Eelmine kord lõppes sellega, et oli aprilli keskpaik ja pidasime Taani-Kristiga maha casual viietunnise skype-vestluse ning kui öö poleks kätte jõudnud, oleksime võibolla veel mitu tundi otsa pannud – vanahea Tahmu ja Paadsu vestlus alt ei vea.
Järgmine tähtis päev oli suurepärane reede ja 19. aprill, kui alustuseks sain nii üllatava tööpakkumise, et põhimõtteliselt kukkusin kontoris mitu korrust allapoole, ning enne pealinnast lahkumist sain kätte ka oma uhiuue meganunnu maailma parima taevariigi-lagi Civicu.
Võib väga julgelt öelda, et kui mul 18-aastaselt oleks olnud mingi tähtis unistuste list, siis oleks langevarjuhüppe ja silmaoperatsiooni kõrval sinna kuulunud ka oma isiklik Civic ning nüüd on kõik kolm nimekirjast maha tõmmatud – supperluks! Üllatusi täis reede jätkus Raplas, kus elasin kaasa Estiko poiste II liiga kossule ning seejärel orienteerusin üksi koju (lisaseikluseks jäi 25minutiline ekskursioon Paides, kust ma lihtsalt ei suutnud välja sõita). Tartus tegin kodus maailma kõige kiiremaid liigutusi ja olin veidi pärast keskööd Poe tänava poiste juures, kus mind pandi kohe tunnistajapinki ning nõuti minu volitusi ületavaid vastuseid ja peksti siis kiirelt õue. Casual 8 kutti + mina koosseisuga käisime kiirelt Truffes, kus Welco kilekaga Marti ründasid Erasmuse fännid, ning siis istutasime end maha Armastuse kohvikusse. Algus oli viisakas ja normaalne, kuni siis äkki oli meid 10 inimese asemel kohal 25, räigelt hakati laudadega mööbeldama, mina nõudsin inimeste käest MacMiller ja Tensistori võrdlemist,
.jpg)
vahepeal läksid inimesed omavahel Welco-asjade pärast tülli, siis lendas laivi mu vennaraas, kes hakkas kohe ja nüüd ja praegu ja kõva häälega nõudma Welcolaule, mis Armastuse töötajatele ilmselt päris normi horrori tekitasid. Korralikule partyle järgnes Shootersi afterpidu, kus ma kohe alguses jätsin jälle käekoti seekordse valvuri Kriisi hoolde ja siis tegin ise pikaks ajaks veberi – räigelt hea viisakas ja loogiline inimene olen. Kui nüüd järele mõelda, siis sai kindlasti shotibaaris tehtud rohkem ja vähem loogilisi asju, aga hetkel väga ei meenugi miskit peale selle, et Maasikast saabunud kossukuttidega sai neid asju analüüsitud ja siis juba oligi kuidagi äramineku aeg vist. Meil igatahes oli kindel plaan minna Priidiku poole, aga kuna korteriperemees oli telefoni välja lülitanud, siis pakkus hommikul kell 7 oma place’i pomo aka Roista. Tõe huvides tuleb tunnistada, et pärast Fastersi siidri-peatust oli Annelinna poole liikumas sama kummaline sats kui Sõrmuste isanda vennaskond: kaadris olid Raizte ja tema sõber Eku, Monks, Andiman, Kuti, Kapi, Andra, mina. For real sense this event made none ja kohale jõudes läks ainult vigasemaks, sest kõik lällutasid niisama, Eku mölises tüdrukutega, siidrit oli tajoobalt üle, mingihetk hakati suitsetama, kuigi Eku oli tohutu määrajament, kes tohtis osa võtta ja kes mitte, ning muidugi oli kogu ürituse tipphetkeks see, kui Raistekas läks magama ning Eku palkas Monksi endale tsäksihoidjaks ja tahtis siis une pealt Raistele juukselaki + tulemasinaga leegiheitjat tekitada. Ei saa öelda, et ise oleksin üleliia kaine olnud, aga kogu seda traalivaalit vaadates hoidsin küll vahepeal peast kinni ja mõtlesin, et mitmenda Eesti üritusele ma nüüd siis sattunud olen. Kahjuks tuleb tunnistada, et ega see elamine ei läinud üldse kergemaks, sest kell 10 sõitsime Kutiga taksoga Ihhi, et mu koeraga metsas jalutada, ning siis pidasime vajalikuks veel mingeid megatähtsaid suhtejutte analüüsida (mul oli kaasa rääkida ofkoors räigelt palju), kuni Kuti taksoga koju läks ja mina paariks tunniks pikupiku sain teha. Pikka pidu muidugi ei olnud, sest kell 15.30 olime mõnusa mängijate- ja fännisatsiga kesklinnas ja hakkasime vurama Welco mängule Pärnusse.
