, keda ma ei olnud umbes tuhat ja üks aastat näinud, nii et saime kahekesi kõik sõprade ja oma elud ära arutatud. Pärast seletas Kihh meile oma „käisin poisiga snorgeldamas, tal ka hea kalu vaadata“-loogikat ehk seda, kuidas mõni vanem ei kutsu oma last nimepidi või pojaks, vaid hoopis poisiks. Me olime kõik pigem maxxhämmingus, aga Kihhter oli ise nii rahul, et me ei hakanud tema rõõmu segama ja noogutasime niisama kaasa. Õhtu lõpetuseks tegime siiski ka väikese Tsirkuse-lauamängu, mille võidu muidugi juutis Märt, kes siis kohe järgi hakkas meile taksosid määrama ja väitis, et Mustamäe asub Kalamaja taga. Kuna seda olukorda oli juba üsna raske kommenteerida, istusime Kihhiga siiski eraldi taksodele ja läksime laiali.
Meanwhile kui neljapäev sai kuidagi Tallinnas mahaasjatatud, siis suur reede möödus Tartus Welcobisnjakki ajades: alustuseks Miku tervitusvideo (ja Antsu küünla) filmimine, siis kiirkoosolek Raamatute pool, tunnine lõunaintervjuu Tikkeriga ja tunnine business-meeting Illekas. Õhtusse mahtus veel keskööni tööd ja Elektriarve asju ja juba äkki oligi käes laupäev (30.märts), kus oli kalendrisse märgitud suur Welco hooaja avapidu. Korralduskomitee bossina olin juhatuse poisid tund enne pidu kohale kamandanud, aga koosolekust ei tulnud mitte essugi välja, sest mina proovisin projektorist aru saada, Mart orgunnis laulusõnu, Priit oli kuskil printimas, Tikker proovis projektori lina lae alla leiutada, Veiko ja Werko elasid niisama kaasa ja Reiljan saabus kohale alles 15 mintsa enne peo ametlikku algust. Aga noh, mis seal ikka, algasime siis üritusega pihta ja esimesena olid ette nähtud ennustuste täitmine ja tasuta joogid, mis rahvale marudalt maitsesid. Järgmisena sai mikri kätte Priit, kes rääkis minevikust ja olevikust ja tulevikust, lisaks vaatasime Miku tervitusvideot (ja Antsu küünalt), sõna said nii peatreener Sigur kui Ancuke ja muidugi käis laval ka Raamatute pere teine põhiesineja ketta-Mart. Järgnenud joogipausi ajal toimetasid kõik omaette, kuni siis oli moedemmi aeg ja Welco suurepäraseid riideid esitlesid meie oma poisid ehk Lauri, Monks, Kihho ja Reiljan (viimase modelli kohta on ilmselt rahval küsimusi rohkem kui vastuseid, aga mis sa ära teed). Pärast moekat vahepala oli Welco gigi aeg ehk lavale astusid Kaasu, Tammur, Jaan, Otu ja Ants. Rahvas elas maruliselt kaasa ja lõpetasime kõik emotsionaalse ühispildiga.
Edasi järgnes täielik vabakava ja nii mahtusid peole mobiilipildistamised (vanahea miks pildistada siis, kui on fotograaf kohal, pärast teloga on kindlalt parem), sõjaväejutud, tasuta joogid (Pupi: kui mina saan juhatusse, siis viskan kõik teised välja ja jagan järgmine pidu tuhat tasuta jooki laiali), intervjuud Eldariga ja selle taustal Siimu ning Veiko lällutamine, riiete tellimine, pommuudiste kuulmine (tänks Muhv, et ma pooleldi südari sain), õuekülastuskäigud, lava peale sätitud tohutu kolleegium, Welcolaulud, Antsu sponsorpusa pildistamine, minu ja Kaasu järgmise päeva salaeventi uurimine ja kõik muud tähtsad asjad. Mingihetk oli aeg nii kaugel, et istusime umbes 10kesi laua taga ja meanwhile kui meie Martiga rääkisime jalkaliidu jutte ja Tikker uuris mu käest, miks Reiljan mulle aastaid tagasi kallale tuli, siis vanahea une-Mart lasi muidugi sliipi. Kell 4 peksti meid Illegaardist aga välja ja käisime kiirelt taaskord Shootersis. Teised jäid sinna pikemalt pidutsema, aga mina tulin Intsuga siiski pool tundi hiljem ära ja nii see elu oli.