Nagu näha, siis tagumise pingirea ehk maailma kõige lahedamate inimeste hulka kuulusid kained Tim ja Ants (kes on praegu pildil peidus) ja eelmisel päeval hommikuni vigast pannud mina ning Raiste. Kuna reizz kestis terve päeva, siis ei ole võimalik seda siin väga detailselt kirjeldada, aga lühikokkuvõttena võiks asja jagada kolmeks etapiks: minek (normaalsuse piirides siidrit, palju Instagramme, ennustusvõistlus, häälte lahtilaulmine ja Karlaaa magamine), Pärnus viibimine (Kaasiku poodijätmine, Hesburgeri megakülastus, mängul lipuga hävimine, Vana Tallinn, Mattiase piknik trummi peal, sadatuhat korda MIS SIIS SAAB KUI SUREN ja selle videolindistus ning megamegaaaaakülm ilm) ja tagasireis (veel tuhat korda karjumisi, Welco liikmete värbamine, Oliveri #hommeonmäng-uinak
, Karlaaa kast redbulli, kõik maailma kõige suvalisemad jutud, tuhat liitrit sooja mustika siidrit ja kõik ülejäänud tähtsad asjad). Tartusse tagasi jõudes filmisime veel ühe suurepärase ilutulestiku-video ning läksime siis Illegaardi. Seekord ei olnud kellelgi plaanis väga loogilisi asju teha, sest seersant P. Raamatu asendaja Veix karjus iga 10 minuti tagant meie päeva lege hüüet ja tassis lõpuks 50 welcoshotti lauda. Kui loogilisemad inimesed tegid kunagi koju veberi, siis mina jäin muidugi Einzi ning Raiko ja noorte poistega (Monks, Marten, Pupi) kuni sulgemiseni Illekasse, kus kõik plaanisid Welco juhatuse ümber paadi ääre visata ja mingi vanamees katsetas, kas tal õnnestub Marten surnuks rääkida. Kell 4 visati meid välja ja sättisime end Shootersisse, kus mul seekord oli 2 selgelt eristatavat etappi: alustuseks rääkisin igast eluasju Jürxiga ning pärast tutvustas Migur mulle oma satsikaaslast Raunot, kes oli väidetavalt juba enne meie salajast kohtunike-koolitust teadnud, et me Kaasuga hakkame litsentse tegema. Igatahes siis me leidsime Raunoga, et meil on kogu maailma jalkaasju rääkida Welcost ja Tammekast ja kosmosest, nii et põhimõtteliselt kuluski selle alla mingi tunnike ja siis oligi juba hommik ning aeg koju minna.
Paar järgmist päeva möödusid töötades, Jahimehega Tallinnasse sõites gossipit vahetades, Estiko kossul käies, Õhtulehe ja Postimehe pakkumisi kaaludes (vanahea MEGAhorror jälle – oleks hea, kui ma enam mitte kunagi ühtegi asja valima ei peaks) ningJahimehega CLi jalksi vaadates end kummikommidest vigaseks süües. Siis oli käes neljapäev (25.mai), kui ma kõigepealt elasin üle hirmsad hetked ÕLis ning siis käisin Liisuga koos Oskarit hoidmas. Oli väga mõnus õhtu, sest ülicool oli vaadata, kui 4-5 aastat tagasi räiiigelt kuri koer (mina nt kartsin teda :S) handlib ülimegahästi 1,5 aastast Oskarit ja siis kutt lihtsalt läheb kudsu pesasse ja proovib ennast sinna kerra keerata. Igatahes seekordne lapsehoidjapäev möödus kiikudes ja legodega ehitades ning juba kell 1 öösel olin kodus.
Reede ehk 26.mai oli räigelt ora päev, sest kell 10 käisin intervjuud tegemas, siis megakiire Tartusse vuramine, kohe Siguriga Vildesse intekale (vahemärkus: Siim on reaalselt üks maailma naljakamaid inimesi, kellega sellist tõsist juttu rääkida ja kuigi ta ise polnud valminud looga (või pigem selle Soccerneti refeeringuga) rahul, siis ma loodan, et vähemalt lugejatel oli sama lõbus ja tore kui mul), seejärel kodus 9 tundi tööd ja öösel veel Elektriarve lood.
Kainet reedet sai tähistama hakata Estiko poiste final four turnaga, kus laupäeva hommikul Mart&Priit kohe Sipsi-laulud käima tõmbasid ja kuigi Jossul endal oli väidetavalt päris piinlik, siis kõigil teistel oli räigelt naljakas. Päev jätkus Tamme statal Monksi intervjuuga, millele järgnes minu ja Ancukese külastuslõunasöök Raamatute pool (elus esimest korda sain Karini lihapallikastet- njämm njämm). Programmi next stop oli Welco – Luunja mäng, seejärel kodus kiire dressup ning siis ootas ees Katapea üllatuspidu. Õhtu MeatMarketis algas viinakokside ja snäkkide ja Kata näoga cupcake’idega, vahepeal käisime Liine ja Vootelega Volgas Sussu kontserti kuulamas, siis tšekkisime taas Kata sünnat ning seejärel oli järgmine peatus Poe Buduaar, kus Kaasu ja Karin keerasid kohe räige pitsi-kütte peale ja maailm läks juba päris kummaliseks, nii et pikema Shootersi-peo otsustasin foldida ja läksin hoopis Kalevi tänavale NBA-d vaatama.
Uus nädal algas nagu ikka: enne töö, siis lõbu. Nimelt olime Tallinna vanaklassigängiga bronninud omale esmaspäeval (29.mai) sooja koha Intsu pool, et nii Incu kui Kacu 25. juubelit tähistada. Peoperemees oli valmistanud suurepärase õhtusöögi oma kihlatu abiga (jep, Ints on meie kambast järgmine, kes jõudis sellise tähtsa tähiseni nagu kihlumine), minu kui co-hosti ülesandeks jäid õhtu jooksul populaarseks ostunud veinid ning snäkid. Nii see õhtu meil siis möödus – gossip ja telekamängud ja vanad head ajad. Teisipäeva õhtul olin tööl jalkarakkes, kolmapäeval käisime Paides Welco-Türi mängul. Mainimist väärib asjaolu, et trip sinna oli räigelt naljakas, sest Mirko rääkis paberi oksendamisest, Jaan lahendas automarkide probleeme („Aga et siis Honda ja Hyundai... mis värk nendega on??“) ning mina olin sõitmisest nii kettas, et põrutasime reaalselt Paide asemel vist hoopis Türile välja. Tagasitee möödus Mardiga Welcojutte arutades ning saigi sellele päevale joon alla tõmmatud.
Neljapäev ehk sünnapäev jeejeee möödus esialgu tublilt töötades, kuni siis kl 15 olid mul veinidega ukse taga Ancuke, Otuke ja Rihhter. Ega siis midagi, sättisime õue laua, tegime joogid lahti, varsti astusid läbi ka Niinu, CK ja Joss, pärast mu tööpäeva lõppu harjutasime trikkidega 5miinuses kätt (ma nii räigelt hävisin seal Oti kummalisi trikke järgi tehes) ning siis oli aeg pidu jätkata linnas. Külastasime uut veinipoodi, sättisime end Poe tänavale kossu vaatama ja Ancuke tegi meile (sünna)pelkusid.