Pärast nii head pidu saabus pühapäev, mis oli oluliselt rahulikum nagu ka uue nädala ja kuu algus, mille esimene huvitav sündmus oli alles kolmapäeval, kui pidime värskelt loodud Welco turundusrühmaga tegema skype-koosoleku. Mis muidugi ei õnnestunud, oli koosolek, sest see kujunes täielikuks krahhiks: alguses ei saanud pooled inimesed ühendust, siis mõni üldse ei kuulnud, mõni krõbises, mõni kajas, kõik rääkisid läbisegi ja üldse oli tohutu soodom ja gomorra.
Jalkalainel jätkasime ka neljapäeval, kui meil oli jalkaliidus kohtunike koolituse eksam, mille järel jagati Kaasikule ja Katsile välja kohtunikulitsentsid.
Reedel (5.aprill) jõudsin pärast Tartusse vuramist ja õhtust tööpäeva omadega M7-sse, kus mind ootas väga esinduslik kossupoiste sats koosseisus Kivipea, Janokas, Reinukas, Äl, Lauri ja Mart. Vaatasime seal natuke Project X-i ja rääkisime nizmo mõnusalt juttu, kuni oli aeg linnaminekuks ja siis läksid poisid omasoodu, sest mina sain üle mitme kuu kokku Irish-neiuga. Istutasime end Volgasse maha, nautisime kokteile ja shotte ja gossipit, kuni lõpuks liikusime mmuidugi Shootersisse peole. Taaskord tiir shotte ja siidrid ligi ning pidu võis alata. Mina seletasin suurema osa ajast Welcojutte Martiga ja jagasin maid lambistväljakaranud Mikk M-ga, kes mulle vabatahtlikult siidreid ette tassis ja ma neid siis laiali pidin jagama, Iris oli samal ajal mingeid oma asju ajamad.
Peoõhtule järgnes 13tunnine töölaupäev, mille vahepeal suutsin ära käia ka oma elu esimesel Welco juhatuse koosolekul. Jutte jagus ja nalja jagus ja intriige jagus ja kiisusid jagus – arutasime seal Welco olevikku ja tulevikku ligi 3 tundi, nii et kui ma tagasi koju jõudsin ja siis veel 3 tundi tööd peale lükkasin, olin nii rampväsinud, et otsustasin sõpradega Treppi-tiiru vahele jätta ja tuduma minna.
Pühapäeval ehk 7.aprillil oli selle hooaja esimene Welco mäng!
Suurepärane publikuarv, uued laulud-hüüded (vanahea mis siis saab kui su-ren) ja teenitud 1:1 viik – pärast mõnusat elamust oli aeg Tallinnasse vurada ja uueks nädalaks valmistuda.
Esmaspäev (9.aprill) möödus võitude ja kaotustega, kui täiega feilisime Kaasuga selles, et pidime minema Sakusse üht jalkamängu vaatama, aga mida Sakusse jõudes ei olnud, oli jalka. Pettunult sõitsime siis tagasi koju (aga vähemalt saime smuutisid juua) ja mina käisin veel kiirelt Liisu-Matisega bisnjakki ajamas.