Lõpuks vahetasime Rihhteri Raikuuu vastu välja ning minu ja Ancu ülikorraliku veinitempo saatel võtsin ma vastu sünnaõnnitlusi ning tegin poistele spordiviktoriini, mis kestis FOR-EVER, sest kumbki poistest ei tahtnud alla anda. Mingihetk saime siiski asjale piiri pandud ja läksime ülemisele korrusele Ronni poole, kus toimus tähtis paaride lauamäng. Meid pandi Antsuga muidugi kohe paari ja lülitati mängu, mille me kokkuvõttes küll napilt kaotasime, aga seda ainult seetõttu, et teistel oli mingi tunniajane edu (vahepeal muidugi hävisime ka küsimustes: vanahea „kui Ants saaks olla keegi teine, siis kes?“, minu vastus „PANDAAA“, Antsu vastus „gladiaator“). Sellega oli pidu läbi ja kui teised läksid veel linna, siis meie lugesime mu tähtsa juubeli lõppenuks – SUUUUURSUUUR AITÄH ja viisakas kniks kõigile, kes mind kõnede-smside-fesariõnnitluste ning live-üllatustega meeles pidasid! :)
Reedene päev oli taaskord väga tihedalt asju täis bookitud, sest kohe pärast tööd oli aeg sättida end AKI kevadisele jalkaturnale.
Linna pealt kokku laenatud pükste ja kedrade abil nägin enda arust päris jalgpallur välja ja kuigi meie magistrantide sats sai kõik neli mängu tappa, siis mul isiklikult läks täitsa asjalikult, sest vastased proovisid mind komplimentidega ära osta, Karel kisas mulle igal mängul kaasa nagu oleksin Messi või Ronaldo isiklikult, meie enda poisid kiitsid mind hea kaitsemängu eest ning õhtu lõpuks saabusin koju täiesti katkiste ja marraskil põlvedega. Ega muidugi pikka puhkust polnud, sest ees ootas grillipidu Mugastos – Raistekese hinnangul olin ma küll juba peo alguses täiesti kinniste silmadega ega saanud elamisega hakkama, aga üldiselt ikka jõudsin seal veits rahvaga grillida ning juttu ajada ja veel siseruumides isegi veini juua, enne kui öösel kl 2 paiku oli aeg end väsinult koju sättida.
Laupäev (4.mai) oli tähtis karjääripäev, sest käisin vilistamas oma elu esimest jalkakohtumist! Ei hakka üldse ütlema, KUI kettas ja närvis ja piirajas ja horroris ma enne olin, aga statale jõudes olid kõik meie poisid nii muhedad ja mõnusad ja viskasid preili kohtunikule käppa, et natuke tõmbasin rahulikumaks. Muidugi kui ma siis vahetult enne mängu Priiduga konsulteerides sain aru, et ma ikka mingites väga lihtsates asjades endas kindel ei ole, siis läks jälle väga hulluks ära, aga no vilistatud see mäng sai. Ise ma muidugi üleliia rahule ei jäänud, sest ikka päris palju asju jäi vilistamata, aga seda mõlemale poole ja pärast mängu vähemalt väitsid ka vastased, et tüdruku ja esimese mängu kohta polnudki PÄRIS maailma lõpp.
Nii et siinkohal tänusõnad meie enda mõnusatele poistele ja ka muhedale FC Veeriku satsile, kes lõpus mulle kahe meeskonna kombona šampa ja lilled kinkisid! Päev jätkus jalkalainel, kui käisime vaatasime, kuidas Welco II võitis väravaterohkes matšis 5:4 Tammeka III võistkonda. Järgmisena vedasid small-Ints, Jano ja Sten mind sellisesse suurepärasesse kohta nagu 16 Kannu, millele järgnes minu ning Jano viinatankimine ja siis juba oligi aeg minna Volgasse Forest Kämpi konsale.
Mõnusasse õhtusse mahtus kõike: võõra laua hõivamist, üllatuskülalist kainet Urvot, gossipjutte Mihkliga, sünnakingishotti Karlaaalt, viinajoomist ja jutte Janoga, mõnusat muusikat ja suvetiiru, piinlikku karjumisetteastet mingilt Mardi sõbrannalt ning muidugi ohtralt minu kohtunikudebüüdi-arutamist nii Priidu kui teiste poistega. Pärast viisakat osa läksime mingi satsiga Poe tänavale, sest keegi pidi selle Jano viinuski ära jooma ja kui meiega oli ühinenud koos sõbraga saabunud Pupi, siis mingihetk siirdusime taaskord Shootersisse. Teised ajasid mingeid enda asju, aga mina jõin muudkui Irise ettetassitud siidreid ja arutasin trepil istudes Pupiga neid Welcojutte – Pupi jalgpallurist sõber mõtles ilmselt 100%, et me oleme ennast ära pannud ning korduvalt ajju süstinud. Mingihetk oli kojumineku-time ja see oli jälle huumor kuubis, sest läksime taksoga sellise satsiga nagu kaine CK, purjus Paavu ja väidetavalt kaine aga tegelt purjus mina. Meanwhile kui švipsis Paavo kohe taksos mulle sülle magama kukkus, proovisin mina RÄIGELT kainet muljet jätta, aga ilmselt tegelt ainult lälisesin ja olin niisama piinlik, CK sai usutavasti päris palju naerda meie üle.
Aga ei hullu, jäime ellu ja saabus uus nädal, mida tähistasime teisipäeval (7.mai) Kukeplixiga minu verandal siidri, vesika ja hiina toiduga. Huvitavalt möödus ka neljapäev, kui käisin hommikul Pärnus bassul järel, vurasin seejärel tagasi Tallinnasse esimesele kossu finaalmängule ning siis öösel kl 22:30 hakkasime Kihhteriga Tartusse sõitma.
REEEDEEEE oli 10.mai ja selleaastane tähtis sünnipäevaparrteyyyy-päev! Juba enne ametlikku algust oli mul väääga tihe eeskava: kell 10 poodi booliviinade järgi, siis töö, siis Andiga kiire mandiostmise poekülastus, siis töö, siis Kividzossiga bassupumpamine, siis töö, siis boolitegemine, söökide ettevalmistamine, pesuskäimine ja opaa, juba oligi aeg hakata külalisi vastu võtma. Pärast esimese saabuja (ja kaks päeva hiljem kõige hilisema lahkuja) ehk Jano saabumist jõudis kohale suurepärase jelloshoti-kingituse üks autoritest ehk Marta.
Veelkord MEEEGAAAASUUUUR aitäh neiudele, kes taaskord viitsisid mässata ja mõnusaid shotte tuua, suurepärased olete! Seekordne event kogus vaikselt kuni kl 22ni tuure, aga siis saabus rahvas taaskord pigem suurte delegatsioonidena ning hakkasime seda pidu korralikult käima tõmbama. Enne suuremat parteyt sain kätte ka kõik oma mõnusad kingitused – ilusti sain kohtunikumanti ja võtke välja, kui khuul, et ma sain roosad putsad, megalagiiii! Anyway, eks selle enda sünna kokkuvõttega on nagu alati, et kõike ei jõua kirja panna, aga üldiselt oli nii, et pool ajast mängis tohutu armaada maja ees 5miinust, millele järgnes suurem bassukülastus ja garderoobivahetus poiste poolt, samal ajal jagus verandale vesikat ja tuppa diskot, mina jooksin booli- ning salatikausse täites igal pool ringi, vahepeal jagati mulle poistega jellosid ja Paavoga viinapitse, siis kukkus Marten lillekambrisse (ise ei näinud, aga räägiti, et oli selline huvitav vahejuhtum olnud), ükshetk sai ülemisel korrusel Pupi ja Oliveriga nende kihlvedu lahendatud ja koolijutte räägitud, vahepeal tegelesime vihmasajuga ning sellega, et Morten noori poisse Mart Sanderiga hirmutas, rahvale sai demonstreeritud oma uut kohtunikuvarustust, Kuuba-Luxxxo saabus külla hunniku lahedate plakatitega ja rahvas imestas Urvo rolleri üle ning nii see elu umbes kl 4ni vist kestis. Kuna terve see aeg oli pigem rohkelt rahvast ja sünnalaps pidi ringi jooksma, siis pärast suurema satsi linnaliikumist oli aeg ise ka pidu tõsiselt võtta, aga kuna alles olid ainult šampad, siis ega see elu lihtsalt ei läinud. Päris täpselt ei oskagi öelda, kes mis kunas millal ja kellega tehti, aga mingihetk jõudsime patrullsquadiga minu tuppa, kus pikutasid Pupi ja pidevalt „a sa oled see Werko vend“-küsinud Märdu, ning meie Pupi-Oliveriga tegime millegipärast vajalikke musipilte.