Ülejäänud nädal möödus nagu ikka asjalikult, kuni reede lõunal asusime isa ja kursaõde Gertuga Tartu poole teele, sest meil kui usinatel koolilastel oli plaan minna Jõgevale Kooliteatrit filmima. Läksime siis kohale, passisime veits ringi, võtsime üht etendust 15 mintsa üles ja siis tulime tulema – väga hea maxx success projekt tuleb kindlasti sellest :D. Kui ma olin Otepääl elava Gertu koju ära visanud ja enda poole jõudsin, ootas mind seal ees üllatuspidu venna uue auto puhul. Kohal olid nii koerad ja beebid kui naabrid ja omad, šampuseklaasid kordagi tühjana ei seisnud ja uudistel ei paistnud lõppu tulevat (seoses sellega – võtke väljaaaa, ma lähen juunis onutütre pulma + olen selle korraldusmeeskonnas, KUI mõnus see veel on!!). Mingil hetkel olin ma sunnitud siiski lahkuma, sest Possu pool ootasid mind korteriperemees ja Maaaart. Tegime poistega kerged joogid ja arutasime neid eluasju, kuni siis liikusime oma esimesse peokohta ehk Illarisse. Üldiselt oli tegemist sotsiaalse eksperimendiga, kui vanad me täpselt siis oleme ehk kui palju on meil Illukas tuttavaid. Nagu selgus, oleme ikkagi juba muldvanad, sest terve peo jooksul kohtasime tuttavaid marurahulikult mingi 5 ringi ja muidugi oli kohal meie noorema generatsiooni esindaja Monks. Plaanisime seda fiaskot kuidagi leevendada ja normaalsele peole siirduda, aga siis teatas Raiste, et peame temaga hoopis Atti minema. Nonii, kõlab küll uskumatult, aga Atist leidsime isegi natuke rohkem tuttavaid ja mina sattusin jutu ning jookide peale Edi, Mario ja Frediga. Kui siis mingihetk olid seal peokohas kõik loogilised ja mitteloogilised asjad ära tehtud, viis tee meid Shootersisse, kus lisaks jätkuvale Edi-Mario kombole sattusin jutustama Chrisi ja Kristo ja mingite nende sõpradega. Loogiliselt on seda asja kuidagi raske selgitada või põhjendada, aga kuna ma enda arust enam Raistet ja Marti üles ei leidnud, siis pidin leppima Kristo kummalise jutuvada ja kommentaaridega, meanwhile kui mingid võõrad qtid jää-ämbrites mulle siidreid ette tassisid. Sense this event made, aga õnneks olid siiski päästeinglitena olemas Ihaste poisid ehk Mario ja Edi, kellega suutsime ükshetk koju ära minna ja õhtu eriti mõnusa lõpetusena ei tahtnud poisid muidugi midagi kuulda sellest, et ma peaksin takso eest raha välja käima – what’s not to love nende Ihhi poiste puhul.
Laupäev (13.aprill) möödus tööd tehes ja saunas käies, kuni siis kell 19 tuli üle milllljoni aasta külla Liine – for real nägime üksteist vist normaalselt 1,5 aastat tagasi, kui käisime Estiko poiste kossu vaatamas Rummus. ULME! Aga õnneks on mõned asjad nii head, et ei muutu ka pikema pausi puhul ja nii veetsime seal siidrite ja veini ja gossipi ja oma lemmikmuusika seltsis 4,5 tundi nii märkamatult, et ehmatasime ise ka ära, kui kell äkki juba pool 12 oli. Kiirelt peoriided selga ja maandusime teiste sõprade juures Kapriisis, kus jagus siidreid ja kohalesaabunud kossupoiste tõttu ka kossujutte. Next stop – taaskord Shooters, kus sai tehtud igasuguseid shotte ja siidreid ja muid maailmaasju. Õhtu lõpuks oli vaja suvalisi (aga väga olulisi) asju arutada kohale saabunud Andi brigaadiga ja muidugi Priidikuga, nii et sellisena see õhtu suures osas ka lõppes.
Pühapäeval sai hommikul natuke arutatud jutte šokolaadiküpsisetordist, mis Priidik mulle sünnipäevaks kindlasti teha lubas, ja siis oli aeg taaskordseks tööpäevaks, millega õhtu lõppeski.
Uus nädal algas marutähtsalt, sest Welco turunduse töörühma bossina oli mul esmaspäeval paari veini kokkusaamine Mihkliga ja teisipäeval käis oma ideid tutvustamas Kaasu. Lisaks oli teisipäeval ette nähtud vanahea skype Kristiga, sest me olime vahepeal kaks kuud selle ära unustanud ja oioioiii kus nüüd oli alles jutte rääkida! Vein ja 5,5 tundi mõnusat vestlust - ikka uskumatult hea inimene on see meie Kristi.
Nüüd ongi käes kolmapäev, istun siin Tallinnas rõdul, joon uue blenderiga tehtud smuutit, kirjutan seda postitust ja ootan oma suurt üllatust, mis eelmisel reedel ära tellitud sai. Kui see varsti kohale jõuab, siis jommmaijooo, kus ma alles hakkan ahhoitama nii hullult, et kõik kuulevad seda mitu tiiru ette ja taha, aga enne peab üllatus kohale jõudma ja siis saate teada, mis see on ;) Seniks, järgmise korrani!
No comments:
Post a Comment