Just siis, kui mul tuli mõte, et võiks vbla ka tunnikese und teha, lendas laivi maasikašampaga Kaasu ning keegi meist mainis Märdule Robinsonide-mängu, nii et reaalselt pool tundi hiljem ehk ilmselt umbes kell 11 hommikul olime pekstud maja ette ja valmisid suurepärased tiimid mina-Jano-Kaasu-Einz VS Riho-Pupi-Oliver-Priidik. Lühikokkuvõte Märdu poolt nägi välja nii:
1. Muna otsaette (Riho hääletati välja),
2. Telliste lugemine (Priidik hääletati välja),
seejärel toimus võistkonnaliikmete vahetus ja Kaasu läks vastastele üle + kõik räigelt töötlesid üksteist,
3. Alkomeetrisse puhumine (Kaasik hääletati välja),
4. Võilillelehe leidmine (Pupi hääletati välja),
5. Indoneesia viktoriin (Kadi hääletati välja) ning edasi jätkus individuaalne võistlus,
6. Piraadikrõpsude ühe käe näppude otsa asetamine (Oliver langes välja),
7. Küsimus "mitu torni on torni viina etiketil?" (finalistid panid sama palju mööda),
lisaharjutus: arva ära, mis arvu peale mõtles Kata ja söö nii palju krõpse ära, et see arv piraadikrõpse jääks järgi, Jano langes välja ja võitjaks krooniti Henri "Hents Lake" Järv.
Ränkraske mängu järel ajasime üles toas spooninud Andi, Monksi ning Jaani, lisaks olid meanwhile külla saabunud töölt jõudnud Vootele ja vanahea eks-abikaasa Ragnar, kes asusid kahekesi mingit omletipidusööki keevitama. Kuna Vootele oli toonud ka terve kasti siidrit – aaajeeee -, siis ega see üritus absoluutselt kergemaks ei läinud, sest istusime päikese käes, sokutasime kordamööda kõigile katkist tooli ja tegime mingeid muid vigaseid asju. Lõpuks suutsime end suure takso abil Welco mängule veberdada (piinlik, et Jossu maha jätsime – anna andeks...). Welco III õnneks võitis, aga see ettevõtmine oli kõike muud kui loogiline, sest mina rääkisin pool aega juttu 4,5-aastase Elisabethiga, kellele ma null unetunni ja tonni siidri pealt vastasin ilmselt megaasjalikke asju, aga õnneks päästis päeva Priidik, kes veel naljakama pildiga hakkama sai.
Pärast mängu külastasime poodi ja läksime satsiga minu poole grillima, kuigi mina olin sel hetkel nii terane tüdruk, et ei suutnud meenutada isegi näiteks seda, et meil tuleb grillile vajalik gaas majast, mitte grillist (vanahea helistasin isale, et küsida, miks grilli all seda ballooni pole, isa vastuseks oli küsimus, kas need seened, mis ma teen, on väga kanged....). Igatahes vaikselt hakkas siis rahvast tagasi tiksuma ja Vootele ning CK poolt ära koristatud (AITÄH!!) maja ootas külalisi, kes hakkasid grillima ja 5miinust mängima ja telekast nähtud kossumängu üle ahhoitama ja siidrit jooma ja kõike muud head tegema. Grillmaster Andi tegi head tööd ja rahvast muudkui kogunes, vanahea RetroFM mängis ainult lagimuusikat, poisid lahendasid viinapitse, mina tegin Tenso abiga teisel pool maja poistele petanque’is pähe, tuhat korda tuli „Started from the bottom“it ning kindlasti juhtus veel räigelt palju lagiasju, aga kuna ma olin selleks hetkeks juba 40 tundi magamata, siis ega ma päris täpselt kõike ei recalli. Aga igatahes viimased külalised said noorte qttide näol ära saadetud kl 2 paiku öösel ja siis jäi partyhouse’i veel ainult magav Jano ning sellega suurepärane 25. sünnafestival läbi saigi – oli lagi nagu alati, viimast korda tänusõnad kõigile, kes tulid ja selle taevariigiks tegid.
Pühapäev oli meeleolukas koristuspäev, mille eest tuleb aitäh öelda Janole, kes aitas mul ära viia nii prügi kui taarat, mille eest me oleksime peaegu trahvi saanud, sest taaramendile ei meeldinud päris paljud meie pudelid. Kokkuvõttes sai siiski asi korda aetud ja kell 22 Euroliiga finaali ajal olin juba nii semi passout, et toetusin suures osas venna seletatud kommentaaridele, sest endal enam silmad lahti ei seisnud.
Uuel nädalal algas töö uues kohas ehk Postimehe sporditoimetuses, nii et nüüdsest ootan fännimeili ja kingitusi sinna. Kuna ma olen seal veel töötanud nii vähe, siis on raske midagi põhjapanevat öelda, aga siiani tundub, et tegin õige otsuse ja olen omadega väga rahul (y). Nädalavahetus algas taas reedel, kui sõitsin Harriga Tartusse ja läksin otse kossu meistriliiga neljandale finaalmängule. Front-row seats ja pärast mängu intekad mängijatega – whats not to love. Pärast kodus kiire garderoobivahetus ja olime kell 23 Irisega ajakirjanike kevadgrillil. Nagu ikka kiire bool, kiired jutud, kiired tuttavad (ise arvasime, et meiesugused vanurid ei tunne kedagi, aga mõned sõbrad ikka leidsime ja nende hulgas ka kursavend Martini, kes teatas, et hiljuti tutvus ta mind puu otsast alla toonud kopterijuhiga – aitäh, Eesti, et nii suur oled). Varsti saabus aga kõne Mardilt, kes teatas et „meie kossusatsi lõpupeol pole ühtegi naist, tule siia!!“ Muidugi kui Irisega kohale jõudsime, siis oli aeg takso tellida ning läksime hoopis linna vanaheasse Bermuda kolmnurka. Mart ise ostis mulle mõned siidrid ning kadus siis ära, aga mina sain ringi patrullida Kristjaniga, kellega meil olid terve maailma Minnesota Timberwolvesi ahhoitamise asjad ära arutada. Vahepeal ilmus laivi siidripausi-Fred, kes tahtis meid hommikupeoks enda poole ja parve peale kutsuda, siis nägin meanwhile pooli maailma sõpru, seejärel saabus Luxxxo ning terve selle aja oli meil Kristjaniga salapärane „täida end“-siidritops. Kui kell sai lõpuks hommikul 6, otsustasin koju end veberdada, sest juba tund hiljem olin online’is tööl – was not the greatest day of my life. Mingil kombel sai see siiski üle elatud ja laupäeva (18.mai) õhtul kl 17 oli juba meie verandale laiali laotatud kevadine sugulaste sünnipäev. Süüa oli jälle räiiiigelt üle, juua jagus kõigile rohkem ja veel, vihma sadas nii et paha hakkas, väike Oskar tegi trikke, naabrid said kuulda selle aasta versiooni öölapsest, Oskar sai oma lemmiktädiga (ehk muidugi minuga) Eurovisiooni ajal porgandikooki süüa ning enne veel vanaisaga Käsna-Kallet vaadata ja kõik saime koos Eesti tulemuse üle veits piinlikkust tunda (ainult kolme riigi käest punkte saada ei ole väga lagi tulemus).
Pühapäeval käisime veel Welco mängul ja nüüd elame taas usinat tööelu Tallinnas. Väljas on suvi (mida ma ilmselt saangi terve aja nautida ainult töölainel), koolis on pääääris palju asju pekkis, Elektriarve- ja Welcoasju on räigelt ajada ja üldse on jälle eluga kiire nagu alati. Lisaks oli mul eile uskumatult halb päev, sest mind pole kunagi varem inimesena nii maatasa tehtud ja halvasti tundma pandud kui seda eile tehti. Ma ei hakka kogu olukorda siin pikemalt arutama, aga minu paanikahäiret kuulanud Kaasik ning reaalse juristina konsulteerinud Liisu said ilmselt aru, et ma olen ikka väga õnnetu. Õnneks olid olemas väga armsad kolleegid, kes tegid mulle pai ja lubasid kõige halva eest kaitsta, nii et täna hommikul ärgates tundus maailm jälle okei koht olevat. Ja nüüd siis ootavadki mu vabast ajast ees jälle tõlkeprojektid, Elektriarve, bakatööd ja magamata ööd, teie katsuge sooja ilmaga hakkama saada ja näidake käekirja, sest nagu Jano ja Andi armastavad öelda: started from the bottom, now we here. Peace out!
No comments:
Post a Comment